Harilik sibul

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib taimeliigist; köögivilja kohta vaata artiklit Sibul; taimeorgani kohta vaata artiklit Sibul (organ)

Harilik sibul ehk söögisibul ehk sibul (Allium cepa L.) on mitmeaastane rohttaim lauguliste sugukonna laugu perekonnas, paljude sortidena kõikidel mandritel (vähem Antarktises) levinud ühe- ja kaheaastane köögiviljataim.

Sibula looduslik eellastaim on teadmata, kodustamine sai alguse tõenäoliselt 4000 aastat tagasi Lähis-Idast.

Varaseimad arheoloogilised andmed sibula kasutamise kohta pärinevad 5000 aasta tagant Surnumere ümbrusest. [1][2]

Sibulat on kasutatud kultus-, toidu-, maitse-, ravim-, ilu-, viljakus-, seltsilis-, mee-, mürk-, juur-, värvi-, komposti- kontroll-, katse-, doonortaimena ja botaanikaaedades eksponaadina.

2014. aasta seisuga on sibula mitmed kohalikud sordid kantud Saksamaal tarbetaimede punasesse nimistusse Die Rote Liste der gefährdeten einheimischen Nutzpflanzen in Deutschland[3] (väljaaandja Bundesanstalt für Landwirtschaft und Ernährung) kuna nende püsimajäämine ja alalhoidmine võib kahjustatud olla ning nad võivad ex situ kaitset vajada.

Sisukord

Botaaniline nomenklatuur ja süstemaatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Philip Miller kirjeldab 1735. aastal välja antud raamatu "The Gardener's Dictionary" ('Aedniku sõnaraamat') 1. köites märksõna 'Cepa' all arvatavasti sibulat (The Onion).[4]

John Wilson liigitab 1744. aastal inglise taimede lühikokkuvõttes "A synopsis of British plants, in Mr. Ray's method, with ..." sibula koos nartsisside ja hüatsintidega jpt taimedega XXII taimeklassi – pirnitaolise juurega taimed.[5]

John Hill kirjeldas raamatus "A history of plants" ('Taimede ajalugu') 1751 sibulaid: Allium scapo nudo, inferne ventricoso, longiore, foliis teretibus ja The Long Onion: Allium scapo nudo, inferne ventricoso, longiore, foliis teretibus ventricolis.[6]

Raamatus "A History of the Materia Medica" on mainitud, et 'The Cepa' ehk sibul on Herbae radice bulbosa praeditae [7] ja selle all peetakse silmas harilikku sibulat. Aedades kultiveeritav Cepa vulgaris (harilik sibul) on Cepa Vulgaris floribus & tunicis albis & purpurascentibus G. Bauh. ja Cepa Rotunda Alba & Rubra J. Bauhin.[8]

Carl von Linné süstematiseeris hariliku sibula oma 1753. aastal avaldatud taimeliikide raamatus "Species Plantarum". Linnaeuse Systema Sexuale '​s seisis Allium cepa kuue võrdse tolmukaga õitega 6. klassis Hexandria ja order Monogynia[9]

Inglise arst ja Londoni Kuningliku Seltsi liige William Falconer arvas 1793, et sibula kohta kirjutasid antiikajal Pedanius Dioscorides ja Theophrastos.[10]

Briti botaanik ja farmakoloog Samuel Frederick Gray eristas küll harilikku sibulat ja Hispaania sibulat, viimaseid kultiveeriti Hispaaniast ja Portugalist omandatud seemnetest, kuid nende kasv aasta-aastalt kängus ja sibul muutus harilikuks kibesibulaks.[11]

Bentham & Hooker system'is , mille koostajateks (1862–1883) George Bentham ja Joseph Dalton Hooker liigitatakse taim üheiduleheliste III seeriasse Coronarieæ liilialiste sugukonda.

Hutchinsoni klassifikatsioonis, mille koostas inglise botaanik John Hutchinson, on sibul üheiduleheliste alamsugukonna 2. divisjonis Corolliferae jaLiliales seltsis.[12]

V. L. Komarovi nimelises Botaanika Instituudis (Aptekarski saar, Venemaa) töötanud armeenia botaaniku Armen Thahtadžjani poolt välja töötatud Thahtadžjani süsteemis on liigitus alljärgnev: 1. klass Liliopsida, 2. alamklass Liliidae, 3. ülemselts Liliianae, 4. selts Amaryllidales, 5. sugukond Alliaceae, 6. alamsugukond Allioideae, 7. triibus Allieae, 8. perekond Allium.

Varasemas katteseemnetaimede klassifikatsioonis (Melchior, 1964) liigitati lauk liilialiste sugukonda. Uuemas üheiduleheliste klassifikatsioonis liigitati lauk lauguliste sugukonda (Robert, 1992).

New Yorgi botaanikaaias töötanud Arthur Cronquisti välja töötatud (1968, 1981, Arthur Cronquist. 1988. The Evolution and Classification of Flowering Plants) katteseemnetaimede liigiüleste taksonite Cronquisti süsteemi liigitus on toodud kõrvalolevas tabelis.

Allium cepa Cronquisti süsteemis
Taksonoomia
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Liliopsida
Alamklass: Liliidae[13]
Sugukond: Liliaceae

Rancho Santa Ana Botanic Garden i botaanikaaias (Claremont, California, USA) töötanud ameerika botaanik Dr. Robert F. Thorne (1920 - 2015) on üheidulehelised liigitanud seltsi ja klassi vahepealsesse taksonisse (superorder) Lilianae (Robert F. Thorne. 1992. Classification and Geography of Flowering Plants.).[14]

Veebipõhises taksonoomilises andmebaasis Catalogue of Life liigitatakse harilik sibul asparilaadsete seltsi, amarülliliste sugukonda.[15]

Harilik sibul on koos taimeliikidega murulauk, metslauk, karulauk jpt laukude perekonnas.

Taimesüstemaatikas kaasajal katteseemnetaimede klassifikatsioonis konsensuseni püüdleva rahvusvahelise informaalse süstemaatilise nimestiku töögrupi A.P.G. (Angiosperm Phylogeny Group) liikmed on andnud välja APG 1998, APGII 2003 ja APG III, 2009 soovitused katteseementaimede süstematiseerimseks. Värskeimas, 2009. aastal avaldatud ja peamiselt molekulaar-fülogeneetilistel uuringutel põhinev taimede klassifitseerimissüsteem soosib hariliku sibula liigitamist amarülliliste (Amaryllidaceae) sugukonda.

APG III süsteem
Field with onions.jpg
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Üheidulehelised Monocotyledoneae
Selts: Asparilaadsed Asparagales
Sugukond: Amarüllilised Amaryllidaceae
Alamsugukond: Allioideae
Perekond: Lauk Allium
Liik: Harilik sibul
Ladinakeelne nimetus
Allium cepa
L., 1753


Fülogeneetiline süstemaatika:

Alamperekonda Allium subg. Cepa J.Radić, 1990 (basionüüm Cepa Mill.)

kuuluvad sektsioonid Allium sect. AnnuloprasonAllium sect. CepaAllium sect. CondensatumAllium sect. SacculiferumAllium sect. Schoenoprasum.

Sektsiooni Allium sect. Cepa(Mill.) Stearn (1978)

kuuluvad käesoleval ajal järgmised 12 taimeliiki Allium altaicum, Allium asarense, Allium cepa, Allium farctum, Allium fistulosum, lumikellukjas lauk (Allium galanthum), Allium oschaninii, Allium praemixtum, Allium pskemense, Allium rhabdotum, Allium roylei (ebaselge, ristub hariliku sibulaga, kuid õievärviks punane), Allium vavilovii; tüüpliigiks on harilik sibul.

M. Gurushidze, S. Mashayekhi, F. R. Blattner, N. Friesen ja R. M. Fritsch uurisid Allium sect. Cepa fülogeneesi (macromolecular chemosystematics), kasutades lehtedest eraldatud DNA-d ja analüüsiks ribosoomi subühikute strukturaalsete RNA-de vahelist transkribeeritavat mittefunktsionaalse RNA lõigule sisemisele transkribeeritavale speisserile (ITS) vastavat DNA järjestust ja PCR-meetodit. Tulemuste analüüs kinnitas, et sektsioon Cepa on monofüleetiline ja jaguneb 3 liigirühma (species group, superspecies) järgmiselt: (i) A. altaicum/A. fistulosum, (ii) A. farctum/A. roylei/A. asarense/A. cepa/A. vavilovii ja (iii) A.galanthum/A. oschaninii/A. praemixtum/A. pskemense. Harilik sibul on Vavilovi lauguga ühes liigirühmas ja tema võib olla sibula eellastaim, kuid peetakse võimalikuks ka sibula päritolu hariliku sibula Vavilovi laugu hübridiseerumise teel lumikellukjase laugu (A. galanthum) ja A. fistulosum iga.[16]

Ameerika Ühendriikide Põllumajandusministeeriumi veebipõhises andmebaasis GRIN, mis haldab National Plant Germplasm System'i andmeid, on harilik sibul amarülliliste sugukonna, lauguliste alamsugukonna, Alliae triibuse, laugu perekonna, Cepa alamperekonna Cepa ((Mill.) Stearn (1978)) sektsioonis .[17]

GRINi
Taksonoomia
Sugukond: Amarüllilised
Alamsugukond: Laugulised
Triibus: Allieae
Perekond: Lauk Allium
Alamperekond:  A. subg. Cepa
Sektsioon: Allium sect. Cepa

Nõukogude Liidu botaanik A. Vvedensky (1944) liigitas aga hariliku sibula Cepa-rühma (Mill.).[18]

Sibula looduslik eellastaim on teadmata[19] varem on eellastaimeks peetud Ošanini lauku[20](Allium oschaninii O.Fedtsch.)[21] (A. cepa var sylvestre) (Wendelbo 1971, Hanelt 1985), seda ei toeta aga karüoloogilised uuringud.[22]

Peter Hanelt (1990) and M. J. Havey (1995) on kandidaat-eellastaimeks pakkunud Vavilovi lauku[23].

Hariliku sibula lähimateks sugulasteks peetakse Iraani taimeliiki Allium asarense[24] ja Lõuna-Turkmenistani ning Põhja-Iraani Vavilovi lauku (Allium vavilovii Popov & Vved.)[25] kellega sünnivad 100% fertiilsed hübriidid.[26]

Raamsdonki jt (2003) uuringu alusel, milles kasutati kloroplasti DNA kolme lookust, olid hariliku sibula sõsartaksoniteks A. fistulosum, A. altaicum, A. oschaninii.

Alamliigid
teisendid
Allium cepa var. australiorientale [28]
  • Allium cepa var. boreale [29]
  • Allium cepa var. borealiamericanum [30]
  • Allium cepa var. medieuropeum [31]
  • Allium cepa var. medirossicum Kazakova
  • Allium cepa var. schallot Seregin.[32]

Sünonüümid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taimeliigi teaduslik ladinakeelne nimetus on Allium cepaL. ja taime eestikeelsed tavanimed on harilik sibul, söögisibul[33] ja sibul.[34]

Sünonüümideks on kõik ühele taimeliigile pandud kõlblikud nimed, millest kehtib vaid üks.

Hariliku sibula sünonüümid ja tavanimed
  • kromyon Dioscorides
  • Cepa vulgaris, floribus et tunicis candidis (C.Bauh., Tourn.)
  • Allium angolense Baker, 1878
  • Allium aobanum Araki
  • Allium ascalonicum Auct., sensu auct. (misapplied name)
  • Allium ascalonicum var. condensum Millán
  • Allium ascalonicum var. fertile Millán
  • Allium ascalonicum var. majus [35]
  • Allium ascalonicum f. rotterianum Voss ex J.Becker
  • Allium ascalonicum var. sterile Millán
  • Allium cepa var. aggregatum "Memoirs", lk 3–4</ref>
  • Allium cepa var. anglicum Alef.[36]
  • Allium cepa var. argenteum Alef.
  • Allium cepa var. bulbiferum Regel
  • Allium cepa var. bifolium Alef.
  • Allium cepa var. cepa L.
  • Allium cepa var. crinides Alef.
  • Allium cepa var. flandricum Alef.
  • Allium cepa var. globosum Alef.
  • Allium cepa var. hispanicum Alef.
  • Allium cepa var. jamesii Alef.
  • Allium cepa var. lisboanum Alef.
  • Allium cepa var. luteum Alef.
  • Allium cepa var. multiplicans L.H.Bailey
  • Allium cepa var. portanum Alef.
  • Allium cepa var. praecox Alef.
  • Allium cepa var. rosum Alef.
  • Allium cepa var. sanguineum Alef.
  • Allium cepa var. solaninum Alef.
  • Allium cepa var. tripolitanum Alef.
  • Allium cepa var. viviparum (Metzg.) Alef.
  • Allium cepaeum St.-Lag.
  • Allium cepaeiforme [37]
  • Allium commune Noronha[38]
  • Allium cumaria Francis Buchanan Buch.-Ham. ex Wall.
  • Allium esculentum Salisb., 1796[39]
  • Allium napus Pall. ex Kunth
  • Allium nigritanum A.Chev., 1913[40]
  • Allium pauciflorum Willd. ex Ledeb.
  • Allium salota Dostál, 1984[41]
  • Ascalonicum sativum P.Renault
  • Cepa alba Renault, 1804
  • Cepa esculenta Gray
  • Cepa pallens Renault, 1804
  • Cepa rubra Renault, 1804
  • Cepa vulgaris Garsault, 1764 [42]
  • Kepa esculenta Raf., 1837
  • Porrum cepa (L.) Rchb., 1830[43][44]

Botaaniline kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eluvorm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigi harilik sibul on püsik (geofüüt[45]) kasvatatakse teda kultuuris kahe-[46][47] ja üheaastase[viide?][48][49][50][51] aia- ja põllukultuuri (sh vahekultuuri) taimena.

Juured[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sibulal on ilma peajuureta ja niitjate külgjuurtega narmasjuurestik, millel on vähesed juurekarvad ja mille kasvu mõjutavad nii juuretipud kui ka kasvav võrse.

Juurestik, Eesti kliimavööndis on pindmine, asetsedes vaid 5–30 cm sügavusel[52] ja see muudab hariliku sibula põuatundlikuks[53]

Juure osad on juurekübar, epidermis, koor, vaskulaarne keskosa, endoderm ja eksoderm (hüpoderm).

Juurte ja varte pea- ja külgharude tippudes paikneb tipmine (e apikaalne) meristeem, see koosneb tihedalt paiknevatest rakkudest, mis on väga õhukese (esmase) kestaga. Rakkude õõs on täidetud tsütoplasmaga, suuri vakuoole ei ole. Raku keskel on suur tuum.

Vaskulaarne keskosa on spetsialiseerunud transpordile, ja selle osad on ksüleem, floeem ja pericycle ('peritsükkel').

Endoderm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esikoore sisemine kiht on endoderm ja tema on vaskulaarse kesksilindri ja perifeersete juurekudede vahel.

Juure keskosas paikneva endodermi diferentseerumisel eristatakse IV järku: pro-endodermis (proendodermaalsed rakud meenutavad struktuurilt meristemaatilisi rakke) , II, III, IV.

Caspary jooned[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arvatakse et juure endodermi mikrotuubulustes moodustatavad Caspary jooned, koosnevad ligniinist. Jooned paiknevad rakus antiklinaalses rakuseinas ja nende ülesandeks on kahjulike materjalide sisenemise juure vaskulaarsesse keskosasse ja taimetoitainete lekkimise takistamine.

Ka küpsenud eksodermi rakkudel on Caspary jooned.

Fluorestsents- ja transmissioonelektronmikroskoobiga tuvastati rakuseina modifitseerimisel endodermis Caspary jooni, suberin lamellae ja tertiary walls.

Vesikultuurina kasvatades arenevad Allium cepa L. 'Calypso' sibula sibula juure eksodermis Caspary jooned ja teiseses endodermis (suberin lamellae) ning eksodermis juuretipust > 50 to 60 mm kaugusel.

Caspary jooni tuvastati endodermis tipust 10 mm kaugusel.[54]

On tuvastatud mitmeid valke, mis osalevad joonte formeerumisel, nagu näiteks Casparian strip membrane protein valkude perekond, kuid suures osas on protsess siiski uurimata[55].

Caspary jooni kirjeldas Robert Caspary aastal 1865.

Juurekübar[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sibula juure tipus paikneb kaitsev juurekübar ehk kalüptra.[56]

Juurekübaras paiknevad ka rakud statocytes ('statotsüüdid'), neile omistatakse gravitatsioonilise taju roll.

Juure statotsüüt vertikaalasendis: (1) rakusein (2) koore endoplasmaatiline retiikulum (3)plasmodesmid (4) tuum (5) mitokonder (6) tsütoplasma (7) statoliit (8) juur (9) juurekübar (10) statocyte

Statotsüüdi ehitus sarnaneb enamalt jaolt teiste sibularakkude ehitusega, kui lühiealisus, üksnes koore endoplasmaatilise retiikulumi ja statoliitide esinemine välja arvata.

Statotsüüdid sisaldavad suuri statoliittärklisega täidetud amüloplastestatoliite, mis toimivad tasakaalukehadena aga neil on ka toiteainete ja spetsiaalse geeli sünteesimsie ja eritamise funktsioon. Statoliitide tõttu kasvavad juured vertikaalselt allapoole.[56]

Statocytes on pidevalt uuenevad rakud. Nad võrsuvad juure meristeemist ja muunduvad sekretoorseteks vesilahustuvat mucilage t eritavateks rakkudeks.

Juurehingamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mullahingamiseks loetakse ökosüsteemi protsesside (juurehingamine, varise ja mulla orgaanilise aine mikrobiaalne lagunemine ning mullaloomastiku hingamine) summat, mille käigus vabaneb süsihappegaas. Taime juurehingamine moodustab rohkem kui 60% mullahingamisest ja neid võidakse vaadelda koos. Juurehingamine ei ole ühtlane protsess nii võib juurehingamine juuretippudes 2 kuni 3 korda kõrgem olla.

Juure biomolekulid ja mineraalsed toiteained[muuda | redigeeri lähteteksti]

Askorbiinhape[muuda | redigeeri lähteteksti]

Askorbiinhape on orgaaniline hape ja sekundaarne metaboliit, selle biosüntees ja roll sibulataime kasvus ja arengus ei ole seni teada, arvatakse et nimetatud hape käitub peamise antioksüdandina tsütosoolis ja on sibulajuurte kasvuteguriks. Askorbiinhappe tase varieerub nii kasvuaasta, sordi, vanuse lõikes ja keskonnategurite toimel.

Askobriinhapet leidub tsütosoolis, kloroplastides, vakuoolides ja mitokondrites ja raku seinas.

Antioksüdandina reageerib see superoksiidi, osooni, vesinikperoksiidiga. Askorbiinhape regenereerib E-vitamiini vitameeri lipofiilset anioksüdanti α-tokoferooli.

Kasvutegurina reguleerib askorbiinhape rohkelt hydroxyproline i sisaldavate valkude biosünteesi ja see on vajalik G1-st G2 faasi kiirenemisel. Kasvutegurina on askorbiinhape kofaktoriks mitme fütohormooni, nagu etüleen, giberelliinid (GA) ja abtsiishape (ABA), sünteesis.

Sibulajuurtes paikneb askorbiinhape tsoonidena (bands). Western blot analüüsi homogenaadis oli askorbiinhappe sisaldus kõrgem sibulatipus (apex) ja madalam root base s, kuid vastupidist täheldati apoplastilises fraktsioonis (läbi rakuseina).

Sibulajuurte erinevate piirkondade askorbiinhappe vajadus[57] ja biosüntees on varieeruvad.

Rakusisene askorbiinhape käitub substraadina, aktiveerides teatud biokatalüsaatoreid (ensüüme), näiteks glükoos-6-fosfaat dehüdrogenaasi (ensüüm esineb ka inimese tüümuses) ja inhibeerides teisi, näiteks sibula peroksidaasi.[58]

Askorbiinhape roll sibularakkude meioosi ning paljunemisele kaasa aitamisel seisneb selle kõrges sisalduses meristeemis ja madalam quiescent center is (rakud G1 faasis ja jagunevad harva)- askorbiinhappega töötlemise järgselt toimus siin DNA süntees.

Sibularaku eksogeenne askorbiinhape osaleb arvatavasti kaitses patogeensete organismide rünnakute vastu, siin mängib olulist rolli ensüüm L-ascorbate oxidase (EC number 1.10.3.3) ja raku elongation reguleerimisel.

Askorbiinhape osaleb sisemise tegurina ka sibulajuurte programmeeritud raku surmas (senestsents).

Glükoos-6-fosfaat dehüdrogenaas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Glükoos-6-fosfaat dehüdrogenaas on sibula metaboolse raja oksüdatiivse pentoosfosfaaditsükli ensüüm, mis paikneb tsütoplasmas ja plastiidides ja mida kodeerivad vastavad geenid. Selle valgu ülesanded sibulajuurte metaboolsetes radades pole selged see mängib rolli abiootilise stressi vastuses ja patogeneesis, selle ensüümi puudulikkusega seostatakse sibula tolmukapeades seostatake nende steriilsust.

Toiteelemendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taimetoiteelementideks nimetatakse väga erineva struktuuriga keemilisi elemente ja/või ühendeid, mis on hädavajalikud taime metaboolsetes protsessides ja elutsükli läbimiseks, mille puudumine kasvukeskkonnas põhjustab taimel kõrvalekaldeid kasvus, arengus või paljumises ning millele omaste funktsioonide tõttu pole võimalik asendada mõne teise keemilise elemendiga[59][59]

Taimetoiteelementide ja nende hädavajalikkuse avastamine[60][61]

Keemiline sümbol Aasta Avastaja Hädavajalikuse avastaja Aasta
C Nicolas Thiodore de Saussure  1804
H Henry Cavendish 1766 de Saussure 1804
O Joseph Priestley 1774 de Saussure 1804
N Daniel Rutherford 1772 de Saussure 1804
P Hennig Brand 1772 Ville 1860
S Julius Sachs (1860) ja W. Knop 1865
K Humphry Davy 1807 Sachs ja W. Knop 1865
Ca Humphry Davy 1807 Sachs ja W. Knop 1860
Mg Humphry Davy 1807 Sachs ja W. Knop 1860
Fe Sachs ja W. Knop
Mn Carl Wilhelm Scheele 1807 Sachs ja W. Knop 1860
Cu A.L. Sommer; Lipman & MacKinnon 1931
Zn Sommer&Lipman 1926
Mo Carl Wilhelm Scheele (1778), Peter (Petter) Jacob Hjelm 1781 D. I. Arnon&P. R. Stout 1926
B Davy, Joseph Louis Gay-Lussac, Louis Jacques Thénard[62] 1808 Sommer&Lipman 1926
Cl Scheele 1774 Stout 1954
... ... ... ... ...

■ element tuttav juba antiikajast.

Hariliku sibula juurte ainevahetuseks ja kasvuks vajalike taimetoiteelementide koostis on varieeruv ja oleneb väga paljudest teguritest, seda mõjutavad ilmastik, mulla toiterežiim, sibulasort, -kasvukoht, agrotehnika ja indiviidi seisund[53]

Ühes 1984. aasta uuringus, uurimismaterjalina kasutati värske sibula juuremeristeemi rakke ja hiire südame müotsüüte, mõõdeti X-ray microanalysis nende ioonide ja elementide sisaldust (kogus (mmol/kg kuivkaal ± S.E.M.).[63]

Subcellular elementide koostis sibula juuretipu koore sisimas kihis
Juure kooreraku osa Rakud Na P S Cl- K Mg2+ Ca2+
Rakutuum 10 55±12 672±47 176±6 55±6 796±17 139±19 36±9
Kondenseerunud kromatiin 9 48±23 743±63 140±6 63±3 780±29 108±30 19±6
Tuumake 10 111±35 722±59 174±19 37±9 826±21 146±24 32±7
Vaba tsütoplasma 10 91±18 688±38 146±10 39±6 728±39 156±30 32±7
Külgmine rakusein 4 34±14 170±32 250±31 31±9 1476±43 63±11 107±13

Kuidas keemilised elemendid taimejuurtesse liiguvad pole käesoleval ajal selge, arvatakse, et siin mängivad rolli mulla pH, teiste katioonide ja ioonide olemasolu ja/või puudumine ja juurte 'hingamistsükkel'.

Kaltsium

Mullas oleva ja taimejuurtesse liikuva kaltsiumi ülesanded taime juurte arengus pole selged, osade uurijate arvates võib kaltsium katioon (Ca2+) suurtes kogustes vajatav makrotoitaine olla.

Katses Ca2+ liikumise uurimiseks kasutati 6 kuud pärast sibulakorjet puhkefaasist väljuvaid ja pealseid ning juuri ajavate Allium cepa L. 'Ebeneezer'i sibulate, mida oli eelnevalt 12 päeva kasvuhoones pottides kasvatatud, juuri (pikim 16 cm).

Tulemused indikeerivad, et viiruga juureosas liikus Ca2+ transpiratsioonivoolul läbi endodermi. 24-tunnise töötlemise jooksul kasvasid juuretipud keskmiselt 3 mm. Sibulajuure 'noortsoonis' (young zones) – 15 ja 40 mm vahe juuretipust, kus mõlemad endoderm ja varased metaksüleemi sooned olid arenenud, liikus radioaktiivne 45Ca2+ võrsesse.[64]

Kloor

Mullas oleva ja taimejuurtesse liikuva kloori (Cl) ülesanded taime juurte arengus pole selged, osade uurijate arvates võib kloori ioon (Cl) mikrotoitainena (mikroelement) essentsiaalne olla[65] kuid suuremates kogustes taimetoksiinina toimida, teiste arvates on kloor vajalik sibula sibula moodustamiseks; kloori võidakse manustada taimele ka kunstväetiste näol; kloor on taimes kloriidioonina (Cl-) ja see on vajalik mitmete ensüümide toimimisel nagu asparagine synthetase, amylase, ATPaas aga ka mitmete fotosünteesis osalevate ensüümide aktivatsioonil; akumuleerub tonoplasti; esineb klooripuudust, mille vastu kasutatakse spetsiifilisi kunstväetisi, ja kloorimürgistust.

Mangaan

Mullas oleva ja taimesse liikuva mangaani (Mn) (divalentse mangaani ioonina, Mn(2+)) ülesanded taime juurte arengus pole selged. Mn on taimes poolmikroelement. Arvatakse et mangaan on vajalik klorofülli sünteesiks ja rakkude redoksreaktsioonides ning osaleb valgusünteesis ja metabolismil, aktiveerib rasvadega seotud ensüüme ja malic enzyme systemi; osaleb askorbiinhappe, B2-vitamiini ja karoteeni moodustamisel.[66] Mangaani vaeguse korral kasutatakse spetsiifilisi mangaaniväetiseid. Ülekülluse korral võib esineda mangaanimürgistust. The Allium cepa testi katsetaimedele erinevates kogustes manustatud MnSO4 evis juure meristemaatilistele rakkudele märkismisväärseid mutageenseid toimeid[67].

Molübdeen

Mullas oleva ja taimesse liikuva molübdeeni (Mo) (järjenumber 42) ülesanded taime juurte arengus ja roll hariliku sibula elutsüklis pole selge, käesoleval ajal peetakse molübdeeni hädavajalikuks toiteelemendiks (mikroelement)[59]. Molübdeeni (MoO42−) vastuvõtt juurtesse oleneb mulla molübdeeni sisaldusest (väiksemad kogused absorbeeritakse suuremad kogused liiguvad difusiooniprotsesside läbi) ja allub metaboolsele kontrollile, seda leidub kõikides kudedes[68]; arvatakse mõjutavat taimes süsivesikute ja lämmastiku ainevahetust ning nitraatide omastamist, kiirendab taime ja soodustab mügarbakterite arengut[59], Seda vajavad ensüümid nitrate reductase (raua-väävli molübdeeni flavoproteiin), xanthine dehydrogenase (XDH; EC 1.2.1.37), aldehyde oxidase (AO; EC 1.2.3.1) ja sulphite oxidase ja osaleb L-askorbiinhape (C-vitamiin) ja hormoonide biosünteesis. Selle elemendi puudus, adekvaatseks peetakse sisaldust 0.,15-,30 ppm[69] võib sibulataimel molübdeenipuudust põhjustada, mille teraapiaks kasutatakse spetsiifilisi molübdeeniväetisi, ja ülekülluse korral molübdeenimürgistust.

