Harilik sibul

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib taimeliigist; köögivilja kohta vaata artiklit Sibul; taimeorgani kohta vaata artiklit Sibul (organ)

Harilik sibul
Allium cepa 004.JPG
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Üheidulehelised Monocotyledoneae
Selts: Asparilaadsed Asparagales
Sugukond: Laugulised Alliaceae
Perekond: Lauk Allium
Liik: Harilik sibul
Ladinakeelne nimetus
Allium cepa
L., 1753
Sünonüümid
  • Allium angolense Baker
  • Allium aobanum Araki
  • Allium ascalonicum auct.
  • Allium ascalonicum var. condensum Millán
  • Allium ascalonicum var. fertile Millán
  • Allium ascalonicum f. rotterianum Voss ex J.Becker
  • Allium ascalonicum var. sterile Millán
  • Allium cepa var. aggregatum G.Don
  • Allium cepa var. anglicum Alef.
  • Allium cepa var. argenteum Alef.
  • Allium cepa var. bifolium Alef.
  • Allium cepa var. crinides Alef.
  • Allium cepa var. flandricum Alef.
  • Allium cepa var. globosum Alef.
  • Allium cepa var. hispanicum Alef.
  • Allium cepa var. jamesii Alef.
  • Allium cepa var. lisboanum Alef.
  • Allium cepa var. luteum Alef.
  • Allium cepa var. multiplicans L.H.Bailey
  • Allium cepa var. portanum Alef.
  • Allium cepa var. praecox Alef.
  • Allium cepa var. rosum Alef.
  • Allium cepa var. sanguineum Alef.
  • Allium cepa var. solaninum Alef.
  • Allium cepa var. tripolitanum Alef.
  • Allium cepa var. viviparum (Metzg.) Alef.
  • Allium cepaeum St.-Lag.
  • Allium commune Noronha

[1]

  • Allium cumaria Buch.-Ham. ex Wall.
  • Allium esculentum Salisb.
  • Allium napus Pall. ex Kunth
  • Allium nigritanum A.Chev.
  • Allium pauciflorum Willd. ex Ledeb.
  • Allium salota Dostál
  • Ascalonicum sativum P.Renault
  • Cepa alba P.Renault
  • Cepa esculenta Gray
  • Cepa pallens P.Renault
  • Cepa rubra P.Renault
  • Cepa vulgaris Garsault
  • Kepa esculenta Raf.
  • Porrum cepa (L.) Rchb.[2]

Harilik sibul ehk söögisibul (Allium cepa) on mitmeaastane rohttaim lauguliste sugukonna laugu perekonnas.

Taime ja -saaduste otstarve ja kokkupuuuted loomade (sh inimestega) on lõpuni uurimata. Harilik sibul paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt ning olenevalt teadusharust või inimpraktikatest liigitatakse ta nii kultus-[3], toidu-, maitse-, ravim-, seltsilis-, mee- ja juurtaimede ning valdavalt üheaastaste köögiviljakultuuride hulka. Osade imetajate (nagu hobused, kassid, koerad jt) suhtes liigitatakse taim bioloogiliste toimete tõttu mürktaimeks.

Käesoleval ajal hariliku sibula metsiku eeltaime leiukoha osas kokkulepped, kui välja arvata teatud usuringkondades leviv Eedeni ajast pagulusse saadetud saatana 'parema jalajärje sünniteooria', puuduvad ja seetõttu peetakse üsna kosmopoliitsest (kasvab ligi 175 riigis) sibulataimest ja -saadustest rääkides silmas peamiselt kultuursibulat.

Söögisibulana peetakse silmas hariliku sibula inimese toiduks kasutatavaid sibulataime organeid: taime maa-aluseid sibulaid nimetatakse mugulsibulateks (värske sibul, tarbesibul[4], müügisibul, aiasibul, säilitussibul jm) ja sibula lehti (kas eraldi või koos sibula ebavarrega) nimetatakse sibulapealseteks[5].

Sisukord

Hariliku sibula botaaniline nomenklatuur ja süstemaatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vanakreeka filosoof Theophrastos, kes oli Aristotelese õpilane ja keda peetakse botaanika-isaks kirjutas oma teoses Enquiry into Plants, et küüslaugu- ja sibulataime omapäi jättes kasvatab küüslauk varre otsa 'küüslaugupea' ja sibul ('krommyon') 'sibulapea' ja seda võib pidada nende paljunemismeetodiks.[6] Costas A. Thanose arvates kirjeldas ta Allium cepa erinevaid ‘genera’ : Sardian, Cnidian, Samothracian, Ascalonian ja Cretan [HP 7.4.7.-9.].[7]

Šoti päritolu inglise aednik ja botaanik Philip Miller (tema botaaniline autorilühend Mill.) kirjeldab 1735. aastal välja antud raamatu "The Gardener's Dictionary" ('"Aedniku sõnaraamat"') 1. köites märksõna 'Cepa' all arvatavasti sibulat (The Onion)[8].

Inglise botaanik John Hill (1714 – 1775) kirjeldas oma 1751. aastal välja antud raamatu "A history of the materia medica. Containing descriptions of all the substances used in medicine" 35. peatükis Cepa sibula välimust ja kasutamist medistiinilisteks otstarveteks : kurtuse, kiilaspäisuse, astma jt seisundite korral kas kuuma auruvanni, sibulasiirupi ehk alkhoholitinktuurina. Tema järgi oli cepa üks Linnaeuse Hexandria Monogynia Hexandria Monogynia, veebiversioon (tarve 27.07.2015)(inglise keeles) test.[9]

Carl von Linné (1707–1778) süstematiseeris hariliku sibula oma 1753. aastal avaldatud taimeliikide raamatus ("Species Plantarum").

Inglise arst ja Londoni Kuningliku Seltsi liige William Falconer (1744–1824) arvas (1793), et sibula kohta kirjutasid antiikajal Pedanius Dioscorides (ca 40–90 m.a.j) ja Theophrastos.[10]

Varasemas katteseemnetaimede klassifkatsioonis (Melchior, 1964) liigitati lauk liilialiste sugukonda.

Uuemas üheiduleheliste klassifikatsioonis liigitati lauk lauguliste sugukonda (Robert, 1992).

Arthur Cronquisti (1919–1992) poolt välja töötatud katteseemnetaimede liigiüleste taksonite Cronquisti süsteemis on liigitus on toodu kõrvalolevas tabelis.

Allium cepa Cronquisti süsteemis
Taksonoomia
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Liliopsida
Alamklass: Liliidae
Selts: Liliales
Sugukond: Liliaceae
Perekond: Lauk Allium

Armen Takhtajani (1997) järgi: 1. klass Liliopsida, 2. alamklass Liliidae, 3. ülemselts Liliianae, 4. selts Amaryllidales, 5. sugukond Alliaceae, 6. alamsugukond Allioideae, 7. triibus Allieae, 8. perekond Allium.

Molekulaar-fülogeneetilisel uuringutel põhinevas taimede klassifitseerimissüsteemis APG III (2009) ja veebipõhises taksonoomilises andmebaasis Catalogue of Life[11] liigitatakse harilik sibul asparilaadsete (Asparagales) seltsi, amarülliliste (Amaryllidaceae) sugukonda.