Vask

Mullas oleva ja taimesse liikuva vasei (Cu) ülesanded taime juurte arengus pole selged. Arvatakse, et vase katioon Cu2+ on essentsiaalne taimetoiteelement (mikroelement)[59], kuid liigsetes kogustes kutsub sibulajuurte rakkudes esile mitmeid soovimatuid toimeid ja käitub toksiinina. Katses uuriti vase katiooni toimeid Allium cepa var. agrogarum L. juuretipu rakkude mitoosile, mikrotuubuluste tsütoskeletile ja DNA-le. Katse tulemused indikeerivad, et Cu on üsna immobiilne ja vase vastuvõtt toimib tõenäoliselt Michaelis-Menteni kineetikale. See akumuleerub juurtes ja inhibeerib juurte kasvu, täheldati kromosoommutatsioone (C-mitoosi, chromosome bridges, kromosoomide kleepumist, micronucleus) ja mitootilise indeksi alanemist. Vasemürgistuse sihtmärgiks olid juuretipu meristemaatilsite rakkude mikrotuubulused.[70] Vaske seostatakse valkude metabolismiga ja A-vitamiini sünteesiga, vask on mitme ensüümisüsteemi koostises, mis kompekteerivad aminohappeid valkudeks. Selle elemendi puudus võib sibulataimel vasepuudust põhjustada[71] mille vastu kasutatakse mulla ja taimede tarvis spetsiifilisi vaseväetiseid[72], ja ülekülluse korral vasemürgistust (mille toime kestab aastaid).

Vaieldava vajalikkusega taimetoiteelemendid[muuda | redigeeri lähteteksti]
Seleen (Se)

Se on keemiline element järjenumbriga 34, mittemetall, mille avastas 1817. aastal ja nimetas Vanakreeka kuujumalanna Selene järgi Rootsi keemik Jöns Jakob Berzelius.[73]

Seleeni hädavajalikkus taimede normaalses elutsüklis on vaidluse all (Terry jt, 2000)[74] (loomadel (Schwarz & Foltz, 1957) ja inimestel hädavajalik (Flohe jt 1973, Rotruck jt 1973). Flohe jt (1973) ja Rotruck jt (1973), vähivastane).

Mullas, vees, õhus ja taimes liikuva seleeni oleva ja taimesse liikuva anorgaanilise seleeni (Se) (järjenumber 34) seleen (selenaat SeO42− ja selenit SeO32−) ülesanded hariliku sibula elutsüklis ja taime juurte arengus pole selged. Seleenium võib UV-indutseeritud oksüdatiivse stressi korral tõsta taime vastupanuvõimet stressi suhtes, võib mõjutada senestsentsi jm.

Arvatakse, et seda taimetoiteainet (mikroelement)[59] vajab taim väikestes kogustes ja element on taimele kasulik. Seleeni 'keemiline tegevus' saraneb väävli omaga, Se liigub samu ensüüme pidi ja võidakse väävli asemel aminohapetesse sisestada, selle oksüdatsiooniasmted on Se2-, Se0, Se4+, Se6+ ja orgaaniline Se SeMet, SeCys.

Seleen toimib katalüsaatorina, see tõmmatakse (absorbtsioon) juurerakkudesse läbi plasmamembraani (ensümaatiline kontroll: arüülsulfataasid (EC 3.1.6.1), choline-sulfatase (EC 3.1.6.6)) ja edasi sibulasse.

Sibula seleenisisaldus ja -ringlus on varieeruv ja oleneb paljudest teguritest, arvatakse, et siin mängivad rolli mulla pH (langus vähendab seleeni omastatavust taime jaoks), teiste katioonide ja ioonide olemasolu ja/või puudumine. Seleeni puudumine või liig väike kogus võib seleenipuudust põhjustada, mille teraapiaks kasutatakse spetsiifilisi seleeniga rikastatud väetiseid, ja ülekülluse korral seleenimürgistust (toime väävli metabolismi sekkumise tõttu).

Ühes hariliku sibula ja Se testis inhibeeris inorgaaniline (enim Se(IV)seleenium) juurte kasvu.[75]

Arvatakse, et sibul kuulub seleenirohekte köögiviljade hulka ja tal on võimekus inorgaanilise seleeni biotransformatsiooniks selle orgaanilisteks derivaatideks —selenoaminohapeteks, näiteks Se-methylselenocysteine ja γ-glutamyl-Se-methylselenocysteine. Seleeni sisaldavad aminohapped on selenomethionine, Se-propenylselenocysteine selenoxide. Orgaaniliseks muudetakse Se tõenäoliselt kloroplastides.

European Medicine Agency 27. märtsi 2012 raporti kohaselt sisaldab hariliku sibula sibul seleeni-derivaate :γ- glutamyl-Se-methylselenocysteine, Se-methylselenocysteine, “Se-alliins”, Se-methionine, Secystine/Se-cysteine (Arnault ja Auger, 2006).[76]

Eesti mullastiku seleenisisalduse, ka loomade ning inimeste seleeniga varustatuse kohta on andmed seni puudulikud ja toetutakse mõningatele varasematele uuringutele ning sarnasusele Põhjamaadega loetakse Eesti seleeni-defitsiitseks piirkonnaks.[77]

Seleeni võidakse kasvu ajal lisada ka selleks, et mitmekordselt kõrgem seleenisisaldus (seleeniga 'rikastatud' sibulad)[78] aitaks sööja füsioloogiat aktiivselt mõjutada.

Makromolekulid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Makromolekulid on suure molekulmassiga molekulid, mille hulka arvatakse traditsiooniliselt arvatakse siia biopolümeeridest nukleiinhapped, valgud, süsivesikud, lipiidid molekulid, ning mittepolümeersetest molekulidest mitmed tsüklilised molekulid.

Taimerakud on võimelised sünteesima polüsahhariide (näiteks glükaane), peptiide, valke (allo- ja isoensüüme, lektiine) jpt.

Lektiinid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lektiinid
on heterogeenne valkude rühm, liitvalgud milles valguline aluskomponent on spetsiifiliselt seotud teatud oligosahhariidse järjestusega ja liigitatakse liitvalkude ja glükoproteiinide hulka. Nende nimetus on tulnud ladinakeelsest sõnast lego, legere (lectum) 'lugema', 'valima' (Van Damme jt, 2008). Taimelektiinid võivad olla merolectins, hololectins ja chimerolectins. Lektiinid on toksilise toimega.[79]. Sibula lektiine leidub nii juurtes kui sibulalehtedes. Arvatakse, et taimelektiinid toimivad mikroorganismide, viiruste, seente, kahjurputukate ja nematoodide 'koloniseerimisprotsesside' korral sibulataime terviklikkuse kaitsel esimese rea molekulidena, nende toimine meenutab antikehade toimimist kuid neid ei liigitata immuunkaitse hulka. Taimelektiinid on sekundaarsed metaboliidid, mis seovad sibularaku pinnal spetsiifiliselt mannoosi (süsivesik), sibulalektiin 'seondub' (aglutinatsioon) küüliku kuid mitte inimese erütrotsüütidega[80].

Allium cepa agglutinin[muuda | redigeeri lähteteksti]

Biokatsed indikeerivd, et harilikust sibula ekstraktist eraldatud lektiin Allium cepa agglutinin (tähis ACA) säilitab oma biokeemilised karakteristikud ka loomorganismides, evides immunomodullatoorseid toimeid, puhastatud ACA indutseerib in vitro Th1-tüüpi immuunvastuseid.[81]

Saponiinid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saponiinid on taimse päritoluga glükosiidse olemusega seebitaoliste pindaktiivsete ainete rühm, nende struktuur võib kas steroidne või triterpenoidne olla; sahharridse osa võivad moodustada kas D-glükoos, D-galaktoos, D-ksüloos, D-glükuroonhape, D-galakturoonhape, L-arabinoos, L-ramnoos, L-fruktoos. Esimene saponiin eraldati 1811. aastal harilikust seebilillest (Saponaria officinalis).[82]

Saponiinide bioaktiivsust ära kasutades on taimsete triterpenoidsete saponiinide baasil sünteesitud mitmeid kaasaegseid kommerts-steroide nagu östrogeenid, progesteroon, testosteroon, kortisoon, androgeenid.

Saponiine kirjeldas Ludwig Kofler oma 1927. aastal ilunud raamatus "Die Saponine".

Saponiinid jaotatakse kahte rühma: triterpenoidsed saponiinid, steroidsed saponiinid.[82]

Sibula saponiinid on sekundaarsed metaboliidid, nagu beetasitosterool, oleanolic acid, β-amyrin C30H50O jpt. Sibula steroidsete saponiinide hulka kuluvad diosgeniin, ruscogenin, ceposide A, ceposide B, ceposide C, cepagenin, ceparosides C ja D. Allium cepa L. var. Tropea on eraldatud furostanol saponins : tropeoside A1/A2 (1a/1b) ja tropeoside B1/B2 jt.[83]

Sibula saponiinidel on immunoloogilise kaitse funktsioonid näiteks seente vastu. Arvatakse, et mükostaatiline aktiivsus toimub saponiinide ja rakumembraani koostisainete, nagu steroolide, valkude ja fosfolipiidide vaheliste interaktsioonide tulemusel seente rakumembraanidele ja ergosterooli kompleksidele; ceposide A, ceposide B ja ceposide C toimivad in vitro mükostaatiliselt Botrytis cinerea ja Trichoderma atroviride seentele, kuid peaaegu mitte seeneliikidele Fusarium oxysporum f. sp. lycopersici, Sclerotium cepivorum ja Rhizoctonia solani.[84]

ATPaasid

Juure ATPaase seostatakse metaboolsete tegevustega, need võivad vahendada toiteainete sisenemist läbi rakumebraani.

Teised molekulid ja ained[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kroom

Mullas oleva ja taimesse liikuva kroomi (Cr) ülesanded taime juurte arengus pole selged, arvatakse, et kroom leidub köögiviljades 0,01 kuni 1,0 pp, kuid pole tõendatud et kroom oleks essentsiaalne taimetoiteelement (mikroelement) (inimeste ja loomade jaoks essentsiaalne). Arvatakse, et kroomiühendid mullast sisenevad juurtesse koos sulfaatide transporteritega ja liiguvad juurtest sibulasse ning edasi lehtedesse. Väikestes kogustes on see taime arenguks ilmselt kasulik kuid suurtes kogustes võib põhjustada kroomimürgistust (Cr(VI) on mürgisem kui Cr3+[85]). Suured kogused võivad mõjutada idanemisprotsessi ja inhibeerida juurte (ka lehtede) arengut (alaneb mitootiline indeks) ja kahjustavalt mõjutada fotosünteesi, veeringlust ja mineraalsete toiteainete metabolismi. Element toimib antioksüdantsetesse ensüümidesse (SOD, chloramphenicol acetyltransferase (CAT, EC 2.3.1.28), peoksidaas (POX, EC 1.11.1.7) ja glutatiooni reduktaas (EC 1.8.1.7) alandades nende katalüütilist aktiivsust, või teisestesse metaboliitidesse ja võib reaktiivseid hapniku osakesi luua (H2O2, O2-, OH-) ning oksüdatiivset stressi põhjustada, mille tulemusel kahjustuvad membraanilipiidid ja DNA ning kiireneb fotosünteetiliste pigmentide lagunemine .[86]

Vesinikperoksiid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Elektronmikroskoobi all tuvastati vesinikperoksiidi risodermise rakuseintes, meristeemis ja elongating cells, selle sisaldus root base suunas vähenes märgatavalt.

Sibul[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sibula (bulbus) on tema pikemaealisem säilitus- ja paljunemisorgan. Sibula läbimõõt on olenevlt sordist kuni 15 cm, see on kestsibul.

Välimised soomused on paljudel sortidel kollakat värvi, kuid on ka lillade (nn punane sibul, näiteks 'Red Torpedo Tropea') või valgete soomustega (näiteks 'White Bermuda', 'Texas Early White', 'White Castle' (F1) jt) sorte. Seesmised soomused on lihakad, valged, rohekad, lillad või lilla ja valge viirulised; nad paiknevad lühenenud varrel, mida nimetatakse sibulakannaks.

Sibulakannal mahlakate soomuste põues paiknevad pungad, millest saavad alguse tütarsibulad, mis moodustavad mitmest sibulast koosnevad "pesad".

Sibulavarre muundunud maa-alust osa nimetatakse sibulakannaks ja selle lühike alumine juurteta surnud osa moodustab sibula talla.[53] Kand koos selle külge kinnitnud lihavsoomustega moodustab sibula, tema on olemuselt maa-alune lühivõrse.[87]

Maa-alune sibulavõrse koosneb mitmest pigmenteeritud soomustega kihist, paberjas kiht koosneb välimisest epidermisest, keskmisest parenhüümikoest ja alumisest epidermisest. Meil kasvav sibulataim vajaks sibulamugula moodustamiseks temperatuuri 15–20 °C.

Välimised lihavsoomused lähevad sibula peal üle õhukesteks lehetuppedeks ehk nn sibulakaelaks ja edasi sibula lehtedeks ehk sibulapealseteks.[53] Sibula lehestik on üsna külmakindel ja talub külma −3 kuni −7 °C.[53]

Valminud hariliku sibula sibulat katavad kuivsoomused. Lihavaid ja mahlaseid lihavsoomuseid ümbritsevad kuivsoomused omandavad olenevalt sordist kuivades erinevaid värvitoone valgest kollase, pruuni, punase ja lillakaspunaseni. Kuivsoomuste kihtide arv on samuti varieeruv lõunapoolsetel sortidel on kuivsoomuseid 1–2 ja põhjapoolsetel 3–4 kihti.[53] Puhkeperioodiks valmistunud sibula sibulat kasutavad inimesed mitmeti, kas elustoiduna, sibulatoitudes, aga ka toorainena.

Makromolekulid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Makromolekulide sünteesimine on normaalse sibula elutsükli jaoks määrava tähtsusega.

Sibula kuivmass (dry matter content) koosneb peamiselt (65–80%) mittestrukturaalsetest süsivesikutest - fruktoosist, glükoosist, sukroosist ja fruktaanidest (Darbyshire ja Henry 1978)[88], nende kogus aga varieerub sibulasortide lõikes ja võib suuresti pärilik olla.

Lehed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lehed on sibulataime fotosünteesiks ja transpiratsiooniks kohastunud lühiealised taimeorganid.

Lehed on normaalsel juveniilsel ja kasvufaasis oleval taimel ruljad ja nende värvus on sorditi varieeruv, sibulaleht võib olla hallikasroheline, tumeroheline jne.

Juveniilse sibulataime kasvufaasi jõudes, mille indikaatoriks on järjest rohkenev sibulalehtede arv, uued lehed kasvavad vanematest lehtedest suuremad, ja kasvu edenedes kogub jõudu ka jämenev vars.

Leheseis sibulavarrel on vastak, 'distichous.

Fotosünteesiks vajalikud maapealsed sibula silinderjad lehed, mida kutsutakse ka sibulapealseteks, võrsuvad meristeemist, nende roll elustaime jaoks on sünteesitud süsivesikute transportimine läbi sibulakaela sibulasoomustesse. Sibulalehtede rohelistes osades (sisaldavad klorofülli) tagavad fotosünteesi photosynthetic cell 'id, nemad tarbivad suhkrumolekulide (millest valmist glükoosi) ja hapniku saamiseks päikest ja süsihappegaasi.

Puudus-, bakter-, viirus- ja seenhaiguste korral võivad sibulalehtedele tekkida erineva värvuse (kas hallid, kollased) ja suurusega 'plekid' ja/või kolded, mida kasutatakse sibulahaiguste diagnoosimisel.

Õisikuvarb[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sibul moodustab õisikuvarba, (olenevalt kultivarist) teisel kasvuaastal. Juveniilne õisikuvarb meenutab sibulalehte ja õiesarika moodustamisest võib pikka aega märku anda üksnes tema keskne asukoht taimel. Soodsad ilmastikutingimused võimaldavad õievarrel peagi kasvu kiirendada, nii et õisikuvarb võib enamikel sibulasortidel 1 kuni 2 m kõrguseks kasvada. Katki murdes on ta seest õõnes, väliskujult aga ümar ja keskelt kergelt punnis (D-tähe kujuline). Pesasibulal võib iga sibul anda õisikuvarba.

Hariliku sibula varrel paiknevad pungad ja nende arv on varieeruv, sibulataimedel mida on lühemat aega vegetatiivselt paljundatud on rohkem pungi. Meil kasvav sibulataim, kes talvel puhanud ja õitseb järgmisel aastal, vajaks õiepungade arenguks temperatuuri 15–20 °C. Sarikakate on 2-kihiline.

Õiepõhi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õiepõhjale on kinnitunud õiesarikas, tupplehtedest õietupp, tolmukkond koos tolmukatega, emakkond (tsönokarpne) koos emakaga.

Õiesarikas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hariliku sibula õisiku avanemine

Hariliku sibula õisik, taime lühiajaline struktuur, on lehtedeta putkunud varre (õievarb) otsas asuvale õiepõhjale kinnitunud sarikas. Sarikõisiku valmides katab arenevaid õisi valget värvi 2 kuni 3- membraaniline kõrgleht. Avanevate õite survel membraan rebeneb.

Õied[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sibul on hermafrodiitsete õitega taim (emas- ja isasorganid on õies koos)[89] – need on tema sugulise paljunemise organid. Rudolph Jacob Camerarius (1665–1721) oli arvatavasti üks esimesi botaanikuid, kes kirjeldas taimesugu ja taime paljunemisorganeid: emasorgan emakas (pistil) ja isasorgan tolmukas (anther)).[90]

Õied on lühiealised taimeorganid, nemad kujunevad õie meristeemist ja koosnevad õietupest, tolmukatest ja emakatest, neid ja hiljem vilja, ümbritseb õiekate[91].

Õied on protandrilised[92] (eelisasus) - isasorganid valmivad enne emasorganeid ja emakasuue muutub vastuvõtlikuks peale õietolmu (shedding).[93]

Hariliku sibula õisiku fragment

Õite avanemine (anthesis) toimub hommikul vara, kella 6-7 vahel. Õietolmu fertiilsus ja emakasuudme vasuvõtlikkus on soodsaimad just õite avanemise päevadel. Üksiku sarikaõie õite avanemine vältab ligi 4 nädalat, alates välimistest õitest ja liigub järjest keskmesse.[93]

Sibula õisikus võib olenevalt genotüübist, istutusajast ja sibula säilitustingimustest olla 200–800[53] üksikõit, osade allikate järgi võib õisi ka kuni 2000 olla.[93]

Tolmukkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ühes sibulaõies asuvad tolmukad moodustavad tolmukkonna ehk androtseumi (androecium). Androtseum on koos tolmukatega kinnitunud õiepõhjale ja koosneb 6 tolmukast, need asetsevad kahe 'ringina' (whorls)- sisemises on kolm ja välimises kolm tolmukat. Osadel õisikutel võib kaks emakat ja seitse tolmukat olla.[93]

Tolmukas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tolmukkonna kogumi moodustavad tolmukad ehk mikrosporofüllid (anthera) on taimeõie lühiealised isaspaljunemisorganid. Tolmukad moodustavad sibulaõie 'isasregioon'i, koosnedes tolmukottidest, -pesadest, -teradest, -niitidest - neid ümbritseb õiekate.

Tolmukad on olenevalt genotüübist kas valge või purpurse värvusega, kuid see võib eaga muutuda.[93]

3 seesmise tolmuka põhjas paiknevad nektaariumid. Õitsemise ajal võivad õisikut külastada mesilased ja mitmed teised putukad, Bohart jt (1970) raporteerisid 267 õitsvat sibulasarikat külastanud putukaliiki[93], kes koguvad sibulanektarit ja/või õietolmu. Sibulanektar on magus vedelik, mis eritub taime nektarinäärmetest ja millest mesilased valmistavad mett. Sibulanektari hulk ja koostis sõltub taime õitsemise ajast ja kasvust. Sõltuvalt mõjuritest võib erinevate sibulasortide nektar olla väga varieeruva koostisega: nektar sisaldab tõenäoliselt sarnaselt teiste taimede nektariga vett, fruktoosi, glükoosi, sukroosi, happeid, valke ja mineraalühendeid[94], kaaliumi (ühes katses 5347 miljondikosast alates[95]) jpt aineid. Nektarimahtu mõjutavad ka kasvutingimused, õhuniiskus, valgus, temperatuur, mullastik jms.

Tolmukotid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ühes tolmukas paiknevad kaks tolmukotti (saccus antherae) ja tolmukotis tolmupesad (loculus antherae) ehk mikrosporangiumid tolmuteradega (isasgametofüüdid) ja -niitidega (filamentum).[96]

Tolmukapea[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tolmukapead on lühiealised õie osad, neid peetakse õietolmu tekkeks vajalikeks elunditeks. Tolmukate arenguks luuakse adaksiialne (ventraalne)-abaksiaalne (dorsaalne) polaarsus (adaxial-abaxial polarity), tolmukapea primordiumis (anther primordium) arenevad male sporogenous cells, need diferentseeruvad ja jagunevad moodustamaks mikrospoore (noorte mikrospooride tuumake on üsna väike), neist moodustuvad tolmuterad ja kõikidel normaalse tsütoplasmaga taimedel elujõuline õietolm.

Tolmukapea arenemise oluliseks protsessika lisaks rakkude jagunemsie ja diferentseerumisel on ka rakusurm.

Areneva tolmukapea polüsahhariidide uurimiseks kasutati värvimismeetodi perjoodhape- Schiffi reaktsiooni (PJS) ja selle põhjal arvatakse, et enne tolmuterade emarakkude (mikrosporotsüüte) (microspore mother cells) meioosi on 'endoteetsiumi rakkudes' (endothecium cells) tuvastatavad väheses koguses lipiidid ja 'tapet rakkudes' (tapetal cells) polüsahhariidid, mis juveniilsetel tolmukapeadel ei diferentseerunud täielikult. Tetraadi seisus sisaldas juveniilne tolmukapea veel vähesel määral nii polüsahhariide kui lipiide, ja tolmupesa sein polüsahhariide. Mikrosporogeneesi lõpuseisus microspore tetrad i seisus tapetal cells rakud suurenevad ja saavutavad maksimaalse suuruse mikrospooride arengu ajal, mil rakkudesse kuhjuvad mitmed 'rasvatilgad ' (lipid drops). Mikrospooridesse ilmusid rasvatilgad ja tärklised üksnes vähesel määral. Õietolmu varases 2-rakulises staadiumis koguvad (akumulatsioon) vegetatiivsed rakud tärkliseid, kuid tapetal cells degenereeruvad ja rasvatilgad koonduvad (concentrated) selliselt, et moodustub lipid block. Hiljem selles arengujärgus tärklised kadusid ja küpseva tolmu vegetatiivsetesse rakkudesse kuhjusid rasvatilgad.[97]

Tolmukapea aminohapete sisaldus on varieeruv, fertiilsete ja steriilsete tolmukapeade kromatogrammil tuvastati alfa-aminohape proliini, selle kuhjumisega seostatakse tolmkapea fertiilsust (proliini ei tuvastatud steriilsetes tolmukapeades), ka asparagiini-'täpp' steriilse tolmukapea analüüsis oli väiksem kui fertiilsetel.[98]

Üks varaseimad geene rakkude jagunemiseks ja diferentseerumiseks tolmukapeas on SPOROCYTELESS/NOZZLE (SPL/NZZ), ka SOMATIC EMBRYOGENESIS RECEPTOR-LIKE KINASE 1 (SERK-1) ja SERK-2 osalevad tolmukapea varaseas arengus.

Tolmukapea arengus osalevad ka giberelliinhape (giberelliin A3) kontrollib tolmukaniitide ja küpsete tolmuterade moodustumist ning jasmoonhape mida vajavad arenevad tolmuterad ja see osaleb ka tolmukapea avanemisel.

Tolmukapea avanemise (anther dehiscence) mehhanismide kohta teatakse vähe, arvatakse, et selleks on vajalik lisaks soodsatele väliskeskkonatingimustele, mis soodustaksid tolmlemist, ka tolmukaseina rebenemine või resorbtsioon. Tolmukapea avanemine toimub kella 7.00 ja 17.00 ja järgmisel päeval samuti, tipnedes 9.30 ja 17.00 vahel.[93]


Meil kasvav sibulataim vajaks õitsemise ning seemne valmimise ajal välistemperatuuri 25–300).

Tolmupesad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õietolm luuakse tolmukapea tolmukoti tolmupesades. Tolmupesasid ehk mikrosporangiume ümbritseb tolmupesa sein, tema moodustatakse non-reproductive cells ja küpsenud sein koosneb järgmistest rakukihtidest (rakukihid väljaspoolt sissepoole): epiderm ehk eksoteetsium (exothecium) , endoteetsium ehk fibrooskiht, vahekiht ja sporangial locule t katvast tapetkihist (tapetum).

Tolmuterad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tolmuteradel on kaks kesta: sisemine intiin ja välimine eksiin (koosneb omakorda mitmest kihist, millest kõige välimine on seksiin).

Tolmutera tuuma jagunedes (mitootiliselt) moodustuvad kaks seemnerakku: vegetatiivne ja generatiivne rakk. Kui tolmutera satub emakasuudmele või vastavasse toitekeskkonda, moodustab vegetatiivne rakk tolmutoru. Generatiivne rakk annab mitootiliselt jagunedes kaks spermiumi (isasgameeti).

Valminud tolmuterad moodustavad õietolmu.

Õietolm

Sibula õietolmu värvus on kerget oliivivärvi.[99]

Sibula areneva õietolmu ATPaasi jaotumist uuriti Pb3 (pliifosfaadi) sadestamise meetodil. ATPaasi sadet tuvastati microspore mother cells (MMC, 'mikrospoori emasrakk') tuumakeses ja tsütoplasmas. Mikrospoori emasrakkude jagunemise (meioos) järgselt ilmus ATPaasi-sade mikrospoori tolmutera välimisse kesta eksiini ja ka sissemisse kesta intiini. Õietolmu arenedes ATPaas vegetatiivses rakus suurenes ja generatiivses rakus vähenes.[100]

Õietolmu elujõulisus ja/või steriilsus

Kõrvalekalded normaalsest tolmutera arengust, mida võivad põhjustada ebasoodsad ilmastikutingimused, mitmesugused keemilised ühendid ning geneetilised põhjused (hübriidsus, polüploidsus, apomiktilisus jpm võivad viia steriilse õietolmu tekkimisele. Sibula õietolmu isassteriilsus on üsna levinud ja seda kasutatakse F1 hübriidsortide aretamisel.

Sibula õietolmu elujõulisuse uurimiseks kasutati fluorestseiin-testi. Testi käigus tuvastati mitmeid tsütoplasmat sisaldavaid õietolmu terasid, aga need osutusid kunstlikus toitekeskonnas idandamisel mitteelujõulisteks.

Õietolmu elujõulisuses esineb varieeruvusi nii ühe õiesarika õite, nende tolmukapeade ja isegi ühe tolmukapea piires. Test tuvastas, et nii elujõulised kui viljatud terad paiknesid suurte klompidena koos. 1974. aasta augustis õitsenud käsitsi-tolmeldatud sibulaõied, kes tundusid elujõulised ja kelle õietolmuterad sisaldasid tsütoplasmat osutusid testis siiski elujõuetuks.

Testis kasutati novembris 1973 pottidesse ja kasvuhoonesse istutatud vabalt tolmlevat isasfertiilset 'Rijnsburger' sorti, kellel lasti õitsele puhkeda ja õietolmu koguti värskelt avanenud tolmukapeadelt.

Uurides käsitsi-tolmeldatud õite tolmutoru kasvu emakakaelas tuvastati normaalne tolmutoru areng üksnes vähestel, teistel oli kasv minimaalne või puudus.

Õietolmuterade elujõulisuse täpseid meetodeid 1974ndal aastal ei teatud. Tsütoplasmata tolmuteri peeti steriilseteks, kuid tsütoplasmaga terad ei pruukinud elujõulised olla. Binucleate pollen grains, nagu need valmivad ka sibulal, tavaliselt kunstlikus keskkonnas idanevad. Kuid idanevad tolmuterad ei garanteeri veel viljastumise jõustamist.

Kuigi õied tundusid katsetaimedel normaalsetena arvasid uurijad, et enne õitsemist võib taimes endas, kui õitsemisele eelneb sibula modustamine, toimuda konkurents toiteainete kättesaamise pärast kas õie või sibula loomiseks.[101]

Kõikidel isassteriilsetel taimedel, sh varasematel hübriidsetel sibulasortidel (aretatud isassteriilne sibulasort Italian Red 13-53 (Jones&Clarke, California, 1925)), neil ei moodustu 'toimivat' õietolmu (see sisaldab isasgametofüüte) kuid ei ole elujõulised, on S-tüüpi tsütoplasma ja tuumageeni retsessiivne ms vorm ja diploidsetel sibulatel on genotüübis kolm 'isasviljatuse' geeni MsMs, Msms, msms – iga genotüüp või esineda nii N kui S-faktoriga tsütoplasmas, kuid üksnes Smsms põhjustab isassteriilsust. Tsütoplasma S-faktor saab üksnes läbi emaka üle kanduda. Teiseks 'tsütoplasma meesviljatuse' põhjuseks võib-olla T-tsütoplasma.[102]

Tolmukaniidid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tolmukapea (filamentum) ja tolmukaniit on ühendatud, nende ühinemiskohta nimetatakse konnektiiviks (connectivum).

Tolmukaniidi anatoomiline ehitus on lihtne -juhtkimpu ümbritseb põhikude, mida omakorda katab kutiniseerunud epiderm.[56]

Tomukaniitide kohta teatakse vähe. Arvatakse, et nemad varustavad tolmukapäid vee ja toiteainetega.

Emakkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ühes sibulaõies olevad emakad moodustavad emakkonna (gynoeceum).

Emakad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Emakad on taimeõie lühiealised emaspaljunemisorganid. Sibula emakas (pistillum) koosneb ühest või mitmest  viljalehest (carpellum).

Emakal eristatakse sigimikku (ovarium) emakasuuet(stigma) ja neid ühendavat emakakaela (stylus).

Emakas on 'kolmekambriline' ja igas kambris on kaks seemnealget. Seemnealge peidab endas kuni õie avanemiseni lootekotti. Emaka tipmine osa emakasuue on sibulataimel kolmeharuline ja muutub vastuvõtlikuks õietolmule veidi enne õie kroonlehtede avanemist (anthesis), kui see aga peaks viibima siis tõuseb tõenäosus üksikute õite (olenevalt sibulasordist) isetolmlemiseks. Õitsemise kestus on liigiti erinev. 2 päeva pärast viljastamist on seemnealges sügoot ja mitu endosperm nuclei.

Sigimik (sünkarpne sigimik) koosneb sigimikuseinast ja -pesast.

Emakasuue[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tolmuterade kandumisel emakasuudmele või seemnealgmele, peaks normaalse füsioloogiaga õites toimuma tolmlemine.

Sibulaõite isaspaljuneisorganites valmib õietolm mõned päevad varem kui avaneb emakasuue, seega arvatakse, et ühe õie sees ei saa toimuda isetolmlemist, tolmlemiseks vajab üks sibulataime õis oma teise õie ja/või teise taime ehk tolmeldajate vahendusabi. Õite tolmlemisele võib järgneda nende viljastumine.

Isassteriilsete ja -fertiilsete emakasuudme ja style i (ühendab emakasuuet emakaga) karakteristikute ja arengu osas.[93]

Sibulaõied viljastatakse isetolmlemise, risttolmlemise ja ka putukate (putuktolmlemine) ning tuule abil (tuultolmlemine).

Lühiajalisel õitsemisel on neil taimedel looduslike tolmeldajate (putuktolmemine) ligitõmbamiseks värvikad õied ja ka nektaariumid, mis toodavad sibulanektarit.

India osariigi Haryana ülikoolis Chaudhary Charan Singh Haryana Agricultural University 2009-10 läbi viidud välieksperimendi käigus istutati HS-2 sordi sibulad sibulapõllule 13. novembril 2009. Tolmedajateks olid putukaliigid seltsidest kiletiivalised, liblikalised, kahetiivalised, mardikalised.

Õitsemine ja viljumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Meie kliimas õitseb juunis-juulis. Viljad valmivad augustis.[viide?]

Sibula õitsemise kohta teatakse vähe, sibul õitseb harilikult teisel kasvuaastal. Osade uurijate arvates toimuvad sibulas, nii õiesarikas kui sibulas, mitmed konkureerivad ja/või vastandlikud protsessid, mille toimel võib sibul sibula moodustamise asemel tõmmata toiteaineid õiesarikasse ja vastupidi.

Arvatakse, et fotoperiodismil toodavad sibulalehed fütokroomi toimel hüpoteetilisi mobiilse signaalvalgu FLOWERING LOCUS T poolt kodeeritavaid hormoonilaadseid molekule florigene (flowering hormone florigen). Sibulal reguleerivad õitsemist ja sibula moodustamist erinevad FT geenid. Õitsemist toetab vernalisatsioon ja seda seostatakse AcFT2 geeniekspressiooni suurenemisega, sibula moodustamist aga reguleerivad kaks antagonistlikku FT-sarnast geeni. AcFT1 soodustab sibula moodustumist, AcFT4 takistab AcFT1 ekspressiooni ja transgeensetel sibulatel sibula moodustumist. Pikapäeva fotoperiodism aga kodeerib alla AcFT4 ja ülesse AcFT1 ning see soodustab sibula teket.[104]

Idanemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hariliku sibula seksuaalse sigimisvormi korral mõjutavad hariliku ibula seemne arengut ja kasvu mõjutab oluliselt päikesekiirgus, välistemperatuur jpt tegurid. Sibulataime kasvuks minimaalsete väliskeskkonna tingimuste korral hakkab musta (ka sinakasmusta) värvusega sibulaseeme (temas embrüo ümbritsetuna endosperm iga) mullas idanema ja annab läbi seemnekatte mulla pealispinna poole esmase juure ehk idujuure ja seejärel idulehe. Iduleht pikeneb kuid tema ots jääb seemnekattega ühendusse, et toitekoest tõmmatavatest toiduvarudest saaks idu kasvada, ja seeme jõuab mullapinnale. Sibulaseemiku meristemaatiline kasvukoht jääb mulla alla, idulehe ja idujuure ühiskohta. Esmase juure rakud surevad peagi ning sibulataim hakkab moodustama juurestikku (narmasjuurestik). Meil kasvav sibulataim vajaks juurestiku kasvuks temperatuuri 15–20 °C.

Zwiebelblueten offen geschlossen.jpg
Hariliku sibula õiesarikas

Fotoperiodism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sibul liigitatakse harilikult pikapäeva taimede hulka ja enamik sibulasorte vajab kasvuperioodil teatud koguse päikesevalgust sobival fotoperioodil.

Fotoperiodism mõjutab paljusid sibulataime arengustaadiume, nagu seemne idanemine, mugula areng, õite loomine ja õitsemine, lehtede langemine ja puhkeperiood. Erinevad sibulasordid (oleneb ka kasvukohast) reageerivad päeva pikkusele erinevalt ja seetõttu ligitatakse sibulasorte vahel ka valgustarbe kaupa:

  • pikapäeva sibulasort (LD) – valgustarve 14 tundi päevas või rohkem,
  • keskpäeva sibulasort (näiteks 'Caballero', 'Candy', 'Intermediate Day Sampler', 'Red Candy Apple' F, 'Super Star' F) – valgustarve 12–14 tundi päevas
  • lühipäeva sibulasort (SD) (näit 'Mercedes, Superex, Texas Early Grano, Granex 33') – valgustarve 10–12 tundi päevas.

Arvatakse, et fotoperiodismil on kandev roll fütokroomsüsteemil, nii näiteks reageerib pigment fütokroom (valk) – fotoretseptor punasele (650–680 nm) /kaug-punasele valgusele (710–740 nm), tsirkadiaansetele rütmidele ja siseneb tuuma, lisaks geenide kodeerimisele toodavad sibulalehed nende mõjul hormoonilaadseid molekule (flowering hormone florigen) ja liigutavad neid selliselt, et õitsemine saaks alguse. Spetsiifiliste sinist valgust ja ultraviolett A-d (lainepikkuste vahemik 320–400 nm) tajuvate retseptorite krüptokroomide roll seisneb lisaks geenide kodeerimisele ka õhulõhede avamisel.

Rakud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilik sibul on eukarüootne organism.

Raku anatoomia ja talitlus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tuumas olevate tuumakeste arv pole teada, Allium cepa L. 'Francesa' sibula juurte kromsoomanalüüs fluorestsentshübridisatsioon in situ meetodil tuvastas rakutuumas maksimaalselt 2 tuumakest[105] ja 2 nucleolar chromosomes.

Tuumakeste päritolu pole selge, arvatakse et need tekivad mitoosi järgsel rRNA sünteesil kromosomaalses regioonis, mis sisaldab mitmeid rDNA geene, tuumakese organiseerimisalas (NOR).

Tuumakese suurust seostatakse tema aktiivsusega, tuumakese suurus võib varieeruda ja muutuda nii ühes ja samas rakus rakutsükli eri faasides kui ka erinevates rakkudes, nii näiteks on tuumake suurem neis rakkudes kus toimub aktiivne valgusüntees ja mitootilist jagunemist alustavas rakus tuumakese suurus väheneb või kaob tuumake hoopis vastavalt kromosoomide kondenseerumisele ja RNA sünteesi lakkamisele. Tuumakeses toimub kogu rakus olevate ribosoomide (v.a. mitokondrite ja kloroplastide omade) formeerumine. Tuumake on seotud tuumamembraaniga.

Karüotüüp: diploidne, sibularakul on 16 (2n = 16) kromosoomi. Termini kromosoom juurutas 1888. aastal Saksa anatoom, Heinrich Wilhelm Gottfried von Waldeyer-Hartz (1836–1921).

C. Leonard Huskinsi 1948. aastal avaldatud töös Segregation and reduction in somatic tissues. I. Initial observations on Allium cepa, milles uuriti 1947. aasta novembris saagiks saadud sibula sibulat, tuvastas harilikul sibula juureraku tuumas 8 kromosoomi paari ja haploidseid rakke. Huskinsi arvates on võimalik spetsiifiliste ainete lisamisega, sibularaku jagunemisel esile kutsuda somatic reduction ('somaatilist reduktsiooni').[106]

Northern blotting analüüsi kohaselt lokaliseerub serine acetyltransferase (SAT) kodeeriva geeni SAT1 lookus 7. kromosoomis.[107]

Mitokondri maatriksis toimub TCA-tsükkel egk ensüümide katalüüsitud biokeemiliste reaktsioonide tsükkel, mis vajab hapnikku. Tsitraaditsükkel on organismide ainevahetusraja keskne protsess, sest tsükli käigus oksüdeeritakse enamik sahhariide, rasvu ja valke CO2 ja veeks, kusjuures selle käigus vabaneb suur osa organismi elutegevuseks vajalikust energiast.

käesoleval ajal on tuvastatud sibulal 3 tsütoplasma tüüpi: normaalne (N), CMS-T, CMS-S, kahte viimast rakendatakse F1 sortide aretamisel.

ehk endoplasmaatiline retiikulum on rakuorganell mille moodustavad omavahel üheduses olevad ühekordse membraaniga ümbritsetud vesiikulid, tsisternid ja tuubulid ning nuclear envelope. Endoplasmaatilist retiikulumit seostatakse ka Golgi kompleksiga, arvatakse et paljude valkude 'viimistlus' toimub just siin.

Elektronmikroskoop-vaatluste alusel liigitatakse see kaheks: siledapinnaliseks endoplasmaatiliseks retiikulumiks ("sER" – smooth endoplasmic reticulum) ning karedapinnaliseks endoplasmaatiliseks retiikulumiks ("rER" – rough endoplasmic reticulum).[108]. hiljem on tuvastatud et neil kahel võrgustikul on erinevad funktsioonid ja seetõttu vaadeldakse neil vahel ka kahe erineva võrgustikuna.

Siledapinnalist tsütoplasmavõrgustikku
defineeritakse kui organelli millele ei ole seotud ribosoome ja mis on tsütoplasmas üsna ühtlaselt jaotunud. Lipiidide ja hormoonide sünteesile spetsialiseerunud rakkudel on siledapinnaline tsütoplasmavõrgustik suurem.

Karedapinnalist tsütoplasmavõrgustikku
defineeritakse organellidena, mis on membraaniga seotud ribosoomide läbi ja mis viivad läbi enamikke membraani ja sekretoorsete valkude (valkude sekretsioon) biosünteesiga seotud funktsioone, kaasa arvatud valkude kokkupakkimine ja modifiseerimine. Valgusünteesile spetsialiseerunud rakkudel on karedapinnaline tsütoplasmavõrgustik suurem. Elektronmikroskoobis on ta nähtav “karedana”. Ribosoomid seonduvad ERi tsütoplasmapoolsel küljel olevatele retseptoritele. Seondumine leiab aset, kui ribosoom hakkab sünteesima sekretoorset valku. Osa karedapinnalist tsütoplasmavõrgustikku on continuous tuumamembraaniga.[109]

Hariliku sibula sibula soomuste epidermirakkude ER jagatakse kolmeks piirkonnaks: perifeerne tuubulite võrgustik, tsisternid ja pikad tuubulite strands, nendes viimastes toimub sibularakus ERi liigutamine. Sibula sibulate külmtöötlemine muudan neid piirkondi drastiliselt. Tsisternid ja pikad tuubulite strands vähenevad lühikesteks ER tuubuliteks ja inhibeerub ER organelli liigutamine kaugemale. Perifeersele tuubulite ERi võrgustik külmtöötluse ajal usutavasti säilub. Eelnevalt külmutatud sibulasoomuste soojendamine käivitab ERi reorganiseerumise kolm domeeni.[110]

on rakukesta läbivad dünaamilised membraaniga ümbritsetud struktuurid - kanalid, mis ühendavad taimeraku protoplaste naaberrakkude tsütoplasmaga. Elava sibularaku sees toimuva transpordi vahendajatena, mida mõjutavad paljud sisemised ja välimised tegurid, võimaldavad need teatava suurusega (tüüpiline läbilaskesuurus <1 kDa) ioonidel ja molekulidel vahetult ühest rakust teise liikuda.

Liigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hariliku sibula maa-alust võrset katab sibula epidermis, mis koosneb sibula epidermirakkudest. Epidermis katab ka sibulalehti, -varsi ja teisi organeid.

Epidermises paiknevad lisaks sibula epidermirakkudele ka sulgrakud (mis paiknevad õhulõhede ümber ja mille funktsiooniks on gaasivahetuse kontroll), õhulõhed, subsidiary cells, mature cells, short cells, parenchyma cells. Juurestiku arenemisel mängivad rolli peamiselt kaks epidermist pärinevat rakutüüpi root hair cells ja non-hair cells.

Juuri kattev hypodermis koosneb ühest hypodermal cells- kihist.

Köögiviljakultuuride kasvatuse taksonoomia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilik sibul on üks vanemaid kultuurtaimi. Tänapäeval on söögisibul majanduslikult väga tähtis köögivili, mida kasvatatakse kõikjal maailmas. 2004. aasta seisuga kasvatati sibulat 175 riigis (FAO, 2005).Taimekasvatuses on käibel mitmeid klassifikatsioone.

Botaanik Friedrich Georg Christoph Alefeld (1820 – 1872) kirjeldab (1886) kahesuguseid sibulaid valgeid ja kollaseid, punaseid või pruune. Valged sibulad on A. cepa crinides, A. cepa argentea, A. cepa praecox, A. cepa hispanica, A. cepa lisboana. Kollased, punased või pruunid sibulad on A. cepa lutea, A. cepa bifolia, A. cepa portana, A. cepa flandrica, A. cepa anglica, A. cepa globosa, A. cepa Jamesii, A. cepa rosea, A. cepa sanguinea, A. cepa tripolitana, A. cepa solanina[111].

Hanelt'i klassifikatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Hanelt'i klassifikatsioon

Hanelti (1990) 3 rühma:

  • Pearl onion Group : sünonüümid A. ampeloprasum var sectivum Lued, A.cepa L.,
  • Common onion Group: sünonüümid A.cepa var cepa L, A. cepa var typicum Rgl. – tavanimi sibul,
  • Aggregatum-rühm : sünonüümid A.ascalonicum auct. non Strand – tavanimi pesasibul (šalott), A.cepa var. ascalonicum Becker, A.cepa var aggregatum G.Don – ingliskeelne tavanimi potato onion, A.cepa var solanina Alef, A. cepa var perutile Stearn ingliskeelne tavanimi ever-ready onion.[112]

Hübriidtaksonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

F1 hübriidil Allium Cepa ja A. fistulosum (Emsweller & Jones, 1935) on õietolmu fertiilsus halb, sageli ei küündi 10%-ni (H. A. Jones & Mann, 1963; Levan, 1941; Maeda, 1937; Peffley, 1986; van der Valk jt, 1991b).

Tuntakse mitut tüüpi hübriidtaksoneid, need on saadud hübriidimise teel ja vanemliinis on ka harilik sibul:

  • A. x proliferum [Allium × proliferum (Moench) Schrad. sün. Allium cepa L. var. viviparum (Metzger) Alefeld].: Allium cepa Cepa-rühm ja talisibul (Allium fistulosum);
  • A. x cornutum : Allium cepa Aggregatum-rühm ja talisibul.

In vitro sibulataime kultiveerimisel on sibul doonortaimeks suurele hulgale sibulasortidele.

Cultivated Plant Code nomeklatuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taimekasvatuse põllumajanduskultuurina (kultuurtaimena) kasutatakse tänapäeval formaalset International Code of Nomenclature for Cultivated Plants (ICNCP) nomeklatuuri, kuid keelatud ei ole harilikule sibulale kui cultigen 'ile lisada ka taime botaaniline nimetus.

Kultuurtaimedel võib ära märkida kultivari, rühma (Group, varasem nimetus cultivar-group) ja grex 'i.

Cultivar-group (ICNCP, 1995) asendati 'rühmaga' 2004. aastal.

Hariliku sibula kultivaride informaalne klassifikatsioon pole käesoleval ajal lõplikult selge, veebipõhises eestikeelsete taimenimede andmebaasis on ära toodud 3 rühma:

  • Allium cepa Aggregatum-rühm – pesasibul
  • Allium cepa Echalion-rühm – värtensibul (pesasibul × harilik sibul) (sün: Allium cepa Aggregatum-rühm × Allium cepa Cepa rühm)
  • Allium cepa var. cepa Silverskin-rühm – hõbesibul.

Hariliku sibula Allium cepa Aggregatum-rühma nimena eelistas eestikeelsete taimenimede komisjon 2004. aastal šalottsibulale pesasibulat.[53]

Kuid leidub ka teisi sibularühmi, nagu:

  • Allium cepa Proliferum-rühm (sün: Allium cepa var. viviparum) – rindeline sibul.

Taimekasvatuse köögiviljakultuurina pole hariliku sibula nomenklatuur lõplik ega ühtlustatud, võib nii olla juhtunud, et mujal maailmas peetakse mugulsibulate (bulb onion) all silmas Allium cepa Cepa-rühma sibula põllumajanduslikult olulist sibulakasvatuse/tootmise saadust ja/või seda tagavat sibulaseemne kasvatust, mujal maailmas võidakse sibulafarmides kasvatada sibulataimi ka sibulaistikutest.

Hariliku sibula sordid liigitatakse keemilise koostise järgi kibedateks, poolkibedateks ja magusateks sibulateks.

Sibulasordid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Sibulasordid

Hariliku sibula sordiaretuse üheks eesmärgiks on hariliku sibula vegetiivse (tippsibulad) aga ka seksuaalse paljunemisele kaasa aitamine. Inimesepoolsetele vegetatiivsetele paljundamispüüdlustele mullakeskkonnas vastab sibulataim üsna rahuldava fertiilsusega.

Sibulapõld Moldovas

Hariliku sibula sortide nimetused saadakse kaasajal taimeperekonna nimest (Allium)+ liiginimest (cepa) + sordinimest ('Honeybee').

Eesti sibulakultuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimesed kirjalikud teated sibulast Eesti aladel pärinevad 13. sajandi lõpust, selle järgi olevat sibulaid koos teiste köögiviljadega siinsetele „paganatele” müünud Saksa ordu.[113]

Pesasibulat hakati Eestis tõenäoliselt sibulakultuurina kultiveerima 18. sajandi lõpul, kui Peipsi järve läänekalda äärsetesse küladesse asusid elama Vene vanausulised. Nemad tõid Venemaalt Penza oblastist Bessonovka külast kaasa sealse kibesibula rahvaselektsioonisordi 'Bessonovski', mis Eesti kliimaoludes hästi kohanes. Pesasibula kasvatamisel, kus mugulaid rohkem kui üks, ongi Eestis suur kultuuriline väärtus just vene vanausulistele.

1920. aastatel saadi suurem osa Eestis tarbitavast sibulast Peipsi äärest ja Setumaalt. Teistes Eesti piirkondades hakkasid eestlased seda köögivilja laiemalt kasvatama 1930. aastatel.

Eesti kliimas on harilik sibul, nii kodusel aiamaal kui sibulapõldudel, valdavalt avamaal kasvav köögiviljakultuur kuid võidakse kasvatada ka kasvuhoonetes.

Richard Klesment kirjutab raamatus "Aiatöö õpetus : köögivilja-, puuvilja- ja marjakasvatus" (1927) sibulakasvatuse kohta järgmist: "Sibul (Allium Cepa.) armastab kergeid (mitte turbasegaseid), liivaseguseid maid; raskes savimulammas kasvavad väikesed ja halvad sibulad. Värsket väetist sibul ei kannata. Sellega võib küll võrdlemisi suuri sibulaid kasvatada, kuid need lähevad kiiresti mädanema. Külvikorras on sibul II ja III rühmas. Kus muld taime toitainetest väga vaene, seal tuleb seda kaali ja vosvorhappe väetistega rikastada, kuna lämmastik tuleb ära jätta. Lisaväetiseks võib kevadel külvata 3 kg supervosvaati ja 3 kg kaalisoola aarile. Koht, kus sibulaid kasvatatakse, peab olema soe ja päikesepaisteline."

Sibulakasvatuses tuleb teha vahet seemnest ja tippsibulast kasvatamise vahel.

Sibula kasvatamine seemnest

Sibulaseeme on peen – 260 tera ühes grammis, sinakasmusta värviga, vängelt lõhnav. Seeme on idanemisjõuline 2–3 aastat. Külviks peaks tarvitama 1-aastast seemet. Seeme tarvitab idanemiseks kaks nädalat aega. Soovitav on seemet aja kokkuhoidmiseks enne külvi niiskes liivas hoida.

Varaste ja suurte sibulate kasvatamiseks tuleb seeme märtsikuu lõpul sõnnikulavasse külvata, kust taimed pärast peenrale ümber istutatakse. Kuid võib ka kohe peenrale külvates söögiks sibulaid kasvatada. Selleks külvatakse, parem idandatud, seeme 20–25 sm kaugustesse ridadesse. Seeme tuleb madalatesse vaokestesse külvata ja päält 1 sm paksuselt mullaga katta.

Ülestõusnud taimi harvendatakse 8–10 sm kaugusele. Sel viisil saadakse kõik suuremad söögiks kõlvulised sibulad. Kui taimi mitte nii harvaks ei kitkuta, siis saadakse osa väikesi sibulaid, mida järgmisel aastal tippsibulatena edasi võib kasvatada.

Lavas kasvatatud taimed istutatakse peenrale 10–15 sm vahedega. Isuttuades peab holitsema, et pisike sibul mitte mulda sügavale ei jääks, vaid parem ainult peened juured mulda saaksid, kuna sibulake maa pääle jääks, Sel puhul langeb istutatud taim küll küljeli, kuid kasvatab edaspidi parema sibula kui sügavale istutatud taim. Istutamise järel tuleb kasta.

Hoolitsemine kasvuajal oleks ainult mulla kohendamine. Kastmist sibulad kasvuajal ei vaja. Isesuguseid töid ei ole.

Sibula kasvatamine tippsibulast

Hispaania sibulaid tippsibulate kaudu paljundada ei ole soovitav, need lähevad teisel aastal kergesti õitsema. Selleks on kõige parem harilik väike Vene sibul. Tippsibulate saamiseks külvatakse seeme peenrale. Taimi ei harvendata, sest siis saadakse rohkem väikesi tippsibulaid. Augustikuus surutakse sibulate varred maha, et kasvamine takistatud saaks. On lehed kuivanud, siis võetakse kuiva ilmaga sibulad maast üles ja kuivatatakse neid 3–4 päeva päikese käes. Sellejärele viiakse nad kuhugi tuult läbilaskva ruumi katuse alla kuivama, kust nad alalhoidmiseks kuiva kohta pannakse. Et nad hästi alal hoiduksid, seks suitsetatakse neid 4–5 päeva rehes 300 soojuses. Alalhoidmiseks murtakse sibulate lehed ära. Alalhoidmise ruum peab olema kuiv ja jahe. Aeg-ajalt valitakse kasvama läinud sibulad teiste hulgast välja.

Teisel kevadel pannakse tippsibulad 4–5 realt peenrale 15 sm kaugusele üksteisest maha. Maha pannes surutakse nad nii palju mulda, et sinna istuma jäävad. Sügavale panemine ei ole soovitav. Hoolitsemine nii kui taimest kasvanud sibulate juureski.

Koristamine algab siis, kui lehed kolletama hakkavad. Alalhoidmine on samasugune kui tippsibulate juureski.

Sordid

'Zittau kollane' ja 'Zittau punane', viimasel on punane koor ja seest punaseviiruline. Kasvavad võrdlemisis suureks, laperikud koonusekujulised. Hoiduvad hästi alal.

'Hollandi kollane' ja 'Hollandi punane', samasugused kui eelmisedki, ainult rohkem naerikujulised. Strassburgi sibul on Hollandi sibulaga sarnane, ainult vähem. Viimased hoiduvad ka hästi. Madeira sibul on vähe punakas pikergune sibul, ei seisa kaua. Vene sibul on väike kollane ja seisab hästi üle talve. Parem tippsibulast kasvatamiseks.[114]

Peipsi sibul

Peipsi ääres kasvatatav sibul on saanud tuntuks nime ‘Peipsiäärne’ all, see on oma iseloomult agro-ökotüüp ja rahva­selektsioonisort.[115]

Peipsi sibul ehk Peipsi-äärne sibul on Peipsi läänerannikul välja aretatud sibula sordirühm ('Peipsiäärne' ja 'Jõgeva 3') ja esimene kvaliteedikava (toidukvaliteedikava) omav Eesti toidutaim.[116]

Pesasibulal on Eestis kas 3 või 4. aastane seemnekasvatustsükkel:

  • 1. aasta kevadel külvatakse seemned ja sügisel saadakse saagiks sevok ehk tippsibul, tihti kasvab tippsibul esimesel aastal juba nii suureks, et kõlbab söögisibulaks;
  • 2. aasta kevadel istutatakse sevok mulda ja sügisel saadakse saak mis on 2. aasta tippsibul (seemnesibul) ja 1. aasta söögi- ja müügisibul;
  • 3. aasta kevadel istutakse mulda 2. aasta tippsibul (seemnesibul) ja sügisel saadakse saagiks võborka ehk 2. aasta söögi- või ka müügisibul, nende hulgast valitakse välja kõige suuremad võborkad;
  • 4. aasta kevadel pannakse maha suured seemnesibulad (emasibulad) ja nemad kasvatavad putked e õievarred ja saagiks on seemne (nimetatakse värvuse tõttu ka mustaks seemneks).[117][118]

Eesti Statistikaameti andmetel oli meil põllukultuuri (avamaaköögivili) sibulate saak (tuhat tonni) (mugulsibulad) 2005 (2,2), 2006 (2,0), 2007 (1,4), 2008 (2,4), 2009 (1,9), 2010 (2,2), 2011 (1,3), 2012 (2,2), 2013 (1,3) ja 2014 (1,5). Andmetest ei selgu aga kas ja kui suur osakaalu moodustasid Peipsi sibulad.[119]

'Jõgeva 3'
Next.svg Pikemalt artiklis ‘Jõgeva 3’

‘Jõgeva 3’ on Julius Aamisepa ja Valve Jaaguse poolt Jõgeval aretatud sibulasort ja kuulub kibesibulate rühma.