Harilik sibul on koos taimeliikidega murulauk, metslauk, karulauk jpt laukude perekonnas.

Hariliku sibula lähimateks sugulasteks peetakse taimeliike Allium asarense [12] ja Vavilovi lauk (Allium vaviloviiPopov et Vved.).[13]

Taimeliigi teaduslik ladinakeelne nimetus on Allium cepa L. ja taime eestikeelne tavanimi on harilik sibul.

Hariliku sibula botaaniline iseloomustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taime kasvuks soodsate väliskeskkonna tingimuste korral hakkab musta värvusega sibulaseeme idanema ja läbi seemnekatte lükatakse mulla pealispinna poole esmane juur ehk idujuur ja iduleht. Esmase juure rakud surevad peagi ning sibulataim hakkab moodustama juurestikku (narmasjuurestik). Sibulataime juurestik on ilma peajuureta, niitjate külgjuurtega, millel on vähesed juurekarvad ja mille kasvu mõjutavad nii juuretipud kui ka kasvav võrse. Juurestik on pindmine, asetsedes vaid 5–30 cm sügavusel[14] ja see muudab hariliku sibula põuatundlikuks.[5]

Idulehe ots jääb seemnekattega ühendusse, et toitekoest tõmmatavatest toiduvarudest saaks idu kasvada.

Sibulataime vars, mida nimetatakse sibulakannaks, on lühike ja selle alumine juurteta surnud osa moodustab sibula talla.[5] Kand koos lihavsoomustega moodustab sibula, tema on olemuselt maa-alune lühivõrse.[15]

Välimised lihavsoomused lähevad sibula peal üle õhukesteks lehetuppedeks ehk nn sibulakaelaks ja edasi sibula lehtedeks ehk sibulapealseteks.[5] Sibula lehestik on üsna külmakindel ja talub külma –3 kuni -70.[5]

Fotosünteesiks vajalikud maapealsed sibula silinderjad lehed, mida kutsutakse ka sibulapealseteks, võrsuvad meristeemist, nende roll elustaime jaoks on sünteesitud süsivesikute transportimine läbi sibulakaela sibulasoomustesse.

Hariliku sibula varrel paiknevad pungad ja nende arv on varieeruv, sibulataimedel mida on lühemat aega vegetatiivselt paljundatud on rohkem pungi.

Hariliku sibula õisik on sarikas, mida kannab lehtedeta vars ja see koosneb 200–800[5] üksikõiest, osade allikate järgi võib õisi ka rohkem olla. Suurema sibulasaagi ootuses tuleks õievarred eemaldada, arvatakse et 'pea loomine' kulutab liigselt kasvuenergiat - õitsev sibulataim võib olla ilus ja hea küll mesilastele ja 'lauguarmastajatele' vaadata kuid peenramaal seda oluliselt ei aktsepteerita. Õitsemise ajal võivad taimi külastada mesilased, kes koguvad oma järglaste kasvatamiseks sibulanektarit.

Zwiebelblueten offen geschlossen.jpg
Hariliku sibula õiesarikas

Sibulaõied on hermafrodiid (emas- ja isasosad koos). Olenevalt sibulasordist tolmlevad sibulaõisikud nii ise (iseviljastumine) ja risttolmlemise läbi kui ka putukate (putuktolmlemine) ja tuule abil (tuultolmlemine).

Valminud sibulat katavad kuivsoomused. Lihavaid ja mahlaseid lihavsoomuseid ümbritsevad kuivsoomused omandavad olenevalt sordist kuivades erinevaid värvitoone valgest kollase, pruuni, punase ja lillakaspunaseni. Kuivsoomuste kihtide arv on sauti varieeruv lõunapoolsetel sortidel on kuivsoomuseid 1 kuni 2 ja põhjapoolsetel 3 kuni 4 kihti.[5]

Taimekasvatuse taksonoomia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilik sibul on üks vanemaid kultuurtaimi. Tänapäeval on söögisibul majanduslikult väga tähtis köögivili, mida kasvatatakse kõikjal maailmas.

Hanelt'i klassifikatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Hanelt'i klassifikatsioon

Hanelt (1990) jagas hariliku sibula liigid 2 suurde Allium cepa Cepa - ja Allium cepa Aggregatum- rühma (pesasibul) ja ühte väiksemasse Allium cepa Ever-ready Onion-rühma.

Fritsch'i ja Friesen'i klassifikatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Fritsch'i ja Friesen'i klassifikatsioon

R. M. Fritsch ja N. Friesen (2002) jagasid hariliku sibula 3 rühma: Allium cepa Cepa-, Allium cepa Aggregatum- ja Allium cepa Ever-ready Onion-rühma (väsimatu sibul).

Hübriidtaksonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tuntakse kahte tüüpi hübriidtaksoneid, need on saadud hübridiseerumise teel ja vanemliinis on ka harilik sibul:

  • A. x proliferum [Allium × proliferum (Moench) Schrad. sün. Allium cepa L. var. viviparum (Metzger) Alefeld].: Allium cepa Cepa-rühm ja talisibul (Allium fistulosum);
  • A. x cornutum : Allium cepa Aggregatum-rühm ja talisibul.

Cultivated Plant Code nomeklatuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taimekasvatuse põllumajanduskultuurina (kultuurtaimena) kasutatakse tänapäeval formaalset International Code of Nomenclature for Cultivated Plants (ICNCP) nomeklatuuri, kuid keelatud ei ole harilikule sibulale kui cultigen 'ile lisada ka taime botaaniline nimetus.

Kultuurtaimedel võib ära märkida kultivari, rühma (Group, varasem nimetus cultivar-group) ja grex 'i.

Cultivar-group (ICNCP, 1995) asendati 'rühmaga' 2004. aastal.

Hariliku sibula kultivaride formaalne klassifikatsioon pole käesoleval ajal lõplikult selge, veebipõhises eestikeelsete taimenimede andmebaasis on ära toodud 3 rühma:

  • Allium cepa Aggregatum-rühm - pesasibul
  • Allium cepa Echalion-rühm - värtensibul (pesasibul × harilik sibul) (sün: Allium cepa Aggregatum-rühm × Allium cepa Cepa rühm)
  • Allium cepa var. cepa Silverskin-rühm - hõbesibul.

Hariliku sibula Allium cepa Aggregatum-rühma nimena eelistas eestikeelsete taimenimede komisjon 2004. aastal šalottsibulale pesasibulat.[5]

Kuid leidub ka teisi sibularühmi, nagu:

  • Allium cepa Proliferum-rühm (sün: Allium cepa var. viviparum) - rindeline sibul.

Taimekasvatuse köögiviljakultuurina pole hariliku sibula nomenklatuur lõplik ega ühtlustatud, võib nii olla juhtunud, et mujal maailmas peetakse mugulsibulate (bulb onion) all silmas Allium cepa Cepa-rühma sibula põllumajanduslikult olulist sibulakasvatuse/tootmise saadust ja/või seda tagavat sibulaseemne kasvatust, mujal maailmas võidakse sibulafarmides kasvatada sibulataimi ka sibulaistikutest.

Hariliku sibula sordid liigitatakse keemilise koostise järgi kibedateks, poolkibedateks ja magusateks sibulateks.