Tema algmaterjal pärineb Peipsi äärest, seetõttu on sordi ‘Jõgeva 3’ kirjeldus ja omadused sarnased praegu Peipsi ääres kasvatatava sibula kirjelduse ja omadustega.

‘Jõgeva 3’ on suurepesaline, pesas harilikult 3–5 sibulat. Sibula kasvamiseks soodsal aastal (kui õhuniiskust on piisavalt) võib peas olla sageli rohkem sibulaid.

Sibula kuju on lapikümar, mass 40–70 g. Kuivsoomuste värv on roosakaskollane, roosakaspruun või kollane.[120]

Kaasajal säilitatakse meil harilikult 1–2,2 cm läbimõõduga tippsibulaid ületalve ja teisel aastal kasvatatakse tippsibulatest tarbesibulad.

Vahel kasutatakse ka terminit valiksibulad, kuna neid valitakse tarbesibula (eelmise aasta saagi) hulgast ja arvatakse, et nen­dest kasvavad suuremad tarbesibulad.

'Jõgeva 3' on geneetilise ressursina kantud Eesti Taimekasvatuse Instituudi geenipanka.

Keemiline koostis ja bioloogilised toimed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Artiklit tuleb tõlkida ja kohandada!

Hariliku sibula fütokeemilisi uuringuid on vähe, arvatakse et biokeemiline koostis (ja bioaktiivsed toimed) olenevad väga paljudest teguritest, seda mõjutavad ilmastik, mulla toiterežiim, sibulasort, -kasvukoht, agrotehnika ja indiviidi seisund[53] Hariliku sibula keemiline koostis ja bioloogilised toimed pakuvad suurt huvi paljudele erinevaid teadusdistsipliine viljelevatele uurijatele[viide?][121][122]

Sibulas leiduvad ained (kogused ppm, kui pole märgitud teisiti)
  • (+)L-S-Prop-1-enyl-cysteine-s-oxide: 25.8
  • 1(F)-beta-fructosyl-sucrose
  • 2-Methyl-but-2-en-1-al
  • 2-Methyl-butyr-2-aldehyde
  • 3-Indolylacetic acid (auksiin, auksiini biosüntees, auksiini puudus)
  • 4-Alpha-methyl-zymostenol
  • 4-Hydroxy-Benzoic-Acid
  • 4-S-Oxide(trans)dec-2-ene,5-ethyl-4,6,7-Trithia (diastereomer)
  • 4-S-Oxide(trans)dec-2-ene,5-ethyl-4,6,7-trithia
  • 4-S-Oxide(trans/cis)deca-2,8-diene,5-ethyl-4,6,7-thithia (diastereomer)
  • 4-S-Oxide(trans/trans) deca-2,8-diene,5-ethyl-4,6,7-thithia (diastereomer)
  • 4-S-Oxide(trans/trans)deca-2,8-diene,5-ethyl-4,6,7-thithia6(G)-Beta-fructosyl-sucrose
  • '4,5-Dihydro-4,5-dimethylfuran-2(3H)-one'
  • 2,3-Dimethyl-bicyclo(2,2,1)hexane-5-oxide-5,6-dithia(1,2,3,4-alpha-5-beta)
  • 2,3-Dimethyl-thiophene
  • 2,4-Dimethyl-thiophene
  • 5-hexyl-cyclopenta-1,3-dione (phytoalexin, sibula sibulas)
  • 5-octyl-cyclopenta-1,3-dione (phytoalexin, sibula sibulas)
  • 24-Methylene cycloartanol
  • 28-Iso-fucosterol
  • 31-Nor-cycloartenol
  • 31-Nor-lanostenol
  • 9,10,13-Trihydroxy-octadec-11-enoic acid
  • 9,12,13-Trihydroxy-octadec-10-enoic acid
  • A-vitamiin
  • abstsiishape
  • Ace-AMP1 (antimicrobial protein, sibulaseemnetes)
  • Acetal
  • Acetic acid
  • adenosiin
  • alaniin
  • allitsiin
    käitub sibula kaitsemolekulina, õline vedelik, väga ebapüsiv ühend. Allitsiin ei ole värskes sibulas bioloogiliselt aktiivne, sibularakud sisaldavad tervel sibulal alliini. Allitsiin tekib sibulakudede muljumise ja nende vastu puutumisel aminohappe alliini hüdrolüüsi tulemusel mitmete ensüümide, näiteks allinaas, toimel.

Kui sibulale 'lähenevad' seene(osa)d ja/või mikroobid püüdes läbida rakumembraani ja kahjustada selle toimimist, muunduvad eelpoolnimetatud ühendid allitsiiniks, mis aitab vastu seista ja ka tõrjuda kahjustajate rünnakut. Allitsiini eraldasid Chester J. Cavallito ja John Hays Bailey 1944. Inimkeha joaks peetakse väga tugeva bakteritsiidse toimega lenduvaks antibiootikumiks, mis evib mitmeid toimeid. Kandili jt (1987) arvates soodustab allitsiin fagotsüütiliste rakkude ja loomulike tappurrakude aktiivsust ja inhibeerib patogeensete mikroorganismide ja teatud vähirakkude kasvu;

  • Alliin gamma-glutamyl-peptide
  • alliin
    on termolabiilne ensüüm, allitsiini eelkursor; paikneb sibularakkudes; allinaasid osalevad taime kaitsel herbivoorsete organismide eest (plant's defense against herbivores; host-plant resistance (HPR)) (putukad, inimene) vabastatakse see aine rakust, et saaks moodustuda sööjaid pisutki häiriv 'keemiline kaitse',
  • Allium cepa polysaccharide
  • Allyl-Methyl-Disulfide
  • Allylmethylsulfide
  • Allyl-Propenyl-Disulfide
  • Allyl-propyl-disulfide
  • Alpha amyrin
  • Alpha linolenic acid
  • alfasitosterool
  • alfatokoferool
  • alumiinium
  • amülaasid (ensüümid)
    eriti rohkelt seemne idanemisprotsessi ajal, muudavad tärklise glükoosiks;(α -amylase EC. 3.2.1.1)
  • apigeniin (flavonoid)
  • antitoitained (antinutrients)

rühma kuuluvad väga erineva struktuuriga orgaanilised ja anorgaanilised looduslikku päritolu keemilised ained, mida taimed sünteesivad ja/või säilitavad (ka enesekaitseks) ja mis loomade poolt sissesööduna sekkuvad, konkureerivad ja/või inhibeerivad nii vitamiinide kui ka toitainete metabolismi, imendumist ja toimet: tsüanogeensed glükosiidid, phytic acid, vesiniktsüaniidhape (keemiline valem HCN), oxalate, tanniinid,

askorbiinhape

  • asparagiin 
  • asparagine synthetase (ensüüm)
  • Aspartic acid
  • B1-vitamiin
  • B2-vitamiin
  • B3-vitamiin
  • B4-vitamiin
  • B5-vitamiin
  • B6-vitamiin
  • baarium (järjenumber 56)
  • Benzyl-iso-thiocyanate
  • beetakaroteen
  • beetasitosterool
  • beetatokoferool
  • boor : (keemiline element järjenumbriga 5) mullas oleva ja taimesse liikuva boori roll hariliku sibula elutsüklis pole selge. Arvatakse, et see element on väga väikestes kogustes (mikrotoitaine) oluline süsivesikute metabolismil, ensüümide toimimisel ja valgusünteesis, rakuseina moodustamisel, RNA metabolismil, hingamisel ja membraani funktsioonides, boor osaleb ka kaltsiumi ringluses. Selle elemendi puudus võib sibulataimel booripuudust põhjustada[123]; boori võidakse manustada taimele ka boori sisaldavate kunstväetiste näol[124]; Allium cepa katsetaimel segas manustatud boor normaalset rakutsüklit ja DNA biosünteesi ning evis genotoksilisi toimeid[125] toidus toimed inimeste mineral metabolism 'ile, peaajule, ja immuunvastustele ja endokriinsüsteemile jpm; esineb booripuudust, boorimürgistust;
  • broom (järjenumber 35)
  • Butane-cis-1-cis-4-dithial-S-S-dioxide,2,3-dimethyl
  • C-Flavonol Glycoside
  • Caffeic acid
  • calcium acetate
  • calcium nitrate
  • Calcium oxalate
  • calcium phosphate
  • Campesterol
  • Catechol
  • Cepaene 1
  • Cepaene 2-A
  • Cepaene 2-B
  • Cepaene 3
  • Cepaene 4-A
  • Cepaene 4-B
  • Cholest-7-en-3-beta-ol
  • kolesterool
  • Cis-Propanethial-s-oxide
  • Cis-zweibelane
  • Cyanidin bioside
  • Cyanidin diglycoside
  • Cyanidin monoglycoside
  • Cyanidin-3-O-laminariobioside
  • Cyclo-(2,1,1)-heptane-5-oxide,cis-2,3-dimethyl-5,6-dithia
  • Cyclo-(2,1,1)-heptane-5-oxide,trans-2,3-dimethyl-5,6-dithia
  • Cycloalliin
  • Cycloartanol
  • Cycloartenol
  • Cycloeucalenol
  • Diallyl-Disulfide
  • Diallyl-Trisulfide
  • Di-n-propyl-disulfide
  • Dimethyl-Disulfide
  • Dimethyl-trisulfide
  • Diphenylamine
  • Dipropyl-Disulfide
  • Dipropyltetrasulfide
  • Dipropyl-Trisulfide essential oil
  • DNA - sibularakud sisaldavad 3 erinevat DNA-d: kloroplasti, mitokondriaalset ja tuuma DNA-d;
  • E-vitamiin
  • eeterlik õli
  • elavhõbe (järjenumber 80)
  • etanool
  • etüleen
  • fenüülalaniin
  • Ferulic acid
  • flavonoide
    sünteesivad sibulataime rakud kaitseks UV-kiirguse ja rakusisesese vesinikperoksiidi eest. Flavonoide leidub ohtralt sibula soomustes ja arvatakse, et need ühendid tagavad nende värvuse. Flavonoididele omistatakse osade teadlaste poolt mitmeid inimese füsioloogiat turgutavaid toimeid. Kaubandusvõrgus müüdavate dehüdreeritud sibulatoodete flavonoolisisaldus varieerub, see on kas madal või puudub. Testiti nelja Korea kommerts-sibulamugula varieteeti ja sibula flavonoidide kadu oli (%): praadimisel 33; hautamisel 21; keetmisel 14–20; aurutamisel 14; mikros 4; küpsetamise järgselt 0.[126]
  • fluor (järjenumber 9)
  • foolhape
  • fosfor (järjenumber 15) mullapinnas olev ja taimesse liikuv Fosfor (P) on nukleiinhappete (DNA ja RNA) koostisosa ja elemendil on essentsiaalne roll kasvava taime sisesmisel energia ülekandel.[127]
  • fruktoos
  • fumaric acid (orgaaniline hape)
  • fütohormoon (sarnaneb insuliiniga)  
  • Gamma-gultamyl leucine
  • Gamma-glutamyl-S-(Beta-carboxy-Beta-methyl-ethyl)-cysteinyl glycine
  • Gamma-L-glutamyl cysteine
  • Gamma-L-glutamyl-L-iso-leucine
  • Gamma-L-glutamyl-L-valine
  • Gamma-L-glutamyl-S-(2-carboxy-N-propyl)cysteine
  • Gamma-L-glutamyl-S-(2-carboxy-propyl)-L-cysteinyl glycine ethyl ester
  • Gamma-L-glutamyl-S-propenyl cysteine sulfoxide
  • giberelliinhape
  • Glucofructan (Allium cepa)
  • glükuroonhape
  • glükoos
  • glutamiin
  • glutamiinhape
  • glutatioon
  • glütsiin
  • Glycolic acid
  • Gramisterol
  • histidiin
  • hõbe (järjenumber 47)
  • isoleutsiin
  • Iso-quercitrin
  • Iso-rhamnetin 4’-O-beta-D-glucoside
  • Iso-rhamnetin
  • jasmoonhape
  • jood (järjenumber 53)
  • kaadmium
  • kaalium (järjenumber 19) mullapinnas olev ja taimesse liikuv kaalium (K) on osaleb taime kasvu tagamises; sibulamugula tarvis süsivesikute ja suhkrute sünteesis ja transpordis ning valkude sünteesis, ka ioonide tasakaalu ja vee staatuse tagamisel.[128]
  • Kaempferol-3,4’-di-O-beta-D-glucoside
  • Kaempferol-4’,7-di-O-beta-D-glucoside
  • Kaempferol-4’-0-beta-D-glucoside
  • kaltsium mullapinnas olev ja taimesse liikuv kaltsium (Ca) on sibularakkudele oluline element, mis osaleb rakuseinte ja -membraanide stabiilsuse tagamisel ja soolatasakaalu tagamisel rakkudes. Kaltsiumil on taimedes teatav signaalmolekuli roll ja hormoonilaadsed toimed. Klorofülli molekulis on ta teiste elementidega koos. Kaltsium aktiveerib kaaliumi ja reguleerib seega ka õhulõhede avanemist ja sulgumist. Kaltsium soodustab õietolmu idanemist; reguleerib mitmeid ensüümisüsteeme, stimuleerib ensüümi calmoldulin ja mõjutab ksüleemi ja floeemi kasvu ja elulisust.[129]
  • katalaas (ensüüm: CAT, EC. 1.11.1.6),
  • kempferool
    (flavonoid) sibulas (Bulbus Allii Cepae) ja sibulapealsetes[130]) leiduv kempferool on flavonoid. Inimkehas evivate toimete kaudu liigitatakse antioksüdantide hulka ja omistatakse teatavad tervistavad väited: teatud vähitüüpide ja põletiku vastane toime,
  • kiudaineid

kloor

lektiinid

  • leutsiin
  • linoleic acid
  • liitium (järjenumber 3)
  • luteiin
  • lämmastik (järjenumber 7) on elaval sibulataimel ensüümide, vitamiinide, klorofülli ja teiste taimemolekulide koostisosa, mis on hädavajalik taime kasvuks ja arenguks.[134]
  • lüsiin
  • magneesium mullapinnas olev ja taimesse liikuv magneesium (Mg) on üsna suurtes kogustes vajalik energia ülekandeks ja valkude sünteesiks, 20–25% kogumagneesiumist paikneb kloroplastides ja see element on väga oluline klorofülli sünteesimiseks.[135]

mangaan (Mn)

  • melatoniin: 31,5 pcg/gm
  • metanool
  • Methionine methylsulfonium salt
  • Methionine sulfone
  • metioniin
  • Methyl, 1-(methyl-sulfinyl)-propyl-disulfide
  • Mevalonic acid: 0,5
  • Methyl-Propyl-Disulfide
  • Methyl-Trans-Propenyl-Disulfide
  • mineraalsoolasid

molübdeen

  • Monounsaturated Fatty Acid
  • müristhape (rasvhape) 14:0
  • naatrium (järjenumber 11)
  • nikkel (järjenumber 28)
  • N-Propyl mercaptan
  • Nonadecanoic acid
  • Octanal
  • Oleanolic acid
  • Oleic acid
  • Onion coat colorant
  • Onionin A väävlit sisaldav ühend, struktuur: 3,4-dimethyl-5-(1E-propenyl)-tetrahydrothiophen-2-sulfoxide-S-oxide, C9H10O2S2, mis tuvastati sibula sibula atsetooniekstraktis spektroskoobi analüüsi alusel ja loetakse teatud vähirakkude potentsiaalseks paljunemise supressoriks[136];
  • Onionin A2
  • Onionin A3[137]
  • Onionin B väävlit sisaldav ühend, C9H10OS2;
  • Organosulphur compounds (OSCs)
  • Oxalic acid (orgaaniline hape)
  • palmitiinhape (küllastunud rasvhape)
  • Para-coumaric acid
  • Para-hydroxybenzoic acid
  • P-Cymene
  •  pektiin
  • Pelargonidin monoglycoside
  • Pentosan
  • peroksidaas
    (ensüüm: POD, EC. 1.11.1.7)[138], juveniilsetel sibulatel peroksidaas juurekoe tsütoplasmas ja täiskasvanud sibulatel rakuseinas;
  • keemiliste pestiitsiidide (herbitsiidid (mürgid taimede vastu),

fungitsiidid (mürgid seente vastu), insektitsiidid (mürgid putukate vastu), bakteritsiidid (mürgid bakterite vastu), nematotsiidid (mürgid ümarusside vastu, näiteks Aldicarb) jm) ülejäägid mullas ja taimes

  • Phloroglucinol carboxylic acid: 100
  • Phloroglucinol: 100
  • P-Hydroxy-Benzoic-Acid
  • Phytoalexins - ühendid (250–600 daltonit)
  • Phytosterol
  • Plastocyanin (valk, vasega seotud)
  • plii
    (järjenumber 82), The Allium cepa testi katsetaimedele erinevates kogustes manustatud Pb(NO3)2 evis märkimisväärset mutageenset toimet juure meristemaatilistele rakkudele[139]
  • polüsahhariide
  • proliin
  • Propionaldehyde
  • Prop-cis-enyl-disulfide
  • Prop-(trans)-enyl propyl-trisulfide
  • Propan-1-ol
  • Propane-1-thiol (maitse)
  • Propional
  • Propionaldehyde
  • prostaglandiinid: prostaglandiin A, prostaglandiin A1, prostaglandiin A2, prostaglandiin B, prostaglandiin B1, prostaglandiin D, prostaglandiin D2, prostaglandiin E, prostaglandiin E1, prostaglandiin E", prostaglandiin F, prostaglandiin F, prostaglandiin F[140]
  • Protocatechuic acid: 0,45% (orgaaniline hape)
  • proteaas (ensüüm); eriti rohkelt seemne idanemisprotsessi ajal, konverteerivad valke aminohapeteks;
  • Pyrocatechol
  • Pyruvic acid
  • Polyunsaturated fat
  • Quercetin-3,4’-di-O-Beta-D-glucoside
  • Quercetin-4’,7-di-O-Beta-D-glucoside
  • Quercetin-4-di-O-Beta-D-glucoside
  • rafinoos
  • ramnoos
  • rasvained
  • raud
    (Fe) (järjenumber 26) mullas ja taimes liikuv raud (kas Fe2+ (ferro) või raud(III)ioon (katioon) (ferri)) on taimetoiteelement, mis väikestes kogustes (poolmikroelement)[59] on asendamatu katalüsaator klorofülli moodustumisel[59], osaleb fotosünteesis, sisaldub valgukompleksides (tsütokroomid, peroksidaas, katalaas). Sibula organite rauasisaldus on varieeruv ja oleneb sordist ja paljudest teistest teguritest, nii mõõdeti ühes katses sibulamugula rauasisalduseks 0,04, juureosal 1.,3 ja välimisel soomuskihil 1,00.[141] Selle elemendi puudus võib sibulataimel rauapuudust põhjustada,[142] mille teraapiaks kasutatakse spetsiifilisi väetisi, ja ülekülluse korral rauamürgistust. Inimkehas on raud tihedalt seotud hapnikuga, esineb ferro ja ferrina ning on heemi tähtsaim komponent; esineb heemproteiinide (Hb, Mb, cyt, CAT, peroksüdaasid, NOS, MPO, guanülaadi tsüklaas jt) heemis aga ka mitteheemsetes valkudes (transferriin, ferritiin, Fe-väävel, Pro hüdroksülaas, ribonukleotiidi reduktaas, mitemd redoks-ensüümid, prostaglandiini süntetaas jt)[143]
  • riboos
  • RNA
  • Rubidium
  • rutiin (flavonoid)
  • räni (järjenumber 14)
  • S-(2-Carboxy-propyl) glutathione: 125mcg/g
  • S-(beta-carboxy-beta-methyl-L-ethyl)cysteine
  • S-1-cis-propenyl ester methyl sulfinothioic acid
  • S-1-Cis-propenyl ester propyl sulfinothioic acid
  • S-1-Propenyl ester n-propyl sulfinothioic acid(cis)
  • S-1-Propenyl ester n-propyl sulfinothioic acid(trans)
  • S-1-Trans-propenyl ester methyl sulfinothioic acid
  • S-1-Trans-propenyl ester propyl sulfinothioic acid
  • S-Allyl-cysteine
  • S-methyl-cysteine sulfoxide - glükoosi alanemine, stimuleerides pankreast insuliini sekretsiooniks; päevane annus 400 mg[144],
  • S-N-Propyl ester N-propyl sulphinothioic acid
  • S-Propyl ester propyl sulfinothioic acid
  • S-Propyl-cysteine sulfoxide

saponiinid

  • Satiomem - membraani proteoglükaan, makromolekul, taime võrsel, Mr 50-kDa; koosneb 70-85% süsivesikutest ja 15-20% valkudest[145];

seleen

  • selenoamino acid (SeMet ja Se-MeSeCys)
  • seriin
  • sidrunhape (orgaaniline hape)
  • Sinapic acid
  • Sodium prop-(cis)-1-enyl-thiosulfate
  • Sodium prop-(trans)-1-enyl-thiosulfate
  • Sodium propyl-thiosulfate
  • spiraeosiid: 1,13% (flavonoid)
  • Stearic acid
  • Stigmasterol
  • strontsium (järjenumber 38)
  • Succinic acid
  • sukroos
  • suhkrud (mannoos, galaktoos)
  • sulphur-containing oil
  • superoksiid dismutaas (SOD, EC1.15.1.1)
  • tanniinid
  • Tanning agents
  • thiopropionaldehyde
  • Thiopropanal-S-oxide ('lachrymator)
  • Thiopropional-S-oxide
  • titaan
    (järjenumber 22) titaandioksiid
    (keemiline valem TiO2) võib laboritestide põhjal olla Allium cepa seemikute jaoks toksiline[146];
  • treoniin
  • trigonelline
  • triterpenoidid - triterpenoidne struktuur on sibula sellistel toimeainetel, nagu looduslikud glükosiidsed ühendid saponiinid;
  • trüptofaan
    (biosüntees kloroplastides; ensüümid:Indole-3-glycerol phosphate synthase (EC:4.1.1.48) (IGPS); tryptophan synthase); sibula seemiku biotestis: antimutageenne, miootilise aktiivsuse inhibiitor)[147];
  • tseesium
    (Cs) (järjenumber 55)

ja selle radioaktiivne isotoop 137Cs, mis köitis erilist avalikkuse tähelepanu, kui see Tšernobõli katastroofi tulemusena 26. aprillil 1986 suures koguses keskkonda sattus pole usutavasti essentsiaalne sibulataime toiteaine, aine liigub taimesse juurte kaudu ja edasi arvatavasti sibula lehtedesse ja nende poolt transporditakse koos hädavajalike toiteainetega sibulamugulasse.[148]; radioaktiivne tseesiumisotoobi 137Cs toimed inimkehas pole selged, pärast Tšernoboli katastroofi põhjustas selle ladestumine kehas esimesel kolmel kuul keskmise efektiivse doosi 0,6 μSv ühe täiskasvanud inimese kohta (Saksamaal).[149]

  • tsink
    (Zn) (järjenumber 30) mullapinnas oleva ja taimesse liikuva tsingi (Zn2+) roll hariliku sibula elutsüklis pole selge. Arvatakse, et see taimetoiteaeine (mikroelement) on väga väikestes kogustes oluline sibulaseemne idanemisel, mitmete metaboolsete protsesside ja nendega seotud ensüümide tegevusel, kuulub kloroplastide koosseisu, reguleerib aminohapete sünteesi ja kiirendab taime kasvu[59]. Sibula tsingisisaldus on varieeruv ja oleneb paljudest teguritest. Ühes katses mõõdeti sibula juureosa tsingisisalduseks 0,09±0,02 ja ja välimisel soomuskihil 0,03±0,01.[150] Selle puudus või fosfori kõrge sisaldus võib tsingipuudust põhjustada [151], mille teraapiaks kasutatakse spetsiifilisi väetisi, ja ülekülluse korral tsingimürgistust. Tsingil on inikehas oluline roll Lümfoid(-immuun)süsteem arengus ja immuunsuse tagamisel.[152];
  • Tsibulin 1 (CAS-number 126624-26-8, phytoalexin, sibula sibula lihakatele soomustele Botrytis cinerea seeneniidistiku lisamisel)
  • Tsibulin 2 (CAS-number 126624-27-9, phytoalexin, tuvastatud sibula sibula lihakatele soomustele Botrytis cinerea seeneniidistiku lisamisel)
  • tsirkoonium (järjenumber 40)
  • tsüsteiin
  • tuhk
  • türosiin
  • valiin
  • Vanillic-Acid

vask
(Cu)

  • vesi
  • viinhape (orgaaniline hape)
  • väävel (järjenumber 16) mullapinnas olev ja taimesse liikuv väävel (S) on üsna märkismiväärsetes kogustes vajalik klorofülli ja valkude sünteesiks; ensüümide koostis. Väävlist sõltub ka sibula nutmaajav toime.[153];
  • õunhape (orgaaniline hape)
  • Zeaxanthin.[154]


'Sibulalõhn' ja 'silmaärritus'[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sibulale iseloomulikku lõhna tekitab sibula-, lehe- ja juurerakkude tsütoplasmas esinev lõhnaainete eellane allitsiin, mida taimeosade vigastamise korral katalüüsib vakuoolis paiknev ensüüm allinaas väävlit sisaldavast aminohappest alliinist. Reaktsioon võib alata ka sibula peenestamisel ja toimuda umbes 15 minuti jooksul: 1 mg alliinist tekib 0, 45 mg allitsiini.[87]

Pikka aega arvati, et sibula lõikamisel vastu tuleva sibula lachrymatory factor 'i (tiopropanaal-S-oksiid) jaoks piisab allinaasist, kuid uuemate uuringute alusel on osutunud vajalikuks vakuoolis paiknev valk lachrymatory-factor synthase[155].

Tiopropanaal-S-oksiid mõjub paljude inimeste silmadele ärritavalt, maandudes silmamuna katval eesmisel läbipaistval osal ehk sarvkestal tuvastab selle närvisüsteem ja käivitab, ärritaja lahjendamiseks, silmade pilgutamise ja pisaravedeliku rohkenemise.[156]

Geenilaboreis püütakse 'igavesti õrna' ja 'mitte-nutma-ajava' geneetiliselt modifitseeritud sibulasordi aretamiseks vaigistada geeni lachrymatory factor synthase[157].

Sibul (mahepõllumajanduskultuur)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mahepõllumajanduse kultuurina on sibula kasvatamisele mitmesugused nõudmised ja võidakse kasutada ka puhtalt orgaaniliselt kasvatatud siblaseemneid ja/või sibulasorte.

Orgaanilised sibulaseemned
  • Kollased: 'Organic Gladstone Onion', 'Organic Walla Walla Sweet Onion', 'Organic Ailsa Craig Onion', 'Organic Valencia Sweet Onion';
  • Kollased F1: 'Organic Cortland' F1', 'Organic Sedona' F1, 'Organic Non-GMO Dakota Tears', 'Organic Calibra' F1, 'Organic Yellow Cipollini' , 'Organic Non-GMO Talon' F1, 'Organic Non-GMO Gabriella' F1, 'Organic Yankee' F1;
  • Punased: 'Organic Red Wing' F1, 'Organic Red Baron', 'Organic Non-GMO Rossa di Milano', 'Organic Red Cipollini', 'Organic Cabernet' F1.
  • Pesasibul: 'Organic Conservor F1'.[158]

Biodünaamilise põllumajanduse edendaja Maria Thun on liigitanud hariliku sibula juurtaimede rühma ehk taimede rühma kelle viljad moodustuvad juurepiirkonnas, nagu lehtkaalikas, porgand, aed-moorputk, redis, rõigas, punapeet, mustjuur, juurpetersell, juurseller, kartul, sibul, küüslauk ja taimede külv, istutamine, kõplamine, hooldamine, koristamine ja konserveerimine on soodustatud juurepäevadel.

Hariliku sibula kasvu eskaleerimiseks võidakse kasutada mitmeid looduslikke taimekasvu soodustavaid vahendeid.

Sibul (aiakultuur)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seltsilistaimena[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hariliku sibula seltsilistaimedeks, kellega sibulad koos hästi kasvavad, soovitatakse külvata/istudada porgandeid, viinamäelauku (Allium ampeloprasum L.), punapeeti, kapsast, aedmaasikaid, kapsasrohu perekonna taimeliike, aedtilli, aedsalatit ja tomatitaimi.

Istutades kummelit ja aed-piparrohtu sibulate lähimaale parendavad nad nende maitseomadusi.[159]

Sibul (ravimtaim)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sibula kasutamist ravi otstarbel on kirjeldatud Ebersi papüürus (1500 eKr) erinevate vormidena ja erinevate toimetega ravimaks peavalu, hammustusi, sooleusse ja südamega seotud vaevusi, nakkusi ja pahaloomulisi muutusi.[160]

Vanad roomlased kasutasid sibulateraapiat mitmete seisundite ravis, Plinius Vanema "Loodusloos" (Naturalis historia) olevat sibulaid kasutatud koerahammustuse, suuhaavandite ja alopeetsia korral.[161]

Inglise botaanik, arst ja astroloog Nicholas Culpeper (1616–1654) arvas oma 1653. aastal avaldatud raamatus "Culpeper's Complete Herbal, and English Physician ... To which is annexed ..." sibulaid Marsile kuuluvaiks ja tema voorusteks omadust igatsorti 'korruptsiooni' ligi tõmmata, kui neid üks koorida ja sitahunniku otsa panna siis tõmbab ta 'roiskumise' endasse juba poole päevaga; kui teda mudida ja asetada katkukoldele (plague sore) on tõenäoline, et ta toimib sellel sarnaselt. Nad stimuleerivad isu, tekitavad janu, kergendavad seedimist, kutsuvad naistel esile menstruatsiooni, aitavad 'hullu koera' puremise korral ja ka teiste mürgiste loomade vastu, koos mee ja rukkiga rohkendavad seemnevedelikku, eriti seemneid neis. Sibul tapab lastel usse, kui nad joovad paastumise peale vedelikku, milles on sibulaid üleöö hoitud. Kaapides suure sibula seest õõnaks, täites selle siirupiga, küpsetades sütel ja eemaldades pealmised kihid ning segades massiks, saadakse universaalne salv katkupaisete või haavandite korral. Sibulamahl on hea tulekahju, kuuma vee või püssirohu tagajärjel tekkinud villidele või põletushaavadele. Sibulamahl koos äädikaga eemaldab nahalt vistrikud, vanadusplekid. Tilgutatuna kõrva vähendab valu ja sellega kaasnevaid 'hääli'.[162]

Inglise botaanik John Hill (1714–1775) kirjeldas oma 1751. aastal välja antud raamatu "A history of the materia medica. Containing descriptions of all the substances used in medicine" 35. peatükis Cepa sibula välimust ja kasutamist medistiinilisteks otstarveteks : kurtuse, kiilaspäisuse, astma jt seisundite korral kas kuuma auruvanni, sibulasiirupi või alkhoholitinktuurina. Tema järgi oli cepa üks Linnaeuse Hexandria (6. klass) Monogynia (order) [163] test.[164]

Inglise arst George Motherby (1732–1793) ei peatunud oma 1795. aastal välja antud raamatus sibulataime botaanilisel kirjeldusel pikal,t kuna kasvatuse eesmärgiks oli peamiselt keedetud sibul, sibula tarbimine võib põhjustada puhitust, janu ja peavalu, kuid võiks sobida flegmaatilise temperamendiga inimestele; on soojendav, verd vedeldav, röga lahtistav ja uriinieritust soodustav ning dissolving gravelly concretions. Võimsalt antiseptiline, ja tuumoritele pannes suppurating. Aktiivseim osa on juur: kuid aktiivsus kaob kuivatamisel, veega destilleerides taastuvad kibedus ja maitse.[165]

Sibulaid olevat Ameerika kodusõja (1861–1865) ajal sõdurite tulirelvahaavade ravimiseks nõudnud ka kindral Ulysses Simpson Grant.[166][167]

Šoti arsti William Culleni (1710–1790) arvates muutub sibula purustamisel tekkiv lenduv kooslus õhuga kokkupuutel (on püsimatu) nii, et tema ei oskaks sellele küll medistsiinilist väärtust omistada kuid sissesööduna võib sibul soodustada uriini eritumist, seedimist. Cullen uskus aga, et sibulamahla kõrva tilgutamine võib aidata kurtuse korral.[168]

Taimepõhised ravisüsteemid

India traditsioonilise meditsiini ajurveeda , tänapäeval liigitatakse ravisüsteemi ka alternatiivmeditsiini hulka, alustekstis Charaka saḿhitā on kirjeldatud sibula tervendamisomadusi [169]. Ajurveeda taimeravis kasutataks sibulat mitmete haiguslike seisundite ravis.[170]

Sibula nimed Ajurveeda meditsiinis on näiteks Pallandu, Durgandh, Mukha-doshaka, Raktakanda (Charaka).

India traditsioonilise meditsiini Siddha meditsiinis, mille õitseaeg oli Induse kultuuris, tänapäeval on liigitatud alternatiivmeditsiini hulka, on sibul Vellai Vengayam.

Unaani meditsiinis on sibul Piyaaz (Pärsia), Basl (Araabia) ja selle tuntud toimeteks on sugutungi tõstmine (potentsiravim, afrodisiakum).[171].

Kuivatatud sibula sibulat on kasutatud suukaudse rasestumisvastase vahendina, väliselt linimendina ja menstruatsiooni ajal vereeritust soodustava ainena (emmenagoogid) ka pessaarina.

Rahvameditsiinis kasutatakse sibulat väga mitmesuguste haiguste, nagu hingamisteede katarride, ateroskleroosi, kõrgvererõhutõve jpt terviserikete ning vaevuste profülaktikas ja ravimisel.

Rahvameditsiinis
Eesti taimeravi

Vigala Sass soovitab koduseks taimeraviks tarvitada harilikku sibulat (rohelisi pealseid, õisikuid ja mugulat) ja talisibulat kuivatult, külmutatult, küpsetatult ja värskelt.

Koduse ravi kasutusaladeks on pakutud sääskede ja kihulaste pistete sügelus; aeglane seedimine; kõhukinnisus; erektsiooninõrkus; hingamisteede äge põletik; isutus; külmetushaigused; köha; kurguvalu; liigesepõletik; reumaatiline põletik; nina- ja suukoopa limaskestapõletik; podagravalu. Kasutatakse ka kiilaspäisuse ja skleroosi ennetamiseks, sugutungi suurendamiseks, kõhuusside väljutamiseks ja suhkrutõve erivormide korral antiseptilise verepuhastina. Antiseptilise toime tõttu küpsetatult ka paisete, umbesoleku, furunkulite, karvanääpsude mädase põletiku ja sügeliste korral.[173]

Aleksander Heintalu: "Sassi raviraamat 3. Ravimine ravimtaimedega 6." on harilikku sibulat taimeravi retseptides kasutatud ravimteede, õlimäärete, -tinktuuride, vannisegude, inhalatsioonitee, silma-, kurgu- ja ninatilkade, tampoonide, peitsimissegude ja kompresside koostises, mille näidustuseks on sibula sees- või välispidine tarvitamine sapilise maksapõletiku, ohatise, higinäärmete põletiku, ristluuvalu, nimmevalu, vesimunandi, neitsinahapõletiku, nõrgenenud sugutungi (Hypaphrodisia), liigkolesteriinveresuse, jõunõrkuse (Hypodynamia), soomustõve (Ichtyosis), katarraalse kollatõve (Icterus catarrhalis), nugiussiliste soolesulguse (Ileus verminosus), mädavill-lööbe (Impetigo), lihtsa mädavill-lööbe (impetigo simplex), kärbseseene mürgistuse, sapipeetuse (Ishocholia), sarvkestapõletiku (keratitis), silma vikerkesta põletiku, kõneneuroosi (lalonurosis), kõnepelguse (lalophobia), kõripõletiku (laryngitis), punase salakoi (Lichenis rubra), kivitõve (lihtiasis), neerukivitüve (lihthiasis renalis), lümfisõlmede põletiku (lympadenitis), mädase lümfisõlmede põletik (lymphadenitis purulenta), lümfiteede põletiku, lihasetoonuse puudulikkuse (myatonia), lihaseatroofia (myathropia), mädase lihasepõletiku, kõrvatrumminaha põletik, neerupõletike, närvipõletiku (neuritis), reumatoidse närvipõletiku, öiste valude (nyctalgia), väikeste häbememokkade põletiku (nymphitis), hambapõletiku (odontitis), valuliku kusemise (odynuria), küünepõletiku (onychis), küünte seentõbi (onychoycosis), munasarjapõletike korral.

Sibul (viljakustaim)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taimse afrodisiakumina (termin on tuletatud tõenäoliselt vanakreeka mütoloogias armastus-, ilu- ja viljakusjumalanna Aphrodite nimest) on kasutatud mitmetes alternatiivmeditsiini süsteemides.

Unaani meditsiinis on sibulat kasutatud sugutungi tõstmiseks (potentsiravim, afrodisiakum).[174].

Eesti taimeravis ei peeta sibulat nõrgenenud sugutungi (hypaphrodisia) korral otseselt ravimiks, kui seda aga päeval süüa siis fütontsiidide toimel ärritub kusekanal ja suguti jäigastub öösel.[175]

Sibul (droog)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Farmakopöa kohustuslikes eeskirjades kannab sibula mugul ladinakeelseid nimetusi Allii cepae bulbus, Allii cepae recens bulbus.

Harilik sibul taimse droogina: Allii cepae bulbus, Allii cepae recens bulbus. Farmakoloogias peetakse taimse droogi botaanilise allikana (Allium cepa) all silmas värsket sibulat (Allii cepae recens bulbus).

  • List of German Commission E Monographs (Phytotherapy) taimne droog: Allii cepae bulbus koosneb Allium cepa L. värsketest või kuivatatud paksemapoolsetest, lihavatest lehetuppedest ja abilehtedest ning neist valmistatud samat toimet evivatest saadustest.[176]

Hariliku sibula bioloogilised toimed inimesele saavad olla saagikoristuse järgsete saaduste toimed peamiselt sissesööduna ja need sarnanevad paljuski küüslauguküünte farmokoloogiliste toimetega.

Hinnatud on nii sibulas kui pealsetes leiduvad sulfiidseid ühendeid sisaldavad eeterlikud õlid, mis suurendavad söögiisu ja soodustavad seedimist.

Hariliku sibula põhitoimeained on alliinid (propenüülalliin, tsükloalliin, alliin)[87].

Osade teaduslike uuringute põhjal (peamiselt in vitro katsed, kuna in vivo andmeid on lenduvate ühendite jmt tegurite tõttu raske läbi viia) on sibula lisamisel inimese toidule mitmeid soodsaid toimed, nagu immuunsüsteemi stimuleerimine, suhkurtõvega seotud sümptomite vähenemine, vereliistakute kokkukleepumise (trombioht) inhibeerimine, astmaga seotud põletikuliste protsesside tekkeohu alanemine, mao- ja ajuvähi väljakujunemise riski vähenemine, vere kolesterooli-, triglütseriidide ja tromboksaanidetaseme alanemine jpt.

Farmakoloogiline toime (rakukultuuride, loom- ja kliiniliste katsete põhjal)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Antihüperglükeemiline toime[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hariliku sibula sibula antihüperglükeemiline toime inimkehas on tuvastatud kliiniliste uuringutega – 100 mg vesiekstrakti manustamine vähendas täiskasvanutel glükoosi indutseeritud hüperglükeemiat.

Hariliku sibula sibulamahla (50 g) suukaudne manustamine diabeetikutele alandas veresuhkru taset.[177]

Antioksüdantne toime[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tõendusmaterjalid viitavad asjaolule, et Allium cepa evib rotikehas (biotest: 8. nädala vanused täiskasvanud Wistar albino male rats (n=40)) antioksüdantseid ja androgeenseid toimeid ning võib forsseerida spermatogeneesi: värsket sibulamahla saanud rottide munandid kaalusid küll vähem kui kontrollrühma omadel kuid sperm oli liikuvam ja elujõulisem, testosteroonitase tunduvalt kõrgem. Antud uuringu alusel soovitavad uurijad meestel, kes nakatunud Toxoplasma gondii parasiitinfektsiooni- toksoplasmoosi värsket sibulat tarbida.[178]

Allergiavastane toime[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ühes in vitro katses ohverdati 5–7-nädalased A/J (20–25 gr) hiired ja eemaldati neilt kiirelt hingetoru, mis puhastati sidekoest uurimaks sibula metanoolekstrakti (99.8%) ja flavonoidi kvertsetiini ([2-(3, 4-dihydroxyphenyl)-3, 5, 7-trihydroxy-4H-1-benzopyran-4-one, 3, 3′, 4′, 5, 6 - entahydroxyflavone] (98% puhtus) Sigma-Aldrich® (St. Louis, MA, USA)) toimed AcE ja kvertsetiini olemasolu tõendati kromatogrammiga. See uuring toetab teisi eelnevaid uurimusi hariliku sibula, kvertsetiini põletiku-ja allergiavastaste toimete kohta, mida võidakse seostada nende ainete signaaliradadega (nagu tuumategur κB (NF-κB)) põletikuliste protsesside mahareguleerimiseks. Selle uuringu tulemused indikeerivad, et harilik sibula ekstraktil või-olla intensiivsem allergiavastane toime kui toodetud kvertsetiinil[179](meetod mainimata, võidakse kasutada mikroorganisme Pyrococcus furiosus t[180], soolekepike jmt).

Bakteriostaatiline toime[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sibula sibula bakteriostaatiline toime in vitro bakterite kliiniliste isolaatide Bacillus subtilis ja Escherichia coli[181] suhtes.

Hariliku sibula sibula mahlast valmistatud vesiekstrakt inhibeeris in vitro katsetes bakterite Escherichia coli, Serratia marcescens, Streptococcus sp, Lactobacillus odontolyticus, Pseudomonas aeruginosa ja Salmonella typhosa, kasvu.[182]

Hariliku sibula sibula petroleum ether extract inhibeeris bakterite Clostridium paraputrificum ja Staphylococcus aureus e kasvu in vitro.[183]

Haavade paranemist soodustav toime[muuda | redigeeri lähteteksti]

Haavade, ka põletushaavade, paranemist soodustav toime baseerub sibula flavonoididel.[184]

Sibula alkoholiekstakti sisaldavad ka ravimgeelid Contractubex geel ja Mederma.

Immunomodulatoorne toime[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilikust sibula ekstraktist eraldatud (D-mannose-agarose kromatograafia (väljatulek: ~1 mg/kg; molekulmass ~12 kDa) lektiinil Allium cepa agglutinin (tähis ACA) immunomodullatoorseid toimeid uuriti hiire makrofaagide rakuliinile RAW264.7 ja roti peritooneumi makrofaagidele. Lektiin in vitro suurendas lämmastikoksiidi (nitric oxide), proinflammatoorsete tsütokiinide (TNF-α ja IL-12) sünteesi ja soodustas hiire tümotsüütide paljunemist 24 tunni jooksul ~4-kordselt (võrreldes kontroll-kultuuriga), kuid ei soodutanud roti B-rakkudega splenotsüütide paljunemist. Nimetatud lektiin suurendas, võrreldes hiire tümotsüütidega, tsütokiinide (IFN-γ ja IL-2) ekspressiooni. Puhastatud ACA indutseerib in vitro Th1-tüüpi immuunvastuseid.[185]

Seenevastane toime[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ühes in vitro agarsöötme kultuuri-uuringus tuvastati hariliku sibula ja küüslaugu vesiekstraktide seenevastane toime Malassezia furfur 'i (25 tüve), Candida albicans 'i (18 tüve) jt Candida sp. (12 tüve) ja 35 erineva dermatofüüdi suhtes.[186]

Hariliku sibula eeterlikud õlid toimivad Aspergillus niger, Cladosporium werneckii, Candida albicans, Fusarium oxysporium, Saccharomyces cerevisiae, Geotrichum candidum, Brettanomyces anomalus ja Candida lipolytica vastu.[187]

Sibula õli toimed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hariliku sibula erineva koostisega eeterlikud õlid toimivad katsetes puugivastsetele ja -munadele ning täiskasvanutele, näiteks Boophilus annulatus 'ele, akaritsiidina ja võivad neid suuremas koguses surma saata.[188]

Hariliku sibula eeterlikul õlil on seenevastane toime.

Hariliku sibula õlil on antioksüdantsed toimed. Õli toimeid uuriti nikotiini saanud rottide maksas, kopsudes ja südames ja võrreldi neid E-vitamiini (alfatokoferool) toimetega. Katserottidele süstiti 21 katsepäeva jooksul samaaegselt nikotiini (0,6 mg/kg kehakaalu kohta), sibulaõli (100 mg/kg kehakaalu kohta) või E-vitamiini (100 mg/kg kehakaalu kohta). Nikotiini ja sibulaõli saanud katserottidel suurenes vastupanu rasvade peroksüdatsioonile, sama täheldati ka E-vitamiini saanud rottidel. Nikotiini saanud rottidel alanes katalaasi ja superoksiidi dismutaasi aktiivsus. Sibulaõli või E-vitamiinipreparaate saanud rottide antioksüdantide kontsentratsioon suurenes kõikides uuritud elundites, eriti suurenes glutatiooni, E-vitamiini ja retinooli sisaldus aga E+nikotiini saanud rottidel. Tulemused indikeerivad, et võrreldes E-vitamiiga on sibulaõli tõhus antioksüdant nikotiini poolt esile kutsutud oksüdatiivsete kahjustuste korral.[189]

MTO droogi päevane annus, kui teisiti pole määratud, on päevane annus 50 g toorest sibulat või 20 g kuivatatud droogi.[190]

Sibulaõli[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sibulat ei loeta õlitaimede hulka ja teda ei kasvatata õli saamiseks. Sibulaõli (Allium cepa õli, CAS-number: 8002-72-0 (v.a sibulast toidu valmitamiseks tehtud maitseõlid, näiteks oliiviõli baasil) on sibulatoodangu väärtuslik kõrvalsaadus, mida toodetakse sibula sibulatest mitmel meetodil, näiteks veeaurudestillatsioonil, väljatulek on varieeruv 0,02% ringis, aastane sibulaõlitarve oli 2001. aasta andmetel 59,333,33 naela.[191][192]

Sibulaõli rasvhapete koostis
Triviaalne nimetus Keemiline struktuur C:D sibul, sibulakand, välimised soomused
Lauriinhape CH3(CH2)10COOH 12:0 0,48; 0,46; 0,94
Müristiinhape CH3(CH2)12COOH 14:0 1,59; 1,34; 1,28
Palmitiinhape CH3(CH2)14COOH 16:0 41,20; 41,52; 9,80
Palmitoleic acid CH3(CH2)5CH=CH(CH2)7COOH 16:1 0,15; 0,30; 2,84
Steariinhape CH3(CH2)16COOH 18:0 5,47; 6,76; 8,81
Oleiinhape CH3(CH2)7CH=CH(CH2)7COOH 18:1 36,5; 38,67; 17,57
Linoleiinhape CH3(CH2)4CH=CHCH2CH=CH(CH2)7COOH 18:2 (n 6) 12,65; 10,50; 52,87
Linoleenhape 18:3 0,85; 0,08; 2,88
Arahiinhape CH3(CH2)18COOH 20:0 0,67; 0,35; 0,59
Beheenhape CH3(CH2)20COOH 22:0 -; -; 1,23
Erucic acid CH3(CH2)7CH=CH(CH2)11COOH 22:1ω9 -; -; 0,63
Lignotseriinhape CH3(CH2)22COOH 24:0 -; -; 0,54


Sibulaõli keemilised karakteristikud
Karakteristik Sibulamugul, -kand, välimised soomused
Happearv 26,93±0,02; 25,25±0,04; 15,71±0,04
Peroksiidarv 6,00±0,12; 10,00±0,15; 14,00±0,20
Seebistumisarv 316,96±1,54; 255,96±0,05; 350,62±0,10
Iodine value 143,35±0,83; 142,08±0,05; 189,52±0,04

Sibul (peremeestaim)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bakterid

(taimepatogeenina), kes võivad vastuvõtlikel sibulatel bakterhaigusi põhjustada:

Nematoodid

(taimepatogeenina) mullas, kes võivad vastuvõtlikel sibulatel looduslike vaenlastena parasiteerida ja kahjusid põhjustada:

[206] jpt.

Seened

(taimepatogeenina), kes võivad vastuvõtlikel sibulatel seenhaigusi põhjustada:

oksaalhapet (Stone & Armentrout, 1985) ja mitmeid rakuväliseid ensüüme, polygalacturonases (PG,(EC 3.2.1.15), Mankarios & Friend, 1980; Favaron jt, 1993), pectinesterases (PE, (EC 3.1.1.11), Abd ElRazik jt, 1974), tsellulaase, arabanases ja xylanases (Mankarios & Friend, 1980), mis lagundavad rakuseina. Sclerotium cepivorum sünteesis kultuuris kahte polygalacturonases (PG) ja kahte pectinesterases (PE) neid isoensüüme tuvastati ka nakatunud sibula juurekoes.[210]

Kahjurid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Sibulakahjurid

Kahjurid, kes võivad oma elutegevusega vastuvõtlikke sibulaid kahjustada:

Sibulakärbes[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sibulakärbes (Delia antiqua [214]) on putukaliik lülijalgsete hõimkonna, putukate klassi, kahetiivaliste seltsi Delia perekonnas. Teda (kõiki kolme arengujärku peetakse tõsiseks kultuursibula kahjuriks (võivad rünnata ka sibula metsikuid sugulasi, kuid arvukad need ei ole).

Täiskasvanud sibulakärbse pikkus on ~6 mm ja nende keha meenutab hariliku toakärbse (Musca domestica) oma, emased ja isased erinevad veidi, jalad on musta värvi, tiivad läbipaistvad ja liitsilmad on pruunid. Täiskasvanud sibulakärbsed elavad 2 kuni 4 nädalat ja võivad muneda sadu munasid. Munad on valged, pikenenud kujuga ja ~1,25 mm pikkused, need muneb emane sibulakärbes rühmana peremeestaime võrsele, lehtedele, sibulakaelale, sibulale ja ka maapinnale. Sibulakärbse vastsed on valget värvi, kuni ~8 mm pikkused, kooruvad munadest 2–5 päeva jooksul ja toituvad rühmana sibulal (ka sibulajuurtel) ja küüslaugul.[215]

Füsioloogilised kõrvalekalded ja haiguslikud seisundid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kasvuhäired ja taimetoiteelementide vaegused, mis võivad vastuvõtlikel sibulatel puudushaigusi põhjustada

Stress[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taime stressiks nimetatakse keskkonnafaktorite kõikumistest tingitud seisundit, mis ületab fülogeneetiliselt omandatud füsioloogilise taluvuse piiri põhjustades taimel tõsiseid funktsionaalsed ning struktuurseid kahjustusi, nagu taimekasvu aeglustumine ning fotosünteesi kiiruse vähenemine jpt; kõiki keskkonnfaktoreid, mille väärtus erineb optimaalsest, kutsutakse stressiteguriteks.

Taime võivad tabada abiootilised stressitegurid (abiootiline stress) nagu veestress, kuumastress, külmastress jpt aga ka biootilised stressifaktorid (biootiline stress), mis tulenevad sellest, et nii taimed kui teised elusorganismid mõjutavad vastastikku üksteist.[217]

Harilik sibul ei ole 'konkurentsivõimeline' taim, tema kasvukiirus võib kahaneda, kui teda ründavad putukad, loomad või patogeensed organismid.

Eraldi stressitegurite rühma moodustavad inimtegevuse tagajärjed, milleks on tööstusettevõtetest elukeskkonda paisatavad saasteained, elektrienergia tootmisel tekkivad heitmed ning põllumajanduses kasutatavad kemikaalid, millede suhtes ei ole taimel geneetiliselt väljakujunenud spetsiifilisi kaitsereaktsioone. Taime ellujäämine saaststressi tingimustes sõltub füsioloogilis-biokeemiliste vastusreaktsioonide iseloomust, ainevahetuse regulatsioonimehhanismide paindlikkusest ja kompensatsioonivõimest.[218]

Sibulakaubandus, -turg ja toodang[muuda | redigeeri lähteteksti]

2004. aasta sibulatoodang 2004
allikas FAO

Lipp/Riik Kuivatatud
sibul
Värske sibul (lehed)
Kokku
Maailmas 53 591 283 4 454 687 58 045 970
Hiina Hiina 18 035 000 717 000 18 752 000
India India 5 500 000 - 5 500 000
Venemaa Venemaa 3 323 600 1 000 3 324 600
USA USA 3 162 750 - 3 162 750
Türgi Türgi 1 800 000 235 000 2 035 000
Jaapan Jaapan 1 200 000 510 000 1 710 000
Pakistan Pakistan 1 657 900 - 1 657 900
Iraan Iraan 1 500 000 - 1 500 000
Lõuna-Korea Lõuna-Korea 745 203 520 000 1 265 203
Mehhiko Mehhiko 100 000 1 130 660 1 230 660
Brasiilia Brasiilia 1 133 240 - 1 133 240
Hispaania Hispaania 980 000 35 000 1 015 000
Iraan_Siwilla2011
Iraan_Siwilla 2011
Iraan_Siwilla 2011
Sibulate ettevalmistamine hoiustamiseks ja müügiks

Sibulate kiiritamine on toiduainete töötlemise meetod, mille all peetakse harilikult silmas ioniseeriva kiirguse kasutamist (kas radionukliidide koobalt-60 või tseesium-137 gammakiirgust) mitmel otstarbel.

Usutakse, et doos 5–15 krad'i kiirelt pärast sibulate maastvõttu inhibeerib sibulamugulate idanemist puhkeperioodi ajal, kuid kiirgusdoos oleneb sibulasordist mõned võivad vajada väiksemat doosi.[219]

Sibulatooted

Harilik sibul on toiduainetetööstuse tooraine ja sibulast valmsitatakse mitmeid valmistooteid, nagu sibulapulber, sibulahelbed, sibulasool, sibula purgisupp, sibulasupi pulber, marineeritud sibulad, sibulaküpsised, sügavkülmutatud hakitud sibul, sügavkülmutatud sibulapealsed, sügavkülmutatud sibularõngad jpt.

Sibula kui toidutoorme (põllukultuuri) tehastes (process manufacturing, toiduainetetööstus jne) töötlemise (dehüdreerimine, hoidistamine (moosid, supid, marineeritud sibulad) purkidesse, metalldoosidesse ne) tulemusel tekib tootmisprotsessis hulgaliselt, Euroopas hinnanguliselt 500 000 tonni (peamised jäätmetootjad Hispaania, Suurbritannia ja Holland), sibulajäätmeid, mille hulka arvatakse sibulakoored ja ja välimine soomuste kiht.

Neid saab taas 'toidutasemeni' töödelda, valmistades neist pektiini ja kiudaineid sisaldavaid tooteid ja/või lisaaineid.[220]

Sibul (toiduaine)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sibul on taimset päritolu toiduaine. Sibulasaadused toiduainena (nii kaubanduslik kui koduaia saak) saab jaotada kaheks, sibulaks ja rohelisteks pealseteks.

Söögisibula all peetakse tavaliselt silmas hariliku sibula küpsenud ja puhkeseisus jämenenud lühivõsu, teda nimetatakse mitmeti nii sibulateks (värske sibul, tarbesibul[221], köögisibul, müügisibul, aiasibul, säilitussibul jm).

Roheliste pealsete ehk värskete sibulapealsete, nemad arenevad sibulapunga lehekimbust, kultiveerimiseks võidakse kasutada spetsiaalselt aretatud sibulasorte (kellel kasvab rohkem pealseid, või on laiemad sibulalehed jm) või ka sibulakultuuri kasvuperioodil kogutavat pealsesaaki, ka siseruumides (tubastes oludes) lillepottides ajatavaid sibulaid.

Inimeste toiduks tarvitatakse sibula sibulat kas toortoiduna või kulinaarselt sibulatoit]]udeks töödelduna aga süüakse ka sibulalehti (kas eraldi või koos sibula ebavarrega) ja neid nimetatakse sibulapealseteks.[53]

Söögisibul ja sellest valmistatud sibulatoidud on kuulunud mitmete muistsete rahvaste toidulauale.

Kreeka ajaloolane Herodotos Halikarnassosest (umbes 484 eKr – umbes 425 eKr) olevat ülesse kirjutanud, et egiptlased maksid püramiidiehitajatele söögiks ostetud sibula, küüslaugu ja redise eest 1600 hõbetalenti.