Hariliku sibula sordid (tippsibulad ja/või seemned)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hariliku sibula sortide nimetused saadakse taimeperekonna nimest (Allium)+ liiginimest (cepa) + sordinimest ('Honeybee').

  • Allium cepa 'Ailsa Craig'
  • 'Ailsa Craig Exhibition' (pikapäeva sibulasort valgustarve 14 tundi päevas või rohkem)
  • 'Bedfordshire Champion'
  • 'Braunschweiger'
  • 'Brunswick'
  • 'Corrado' (kibesibul)
  • 'Cupido' (kibesibul)
  • 'Exhibition'
  • 'Golden Gourmet' (šalottsibul)
  • 'Haltsedon'
  • 'Jõgeva 3'
  • 'Karmen' (kibesibul)
  • 'Kano' (Nigeeria)
  • 'Kelsae'
  • 'Laser' (leherohke)
  • 'New York Early' (pikapäeva sibulasort)
  • 'North Holland'
  • 'Paris Silverskin'
  • 'Peipsiäärne'
  • 'Oyo' (Nigeeria)
  • 'Owa'
  • 'Red'
  • 'Red Baron' (kibesibul)
  • 'Snowball' (kibesibul)
  • 'Sturon' (kibesibul)
  • 'Stuttgarter Riesen' (kibesibul)
  • 'Vera Prima'
  • 'Zaria' (Nigeeria)
  • 'Zittau Gigant'
  • 'Yellow Moon' (Šalottsibul)
  • 'Walla Walla Sweet' (pikapäeva sibulasort)
  • 'White Lisbon'[5][16][17][18][19].

‘Jõgeva 3’[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis ‘Jõgeva 3’

‘Jõgeva 3’ on Jõgeval aretatud sibulasort ja kuulub kibesibulate rühma.

Tema algmaterjal pärineb Peipsi äärest, seetõttu on sordi ‘Jõgeva 3’ kirjeldus ja omadused sarnased praegu Peipsi ääres kasvatatava sibula kirjelduse ja omadustega.

‘Jõgeva 3’ on suurepesaline, pesas harilikult 3–5 sibulat. Sibula kasvamiseks soodsal aastal (kui õhuniiskust on piisavalt) võib peas olla sageli rohkem sibulaid.

Sibula kuju on lapikümar, mass 40–70 g. Kuivsoomuste värv on roosakaskollane, roosakaspruun või kollane.[20]

Hariliku sibula F1 hübriidsordid (tippsibulad ja/või seemned)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sibula hübriidseemnete (-sortide) aretamine sai alguse USAS-s 1930. aastatel[21] ja selleks on kasutusel mitmed meetodid, nt 'emasvanema' taimelt eemaldada õietolm tolmukatelt.[22]

  • Allium cepa 'Albion F1'
  • 'Bermuda'
  • 'Bridger' F1 (pikapäeva sibulasort)
  • 'Centurion F1'
  • 'Cortland' F1 (pikapäeva sibulasort)
  • 'Creole'
  • 'Delta Giant'
  • 'Grano*
  • 'Hercules F1'
  • 'Hyred F1'
  • 'Kitami F1' (Kita Wase No.3, Okhotsk No.1, Kita Momiji 2000, Super Kita Momiji)
  • 'Marco F1'
  • 'Musica F1'
  • 'Nerato F1'
  • 'Patterson' F1 (pikapäeva sibulasort)
  • 'Pontiac' F1 (pikapäeva sibulasort)
  • 'Rantavo F1'[23]
  • 'Red Bull' F1 (pikapäeva sibulasort)
  • 'Red Hawk' F1 (pikapäeva sibulasort)
  • 'Red Zeppelin' F1 (pikapäeva sibulasort)
  • 'Redwing' F1 (pikapäeva sibulasort)

[24]

  • 'Renate F1'
  • 'Summit F1'
  • 'Super Star-F1'[25]
  • 'Talon F1'.[26]
  • 'TEG 502'
  • 'TEG 1015 Y' jpt.

Geenmuundatud sordid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Vidalia sibula ('pisaravaba') sordid:
  • 'Georgia Boy'
  • 'Mr. Buck'
  • 'Ohoopee Sweet'
  • 'Sapelo Sweet'
  • 'Miss Megan'
  • 'YG 15082'
  • 'HSX-61304'
  • 'Caramelo'
  • 'Nirvana'
  • 'Sweet Caroline'
  • 'Sweet Melody'
  • 'Sweet Vidalia'
  • 'Sweet Jasper'
  • 'Sweet Harvest'
  • 'XON-403Y'
  • 'Century'
  • 'EX 19013'
  • 'Granex 33'
  • 'Granex Yellow', PRR
  • 'Savannah Sweet'
  • 'Golden Eye'
  • 'Honeycomb'
  • 'Sugar Belle' F1
  • 'Honeybee'
  • 'Candy Ann' (SS 2005)
  • 'WI-129'.

Seminis (Monsanto)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seminis (Monsanto) : SV6672NW, SV6646NW, SV4058NU, XP 07716000 ja SV4643NT[27];

Synthetic populations S1[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sünteetilised sibulasordid:

  • 'Sapporo-Ki-1A&B'
  • 'Onion Haploid-1'.

Peipsi sibul[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peipsi sibul ehk Peipsi-äärne sibul on Peipsi läänerannikul välja aretatud sibula sordirühm ('Peipsiäärne' ja 'Jõgeva 3') ja esimene kvaliteedikava (toidukvaliteedikava) omav Eesti toidutaim.[28]

Pesasibulat hakati Eestis tõenäoliselt kasvatama 18. sajandi lõpul, kui Peipsi järve läänekalda äärsetesse küladesse asusid elama Vene vanausulised.

Nemad tõidki Venemaalt Penza oblastist Bessonovka külast kaasa sealse kibesibula rahvaselektsioonisordi ‘Bessonovski’, mis Eesti kliimaoludes hästi kohanes. Peipsi ääres kasvatatav sibul on saanud tuntuks nime ‘Peipsiäärne’ all, see on oma iseloomult agro-ökotüüp ja rahva­selektsioonisort.[29]

Pesasibula kasvatamisel on Eestis suur kultuuriline väärtus just Vene vanausulistele.

1920. aastatel saadi suurem osa Eestis tarbitavast sibulast Peipsi äärest ja Setumaalt. Teistes Eesti piirkondades hakkasid eestlased seda köögivilja laiemalt kasvatama 1930. aastatel.

Eesti kliimas on harilik sibul, nii kodusel aiamaal kui sibulapõldudel, valdavalt avamaal kasvav köögivili kuid võidakse kasvatada ka kasvuhoonetes.

Meil säilitatakse harilikult 1–2,2 cm läbimõõduga tippsibulaid ületalve ja teisel aastal kasvatatakse tippsibulatest tarbesibulad.

Vahel kasutatakse ka terminit valiksibulad, kuna neid valitakse tarbesibula (eelmise aasta saagi) hulgast ja arvatakse, et nen­dest kasvavad suuremad tarbesibulad.