George Julius Drews (1873– 1945) saksa-ameerika medical nutritionist, tropho-therapy edendaja arvates on sibul (1912) talvetoitude hulgas sama loomulik kui kapsas, kuid spetsiifiline volatiilsel õlil on ka suurem roll kui puhtalt maitse ja see peaks sibula positiivsele loomusele lisanduseks olema. Sibul on positiivne toit ja see on näidustatud osadele negatiivseid haigusi põdevatele inimestele. Soovitavad on pehme ja magusa maitsega sordid nagu 'Teneriffe', 'Barletta' ja 'Rocca'.[222]

Söögisibulat (ka lihtsalt sibulat) ja tema pealseid peetakse paljude inimeste jaoks väärtuslikuks toiduaineks ja selle all peetakse silmas sibula kultiveerimise lõpptoodet ehk müügisibulaid mida inimesed kasutavad toiduks.

Sibulatoitudeks loetakse neid toite kus sibul on oma maitseomadustega kujundab toidu maitse ja/või sisaldub toidus ülekaalukas koguses, näiteks prantsuse sibulasupp või lihtsalt sibulasupp[223].

Eesti toiduainena peetakse silmas Veterinaar- ja Toiduameti heakskiidu saanud Peipsi sibulat (koondnimetus 'Peipsiäärne' ja 'Jõgeva 3')

Sibula sibula söömist soovitatakse kuni 2 nädalat enne kirurgilisi protseduure vältida, kuna seni tuvastamata ained evivad verehüübimise vastaseid toimeid.[224]

Sibul (maitsetaim)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilik sibul maitsetaimena leiab kasutust koduköökides ja kokanduses ning toiduainetetööstuses toitude ja toodete maitsestamisel. Selget piiri toiduaine ja maitsetaime vahel on raske tõmmata, paljude rahvast rahvusköökides kasutatakse sibula sibulat ja lehti maitsetaimena toitude maitsestamiseks ja lisandina (värske sibula rõngad heeringaga) toorelt, praetult, keedetult, marineeritult, kuivatatult.

Toiteväärtus ja biokeemiline koostis

vaata ka: Harilik sibul#Sibul (peremeesorganism)

Söögisibul sisaldab rohkelt inimese jaoks väärtuslikke toitaineid (sh mikrotoitaineid, rohkesti suhkruid).

Toiteväärtus on varieeruv ja sõltub tema kultiveerimiseaegsetest, säilitamisest, sibulasööja füsioloogiast jpt teguritest, ka sibulasordist ja söödavast sibulaorganist, nii näiteks sisaldavad sibulapealsed C-vitamiini ja karotiini tunduvalt rohkem kui sibul, kuid teisi vitamiine ja mineraalaineid enam-vähem samas koguses.

Ameerika Ühendriikide Põllumajandusministeeriumi poolt välja antud riiklikus veebipõhises toiduainete kohta infot pakkuvas andmebaasis USDA National Nutrient Database (Ameerika Ühendriikide Põllumajandusministeeriumi Riiklik Toitainete anbembaas) on värske sibula (toore sibula) 100 g toitainete sisaldusi 2010. aastal alljärgnevalt, (United States Department of Agriculture Agricultural Research Service 2014. aasta andmetes[225] sisalduvad erisused on toodud andmed tabelis tärniga, muus osas samad ):

Toitained[226]
Toitained Väärtus
100 g kohta
Ühik
Vesi 89,11 g
Kalorsus 40 kcal
Valgud 1,10 g
Lipiidid 0,10 g
Tuhk 0,35 g
Süsivesikud *kokku 9,34 g
*Suhkrud kokku 4,24 g
*Sukroos 0,99 g
Glükoos 1,97 g
Fruktoos 1,29 g
Kiudained 1,7 g
Toiteelemendid[226]
Toiteelement Väärtus
100 g kohta
Ühik
Kaltsium (Ca) 23,0 mg
Raud (Fe) 0,21 mg
Magneesium (Mg) 10,0 mg
Fosfor (P) 29,0 mg
Kaalium (K) 146,0 mg
Naatrium (Na) 4,0 mg
Tsink (Zn) 0,17 mg
Vask (Cu) 0,04 (*0,039) mg
Mangaan (Mn) 0,13 (*0,129) mg
Fluoriid (F) 1,1 (*.) mg
Seleen (Se) 0,5 μg
(1 g = 1000 mg; 1 mg = 1000 μg)
Vitamiinid[226]
Vitamiin Väärtus
100 g kohta
Ühik
C 7,4 mg
B1 0,046 mg
B2 0,027 mg
B3 0,116 mg
B4 6,10 mg
B5 0,123 mg
B6 0,120 mg
*betaine 0,1 mg
*A-vitamiin 2 IU
*beetakaroteen 1 μg
E-vitamiin *(alfakaroteen) 0,02 mg
Folaat 19,0 μg
Luteiin+
zeaksantiin
4,0 μg
K-Vitamiin *K1 (füllokinoon), 0,4 μg
Aminohapped[226]
Aminohape Väärtus
100 g kohta
Ühik
Glutamiinhape 0,258 g
Arginiin 0,104 g
Aspartaamhape 0,091 g
Lüsiin 0,039 g
Leutsiin 0,025 g
Fenüülalaniin 0,025 g
Glütsiin 0,025 g
Treoniin 0,021 g
Valiin 0,021 g
Seriin 0,021 g
Alaniin 0,021 g
*Trüptofaan 0,014 g
*Isoleutsiin 0,014 g
*Tsüstiin 0,004 g
*Türosiin 0,014 g
*Proliin 0,012 g
Rasvhapped
Rasvhappe nimetus, C:D Väärtus
100 g kohta
Ühik
*Total saturated fatty acids 0,042 g
*Müristiinhape, 14:0 0,004 g
*Palmitiinhape, 16:0 0,034 g
*Steariinhape, 18:0 0,034 g
*Total monounsaturated fatty acids 0,013 g
*undifferentiated Oleiinhape, 18:1 0,013 g
*Total polyunsaturated fatty acids 0,017 g
*undifferentiated Linoleiinhape, 18:2 0,004 g



Kollase sibula toiteväärtus 2000 kalorise menüü korral

[227]:

Toiteväärtus
Toitaine ja/või energeetiline väärtus
100 g kohta/osakaal
Värske sibul passeeritud kollane sibul Noorsibulad (pealsed) Ühik
food energy 40,0 / 2% 132,0 / 7% 25,0 / 1% (kalorsus/ % Daily Value ('päevane toitainete väärtus')
Süsivesikud 9,3 / 3% 7,9 / 3% 5,6 / 2% (g / % DV)
Rasvad 0,1 / 0% 10,8 / 17% 0,1 / 0% (g / %DV)
Valgud 1,1 / 2% 0,9 / 2% 1,8 / 4% (g / %DV)
Kaltsium 23,0 / 2% 20,0 / 2% 61,0 / 6% (g / %DV)
Fosfor 29,0 / 3% 33,0 / 3% 33,0 / 3% (mg / %DV)
Raud 0,2 / 1% 0,3 / 1% 1,9 / 11% (mg / %DV)
Kaalium 146 / 4% 133,0 / 4% 260 / 7% (mg / %DV)
A-vitamiin 2,0 IU - 4000 IU / 80% (IU)
C-vitamiin 7,4 / 12% 1,8 / 3% 45,6 / 76% (IU)
B6-vitamiin 0,1 / 6% 0,2 / 10% 0,1 / 3% (IU)
B12-vitamiin 0,0 / 0% - 0,0 / 0% (IU)
B1-vitamiin 0,0 / 3% 0,0 / 3% 0,1 / 5% (mg / %DV)
B2-vitamiin 0,0 / 2% 0,0 / 2% 0,1 / 8% (mg / %DV)
Tuhk 0,4 0,4 0.7 (g / %DV)



Eesti toitumis – ja toidusoovitused on toitainete põhised ega sunni inimesi toitaineid tarbima allikapõhiselt.


Sibula maitse sõltub sordist ja kliimast[228].

Mitte kõiki sibulatoite ei peeta samaväärseteks, nn F-sibulatoidud (Fast food kiirtoidud sibulast) võivad olenevalt valmistamismeetoditest (näiteks 'rääsunud' loomset päritolu rasvaines praetuna) ka ebatervistavaid toimeid koguda.

Hariliku sibula sibula mõju sööja uriinile on täheldatud juba ammu.

Macquer ja Keir tähedasid (1777) aga sibula järele lõhnavat uriini ka peavalude ja halva seedimise all melanhoolse ja hüsteerilise tempreramendiga inimestel.[229]

Rohkelt sibulat toidus avaldab mitmeid toimeid ka inimese kehavedelikele (näiteks erituvad toimeained rinnapiima) ja muudab uriini lõhnavaks, see on osa sibulas leiduvate ainete, mis ka sibulalõhna tekitavad, toimetest ja seetõttu ei peeta vajalikuks kaasajal arsti poole pöördumist.

Kui aga naise tupeeritis, eriti pärast suguühet, muutub sibulalõhnaliseks, siis võib see olla bakteriaalse vaginoosi sümptom ja võib vajada günekoloogi konsulatsiooni.[230]

Sibul (allergia taim)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigi sibula sibulat peetakse üldiselt ohutuks toiduaineks (Generally regarded as safe GRAS) võib seespidine tarbimine vastuvõtlikel inimestel haiguslikke seisundeid, näiteks bronhiaalastma, rinokonjuktiviit ja kontaktdermatiit (IgE-spetsiifilised antikehad sibula vastu nahatestis ja in vitro) esle kutsuda.[231]

Sibul (mürktaim)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Osade imetajate (nagu hobused, kassid, koerad jt) suhtes liigitatakse taim bioloogiliste toimete tõttu mürktaimeks, kuna tema söömine võib sibulamürgistuse tekitada. Kõiki laukude perekonna taimi peetakse kassidele ebasoovitavateks toiduaineteks. On vähetõenäoline, et kassid sööksid toorest sibulat, kuid valmistoitudes sisalduva sibulafragmentide tõttu võib neil, sibulas leiduvate keemiliste ainete toimel erütrotsüütidele, Heinz body anemia tekkida.[232][233][234][235], sama võib ka hobuste ja koertega[236], merisigade ja ahvidega juhtuda, eksperimentaalselt on aneemiat esile kutsutud ka lammastel.

Toksikoloogistes uuringutes
Ühes varasemas uuringus põhjustas sibulamürgistuse koertel söödud sibulakogus, mis ületas 0,5% looma kehakaalust. Teises uuringus osalenud koertel, kellel prooviti nimetatud aneemiat indutseerida toideti koertele 30 g sibulaid/kg kehakaalu kohta (3%). ASPCA Animal Poison Control Center case record database for Allium cepa exposure aruande kohaselt on kahe aastase ajavahemiku jooskul juhtumeid (koertel, kassidel) alla 30 ja ainult 6 koeral ja ühel kassil ilmnesid kliinilised sümptomid.

Kliiniline hematoloogia
sibulamürgistuse laboratoorsed leiud:

hobustel <32%)

Arvatakse, et koertel, kes põevad pärilikku (inimestel seostatakse G-6-PD- puudulikkusaneemiat X-kromosoomiga, erütrotsüütides ei toodeta glükolüüsi spetsiaalse raja pentoosfosfaaditsüklis (PFT) piisavas koguses NADPH-d mis hoiab glutatiooni redutseeritud vormis glutatiooni, takistab hemoglobiini denaturatsiooni, redutseerib methemoglobiini tagasi hemoglobiiniks, ega saa toimuda vesinikperoksiid detoksikatsioon) hemolüütilist glükoos-6-fosfaat-dehüdrogenaasi vaeguse tekkelist aneemiat, mille korral erütrotsüütide geeni glükoos-6-fosfaat dehüdrogenaasi ja ensüümi glükoos-6-fosfaat dehüdrogenaasi aktiivsus erütrotsüüdi normaalse eluea tagamisel on häirunud, on sibulamürgistusele vastuvõtlikumad.

Raske sibulamürgistus võib olla letaalse lõppega.[237]

Sibul (jääde)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hariliku sibula tahketest jäätmetest (lamandunud sibulapealsed ja sibulakoored, müügiks mittesobivad haiged või sibulakorjamise käigus vigastatud sibulad) saab bioetanooli toota, selleks töödeldakse need esmalt sibulamahlaks.

Alkohoolsel fermentatsioonil, pärmseeneliigi Saccharomyces cerevisiae abiga, valmistatakse sibulamahlast sibulalikööri ja hiljem sibulaäädikat.[238]

Sibul (in vitro-kultuur)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sibula in vitro-kultuure võib saada enamikest sibula organitest, kudedest.

In vitro kultuure valmistatakse, õisikust, juuretippudest, lehtedest, soomustest, juurtest, embrüost, seemnealgest, emakatest ja tolmukapeadest.

Hariliku sibula test[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hariliku sibula test (The Allium cepa test) on katsetaime hariliku sibula (Allium cepa L.) (2n = 16) in vivo standardi kandidaatmudel hindamaks keemiliste ainete ja bioloogiliste materjalide võimalikke genotoksilisi toimeid kromosoomide seisunditele. Hariliku sibula testsüsteemi, harilikus sibula juure meristeemi kromosoomide põhjal, esitles A. Levar 1938. aastal.[239]

Testiks hangitakse herbitsiidide ja fungitsiidide-vabad sibula sibulad ja testitakse neid erinevate ainetega.[240]

Sibul (katse- ja kontrolltaim)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti Taimekasvatuse Instituudi laboris uuritakse Peipsi äärset pesasibula põlissorti 'Peipsi sibulat'.[241]

Sibula laboratoorsetes uuringutes kasutatavad laboriseadmed ja meetodid:

Botaanikaaia eksponaat[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hariliku sibulataime kodumaa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alphonse Louis Pierre Pyrame de Candolle kirjutas oma raamatus "Origin of Cultivated Plants The International Scientific Series Volume XVII" (1885) sibulataime kodumaa kohta järgmist:

ONION--Allium Cepa, Linnaeus. I will state first what was known in 1855; I will then add the recent botanical observations which confirm the inferences from philological data. The onion is one of the earliest of cultivated species. Its original country is, according to Kunth, unknown. Let us see if it is possible to discover it. The modern Greeks call Allium Cepa, which they cultivate in abundance, krommunda. This is a good reason for believing that the krommuon of Theophrastus is the same species, as sixteenth-century writers already supposed. Pliny translated the word by coepa. The ancient Greeks and Romans knew several varieties, which they distinguished by the names of countries:Cyprium, Cretense, Samothraciae, etc. One variety cultivated in Egypt was held to be so excellent that it received divine honours, to the great amusement of the Romans. Modern Egyptians designate A. Cepa by the name of basal or bussul, whence it is probable that the bezalim of the Hebrews is the same species, as commentators have said. There are several distinct names--palandu, latarka, sakandaka, and a number of modern Indian names. The species is commonly cultivated in India, Cochin-China, China, and even in Japan. It was largely consumed by the ancient Egyptians. The drawings on their monuments often represent this species. Thus its cultivation in Southern Asia and the eastern region of the Mediterranean dates from a very early epoch. Moreover, the Chinese, Sanskrit, Hebrew, Greek, and Latin names have no apparent connection. From this last fact we may deduce the hypothesis that its cultivation was begun after the separation of the Indo-European nations, the species being found ready to hand in different countries at once. This, however,is not the present state of things, for we hardly find even vague indications of the wild state of A. Cepa. I have not discovered it in European or Caucasian floras; but Hasselquist says, "It grows in the plains near the sea in the environs of Jericho." Dr. Wallich mentioned in his list of Indian plants, No. 5072, specimens which he saw in districts of Bengal, without mentioning whether they were cultivated. This indication, however insufficient, together with the antiquity of the Sanskrit and Hebrew names, and the communication which is known to have existed between the peoples of India and of Egypt, lead me to suppose that this plant occupied a vast area in Western Asia, extending perhaps from Palestine to India. Allied species, sometimes mistaken for A. Cepa, exist in Siberia. The specimens collected by Anglo-Indian botanists, of which Wallich gave the first idea, are now better known. Stokes discovered Allium Cepa wild in Beluchistan. He says, "wild on the Chehil Tun." Griffith brought it from Afghanistan and Thomson from Lahore, to say nothing of other collectors, who are not explicit as to the wild or cultivated nature of their specimens. Boissier possesses a wild specimen found in the mountainous regions of the Khorassan. The umbels are smaller than in the cultivated plant, but there is no other difference. Dr. Regel, jun., found it to the south of Kuldscha, in Western Siberia.Thus my former conjectures are completely justified; and it is not unlikely that its habitation extends even as far as Palestine, as Hasselquist said. The onion is designated in China by a single sign (pronounced tsung),which may suggest a long existence there as an indigenous plant. I very much doubt, however, that the area extends so far to the east. Humboldt says that the Americans have always been acquainted with onions, in Mexican xonacatl. "Cortes," he says, "speaking of the comestibles sold at the market of the ancient Tenochtillan, mentions onions, leeks, and garlic." I cannot believe, however, that these names applied to the species cultivated in Europe. Sloane, in the seventeenth century, had only seen one Allium cultivated in Jamaica (A. Cepa),and that was in a garden with other European vegetables. The word xonacatl is not in Hernandez, and Acosta says distinctly that the onions and garlics of Peru are of European origin. The species of the genus Allium are rare in America.

[243]

Nikolai Ivanovitš Vavilov aga liigitab hariliku sibula kultiveerimisalad mitmeks levikupiirkonnaks.[244]

Sibula kodustamine sai alguse tõenäoliselt 4000 aastat tagasi Lähis-Idast (Hanelt, 1990).

Botaanikud usuvad, et sibulataim pärineb Iraanist ja Pakistanist. Ka Kesk-Aasiat ja Palestiinat on kodustatud sibulataime päritolumaaks loetud.

Ain Raali andmetel pärineb taim Pärsiast, kust levis inimeste kaudu Egiptusse ja Kreekasse ja hiljem peaaegu kogu maailma.[87]

Müügisibula päritolumaa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sibulaäris ei ole oluliseks aspektiks mitte ainult sibulamugul, vaid sibula tarbijale võib ostuotsustusel vajalikus osutuda ka päritolumaal kasutavate sibulataime kasvuaegsete kultuuripraktikate tundmine, nii näiteks võidakse/kasutatakse Floridas sibulate teraapias liigispetsiifilsite ümarusside vastu nematotsiide: Telone II[245], Telone C-17[246], Telone C-35[247], Pic-Clor 60[248], Vapam HL[249], KPam HL[250] [251], seni pole selge, kui suured kogused ja nende bioaktiivsus sibulamugula sööjale osaks saab, kuid arvatakse, et mullaveestiku toimel jõuavad need pigem põhjavette.

Müügisibula päritolumaa varjamine võib harva esile kutsuda võimuorganitega suhtlemist, nii näiteks arreteerisid politseiametnikud Fukushima prefektuuris (Jaapan) 2 meest suvisibulate 'siltide võltisimise' ja nende müümise eestkoolidele ja vanakodudele selles prefektuuris kasvatatuid Ibaraki ja Chiba prefektuuri sibulatena. 'Sibulasildi võltsijate' vastuväidete kohaselt testiti toote kiirgustaset ja see olevat normi piiresse mahtunud.[252]

Maalikunstis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ajaloolist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sibul on üks vanemaid kultuurtaimi, kelle metsikuid esivanemaid tarvitas inimene juba kiviajal. Kultuurtaimena hakati teda viljelema kõigepealt Kesk- ja Edela-Aasias umbes 5000–6000 aastat tagasi. Esialgsetelt viljelusaladelt levis sibul kõigepealt Egiptusse ning sealt Vana-Kreeka ja Rooma riigi valdustesse. Roomlaste vallutusretkede tulemusena sai ta peagi laiemalt tuntuks ka mujal Euroopas.[253]

Frangi riigi kuningas ja Rooma ehk Frangi keiser Karl Suur olevat oma valitsemisajal andnud lausa ametliku korralduse Capitulare de villis vel curtis imperii taimede, sealhulgas aedsalvei, hariliku kurgi, hariliku rosmariini, hariliku köömne, hariliku saialille, aed-mustköömne, metsporgandi, aedtilli, apteegitilli, küüslaugu, apteegitilli, aedkoriandri, kanepi ja sibula[254], ning paljude teiste taimede kasvatamise edendamiseks nii ülikute kui ka lihtrahva aedades.

Sibul kultustaime ja keelatud taimena

Vanad egiptlased pidasid sibulavõrset universumi sümboliks[255]. Sibul kuulus neil kunstiobjektide ja rituaalsete ohvriandide hulka, neid lisati igaviku sümbolina ka surnutele hauapanuseks.[256]

Charles Frederick Partingtoni (1837) kirjelduste kohaselt oli levinud aiataim kuid Vana-Egiptuse preestrid võisid usulistel kaalutlustel egiptuse sibula söömisest hoiduda.[257]

Söögina oli sibul Egiptuses siiski vaid lihtrahva ja orjade menüüs[258], sibulasöömisega püüti madusid eemal hoida.

Uurimislugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Theophrastos kirjutas "Taimeloos", et kui küüslaugu- ja sibulataim omapäi jätta, kasvatab küüslauk varre otsa "küüslaugupea" ja sibul (krómyon) '"sibulapea"', ja seda võib pidada nende paljunemisviisiks.[259] Theophrastos kirjeldas ka sibula erinevaid kultivare[260][261]: "Ka sibulal ja küüslaugul on erinevad sood; sibula omad on arvukamad, näiteks need, mida kutsutakse kohtade (Sardise, Knidose, Samothrake järgi); ning üheaastane, jagatud (pesasibul) ja Ashkeloni sibul. Neist üheaastane sugu on väike, kuid väga magus, kuna aga jagatud sibul ja Ashkeloni sibul on selgelt erinevad nii oma iseloomu kui ka kasvatamise poolest. Sest jagatud sibul jäetakse talvel koos lehtedega omapäid, kevadel aga lõigatakse pealsed ära ja haritakse taime muul moel; kui lehed on ära lõigatud, kasvavad uued ning samal ajal toimub maa all jagunemine, mille pärast seda nimetatakse jagatud sibulaks. Mõned küll ütlevad, et kõiki sugusid peaks niiviisi harima, et taime vägi suunduks alla ja see ei hakkaks viljuma. Ashkeloni sool on mõnevõrra eriline iseloom; see on ainus sugu, mis ei jagune ning justnagu ei paljune juurest; veel enam, ka taimes endas [maapealses osas] ei ole kasvamise ja paljunemise väge; ..."

Vanasõnu[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Eesti vanasõna: Söö sibulat ja kala, siis seisab nagu tala;
  • Seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline?[262].

Kas teadsid, et ...[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sibulasortide loend[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sibulasortide loend loetleb sibulakultuuri (sh maheviljeluskultuuri, GMO-kultuuri), sibulköögiviljakultuuri katsetaime, tippsibula-, seemiku- ja sibulaseemnekasvatuseks ning sordiaretuses ja ka kasvatavaid sibulasorte[269], mida palume kanda siia loendisse.

A[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 'Abe Lincoln'
  • 'Abelius' F1 (Rijk Zwan)
  • 'Ailsa Craig' (heirloom variety, 1887 ( David Murray) nimetatud Šotimaa lähedal asuva saare Ailsa Craig i järgi, Danvers Yellow ja Cranston’s Excelsior i ristand, vaba-tolmlemine, 110 päeva) (teatakse ka sordinimega 'Exhibition')[270]
  • 'Akamaru' F1 (SD)
  • 'Albion F1' (Bejo Zaden)
  • 'Amac' F2
  • 'Amcobrid'
  • 'Amposta'
  • 'Antelope' F1
  • 'Aragon'
  • 'Arenal' F1 (Advanta Seeds/Nickerson-Zwaan)
  • 'Australian Brown' (heirloom variety, 1897, C.C. Morse & Co. omandasid Austraaliast 1894. aastal viis naela 'Brown Spanish' sibulaseemet ja müüsid need 1897. aastal W. Atlee Burpee'le,

B[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 'Baldito' F1 (Seminis/Monsanto)
  • 'Balstar' F1 (Monsanto)
  • 'Balstora' (vabalt tolmlev/OP) (Bejo Seeds/De Groot & Slot)
  • 'Barito' F1 (Monsanto)
  • 'Bedfordshire Champion'[271]
  • 'Bennito' F1 (Monsanto)
  • 'Blancato' F1 (Nickerson-Zwaan)
  • 'Bombay Red'
  • 'Brahma' F1
  • 'Bronze D-Amposta' (Vilmorin)
  • 'Burgos' F1 (Vilmorin)

C[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 'Calypso'
  • 'Candy' F1 (Seminis)
  • 'Canto' F1 (Nickerson-Zwaan)
  • 'Caribo'
  • 'Cénol'
  • 'Centurion' F1 (Bejo Zaden)
  • 'Globe' (Allikas: William Rhind, 1840)
  • 'Columbia' F1 (Monsanto)
  • 'Contesa'
  • 'Copra' F1 (Bejo Zaden)

D[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 'Damascus' F1 (Monsanto)
  • 'Daytona' F1 (Bejo Zaden)
  • 'De Mulhouse'
  • 'Delgado' F1 (Bejo Zaden)
  • 'Deptford' (Allikas: William Rhind, 1840)
  • 'Downing Yellow Globe'
  • 'DPSX1170' F1 (Palmer Seed Co., Inc.)
  • 'DPSX1171' F1 (Palmer Seed Co., Inc.)
  • 'DPSX1172' F1 (Palmer Seed Co., Inc.)
  • 'Drago' F1 (Nickerson-Zwaan)
  • 'Durco'
  • 'Dutch blood red' (Inglismaa; William Rhind, 1840)

E[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 'Early Paris White'
  • 'Early silver skinned' (Allikas: William Rhind, 1840)
  • 'Elody'
  • 'Erfurter Lager'
  • 'Expression'

F[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • ’Friso’ F1 (Nickerson-Zwaan)

G[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 'Grano de Oro'
  • 'Gunnison' F1

H[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 'Hercules' F1 (Bejo Zaden)
  • 'Hollandi kollane' (Eesti, 1924)
  • 'Hollandi punane' (Eesti, 1924)
  • 'Hyfort' F1 (Bejo Seeds/De Groot & Slot)
  • 'Hyred' F1 (Bejo Zaden)
  • 'Hysam'
  • 'Hyskin' F1 (Bejo Seeds/De Groot & Slot)
  • 'Hystar' F1 (Bejo Seeds/De Groot & Slot)
  • 'Hytech' F1 (Bejo Seeds/De Groot & Slot)

J[muuda | redigeeri lähteteksti]

K[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 'Kodiak'

L[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 'Levi' (Soome)
  • 'Liria'
  • 'Lisbon' (allikas: William Rhind, 1840)
  • 'Lorenzos' F1

M[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 'Manas' F1 (Bejo Zaden)
  • 'Marco' F1 (Nickerson-Zwaan)
  • 'Medallion' (Syngenta)
  • 'Mesquite' F1
  • 'Motion' (Syngenta)
  • 'Musica' F1 (Bejo Zaden)
  • 'Mustang' F1 (Bejo Zaden)

N[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 'Napoleon' F1 (S&G Seeds/Syngenta)
  • 'Narvito' F1 (Monsanto)
  • 'Nerato' F1 (Nickerson-Zwaan)
  • 'Nun 2255'
  • 'Nun 7276'

O[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 'Orbito' F1 (Monsanto)

P[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 'Pale red' (allikas: William Rhind, 1840)
  • 'Piroska'
  • 'Potatoe onion' (allikas: William Rhind, 1840)
  • 'Premito' F1 (Monsanto)
  • 'Prince' F1
  • 'Profit' F1 (Advanta Seeds/Nickerson-Zwaan)

R[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 'Red Baron' (vabalt tolmlev/OP) (Bejo Seeds/De Groot & Slot)
  • 'Red Creole'
  • 'Red Kite' F1 (punane) (Seminis/Monsanto)
  • 'Redspark' F1 (Bejo Seeds/De Groot & Slot)
  • 'Red Tropicana'
  • 'Red Tropicana' F1
  • 'Red Zeppelin' F1 (pikapäeva sibulasort) (Seminis)
  • 'Red Wethersfield' a.k.a Dark Red Beauty (heirloom variety), seda sibulasorti kasvatas ka Thomas Jefferson, Monticellos, esmalt (1834) kandis sordinime 'Large Red Onion by Hovey & Co.' ja hiljem 1852. aasta paiku andsid Wethersfieldi, Connecticuti sibulakasvatajad talle uueks nimeks 'Red Wethersfield, 'purple red skin'.[272]
  • 'Renate' F1 (Bejo Zaden)
  • 'Rijnsburger'
  • 'Rijnsburger 2'
  • 'Rijnsburger 4'
  • 'Rijnsburger 5' [273]
  • 'Royal Chanson' (Seminis)

S[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 'Sabroso' F1
  • 'Silver skinned' (allikas: William Rhind, 1840)
  • 'Sintética 14'
  • 'Southport Red Globe' ('heirloom variety', 1873 Southport, Connecticut), punane, pikapäeva, 120 päevane kasvuperiood
  • 'Southport White Globe', ('heirloom variety', 1906), valged soomused, pikapäeva, varasemad sordinimed 'Silver Ball', 'White Rocca'[274]
  • 'Spanish' (allikas: William Rhind, 1840)
  • 'SR7002ON' F1
  • 'SR7000ON' F1
  • 'Starito' F1 (Monsanto)
  • 'Sterling' F1 (Seminis)
  • 'Strasburgh' (allikas: William Rhind, 1840)
  • 'Sturon'
  • 'Stuttgarter Riesen' (OÜ Nordgarden)
  • 'Summit' F1 (Bejo Zaden)
  • 'Sunnito' F1 (Monsanto)
  • 'Sunskin' F1 (S&G Seeds/Syngenta)

T[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 'Tamara' F1
  • 'Tasco' F1 (Nickerson-Zwaan)
  • 'Tequila' F1
  • 'Tesoro' F1
  • 'Teton' F1
  • 'Tormes' F1 (Monsanto)
  • 'Tripoli' (allikas: William Rhind, 1840)
  • 'Tropeana Lunga' ('heirloom variety') Allium cepa (Cepa group)[275]
  • 'True Portugal' (allikas: William Rhind, 1840)
  • 'Two bladed' (allikas: William Rhind, 1840)

Z[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 'Zahee'
  • 'Zittau kollane' (Eesti, 1924)
  • 'Zittau punane' (Eesti, 1924)

U[muuda | redigeeri lähteteksti]

V[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 'Valencia'[277]
  • 'Valenciana Cobra'
  • 'Valinia INIA' (Tšiili)
  • 'Vares' F1 (Monsanto)
  • 'Vaquero' F1
  • 'Vision' (Syngenta)

W[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 'Wellington' F1 (S&G Seeds/Syngenta)
  • 'Welsh' (allikas: William Rhind, 1840)
  • 'White Creole'
  • 'Winston' F1
  • 'Wolska'
  • 'Wolska' L

Y[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 'Yellow' (allikas: William Rhind, 1840)
  • 'Yellow Ebenezer' (Jaapan, 1906), pikapäeva sort
  • 'Yellow Globe Danvers' (heirloom variety, Danvers, Massachusetts, 1850], USA-s pikapäeva tüüpi kasvuperioodiga 100-110 päeva
  • 'Yellow Granex' F1
  • 'Yellow Of Parma' (Itaalia heirloom variety, 1896, toodi Parmasse Paviast), pikapäeva, kasvuperiood Virginias 110 päeva[278]
  • 'Yellow Rynsburger'.