Pesasibula kasvatustsükkel Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pesasibulal on kas 3 või 4. aastane seemnekasvatustsükkel:

  • 1. aasta kevadel külvatakse seemned ja sügisel saadakse saagiks sevok ehk tippsibul, tihti kasvab tippsibul esimesel aastal juba nii suureks, et kõlbab söögisibulaks;
  • 2. aasta kevadel istutatakse sevok mulda ja sügisel saadakse saak mis on 2. aasta tippsibul (seemnesibul) ja 1. aasta söögi- ja müügisibul;
  • 3. aasta kevadel istutakse mulda 2. aasta tippsibul (seemnesibul) ja sügisel saadakse saagiks võborka ehk 2. aasta söögi- või ka müügisibul, nende hulgast valitakse välja kõige suuremad võborkad;
  • 4. aasta kevadel pannakse maha suured seemnesibulad (emasibulad) ja nemad kasvatavad putked e õievarred ja saagiks on seemne (nimetatakse värvuse tõttu ka mustaks seemneks).[30][31]

Sibula füsioloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hariliku sibula füsioloogiat mõjutab oluliselt päikesekiirgus, välistemperatuur jpt tegurid: nii vajaks meil kasvatav sibulataim juurestiku kasvuks, sibula moodustamiseks ja õiepungade arenguks temperatuuri 15–200 ja õitsemise ning seemne valmimise ajal 25–300.

Arvatakse, et fotoperiodismil reageerivad fotoretseptorid tsirkaadi-rütmidele ja nende mõjul toodavad sibulalehed hormooni-laadseid molekule (florigen või flowering hormone) ja liigutavad neid selliselt, et õitsemine saaks alguse.

Hariliku sibula vegetiivne paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimesepoolsetele paljundamispüüdlustele (vegetatiivne: tippsibula maassepanek) vastab sibulataim üsna rahuldava fertiilsusega.

Male sterility[muuda | redigeeri lähteteksti]

Male sterility in plants on taimedel 'päritav emapoolselt'. Need taimeisendid ei moodusta 'toimivat' õietolmu (see sisaldab sugurakke microgametophytes) kuid ei suuda ennast viljastada. Seda taimede eripära kasutatakse põllumajanduses sibula hübriidseemnete ja - sortide F1 väljatöötamisel.

Hariliku sibula koed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilikus sibula koed on epiderm, meristeem, sibulajuuri katab hypodermis jt.

Hariliku sibula rakud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilik sibul on eukarüootne organism.

Hariliku sibula maa-alust võrset katab sibula epidermis, mis koosneb sibula epidermirakkudest. Epidermis katab ka sibulalehti, -varsi ja teisi organeid.

Epidermises paiknevad lisaks sibula epidermirakkudele ka guard cells (mis paiknevad õhulõhede ümber ja mille funktsiooniks on gaasivahetuse kontroll), õhulõhed, subsidiary cells, mature cells, short cells, parenchyma cells. Juurestiku arenemisel mängivad rolli peamiselt kaks epidermist pärinevat rakutüüpi root hair cells ja non-hair cells.

Juuri kateev hypodermis koosnb ühest hypodermal cells- kihist.

Plasmodesmata on rakuseintes olevad kanalid mis ühendavad taimeraku protoplaste teiste rakkudega.

Sibulalehtede rohelistes osades (sisaldavad klorofülli) tagavad fotosünteesi photosynthetic cell 'id, nemad tarbivad suhkrumolekulide (millest valmist glükoosi) ja hapniku saamiseks päikest ja süsihappegaasi.

Normaalsel sibularakul on 16 (2n = 16) kromosoomi.

Hariliku sibula vedelikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sibulanektar on magus vedelik, mis eritub taime nektarinäärmetest ja millest mesilased valmistavad mett.

Sibulanektari hulk ja koostis sõltub taime õitsemise ajast ja kasvust. Nektarimahtu mõjutavad ka kasvutingimused, õhuniiskus, valgus, temperatuur, mullastik jms.

Sõltuvalt mõjuritest võivad erinevate sibulasortide nektarid olla väga varieeruva koostisega: nektar sisaldab tõenäiliselt sarselt teiste taimede nektariga vett, fruktoosi, glükoosi, sukroosi, happeid, valke ja mineraalühendeid[32], kaaliumi (ühes katses 5347 miljondikosast alates[33]) jpt aineid.

Hariliku sibula toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hariliku sibula ainevahetuseks ja kasvuks vajalike anorgaaniliste mineraaltoitainete koostis on varieeruv ja oleneb väga paljudest teguritest.

  • mullapinnas oleva ja taimesse liikuva boori (B) (keemiline element järjenumbriga 5) roll hariliku sibula elutsüklis pole selge. Arvatakse, et see element on väga väikestes kogustes (mikrotoitaine) oluline sibulataime süsivesukute metabolismil ja valkude sünteesiks, boor osaleb ka kaltsiumi ringluses. Selle elemendi puudus võib sibulataimel booripuudust põhjustada[34];
  • mullapinnas oleva ja taimesse liikuva kloori (Cl) (järjenumber 17) ülesanded taime arengus pole selged, osade uurijate arvates võib kloor taimetoksiinina toimida, kuid teiste arvates on kloor vajalik sibulamugula moodustamiseks;
  • mullapinnas oleva ja taimesse liikuva mangaani (Mn) (järjenumber 25) ülesanded taime arengus pole selged, arvatakse et mangaan on vajalik klorofülli sünteesiks ja rakkude oxide-reduction reactions ites ning osaleb valkude sünteesis ja metabolismil. Selle elemendi puudus võib sibulataimel mangaanipuudust põhjustada[35];
  • mullapinnas olev ja taimesse liikuv raud (Fe) (järjenumber 26) väikestes kogustes (mikrotoitaine) osaleb klorofülli sünteesis ja fotosünteesis. Selle elemendi puudus võib sibulataimel rauapuudust põhjustada.[36]
  • mullapinnas olevat ja taimesse liikuvat vaske (Cu) (järjenumbrer 29) seostatakse ligniini sünteesi ja klorofülli 'säilitamisega' ning süsivesikute ja lämmastiku metabolismiga ja A-vitamiini sünteesiga. Selle elemendi puudus võib sibulataimel vasepuudust põhjustada.[37]
  • mullapinnas oleva ja taimesse liikuva tsingi (Zn) (järjenumber 30) roll hariliku sibula elutsüklis pole selge. Arvatakse, et see element on väga väikestes kogustes (mikrotoitaine) oluline sibulaseemne idanemisel, mitmete metaboolsete protsesside ja nendega seotud ensüümide tegevusel. Selle elemendi puudus võib sibulataimel tsingipuudust põhjustada.[38];
  • nikkel (Mo) (järjenumber 28);
  • mullapinnas oleva ja taimesse liikuva molübdeeni (Mo) (järjenumber 30) roll hariliku sibula elutsüklis pole selge, arvatakse et elemendi roll seisneb naatriumi assimilatsioonis ja seda vajavad ensüümid nitrate reductase, xanthine oxidase, aldehyde oxidase ja sulphite oxidase ja osaleb L-askorbiinhape (C-vitamiin) sünteesis. Selle elemendi puudus võib sibulataimel molübdeenipuudust põhjustada;
  • mullapinnas oleva ja taimesse liikuva seleeni (Se) (järjenumber 34) roll hariliku sibula elutsüklis pole selge, arvatakse et element toimib antioksüdandina inhibeerides lipiidide peroksüdatsiooni. Selle elemendi puudus võib sibulataimel seleenipuudust põhjustada.

Hariliku sibula ainevahetuseks ja kasvuks vajalike makrotoitainete koostis on varieeruv ja oleneb väga paljudest teguritest.

  • Lämmastik (N) on (järjenumber 7) on elaval sibulataimel ensüümide, vitamiinide, klorofülli ja teiste taimemolekulide koostisosa, mis on hädavajalik taime kasvuks ja arenguks. Selle elemendi puudus võib sibulataimel lämmastikupuudust põhjustada.[39]
  • mullapinnas olev ja taimesse liikuv magneesium (Mg) (järjenumber 12) on üsna suurtes kogustes vajalik energia ülekandeks ja valkude sünteesiks, 20-25% kogumagneesiumist paikneb kloroplastides ja see element on väga oluline klorofülli sünteesimiseks. Selle elemendi puudus võib sibulataimel magneesiumipuudust põhjustada.[40]
  • mullapinnas olev ja taimesse liikuv Fosfor (P) (järjenumber 15) on nukleiinhappete (DNA ja RNA) koostisosa ja elemendil on essentsiaalne roll kasvava taime sisesmisel energia ülekandel. Selle elemendi puudus võib sibulataimel fosforipuudust põhjustada.[41]
  • mullapinnas olev ja taimesse liikuv väävel (S) (järjenumber 16) on üsna märkismiväärsetes kogustes vajalik klorofülli ja valkude sünteesiks; ensüümide koostis. Väävlist sõltub ka sibula nn pungency of the onion. Selle elemendi puudus võib sibulataimel väävlipuudust põhjustada.[42];
  • mullapinnas olev ja taimesse liikuv kaalium (K) on (järjenumber 19) osaleb taime kasvu tagamises; sibulamugula tarvis süsivesikute ja suhkrute sünteesis ja transpordis ning valkude sünteesis, ka ioonide tasakaalu ja vee staatuse tagamisel. Selle elemendi puudus võib sibulataimel kaaliumipuudust põhjustada.[43]
  • mullapinnas olev ja taimesse liikuv kaltsium (Ca) (järjenumber 20) on sibularakkudele oluline element, mis osaleb rakuseinte ja -membraanide stabiilsuse tagamisel ja soolatasakaalu tagamisel rakkudes. Kaltsiumil on taimedes teatav signaalmolekuli roll ja hormoonilaadsed toimed. Klorofülli molekulis on ta teiste elemetidega koos. Kaltsium aktiveerib kaaliumi ja reguleerib seega ka õhulõhede avanemist ja sulgumist. Kaltsium soodustab õietolmu germination 'i; reguleerib mitmeid ensüümisüsteeme, stiumleerib ensüümi calmoldulin ja mõjutab ksüleemi ja floeemi kasvu ja elulisust. Selle elemendi puudus võib sibulataimel kaltsiumipuudust põhjustada.[44]

Vitamiinid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • C-vitamiini (L-askorbiinhape) leidub kõikide taimede[45] rakkudes, nii tsütosoolis, kloroplastides, vakuoolides, mitokondrites kui ka rakuseinas. Selle roll sibulataime kasvus ja arengus ei ole seni teada, arvatakse et nimetatud vitamiin käitub antioksüdandina.

Hariliku sibula mürktoitained[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hariliku sibulataime toitumise ja arengu jaoks võivad kahjulikuks osutuda näiteks alumiiniumi liigsuured kogused.

Hariliku sibula keemiline koostis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Sibul

Hariliku sibula biokeemiline koostis ei ole püsiv. Biokeemilist koostist mõjutavad sibulasort, -kasvukoht, agrotehnika ja indiviidi seisund.[5]

Allinaasid osalevad taime kaitsel herbivoorsete organismide eest (plant's defense against herbivores; host-plant resistance (HPR)). Allinaas paikneb taimeraku sees, sibulataimele osaks saava rünnaku korral (putukad, inimene kööginoaga) vabastatase see aine rakust, et saaks moodustuda sööjaid pisutki häiriv 'keemiline kaitse'. Allinaas on termolabiilne ensüüm.

Sibul (rgan) sisaldab: flavonoide: kvertsetiin, spiraeosiid, rutiin, apigeniin (soodustab autofaagiat) jmt;

Sibulamugulas leiduvad lektiinid on valgud ja glükoproteiinid, mis seovad sibularaku pinnal spetsiifiliselt mannoosi (süsivesik) - sibula lektiin 'seondub' (aglutinatsioon) küüliku kuid mitte inimese erütrotsüütidega.[46]


Hariliku sibula lõhn ja 'nutma ajav' toime[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alliin puutub mugula peenestamisel kokku allinaasiga ja lagundatakse ensüümide toimel kiiresti allitsiiniks.[15]

Pikka aega arvati, et mugulsibula lõikamisel vastu tuleva sibula lachrymatory factor 'i (tiopropanaal-S-oksiid) jaoks piisab allinaasist, kuid uuemate uuringute alusel on osutunud vajalikuks vakuoolis paiknev valk lachrymatory-factor synthase[47].

Tiopropanaal-S-oksiid mõjub paljude inimeste silmadele ärritavalt, maandudes silmamuna katval eesmisel läbipaistval osal ehk sarvkestal tuvastab selle närvisüsteem ja käivitab, ärritaja lahjendamiseks, silmade pilgutamise ja pisaravedeliku rohkenemise.[48]

Geenilaboreis püütakse 'igavesti õrna' ja 'mitte-nutma-ajava' geneetiliselt modifitseeritud sibulasordi aretamiseks vaigistada geeni lachrymatory factor synthase[49].

Fütoteraapias[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilik sibul droogina[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vanad roomlased kasutasid sibulateraapiat mitmete seisundite ravis, Plinius Vanema "Loodusloos" ("Naturalis historia") olevat sibulaid kasutatud koerahammustuse, suuhaavandite ja alopeetsia korral.[50]

Šoti arsti William Culleni (1710–1790) arvates muutub sibula purustamisel tekkiv lenduv kooslus õhuga kokkupuutel (on püsimatu) nii, et tema ei oskaks sellele küll medistsiinilist väärtust omistada kuid sissesööduna võib sibul soodustada uriini eritumist, seedimist. Cullen uskus aga , et sibulamahla kõrva tilgutamine võib aidata kurtuse korral.[51]

Farmakoloogias peetakse taimse droogi botaanilise allikana (Allium cepa) all silmas värsket sibulat (Allii cepae recens bulbus).

  • List of German Commission E Monographs (Phytotherapy) taimne droog: Allii cepae bulbus koosneb Allium cepa L. värsketest või kuivatatud paksemapoolsetest, lihavatest lehetuppedest ja abilehtedest ning neist valmistatud samat toimet evivatest saadustest.[52]

Farmakoloogia ja farmakognoosia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hariliku sibula bioloogilised toimed inimesele saavad olla saagikoristuse järgsete saaduste toimed peamiselt sissesööduna ja need sarnanevad paljuski küüslauguküünte farmokoloogiliste toimetega.