Kirjandus:[279][280][281][282][283]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. University of Oxford Botanic Garden, taim nr 38, Allium cepa L. (Amaryllidaceae), (vaadatud 7.08.2015)
  2. [Oxfordi botaanikaaed], Tartu Ülikooli botaanikaaed, (vaadatud 15.08.2015)
  3. Die Rote Liste der gefährdeten einheimischen Nutzpflanzen in Deutschland 2014, veebiversioon (tarve 22.08.2015)(saksa keeles)
  4. Philip Miller. "The Gardeners Dictionary: Containing the Methods of Cultivating and Improving the Kitchen, Fruit and Flower Garden, as also the Physik Garden, Wilderness, Conservatory and Vineyard". 1. köide. London, 1735
  5. John Wilson. "A synopsis of British plants, in Mr. Ray's method, with their characters ...". 1744. lk 255
  6. Hill, John (1751). "A General Natural History: Or, New and Accurate Descriptions of ....". 2. köide: "A history of plants". lk 5
  7. Ray
  8. Hill, John (1751). "A History of the Materia Medica". Longman, London. lk 379–380
  9. Linnaeus, C., "Species Plantarum". 1753, Laurentii Salvii, Stockholm. lk 300
  10. William II Falconer (1793). "Miscellaneous Tracts and Collections relating to Natural History, selected from the principal writers of antiquity on that subject". Merrill, Cambridge. lk 141
  11. Samuel Frederick Gray (1821). "A Natural Arrangement of British Plants". Baldwin, Cradock, and Joy, London. lk 124
  12. N S Subrahmanyam. "Modern Plant Taxonomy". Vikas Publishing House Pvt Ltd. 2009
  13. Hugh D. Wilson, Flowering Plant Gateway, (vaadatud 12.08.2015)
  14. Flowering Plant Gateway, (vaadatud 12.08.2015)
  15. Allium cepa L.. CoL. Vaadatud 18.07.2015
  16. M. Gurushidze, S. Mashayekhi, F. R. Blattner, Nikolai Walterowich Friesen, R. M. Fritsch, Phylogenetic relationships of wild and cultivated species of section Cepa inferred by nuclear rDNA ITS sequence analysis, Pl Syst Evol 269: 259–269 (2007), DOI 10.1007/s00606-007-0596-0, (vaadatud 13.08.2015)
  17. Allium cepa L..
  18. A. Vvedensky, The genus Allium in the USSR, 1944
  19. Robert Theiler, Hanspeter Buser ja Otto Vidalli, Zwiebeln (Allium cepa L.) Sorten, Anbau, Lagerung, AGRARForschung 11 (11-12): 504-509, 2004, (vaadatud 7.08.2015)(saksa keeles)
  20. Eestikeelsete taimenimede andmebaas
  21. G. J. H. Grubben, Plant Resources of Tropical Africa, PROTA, "Vegetables", lk 44, 2004, Google'i raamatu (vaadatud 8.08.2015)
  22. M. Gurushidze, S. Mashayekhi, F. R. Blattner, Nikolai Walterowich Friesen, R. M. Fritsch, Phylogenetic relationships of wild and cultivated species of section Cepa inferred by nuclear rDNA ITS sequence analysis, Pl Syst Evol 269: 259–269 (2007), DOI 10.1007/s00606-007-0596-0, (vaadatud 13.08.2015)
  23. Irwin Goldman, University of Wisconsin–Madison, Onions and Other Allium Plants, Encyclopedia of Food and Culture, 2003, (vaadatud 13.08.2015)
  24. R. M. Fritsch & Matin
  25. "Onions and other alliums", (vaadatud 22.07.2015)
  26. G. J. H. Grubben, Plant Resources of Tropical Africa, PROTA, "Vegetables", lk 45, 2004, Google'i raamatu (vaadatud 8.08.2015)
  27. Kazakova
  28. Kazakova
  29. Kazakova
  30. Kazakova
  31. Kazakova
  32. Allium cepa L.. Vaadatud 6.08.2015
  33. Taimenimede andmebaas
  34. ENE, sub sibul, sub sibul
  35. Corrie
  36. Friedrich Alefeld "Landwirthschaftliche Flora: oder die nutzbaren kultivirten Garten- und ...". Wiegandt & Hempel, Berliin. 1886. lk 299–301
  37. G.Don, 1827
  38. Allium commune Noronha. Vaadatud 25.07.2015
  39. "Memoirs". 6. köide. Wernerian Natural History Society, Edinburgh. lk 26–27
  40. Allium nigritanum A.Chev.: Études Fl. Afr. Centr. Franç. 1: 319 (1913) nom. nudum. Vaadatud 6.08.2015
  41. in Fol. Mus. Res. Nat. Bohem. Occ. Bot. 21, 1984; Bisby F.A., Roskov Y.R., Orrell T.M., Nicolson D., Paglinawan L.E., Bailly N., Appeltans W., Kirk P.M., Bourgoin T., Baillargeon G., Ouvrard D., eds (2011). Species 2000 & ITIS Catalogue of Life
  42. Cepa vulgaris (L.) Garsault :Les Figures de Plantes et Animaux d'Usage en Médecine, Décrit[es dans la Matiére Médicale de Mr. Geoffroy t. 207. 1764.], vaadatud 6.08.2015)
  43. Allium cepa L.. Vaadatud 18.07.2015
  44. INPN, Allium cepa L., 1753. Vaadatud 6.08.2015
  45. geofüüt, (vaadatud 13.08.2015)
  46. Y. H. Hui,Feng Chen,Leo M. L. Nollet, "Handbook of Fruit and Vegetable Flavors", lk 852, 2010, Google'i raamatu vaadatud 6.08.2015)
  47. Sibulaseemnete saamiseks 2 aastane kasvuperiood
  48. SUMONA AFROZ ja MD. ABUL HASSAN, SYSTEMATIC STUDIES IN THE FAMILY LILIACEAE FROM BANGLADESH, Bangladesh J. Plant Taxon. 15(2): 115–128, 2008, lk 118, (detsember), vaadatud 6.08.2015)
  49. Babasaheb B. Desai, "Seeds Handbook: Processing And Storage", 2. väljaanne, 2004, lk 255, Google'i raamatu (vaadatud 7.08.2015)
  50. Masatoshi Yamaguchi, "World Vegetables: Principles, Production and Nutritive Values", lk 185, 1983, Google'i raamatu (vaadatud 10.08.2015)
  51. "The Visual Food Encyclopedia", lk 36 - 38, 1996, QA International, (vaadatud 11.08.2015)
  52. Paasik, Tiina, "Moodne köögiviljaaed", Ajakirjade Kirjastus, lk 160
  53. 53,00 53,01 53,02 53,03 53,04 53,05 53,06 53,07 53,08 53,09 53,10 53,11 Maia Raudseping, "Sibul aias ja köögis", Maalehe Kirjastus, 2006
  54. Walter Melchior ja Ernst Steudle, Water Transport in Onion (Allium cepa 1.) Roots. Changes of Axial and Radial Hydraulic Conductivities during Root Development, Plant Physiol. (1993) 101: 1305-1315, veebiversioon (tarve 25.08.2015)(inglise keeles)
  55. Takehiro Kamiya jt, The University of Tokyo, Single gene regulates Casparian strip formation, 27. juuli 2015, DOI: 10.1073/pnas.1507691112, (vaadatud 8.08.2015)
  56. 56,0 56,1 56,2 Toomas Kukk, Sissejuhatus taimeanatoomiasse, 1999, Tartu
  57. Córdoba-Pedregosa Mdel C jt, Differential distribution of ascorbic acid, peroxidase activity, and hydrogen peroxide along the root axis in Allium cepa L. and its possible relationship with cell growth and differentiation., Protoplasma. mai 2003 ;221(1-2):57-65., (vaadatud 10.08.2015)
  58. Marı´a del Carmen Co´rdoba-Pedregosa jt, Changes in intracellular and apoplastic peroxidase activity, ascorbate redox status, and root elongation induced by enhanced ascorbate content in Allium cepa L., Journal of Experimental Botany, 56. väljaanne, nr 412, lk 685–694, veebruar 2005, (vaadatud 10.08.2015)
  59. 59,0 59,1 59,2 59,3 59,4 59,5 59,6 59,7 59,8 Alar Astover, Raimo Kõlli, Hugo Roostalu, Endla Reintam, Enn Leedu, "Mullateadus. Õpik kõrgkoolidele", Eesti Loodusfoto OÜ, 2012, ISBN 9789949484300
  60. J. Benton Jones, Jr., "Hydroponics: A Practical Guide for the Soilless Grower", lk 27, CRC Press, 1997, Google'i raamatu (vaadatud 15.08.2015)
  61. J. Benton Jones, Jr., "Complete Guide for Growing Plants Hydroponically", lk 35, CRC Press , 2014, Google'i raamatu (vaadatud 15.08.2015)
  62. Boron: historical information, (vaadatud 15.08.2015)
  63. Ivan L. Cameron, Keithley E. Hunter, THE SUBCELLULAR CONCENTRATION OF IONS AND ELEMENTS IN THIN CRYOSECTIONS OF ONION ROOT MERISTEM CELLS. AN ELECTRON-PROBE EDS STUDY, J. Cell Sci. 72, 295-306 (1984), veebiversioon (tarve 18.08.2015) (inglise keeles)
  64. Ewa Cholewa ja Carol A. Peterson, [http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC419852/ Evidence for Symplastic Involvement in the Radial Movement of Calcium in Onion Roots], Plant Physiol. aprill 2004 ; 134(4): 1793–1802., doi: 10.1104/pp.103.035287, PMCID: PMC419852, (vaadatud 8.08.2015)
  65. William M. Randle, Chloride Requirements in Onion: Clarifying a Widespread Misunderstanding, Better Crops/88 väljaanne (2004, nr 4), vaadatud 31.07.2015)
  66. Role of Manganese in Onion Production, vaadatud 24.07.2015)
  67. Elena Doroftei jt, http://botanicaserbica.bio.bg.ac.rs/arhiva/pdf/2010_34_2_517_full.pdf Cytogenetic effects induced by Manganese and Lead microelements on germination at Allium cepa, Botanica Serbica, 34 (2): 115–121 (2010), vaadatud 31.07.2015)
  68. BRENT N. KAISER jt, The Role of Molybdenum in Agricultural Plant Production, Ann Bot (oktoober 2005) 96 (5): 745–754. doi: 10.1093/aob/mci226, 20. juuli 2005, vaadatud 3.08.2015)
  69. Molybdenum Ranges in Soils and Tissue, vaadatud 3.08.2015)
  70. Rong Qin jt, Copper-induced root growth inhibition of Allium cepa var. agrogarum L. involves disturbances in cell division and DNA damage, Issue Environmental Toxicology and Chemistry, Environmental Toxicology and Chemistry, 30. märts 2015, DOI: 10.1002/etc.2884, 34. väljaanne, nr 5, lk 1045–1055, (vaadatud 8.08.2015)
  71. Role of Copper in Onion Production, vaadatud 24.07.2015)
  72. Copper Nutrition and Metalosate® Copper COPPER IN THE SOIL, vaadatud 31.07.2015)
  73. perioodilisussüsteem, veebiversioon (tarve 17.08.2015)(inglise keeles)
  74. Mateja GERM, Vekoslava STIBILJ, Selenium and plants, Acta agriculturae Slovenica, 89 - 1, augustt 2007, lk 65 - 71, (vaadatud 16.08.2015)
  75. M. Michalska-Kacymirow, Biological and chemical investigation of Allium cepa L. response to selenium inorganic compounds, Anal Bioanal Chem. 2014; 406(15): 3717–3722, 21. märts 2014, doi: 10.1007/s00216-014-7742-7, PMCID: PMC4026625, veebiversioon (tarve 17.08.2015)(inglise keeles)
  76. European Medicine Agency, Assessment report on Allium cepa L., bulbus, 27. märts 2012, veebiversioon (tarve 17.08.2015) (inglise keeles)
  77. JÕUDLUSKONTROLLI KESKUS, Kreutzwaldi 48A, 50094 Tartu, EESTIS TOODETAVA PIIMA SELEENISISALDUSE UURINGUST, veebiversioon (tarve 17.08.2015)
  78. Priit Põldma, Ulvi Moor, Tõnu Tõnutare, Koit Herodes, Riin Rebane, SELENIUM TREATMENT UNDER FIELD CONDITIONS AFFECTS MINERAL NUTRITION, YIELD AND ANTIOXIDANT PROPERTIES OF BULB ONION (Allium cepa L.), Acta Sci. Pol., Hortorum Cultus 12(6) 2013, 167–181, vaadatud 3.08.2015)
  79. Ain Raal, "Farmakognoosia. Õpik kõrgkoolile.", Taimejoonistused Franz Eugen Köhler, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 114, 2010, ISBN 978 9949 19 412 4
  80. Els. J. M. Van Damme jt, "Handbook of Plant Lectins: Properties and Biomedical Applications", lk 90, 1998, vaadatud 22.07.2015)
  81. Prasanna VK, Venkatesh YP, Characterization of onion lectin (Allium cepa agglutinin) as an immunomodulatory protein inducing Th1-type immune response in vitro., Int Immunopharmacol. 2015 juuni;26(2):304-13. doi: 10.1016/j.intimp.2015.04.009., (vaadatud 12.08.2015)
  82. 82,0 82,1 Ain Raal, "Farmakognoosia. Õpik kõrgkoolidele.", Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010
  83. T. K. Lim, https://books.google.ee/books?id=t22vBQAAQBAJ&pg=PA148&lpg=PA148&dq=ceposide+A&source=bl&ots=SPFnHKn4bO&sig=2gvkTNHeqBRfpnIEAW1MigpsKj0&hl=et&sa=X&ved=0CCoQ6AEwAmoVChMI3fTW_-G2xwIV599yCh1WfwHb#v=onepage&q=ceposide%20A&f=false "Edible Medicinal and Non Medicinal Plants: Volume 9, Modified Stems, Roots ...", lk 148, 2015, Google'i raamatu veebiversioon (tarve 20.08.2015)(inglise keeles)
  84. Lanzotti V jt, Antifungal saponins from bulbs of white onion, Allium cepa L., Phytochemistry. veebruar 2012 ;74:133-9. doi: 10.1016/j.phytochem.2011.11.008., veebiversioon (tarve 20.08.2015)(inglise keeles)
  85. M. M. Srivastavaa jt, Studies on the uptake of trivalent and hexavelent chromium by onion (Allium cepa), Chemical Speciation & Bioavailability, 6. väljaanne, nr 1, 1994, lk 27-30, DOI:10.1080/09542299.1994.11083221, 3. veebruar 2015, (vaadatud 8.08.2015)
  86. Harminder Pal Singh jt, Chromium toxicity and tolerance in plants, Environmental Chemistry Letters, september 2013, 11. väljaanne, nr 3, lk 229-254, 18. aprill 2013, (vaadatud 8.08.2015)
  87. 87,0 87,1 87,2 87,3 Ain Raal, "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", lk 49–50, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010
  88. McCallum J jt, Genetic mapping of a major gene affecting onion bulb fructan content., Theor Appl Genet. märts 2006 ;112(5):958-67., veebiversioon (tarve 22.08.2015)(inglise keeles)
  89. Allium cepa – L., vaadatud 3.08.2015)
  90. The Editors of Encyclopædia Britannica, Rudolph Jacob Camerarius, vaadatud 3.08.2015)
  91. Friedrich Alefeld, "Landwirthschaftliche Flora: oder die nutzbaren kultivirten Garten- und ...", lk 299–301, Berliin , 1886, Google'i raamatu (vaadatud 6.08.2015)(saksa keeles)
  92. Eesti entsüklopeedia, protandria, veebiversioon (tarve 19.08.2015)
  93. 93,0 93,1 93,2 93,3 93,4 93,5 93,6 93,7 Sunita Devi, Rachna Gulati, Kanika Tehri ja Asha Poonia, The pollination biology of onion (Allium cepa L.)- A Review, Agri. Review 36 (1) 2015 : 1-13, 23.02.2015
  94. Kilter, E, Mesilaste pidamine, Valgus, 1997, lk 13
  95. JR Hagler. Honey bee (Apis mellifera L) response to simulated onion nectars containing variable sugar and potassium concentrations, Apidologie, Springer Verlag (Germany), 1990, 21 (2),pp.115–121. <hal-00890817>, vaadatud 26.07.2015)
  96. Sissejuhatus taimeanatoomiasse, (vaadatud 9.08.2015)
  97. Wei DM jt, Cytochemical observation on the developing anthers of Allium cepa L, PMID: 18198588, (vaadatud 14.08.2015)
  98. N. FUJISHITA, Cytological, histological and physiological studies on the pollen degeneration. I. On the free amino acids with reference to pollen degeneration in male sterile vegetable crops, Journal of the Japanese Society for Horticultural Science, 33. väljaanne (1964), nr 2, lk 133-139, 31.05.2007, (vaadatud 14.08.2015)
  99. Flowers and annual crop plants - Summer, veebiversioon (tarve 19.08.2015)(inglise keeles)
  100. Ly D jt, The distribution of ATPase during the pollen development of Allium cepa L, Fen Zi Xi Bao Sheng Wu Xue Bao. veebruar 2007;40(1):69-78., PMID: 17357451, veebiversioon (tarve 18.08.2015)(inglise keeles)
  101. D.J. Ockendo ja P.J. Gates, REDUCED POLLEN VIABILITY IN THE ONION {ALLIUM CEPA), New Phytol. (1976) 76, 511-517., veebiversioon (tarve 21.08.2015)(inglise keeles)
  102. James L. Brewster, "Onions and Other Vegetable Alliums", 2. Väljaanne, CABI, 2008
  103. Sunita Devi, Rachna Gulati, Kanika Tehri ja Asha, Diversity and abundance of insect pollinators on Allium cepa L., Journal of Entomology and Zoology Studies 2014; 2 (6): 34-38, (vaadatud 10.08.2015)
  104. Lee R jt, FLOWERING LOCUS T genes control onion bulb formation and flowering., Nat Commun. 2013;4:2884. doi: 10.1038/ncomms3884, veebiversioon (tarve 22.08.2015)(inglise keeles)
  105. Panzera jt, Nucleolar organizer expression in Allium cepa L. chromosomes., Chromosoma. 1996 juuli;105(1):12-9, (vaadatud 9.08.2015)
  106. C. Leonard Huskins, Segregation and reduction in somatic tissues. I. Initial observations on Allium cepa, 1948, J. Hered., veebiversioon (tarve 18.08.2015)(inglise keeles)
  107. McManus MT jt, Molecular and biochemical characterisation of a serine acetyltransferase of onion, Allium cepa (L.)., Phytochemistry. juuni 2005;66(12):1407-16, (vaadatud 8.08.2015)
  108. “Molecular Biology of the Cell 4th edition” Alberts, Johnson,Lewis (2002)
  109. Yoko Shibata, Gia K. Voeltz, Tom A. Rapoport,“Rough Sheets and Smooth Tubules", Cell, 126. väljaanne, nr 3, 11. august 2006, lk 435–439, (vaadatud 9.08.2015)
  110. Quader H, Hofmann A, Schnepf E., Reorganization of the endoplasmic reticulum in epidermal cells of onion bulb scales after cold stress: Involvement of cytoskeletal elements., Planta. veebruar 1989 ;177(2):273-80. doi: 10.1007/BF00392816, (vaadatud 9.08.2015)
  111. Friedrich Alefeld, "Landwirthschaftliche Flora: oder die nutzbaren kultivirten Garten- und ...", lk 299–301, Berliin, 1886, Google'i raamatu (vaadatud 6.08.2015)(saksa keeles)
  112. Marlene Diekmann, %20var.%20typicum&f=false "Allium Spp", IPGRI Technical Guidelines for the Safe Movement of Germplasm, nr 18, vaadatud 6.08.2015)
  113. Leopold Meensalu, Sibul, vaadatud 26.07.2015)
  114. Richard Klesment, "Aiatöö õpetus : köögivilja-, puuvilja- ja marjakasvatus", 2. täiendatud trükk, Kirjastus-Ühisus “Agronoom” Tallinn, lk 117–119, 1927
  115. Ingrid Bender, Eesti Taimekasvatuse Instituudi teadur, Pesasibul ja selle kasvatamine, 20. aprill 2014, Maaleht, vaadatud 21.07.2015)
  116. Raivo Kalle, Ester Bardone, Renata Sõukand, Sibul, kadakas ja küüslauk – toidutaimed ja regionaalne toidukultuur Eestis, 102–106, vaadatud 28.07.2015)
  117. Peipsiäärne Pesasibul, vaadatud 21.07.2015)
  118. Külli Annamaa, Eesti Taimekasvatuse Instituut, Pesasibula kasvatamine Eestis, 14.märts 2015, Ähijärve, vaadatud 25.07.2015)
  119. Põllukultuuride saak, aasta, 28. jaanuar 2015, vaadatud 30.07.2015)
  120. Ingrid Bender, Eesti Taimekasvatuse Instituudi teadur, Pesasibul ja selle kasvatamine, 20. aprill 2014, Maaleht, vaadatud 21.07.2015)
  121. Veterinaar-hematoloogia, Susan Cotter, "Hematology", Google'i raamatu (vaadatud 11.08.2015)
  122. Tatiane Teixeira Oliveira jt, Potential therapeutic effect of Allium cepa L. and quercetin in a murine model of Blomia tropicalis induced asthma, DARU Journal of Pharmaceutical Sciences 2015, 23:18, doi:10.1186/s40199-015-0098-5, (vaadatud 11.08.2015)
  123. Role of Boron in Onion Production, vaadatud 24.07.2015)
  124. Onion & Garlic Nutrition, 8. aprill 2014, Leigh Teitz, vaadatud 31.07.2015)
  125. MUHSİN KONUK, RECEP LİMAN AND İ. HAKKI CİĞERCİ,DETERMINATION OF GENOTOXIC EFFECT OF BORON ON ALLIUM CEPA ROOT MERISTEMATIC CELLS, Pak. J. Bot., 39(1): 73–79, 2007, vaadatud 31.07.2015)
  126. Lee SU jt, Flavonoid content in fresh, home-processed, and light-exposed onions and in dehydrated commercial onion products., J Agric Food Chem. 24. september 2008 ;56(18):8541-8. doi: 10.1021/jf801009p, vaadatud 20.07.2015)
  127. Role of Phosphorus in Onion Production, vaadatud 24.07.2015)
  128. Role of Potassium in Onion Production, vaadatud 24.07.2015)
  129. Role of Calcium in Onion Production, vaadatud 24.07.2015)
  130. S. Tsanova-Savova, BIOLOGICALLY ACTIVE COMPOSITION AND HEALTH IMPACT OF ALLIUM CEPA, vaadatud 21.07.2015)
  131. Eun Young Ko jt, Effect of different exposed lights on quercetin and quercetin glucoside content in onion (Allium cepa L.), Saudi J Biol Sci. juuli 2015; 22(4): 398–403., doi: 10.1016/j.sjbs.2014.11.012, PMCID: PMC4486465, vaadatud 20.07.2015)
  132. QUERCETIN, vaadatud 21.07.2015)
  133. QUERCETIN, vaadatud 28.07.2015)
  134. Role of Nitrogen in Onion Production, vaadatud 24.07.2015)
  135. Role of Magnesium in Onion Production, vaadatud 24.07.2015)
  136. Mona El-Aasr jt, Onionin A from Allium cepa Inhibits Macrophage Activation, J. Nat. Prod., 2010, 73 (7), lk 1306–1308, 2. juuli 2010, (vaadatud 12.08.2015)
  137. Nohara T jt, Isolation and characterization of new onionins A2 and A3 from Allium cepa, and of onionins A1, A2, and A3 from Allium fistulosum., Chem Pharm Bull (Tōkyō). 2014;62(11):1141-5, veebiversioon (tarve 20.08.2015)(inglise keeles)
  138. Charles W. Goff, A Light and Electron Microscopic Study of Peroxidase Localization in the Onion Root Tip, American Journal of Botany, 62. väljaanne, nr 3 (märts 1975), lk 280–291, Botanical Society of America, Stable URL: http://www.jstor.org/stable/2441863, vaadatud 31.07.2015)
  139. Elena Doroftei jt, http://botanicaserbica.bio.bg.ac.rs/arhiva/pdf/2010_34_2_517_full.pdf Cytogenetic effects induced by Manganese and Lead microelements on germination at Allium cepa, Botanica Serbica, 34 (2): 115–121 (2010), vaadatud 31.07.2015)
  140. Onion, V 02-09/11 43581,48220-1, (vaadatud 16.08.2015)
  141. Bello, M.O. jt, Characterization of domestic onion wastes and bulb (Allium cepa L.): fatty acids and metal contents, International Food Research Journal 20(5): 2153–2158 (2013), lk 2155, vaadatud 24.07.2015)
  142. Role of Iron in Onion Production, vaadatud 24.07.2015)
  143. M. Zilmer, E. Karelson, T.Vihalemm, A.Rehema, K. Zilmer. "Inimorganismi biomolekulid ja nende meditsiiniliselt olulisemad ülesanded Inimorganismi metabolism, selle häired ja haigused", Biokeemia Instituut, Tartu Ülikool 2010, ISBN 978-9985-2-1540-1
  144. Ronald A. Codario, [1], 2. trükk, lk 61, 2011, Google'i raamatu (vaadatud 11.08.2015)
  145. Satiomem, veebversioon (tarve 20.08.2015)(inglise keeles)
  146. S.L.Laware ja Shilpa Raskar, Effect of Titanium Dioxide Nanoparticles on Hydrolytic and Antioxidant Enzymes during Seed Germination in Onion, Int.J.Curr.Microbiol.App.Sci, ISSN: 2319-7706, 3. väljaanne, nr 7 (2014), lk 749–760
  147. Cherkasov OA. Antimutagenic activity of tryptophan, Tsitol Genet. jaanuar-veebruar 1977;11(1):66-9, PMID: 898275, vaadatud 30.07.2015)
  148. Pawel Lukasz Urban, Grazyna Bystrzejewska-Piotrowska,CESIUM ACCUMULATION IN PLANTS AND ITS ECOPHYSIOLOGICAL EFFECTS, vaadatud 1.08.2015)
  149. Jenny Hartmann-Schreier: Caesium 137, Caesium 134. In: Römpp Chemie-Lexikon, Thieme-Verlag, Stand März 2006.
  150. Bello, M.O. jt, Characterization of domestic onion wastes and bulb (Allium cepa L.): fatty acids and metal contents, International Food Research Journal 20(5): 2153–2158 (2013), lk 2155, vaadatud 24.07.2015)