Hinnatud on nii sibulas kui pealsetes leiduvad sulfiidseid ühendeid sisaldavad eeterlikud õlid, mis suurendavad söögiisu ja soodustavad seedimist.

Rahvameditsiinis kasutatakse sibulat väga mitmesuguste haiguste, nagu hingamisteede katarride, ateroskleroosi, kõrgvererõhutõve jpt terviserikete ning vaevuste profülaktikas ja ravimisel.

Hariliku sibula põhitoimeained on alliinid (propenüülalliin, tsükloalliin, alliin)[15].

Osade teaduslike uuringute põhjal (peamiselt in vitro katsed, kuna in vivo andmeid on lenduvate ühendite jmt tegurite tõttu raske läbi viia) on sibula lisamisel inimese toidule mitmeid soodsaid toimed, nagu immuunsüsteemi stimuleerimine, suhkurtõvega seotud sümptomite vähenemine, vereliistakute kokkukleepumise (trombioht) inhibeerimine, astmaga seotud põletikuliste protsesside tekkeohu alanemine, mao- ja ajuvähi väljakujunemise riski vähenemine, vere kolesterooli- , triglütseriidide- ja tromboksaanidetaseme alanemine jpt.

Flavonoidid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sibulataimed sünteesivad kaitseks UV-kiirguse ja rakusisesese vesinikperoksiidi eest flavonoide. Flavonoide leidub ohtralt sibula soomustes ja arvatakse, et need ühendid tagavad nende värvuse.

Flavonoididele omistatakse osade teadlaste poolt mitmeid inimese füsioloogiat turgutavaid toimeid.

Kaubandusvõrgus müüdavate dehüdreeritud sibulatoodete flavonoolisisaldus varieerub, see on kas madal või puudub. Testiti nelja Korea kommerts-sibulamugula varieteeti ja sibula flavonoidide kadu oli (%): praadimisel 33; hautamisel 21; keetmisel 14-20; aurutamisel 14; mikros 4; küpsetamise järgselt 0.[53]

Kempferool[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Kempferool

Sibulas (Bulbus Allii Cepae, sibulapealsed[54]) leiduva kempferooli (liigitatakse antioksüdantide hulka) tervistavad väited: teatud vähitüüpide, ja põletiku vastane toime.

Kvertsetiin[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Kvertsetiin

Kversetiin toimib taimedes taimehormooni auksiini polaarse transpordi pärssijana.

Sibulas (nii mugulasibulas kui sibulapealsetes) leiduva kvertsetiini (toiduga saadava kvertsetiini) (liigitatakse antioksüdantide hulka) tervistavad väited: toimib allergia, astma, teatud vähitüüpide, diabeetiliste komplikatsioonide, goat 'i, neurodegeneratiivsete haiguste , osteoporoosi[55] ja eesnäärmepõletiku korral[56].

Kvertsetiinile omistatakse ka närvikudesid stimuleeriv toime (tunduvalt nõrgem kui kofeiinil) ja arvatakse, et kvertsetiin osaleb maksa ja pankrease talitluse taastamisel kuid selle täpseid mehhanisme seni ei tunta.

Katsetel baseeruvad kvertsetiini ebasoovitavad toimed: laborihiirtele ja -rottidele mürgistav, suukaudne keskmine surmav annus (LD50) on ligi 160 mg/kg, loomkatsetes on avaldanud osadele katsealustele kantserogeenset toimet.[57]

Allitsiin[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Allitsiin

Allitsiini peetakse väga tugeva bakteritsiidse toimega lenduvaks antibiootikumiks, mis evib inimkehas mitmeid toimeid. Kandili jt (1987) arvates soodustab allitsiin fagotsüütiliste rakkude ja loomulike tappurrakude aktiivsust ja inhibeerib patogeensete mikroorganismide ja teatud vähirakkude kasvu.

Antihüperglükeemiline toime[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bulbus Allii Cepae antihüperglükeemiline toime inimkehas on tuvastatud kliiniliste uuringutega – 100 mg vesiekstrakti manustamine vähendas täiskasvanutel glükoosi indutseeritud hüperglükeemiat.

Bulbus Allii Cepae mahla (50 gr) suukaudne manustamine diabeetikutele alandas veresuhkru taset.[58]

Bakteritevastane toime[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sibula (organ) osa bakteritevastane toime in vitro bakterite kliiniliste isolaatide suhtes : Bacillus subtilis, Escherichia coli[59]

Bulbus Allii Cepae vesiekstrakt või mahl inhibeeris in vitro katsetes bakterite Escherichia coli, Serratia marcescens, Streptococcus sp, Lactobacillus odontolyticus, Pseudomonas aeruginosa ja Salmonella typhosa kasvu .

Bulbus Allii Cepae petroleum ether extract inhibeeris bakterite Clostridium paraputrificum ja Staphylococcus aureus kasvu in vitro.[60]

Haavade paranemist soodustav toime[muuda | redigeeri lähteteksti]

Haavade, ka põletushaavade, paranemist soodustav toime baseerub sibula flavonoididel.[61]

Sibulaekstakti sisaldavad ka ravimgeelid Contractubex geel ja Mederma.

Seenevastane toime[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ühes in vitro agarsöötme kultuuri-uuringus tuvastati hariliku sibula ja küüslaugu vesiekstraktide seenevastane toime Malassezia furfur 'i (25 tüve), Candida albicans 'i (18 tüve) jt Candida sp. (12 tüve) ja 35 erineva dermatofüüdi suhtes.[62]

Hariliku sibula eeterlikud õlid toimivad Aspergillus niger, Cladosporium werneckii, Candida albicans, Fusarium oxysporium, Saccharomyces cerevisiae, Geotrichum candidum, Brettanomyces anomalus ja Candida lipolytica vastu.[63]

Hariliku sibula eeterliku õli toimed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hariliku sibula erineva koostisega eeterlikud õlid toimivad katsetes puugivastsetele ja -munadele ning täiskasvanutele, näiteks Boophilus annulatus 'ele, akaritsiidina ja võivad neid suuremas koguses surma saata.[64]

Hariliku sibula eeterlikul õlil on seenevastased toimed.

Hariliku sibula dosioloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Dosioloogia (kaasajal) : kui teisiti pole määratud siis on päevane annus 50 g toorest sibulat või 20 g kuivatatud droogi.[65]

Hariliku sibula bioloogilised toimed koduloomadele[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Sibulamürgistus
Next.svg Pikemalt artiklis Heinz body anemia

Kõiki laukude perekonna taimi peetakse kassidele ebasoovitavateks toiduaineteks. On vähetõenäoline, et kassid sööksid toorest sibulat, kuid valmistoitudes sisalduva sibulafragmentide tõttu võib neil sibulas leiduvate keemiliste ainete toimel erütrotsüütidele Heinz body anemia tekkida.[66][67][68][69], sama võib ka hobuste ja koertega juhtuda.