  151. Role of Zinc in Onion Production, vaadatud 24.07.2015)
  152. Anuraj H Shankar ja Ananda S Prasad, Zinc and immune function: the biological basis of altered resistance to infection, Am J Clin Nutr 1998;68(suppl):447S–63S., (vaadatud 16.03.2015)
  153. Role of Sulfur in Onion Production, vaadatud 24.07.2015)
  154. Garden onion, Liber Herbarum, vaadatud 30.07.2015)
  155. UniProtKB – P59082 (LFS_ALLCE), vaadatud 20.07.2015)
  156. Paul M. Burnham, PROPANETHIAL S-OXIDE The lachrymatory factor in onions, vaadatud 21.07.2015)
  157. Roger Highfield, GM tear-free onion created by scientists, 1. veeruar 2008, vaadatud 21.07.2015)
  158. Organic Onion Seeds, (vaadatud 7.08.2015)
  159. Companion Planting, (vaadatud 21.07.2015)
  160. Prasanna VK, Venkatesh YP, Characterization of onion lectin (Allium cepa agglutinin) as an immunomodulatory protein inducing Th1-type immune response in vitro., Int Immunopharmacol. 2015 juuni ;26(2):304-13. doi: 10.1016/j.intimp.2015.04.009., (vaadatud 12.08.2015)
  161. Paul M. Burnham, PROPANETHIAL S-OXIDE The lachrymatory factor in onions, vaadatud 21.07.2015)
  162. Nicholas Culpeper, "Culpeper's Complete Herbal, and English Physician ... To which is annexed ...", lk 207, 1653, Google'i raamatu vaadatud 4.08.2015)
  163. Hexandria Monogynia, vaadatud 27.07.2015)
  164. John Hill, "A history of the materia medica: containing descriptions of all the ...", lk 379–380, 1751, London, Google'i raamatu (vaadatud 27.07.2015),
  165. George Motherby, toimetaja George Wallis, "A new medical dictionary; or, general repository of physic ...", 4. väljaanne, 1795, London, Google'i raamatu vaadatud 4.08.2015)
  166. Onionista, Onions to Move an Army, 25. veebruar 2011, vaadatud 4.08.2015)
  167. Rebecca Rupp, The Vegetable That Treated Gunshot Wounds, 1. detsember 2014, vaadatud 4.08.2015)
  168. William Cullen, "A Treatise of the Materia Medica", 2. köide, lk 177, 1789, vaadatud 26.07.2015)
  169. Ayurveda medicinal properties of onion, (vaadatud 11.08.2015)
  170. Karta Purkh Singh Khalsa, Michael Tierra, "The Way of Ayurvedic Herbs: The Most Complete Guide to Natural Healing and ...", lk 60-62, 2008, Google'i raamatu (vaadatud 11.08.2015)
  171. C.P. Khare, "Indian Herbal Remedies: Rational Western Therapy, Ayurvedic and Other ...", lk 39-40, 2004, Google'i raamatu (vaadatud 11.08.2015)
  172. Ivan A. Ross, "Medicinal Plants of the World, Volume 2: Chemical Constituents, Traditional and Modern Medicinal Uses", Humana Press, 2001, veebiversioon (tarve 20.08.2015)(inglise keeles)
  173. Aleksander Heintalu, Anneli Sihvart, "Vigala Sassi taimeravi", Pegasus, lk 123, 2012
  174. C.P. Khare, "Indian Herbal Remedies: Rational Western Therapy, Ayurvedic and Other ...", lk 39-40, 2004, Google'i raamatu (vaadatud 11.08.2015)
  175. Aleksander Heintalu: "Sassi raviraamat 3. Ravimine ravimtaimedega 6."
  176. List of German Commission E Monographs (Phytotherapy) Onion (Allii cepae bulbus), 13. märts 1986, vaadatud 26.07.2015)
  177. Ramachandran Sudarshan, Rajeshwari G.Annigeri, G. Sree Vijayabala, http://www.ijrap.net/admin/php/uploads/849_pdf.pdf GARLIC AND ONION IN DENTISTRY, International Journal of Research in Ayurveda and Pharmacy, 2012, vaadatud 21.07.2015)
  178. Arash Khaki, Laya Farzadi, Shahin Ahmadi jt, Recovery of spermatogenesis by Allium cepa in Toxoplasma gondii infected rats, African Journal of Pharmacy and Pharmacology, 5(7). väljaanne, lk 903–907, juuli 2011, vaadatud 28.07.2015)
  179. Tatiane Teixeira Oliveira jt, Potential therapeutic effect of Allium cepa L. and quercetin in a murine model of Blomia tropicalis induced asthma, DARU Journal of Pharmaceutical Sciences 2015, 23:18, doi:10.1186/s40199-015-0098-5, (vaadatud 11.08.2015)
  180. Nam HK, Hong SH, Shin KC, Oh DK, Quercetin production from rutin by a thermostable β-rutinosidase from Pyrococcus furiosus., Biotechnol Lett. märts 2012 ;34(3):483-9. doi: 10.1007/s10529-011-0786-2, (vaadatud 11.08.2015)
  181. Kirilov A., Doycheva A. ja G. Satchanska, ANTIBACTERIAL ACTIVITY OF MATURE AND GREEN ALLIUM CEPA, Ecological Engineering and Environment Protection, nr 1, 2014, lk 12–17, vaadatud 19.07.2015)
  182. Onion, V 02-09/11 43581,48220-1, (vaadatud 16.08.2015)
  183. MTO: Bulbus Allii Cepae], vaadatud 26.07.2015)
  184. D Kumarasamyraja, N S Jeganathan ja R Manavalan, A Review on Medicinal Plants with Potential Wound Healing Activity, International Journal of Pharma Sciences, 2. väljaanne, nr 4, (2012): 105–111, 24. november 2012, vaadatud 21.07.2015)
  185. Prasanna VK, Venkatesh YP, Characterization of onion lectin (Allium cepa agglutinin) as an immunomodulatory protein inducing Th1-type immune response in vitro., Int Immunopharmacol. 2015 juuni;26(2):304-13. doi: 10.1016/j.intimp.2015.04.009., (vaadatud 12.08.2015)
  186. Masoomeh Shams-Ghahfarokhia jt, In vitro antifungal activities of Allium cepa, Allium sativum and ketoconazole against some pathogenic yeasts and dermatophytes, Fitoterapia, 77. väljaanne, nr 4, juuni 2006, lk 321–323, vaadatud 19.07.2015)
  187. [[[MTO]]: Bulbus Allii Cepae], vaadatud 26.07.2015)
  188. Aboelhadid SM jt, Effect of Allium sativum and Allium cepa oils on different stages of Boophilus annulatus., Parasitol Res. mai 2013;112(5):1883–90. doi: 10.1007/s00436-013-3344-0, vaadatud 25.07.2015)
  189. Helen A jt, Antioxidant effect of onion oil (Allium cepa. Linn) on the damages induced by nicotine in rats as compared to alpha-tocopherol., Toxicol Lett. 27. juuli 2000 ;116(1-2):61-8., veebiversioon (tarve 19.08.2015)(inglise keeles)
  190. [[[MTO]]: Bulbus Allii Cepae], vaadatud 26.07.2015)
  191. George A. Burdock, "Fenaroli's Handbook of Flavor Ingredients", 4. väljaanne, lk 1372, 2001, CRC Press, Google'i raamatu vaadatud 6.08.2015)
  192. Oils, onion (cas 8002-72-0) MSDS, vaadatud 6.08.2015)
  193. B. Kowalska, U. Smolinska ja M. Oskiera, BURKHOLDERIA GLADIOLI ASSOCIATED WITH SOFT ROT OF ONION BULBS IN POLAND, vaadatud 4.08.2015)
  194. Burkholderia cepacia in Healthcare Settings, vaadatud 4.08.2015)
  195. A. Palacio-Bielsa, M.A. Cambra ja M.M. López, First report of bacterial soft rot on onion caused by Dickeya sp. (ex Pectobacterium chrysanthemi) in Spain, New Disease Reports (2006) 14, 33, vaadatud 4.08.2015)
  196. Jodi L. Humann, Complete genome of the onion pathogen Enterobacter cloacae EcWSU1, Stand Genomic Sci. 31. detsember 2011 ; 5(3): 279–286, doi: 10.4056/sigs.2174950, PMCID: PMC3368419, vaadatud 4.08.2015)
  197. Mary Hausbeck, Newly identified bacterial disease on onions, 22. juuli 2014, Michigan State University Extension, Department of Plant Soil & Microbial Sciences, vaadatud 3.08.2015)
  198. Krista Lõivukene, Epp Sepp, Vivika Adamson jt, Acinetobacter baumannii, Pseudomonas aeruginosa ja Klebsiella pneumoniae tähtsus ning antibiootikumitundlikkus Eesti haiglate intensiivravi osakondades, vaadatud 3.08.2015)
  199. Plantwise Knowledge Bank, vaadatud 4.08.2015)
  200. Mohamed H. Abd-Allaab jt, First report of soft rot of onion bulbs in storage caused by Pseudomonas aeruginosa in Egypt, Journal of Plant Interactions, 6. väljaanne, nr 4, 2011, DOI:10.1080/17429145.2010.535618, lk 229–238, 12. jaanuar 2011, vaadatud 3.08.2015)
  201. Bacterial Blight of Sweet Onion Caused by Pseudomonas viridiflava in Vidalia, Georgia., vaadatud 3.08.2015)
  202. Igor Souza Pereira, Nilvanira Donizete Tebaldi, Occurrence of Xanthomonas axonopodis pv. allii causing onion bacterial blight in Minas Gerais State, Brazil, Summa phytopathol, 39. väljaanne, nr 4, Botucatu oktoober-detsember 2013, http://dx.doi.org/10.1590/S0100-54052013000400015, vaadatud 3.08.2015)
  203. Belonolaimus longicaudatus (sting nematode), (vaadatud 13.08.2015)
  204. Ditylenchus destructor (potato tuber nematode), (vaadatud 13.08.2015)
  205. Ditylenchus dipsaci (stem and bulb nematode), (vaadatud 13.08.2015)
  206. Plantwise Knowledge Bank, common spiral nematode (Helicotylenchus dihystera), (vaadatud 13.08.2015)
  207. A. K. Person jt, Aspergillus niger: an unusual cause of invasive pulmonary aspergillosis, J Med Microbiol. juuli 2010; 59(Pt 7): 834–838. doi: 10.1099/jmm.0.018309-0, PMCID: PMC3052473, vaadatud 4.08.2015)
  208. Ibatsam Khokhar, Rukhsana Bajwa, Penicillium aurantiogriseum Dierckx: First Report on Causing a Postharvest Rot of Onions (Allium cepa L.) in Pakistan, vaadatud 4.08.2015)
  209. Väino Pallum, Sibulapealseid katab hallituskord, 3. august 2012, vaadatud 28.07.2015)
  210. D. A. Metcalf ja C. R. Wilson, Histology of Sclerotium cepivorum infection of onion roots and the spatial relationships of pectinases in the infection process, Plant Pathology (1999) 48, 445±452, veebiversioon (tarve 18.08.2015)(inglise keeles)
  211. Väino Pallum, Kes järab aias salaja sibulaid?, Targu Talita, 3. august 2009, vaadatud 19.07.2015)
  212. Väino Pallum, Kuidas tõrjuda sibulakärbest soolalahusega?, Maaleht, 21. juuli 2012, vaadatud 19.07.2015)
  213. James F. Dill, Clay A. Kirby, Onion Maggot, Pest Management Fact Sheet #5031, vaadatud 25.07.2015)
  214. Meigen, 1826
  215. Cornell University, Erik Smith ja Brian Nault, Onion maggot Delia antiqua Meigen, (vaadatud 11.08.2015)
  216. Nutrient deficiency symptoms of onion and garlic, 21. mai 2013, vaadatud 24.07.2015)
  217. Ülo Niinemets, Lehed aitavad mõista taimestiku levikut, (vaadatud 15.08.2015)
  218. Malle Mandre, Stress! Kas tõesti ka taimedel?, Äripäev, 4. mai 2007, (vaadatud 15.08.2015)
  219. D. K. Salunkhe, S. S. Kadam, "Handbook of Vegetable Science and Technology: Production, Compostion ...", 373–393, 1998, Google'i raamatu vaadatud 1.08.2015)
  220. James L. Brewster, "Onions and Other Vegetable Alliums", 2. trükk, lk 372, CABI 2008, Google'i raamatu vaadatud 30.07.2015)
  221. sibul, vaadatud 20.07.2015)
  222. George Julius Drews, "Unfired Food and Tropho Therapy, Food Cure", lk 291, 1912, vaadatud 4.08.2015)
  223. Sibulasupp Evelin Ilvese kokaraamatust "Kingitud maitsed", 6. veebruar 2012, vaadatud 5.08.2015)
  224. Melvin A. Shiffman, Sid Mirrafati, "Aesthetic Surgery of the Abdominal Wall", lk 166, 2005, Google'i raamatu (vaadatud 10.08.2015)
  225. T. K. Lim, "Edible Medicinal and Non Medicinal Plants: Volume 9, Modified Stems, Roots ...", . Lk 131, 2015Google'i raamatu (vaadatud 16.08.2015),
  226. 226,0 226,1 226,2 226,3 "USDA National Nutrient Database". www.nal.usda.gov. Kasutatud 23.12.2010. (inglise)
  227. Onion General Information and Agronomic Aspects, (vaadatud 15.08.2015)
  228. "Maailma toiduainete entsüklopeedia", Tea Kirjastus, Tallinn, lk 36, 2006
  229. Pierre Joseph Macquer, James Keir, "A Dictionary of Chemistry: Containing the Theory and Practice of that "..., 3. köide London 1777, vaadatud 28.07.2015)
  230. Clara L. Bacterial Vaginosis: Symptoms, Risk & Treatment, vaadatud 28.07.2015)
  231. Rommel Valdivieso, Javier Subiz, Susana Varela-Losada jt, Bronchial asthma, rhinoconjunctivitis, and contact dermatitis caused by onion, DOI: http://dx.doi.org/10.1016/0091-6749(94)90161-9, vaadatud 28.07.2015)
  232. Foods That Are Hazardous to Cats, vaadatud 24.07.2015)
  233. Anemia Due to Red Blood Cell Damage in Cats, vaadatud 25.07.2015)
  234. Heinz Body Hemolytic Anemia from Onions, vaadatud 25.07.2015)
  235. Robertson JE, Christopher MM, Rogers QR, Heinz body formation in cats fed baby food containing onion powder, J Am Vet Med Assoc. 15. aprill 1998 ;212(8):1260-6, vaadatud 25.07.2015)
  236. Salgado BS; Monteiro LN; Rocha NS, Allium species poisoning in dogs and cats, Journal of Venomous Animals and Toxins including Tropical Diseases, J. Venom. Anim. Toxins incl. Trop. Dis 17. väljaanne, nr 1, Botucatu 2011, vaadatud 30.07.2015)
  237. Denise M. Simmons, Onion Breath, Veterinary Technician, august 2001, (vaadatud 11.08.2015)
  238. T. K. Lim, "Edible Medicinal and Non Medicinal Plants: Volume 9, Modified Stems, Roots ...", Google'i raamatu (vaadatud 16.08.2015),
  239. Geirid Fiskesjö, The allium test in wastewater monitoring, 30. mai 2006 DOI: 10.1002/tox.2530080306, Wiley Periodicals, Inc., A Wiley Company, Issue Environmental Toxicology and Water Quality, Environmental Toxicology and Water Quality, 8. väljaanne, nr 3, lk 291–298, august 1993, (vaadatud 10.08.2015)
  240. Solange Bosio Tedesco, ja Haywood Dail Laughinghouse,Bioindicator of Genotoxicity: The Allium cepa Test, vaadatud 25.07.2015)
  241. Mariell Raisma, Peipsi sibula väärtuslikke omadusi uuritakse laboris, 15.11.2014 10:39, Saatesari: Maahommik, vaadatud 25.07.2015)
  242. Allium cepa L. (Amaryllidaceae), vaadatud 7.08.2015)
  243. Alphonse Louis Pierre Pyrame de Candolle, "Origin of Cultivated Plants The International Scientific Series Volume XVII", lk 66–68, 1885, Google'i raamatu vaadatud 25.07.2015)
  244. Nikolai Ivanovitš Vavilov, "Origin and Geography of Cultivated Plants", lk 337, Google'i raamatu vaadatud 5.08.2015)
  245. Telone II, vaadatud 2.08.2015)
  246. Telone C-17, vaadatud 2.08.2015)
  247. Telone C-35, vaadatud 2.08.2015)
  248. Pic-Clor 60, vaadatud 2.08.2015)
  249. Vapam HL, vaadatud 2.08.2015)
  250. KPam HL, vaadatud 2.08.2015)
  251. J.W. Noling, Nematode Management in Onions, vaadatud 2.08.2015)
  252. 2 men arrested for selling falsely labeled Fukushima onions, CRIME, 11. oktoober 2012, vaadatud 26.07.2015)
  253. Leopold Meensalu, Sibul, vaadatud 26.07.2015)
  254. An Inventory at an Estate of Charles the Great, veebiversioon (tarve 20.08.2015)(inglise keeles)
  255. Onion sissekanne Encyclopædia Britannica-s
  256. Urmas Kokassaar, Kas ikka tead? Sibul kaitseb mitmeti!, Tervis Pluss, 24. oktoober 2014, vaadatud 28.07.2015)
  257. Charles Frederick Partington, "The British Cyclopædia of Natural History: Combining a Scientific ...", 3. köide, lk 348, Google'i raamatu vaadatud 5.08.2015)
  258. Urmas Kokassaar, Kas ikka tead? Sibul kaitseb mitmeti!, Tervis Pluss, 24. oktoober 2014, vaadatud 28.07.2015)
  259. Theophrastos. Enquiry into Plants, LCL 79: 90–93: "Juure kasv ei ole küüslaugul ja sibulal ühesugune; kui küüslaugul on küüs paisunud, muutub tervik kumeraks; siis see kasvab ning jaguneb jälle küünteks ning muutub "pea" küpsedes ühe asemel mitmeks taimeks, sibul aga kasvatab juurest üksteise järel võrseid nagu ... ja meridriimia ja kõik sellised taimed. Öeldakse ka, et küüslauk kasvatab varrele küüslaugupäid ning et sibul kasvatab samamoodi sibulaid. τῆς δὲ ῥίζης ἡ γένεσις οὐχ ὁμοία τοῦ τε σκορόδου καὶ τοῦ κρομύου· ἀλλὰ τοῦ μὲν σκορόδου ὅταν ἀνοιδήσῃ ἡ γελγὶς κυρτοῦται πᾶσα καὶ ἐνταῦθα αὐξηθεῖσα διαιρεῖται πάλιν εἰς τὰς γέλγεις καὶ ἐξ ἑνὸς πολλὰ γίνεται τῷ τελειοῦσθαι τὴν κεφαλήν, τὸ δὲκρόμυον εὐθὺς ἐκ τῆς ῥίζης ἄλλο καὶ ἄλλο παραφίησι, καθάπερ καὶ βολβοὶ καὶ σκίλλα καὶ πάντα τὰ τοιαῦτα. καὶ γὰρ τὰ κρόμυα καὶ τὰ σκόροδα μὴ ἀναιρούντων ἀλλ᾿ ἐώντων πολλὰ γίνεται. φέρειν δέ φασι καὶ τὸ σκόροδον ἐπὶ τῆς φύσιγγος σκόροδα καὶ τὸ κρόμυον κρόμυα· The growth of the root in garlic and onion is not the same; in garlic, when the clove has swollen, the whole of it becomes convex; then it increases and divides again into the cloves, and becomes several plants instead of one by the maturing of the ‘head,’ while the onion puts out another and another growth straight from the root, as do purse-tassels1 and squill and all such plants. For both onions and garlic multiply if they are not removed but left alone. They say also that garlic produces garlic heads on the stalk, and that the onion in like manner produces onions. (vaadatud 26.07.2015)
  260. Sealsamas, lk 87–88. Διαφέρει δὲ γένει καὶ τὰ κρόμυα καὶ τὰ σκόροδα. πλείω δὲ τοῦ κρομύου τὰ γένη, οἷον τὰ κατὰ τὰς χώρας ἐπικαλούμενα Σάρδια Κνίδια Σαμοθράκια, καὶ πάλιν τὰ σητάνια καὶ σχιστὰ καὶ Ἀσκαλώνια. τούτων δὲ τὰ μὲν σητάνια μικρὰ γλυκέα δὲ εὖ μάλα, τὰ δὲ σχιστὰ καὶ ἀσκαλώνια καὶ ταῖς θεραπείαις διαφέροντα καὶ δῆλον ὅτι τῇ φύσει· τὸ γὰρ σχιστὸν τῷ μὲν χειμῶνι μετὰ τῆς κόμης ἐῶσιν ἀργόν, ἅμα δὲ τῷ ἦρι τὰ φύλλα περιαιροῦσι τὰ ἔξω καὶ τὰ ἄλλα θεραπεύουσι· περιαιρεθέντων δὲ τῶν φύλλων ἕτερα βλαστάνει καὶ ἅμα κάτω σχίζεται, δι᾿ ὃ καλοῦσι σχιστά. οἱ δὲ καὶ ὅλως φασὶ πάντων δεῖν, ὅπως ἡ δύναμις εἰς τὸ κάτω καὶ μὴ σπερμοφυῇ. 8τῶν δὲ Ἀσκαλωνίων ἰδία τις ἡ φύσις· μόνα γὰρ <οὐ> σχιστὰ καὶ ὥσπερ ἄγονα ἀπὸ τῆς ῥίζης, ἔτι δὲ ἐν αὐτοῖς ἀναυξῆ καὶ ἀνεπίδοτα·... There are also various kinds of onion and of garlic; those of the onion are the more numerous, for instance, those called after their localities Sardian, Cnidian, Samothracian; and again the ‘annual’ the ‘divided’ (shallot) and that of Ascalon. Of these the annual kind is small but very sweet, while the divided and the Ascalonian differ plainly as to their character as well as in respect of their cultivation. For the ‘divided’ kind they leave untended in winter with its foliage, but in spring they strip off the outside leaves and tend the plant in other ways; when the leaves are stripped off, others grow, and at the same time division takes place under ground, which is the reason of the name ‘divided.’ Some indeed say that all kinds should be thus treated, in order that the force of the plant may be directed downwards and it may not go to seed. The Ascalonian kind has a somewhat peculiar character; it is the only kind which does not divide and which does not, as it were, reproduce itself from the root; moreover in the plant11 itself there is no power of increasing and multiplying; wherefore...
  261. Costas A. Thanos. The Geography of Theophrastus' Life and of His Botanical Writings (ΠΕΡΙ ΦΥΤΩΝ)
  262. SEEST SIIRUVIIRULINE, PEALT KULLAKARVALINE? Sibul, vaadatud 24.07.2015)
  263. Thomas Jefferson's Legacy in Gardening and Food, veebiversion (vaadatud 8.08.2015)
  264. Red Wethersfield Onion Seeds (Allium cepa cv.), veebiversion (vaadatud 8.08.2015)
  265. MARK BRANAGAN, Pensioner grows world's biggest ever onion...a 17lb Pensioner grows world's biggest ever onion...a 17lb 15oz whopper, 17. september 2011, vaadatud 21.07.2015)
  266. MARIO LEDWITH, Now that's eye-watering! Gardener produces onion weighing 18lb and smashes the world record, 14. september 2012, vaadatud 21.07.2015)
  267. Metro News Reporter, http://metro.co.uk/2014/09/18/new-worlds-biggest-onion-is-an-eye-watering-sight-4874389/ New World’s Biggest Onion is an eye-watering sight, 18. september 2014, vaadatud 21.07.2015)
  268. Smitha Mundasad, Ebola virus: busting the myths, Health reporter, BBC News, 22. september 2014, veebiversioon (tarve 20.08.2015)(inglise keeles)
  269. Eesti Maaülikooli Projekt, SIBULKÖÖGIVILJADE AGROTEHNIKA TÄIUSTAMINE TOODANGU KVALITEEDI, SÄILIVUSE JA KONKURENTSIVÕIME TÕSTMISE EESMÄRGIL, Projektijuht: pm.mag. Priit Põldma, Vastutav täitja: pm.mag. Agnes Merivee, Tartu 2008, (vaadatud 13.08.2015)
  270. Seedlings for sale at FRESH, (vaadatud 14.08.2015)
  271. Onion 'Bedfordshire Champion', veebiversioon tarve 22.08.2015)(inglise keeles)
  272. Red Wethersfield, (vaadatud 14.08.2015)
  273. Onion 'Rijnsburger 5' (Collection), veebiversioon (tarve 22.08.2015)(inglise keeles)
  274. Southport White Globe, (vaadatud 14.08.2015)
  275. Tropeana Lunga, (vaadatud 14.08.2015)
  276. Vegetable Seeds Offer for 2013, (vaadatud 11.08.2015)
  277. Onion, Valencia, (vaadatud 11.08.2015)
  278. Yellow of Parma (Dorata di Parma), (vaadatud 14.08.2015)
  279. William Rhind (M.R.C.S.), "A History of the Vegetable Kingdom, embracing the physiology, classification and culture of Plants", lk 266, 1840, Google'i raamatu (vaadatud 22.07.2015)
  280. Onion Production: Planting Through Harvest, USAID, (vaadatud 15.08.2015)
  281. Onion General Information and Agronomic Aspects, (vaadatud 15.08.2015)
  282. E. T. Lammerts van Bueren jt, Are specific testing protocols required for organic onion varieties? Analysis of onion variety testing under conventional and organic growing conditions, Euphytica, DOI 10.1007/s10681-011-0545-4, 15. oktoober 2011, (vaadatud 15.08.2015)
  283. Paul Hendrickson ja Matt Swanson, ONION HYBRID PERFORMANCE, 2003, (vaadatud 16.08.2015)

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Süstemaatika ja tavanimed
Hübridiseerimine
Monograafiates ja nende alusmaterjalides
  • George Don (1798– 1856) (G.Don), Memoirs, 6. köide, lk 3–4, Wernerian Natural History Society, Edinburgh

2. juuli 2004

Kultuuris

NUMA THE LAW-GIVER, [1930, copyright not renewed]

Entsüklopeediates
Ajakirjanduses

23. aprill 2015

Sibulasaak
Video
Meditsiinis (sh meditsiiniuuringutes, loomkatsetes)

Analgeetikum/analgeetiline (sibulamahl rottidel), Gauri NX Kalangutker ja Madhusudan P Joshi, Pharmacological and Behavioral Comparative Study of Allium Cepa Linn. Bulb and Coffee with Bhavana Treatment in Rats, 2. väljaanne, nr 3 - 2015, 22. juuni 2015