Hariliku sibula bioloogilised toimed rottidele[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tõendusmaterjalid viitavad asjaolule, et Allium cepa evib rotikehas (biotest: 8. nädala vanused täiskasvanud Wistar albino male rats (n=40)) antioksüdantseid ja androgeenseid toimeid ning võib forsseerida spermatogeneesi: värsket sibulamahla saanud rottide munandid kaalusid küll vähem kui kontrollrühma omadel kuid sperm oli liikuvam ja elujõulisem, testosteroonitase tunduvalt kõrgem. Antud uuringu alusel soovitavad uurijad meestel, kes nakatunud Toxoplasma gondii parasiitinfektsiooni- toksoplasmoosi värsket sibulat tarbida.[70]

Sibula patofüsioloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Sibulahaigused

Sagedasemad sibulataime ja tema organite taimehaigused Eesti piirkonnas on:

Sibula seenhaigused on
Sibula puudushaigused on


Sibulakahjurid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Sibulakahjurid

Harilik sibul kulinaarse toorainena[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilik sibul Eesti toiduainena[muuda | redigeeri lähteteksti]

Söögisibulat (ka lihtsalt sibulat) ja tema pealseid peetakse paljude inimeste jaoks väärtuslikuks toiduaineks ja selle all peetakse silmas sibula kultiveerimise lõpptoodet ehk müügisibulaid mida inimesed kasutavad toiduks.

Eesti toiduainena peetakse silmas Veterinaar- ja Toiduameti heakskiidu saanud Peipsi sibulat (koonimetus 'Peipsiäärne' ja 'Jõgeva 3')

Toiteväärtus ja biokeemiline koostis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Söögisibul sisaldab rohkelt inimese jaoks väärtuslikke toitaineid (sh mikrotoitaineid, rohkesti suhkruid).

Toiteväärtus on varieeruv ja sõltub tema kultiveerimiseaegsetest, säilitamisest, sibulasööja füsioloogiast jpt teguritest, ka sibulasordist ja söödavast sibulaorganist, nii näiteks sisaldavad sibulapealsed C-vitamiini ja karotiini tunduvalt rohkem kui sibul, kuid teisi vitamiine ja mineraalaineid enam-vähem samas koguses.

Ameerika Ühendriikide Põllumajandusministeeriumi poolt välja antud riiklikus veebipõhises toiduainete kohta infot pakkuvas andmebaasis USDA National Nutrient Database (Ameerika Ühendriikide Põllumajandusministeeriumi Riiklik Toitainete anbembaas) on värske sibula (toore sibula) 100 g toitainete sisaldusi 2010. aastal alljärgnevalt:

Toitained[76]
Toitained Väärtus
100 g kohta
Ühik
Vesi 89,11 g
Kalorsus 40 kcal
Valgud 1,10 g
Lipiidid 0,10 g
Tuhk 0,35 g
Süsivesikud 9,34 g
Sahharoos 0,99 g
Glükoos 1,97 g
Fruktoos 1,29 g
Kiudained 1,7 g
Toiteelemendid[76]
Toiteelement Väärtus
100 g kohta
Ühik
Kaltsium (Ca) 23,0 mg
Raud (Fe) 0,21 mg
Magneesium (Mg) 10,0 mg
Fosfor (P) 29,0 mg
Kaalium (K) 146,0 mg
Naatrium (Na) 4,0 mg
Tsink (Zn) 0,17 mg
Vask (Cu) 0,04 mg
Mangaan (Mn) 0,13 mg
Fluoriid (F) 1,1 mg
Seleen (Se) 0,5 μg
(1 g = 1000 mg; 1 mg = 1000 μg)
Vitamiinid[76]
Vitamiin Väärtus
100 g kohta
Ühik
C 7,4 mg
B1 0,046 mg
B2 0,027 mg
B3 0,116 mg
B4 6,10 mg
B5 0,123 mg
B6 0,120 mg
E 0,02 mg
Folaat 19,0 μg
Luteiin+
zeaksantiin
4,0 μg
K 0,4 μg
Aminohapped[76]
Aminohape Väärtus
100 g kohta
Ühik
Glutamiinhape 0,258 g
Arginiin 0,104 g
Aspartaamhape 0,091 g
Lüsiin 0,039 g
Leutsiin 0,025 g
Fenüülalaniin 0,025 g
Glütsiin 0,025 g
Treoniin 0,021 g
Valiin 0,021 g
Seriin 0,021 g
Alaniin 0,021 g

Eesti toitumis - ja toidusoovitused on toitainete põhised ega sunni inimesi toitaineid tarbima allikapõhiselt.

Sibulatoidud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Toiduks tarvitatakse nii sibulat kui ka rohelisi lehti (pealseid). Sibulat tarvitatakse põhiliselt toitude maitsestamiseks ja lisandina mitmeti: toorelt, praetult, keedetult, marineeritult, kuivatatult jne. Pealseid kasutatakse peamiselt värskelt eelkõige salatite, aga ka teiste toitude valmistamisel.

Sibula maitse sõltub sordist ja kliimast[77].

Mitte kõiki sibulatoite ei peeta samaväärseteks, nn F-sibulatoidud (Fast food kiirtoidud sibulast) võivad olenevalt valmistamismeetoditest (näiteks 'rääsunud' loomset päritolu rasvaines praetuna) ka ebatervistavaid toimeid koguda.

Harilik sibul toiduainetetööstuse toorainena ja/või valmistoodetena[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • sibulapulber
  • sibulahelbed
  • sibulasool
  • sibula purgisupp
  • sibulasupi pulber
  • marineeritud sibulad
  • sibulaküpsised
  • sügavkülmutatud hakitud sibul
  • sügavkülmutatud sibulapealsed
  • sügavkülmutatud sibularõngad.

Harilik sibul tööstusliku toorainena[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hariliku sibula tahketest jäätmetest (lamandunud sibulapealsed ja mugulsibula koored, müügiks mittesobivad haiged või sibulakorjamise käigus vigastatud sibulad) saab bioetanooli toota, selleks töödeldakse need esmalt sibulamahlaks.

Laborisibul[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti Taimekasvatuse Instituudi laboris uuritakse Peipsi äärset pesasibula põlissorti 'Peipsi sibulat'.[78]

Sibula laboratoorsetes uuringutes kasutatavad laboriseadmed ja meetodid:

Hariliku sibulataime kodumaa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alphonse Louis Pierre Pyrame de Candolle kirjutas oma raamatus "Origin of Cultivated Plants The International Scientific Series Volume XVII" (1885) sibulataime kodumaa kohta järmist:

ONION--Allium Cepa, Linnaeus. I will state first what was known in 1855; I will then add the recent botanical observations which confirm the inferences from philological data. The onion is one of the earliest of cultivated species. Its original country is, according to Kunth, unknown. Let us see if it is possible to discover it. The modern Greeks call Allium Cepa, which they cultivate in abundance, krommunda. This is a good reason for believing that the krommuon of Theophrastus is the same species, as sixteenth-century writers already supposed. Pliny translated the word by coepa. The ancient Greeks and Romans knew several varieties, which they distinguished by the names of countries:Cyprium, Cretense, Samothraciae, etc. One variety cultivated in Egypt was held to be so excellent that it received divine honours, to the great amusement of the Romans. Modern Egyptians designate A. Cepa by the name of basal or bussul, whence it is probable that the bezalim of the Hebrews is the same species, as commentators have said. There are several distinct names--palandu, latarka, sakandaka, and a number of modern Indian names. The species is commonly cultivated in India, Cochin-China, China, and even in Japan. It was largely consumed by the ancient Egyptians. The drawings on their monuments often represent this species. Thus its cultivation in Southern Asia and the eastern region of the Mediterranean dates from a very early epoch. Moreover, the Chinese, Sanskrit, Hebrew, Greek, and Latin names have no apparent connection. From this last fact we may deduce the hypothesis that its cultivation was begun after the separation of the Indo-European nations, the species being found ready to hand in different countries at once. This, however,is not the present state of things, for we hardly find even vague indications of the wild state of A. Cepa. I have not discovered it in European or Caucasian floras; but Hasselquist says, "It grows in the plains near the sea in the environs of Jericho." Dr. Wallich mentioned in his list of Indian plants, No. 5072, specimens which he saw in districts of Bengal, without mentioning whether they were cultivated. This indication, however insufficient, together with the antiquity of the Sanskrit and Hebrew names, and the communication which is known to have existed between the peoples of India and of Egypt, lead me to suppose that this plant occupied a vast area in Western Asia, extending perhaps from Palestine to India. Allied species, sometimes mistaken for A. Cepa, exist in Siberia. The specimens collected by Anglo-Indian botanists, of which Wallich gave the first idea, are now better known. Stokes discovered Allium Cepa wild in Beluchistan. He says, "wild on the Chehil Tun." Griffith brought it from Afghanistan and Thomson from Lahore, to say nothing of other collectors, who are not explicit as to the wild or cultivated nature of their specimens. Boissier possesses a wild specimen found in the mountainous regions of the Khorassan. The umbels are smaller than in the cultivated plant, but there is no other difference. Dr. Regel, jun., found it to the south of Kuldscha, in Western Siberia.Thus my former conjectures are completely justified; and it is not unlikely that its habitation extends even as far as Palestine, as Hasselquist said. The onion is designated in China by a single sign (pronounced tsung),which may suggest a long existence there as an indigenous plant. I very much doubt, however, that the area extends so far to the east. Humboldt says that the Americans have always been acquainted with onions, in Mexican xonacatl. "Cortes," he says, "speaking of the comestibles sold at the market of the ancient Tenochtillan, mentions onions, leeks, and garlic." I cannot believe, however, that these names applied to the species cultivated in Europe. Sloane, in the seventeenth century, had only seen one Allium cultivated in Jamaica (A. Cepa),and that was in a garden with other European vegetables. The word xonacatl is not in Hernandez, and Acosta says distinctly that the onions and garlics of Peru are of European origin. The species of the genus Allium are rare in America.

[79]

Botaanikud usuvad, et sibulataim pärineb Iraanist ja Pakistanist. Ka Kesk-Aasiat ja Palestiinat on kodustatud sibulataime päritolumaaks loetud.

Ain Raali andmetel pärineb taim Pärsiast ja levis sealt inimeste kaudu Egiptusesse ja Kreekasse ja hiljem peaaegu kogu maailma.[15]

Müügisibula päritolumaa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Müügisibula päritolumma varjamine võib harva esile kutsuda võimuorganitega suhtlemist, nii näiteks arreteerisid politseiametnikud Fukushima prefektuuris (Jaapan) 2 meest suvisibulate 'siltide võltisimise' ja nende müümise eestkoolidele ja vanakodudele selles prefektuuris kasvatatuid Ibaraki ja Chiba prefektuuri sibulatena. 'Sibulasildi võltsijate' vastuväidete kohaselt testiti toote kiirgustaset ja see olevat normi piiresse mahtunud.[80]

Ajaloolist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sibul on üks vanemaid kultuurtaimi, kelle metsikuid esivanemaid tarvitas inimene juba kiviajal. Kultuurtaimena hakati teda viljelema kõigepealt Kesk- ja Edela-Aasias umbes 5000 – 6000 aastat tagasi. Esialgsetelt viljelusaladelt levis sibul kõigepealt Egiptusesse ning sealt Vana-Kreeka ja Rooma riigi valdustesse. Roomlaste vallutusretkede tulemusena sai ta peagi laiemalt tuntuks ka mujal Euroopas.[81]

Vanad egiptlased pidasid sibulavõrset universumi sümboliks[82] ja kasutasid sibulasaaduseid madude eemale peletamiseks.

Esimesed kirjalikud teated sibulast Eesti aladel pärinevad 13. sajandi lõpust, selle järgi olevat sibulaid koos teiste köögiviljadega siinsetele „paganatele” müünud Saksa ordu.[83]

Varasemad sibulasordid Inglismaal (William Rhind, 1840): 'Dutch blood red', 'Deptford', 'Early silver skinned', 'Globe', 'James long keeping', 'Lisbon', 'Pale red', 'Potatoe onion', 'Silver skinned', 'Spanish, 'Strasburgh', 'Tripoli', 'True Portugal', 'Two bladed', 'Welsh', 'Yellow'.[84]

Tavanimed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Onion (onions) (1526–1949), common onion (1768), garden onion (1840), krommunda (uuskreeka keel, 1886), krommuon (1886), Bolle (saksa, 1900), Zweiberl (saksa, 1900), oignon commun (prantsuse, 1900), cultivated onion (1930), multiplier onion (1949).[85]

Seadmetel[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • sibulalõikaja
  • sibulakombain.

Vanasõnu[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Eesti vanasõna: Söö sibulat ja kala, siis seisab nagu tala;
  • Seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline?[86].

Kas teadsid, et ...[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Lahesõda lõppes sibulapõllul Basras (Iraak)?
  • ... 2011. aastal peeti maailma raskeimaks sibulaks pensionär Peter Glazebrooki sibulat, mis kaalus 17 naela ja 15 untsi[87]
  • ... 2012. aastal peeti maailma raskeimaks sibulaks samuti Peter Glazebrooki sibulat, mille kaal oli 18 naela ja 1 unts[88]?
  • ... 2014. aastal peeti maailma raskeimaks sibulaks Tony Glover’i sibulat, mis kaalus 18 naela 11 untsi[89]?

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Allium commune Noronha, veebiversioon (tarve 25.07.2015)(inglise keeles)
  2. Allium cepa L., veebiversioon (tarve 18.07.2015)(inglise keeles)
  3. Urmas Kokassaar, Kas ikka tead? Sibul kaitseb mitmeti!, Tervis Pluss, 24. oktoober 2014, veebiversioon (tarve 28.07.2015)
  4. sibul, veebiversioon (tarve 20.07.2015)
  5. 5,00 5,01 5,02 5,03 5,04 5,05 5,06 5,07 5,08 5,09 5,10 5,11 Maia Raudseping, "Sibul aias ja köögis", Maalehe Kirjastus, 2006
  6. [[[Theophrastos]], "Enquiry into Plants" LCL 79: 92-93: while the onion puts out another and another growth straight from the root, as do purse-tassels1 and squill and all such plants. For both onions and garlic multiply if they are not removed but left alone. They say also that garlic produces garlic heads on the stalk,2 and that the onion in like manner produces onions.3 Let this suffice for an account of their ways of growth], veebiversioon (tarve 26.07.2015)(inglise keeles)
  7. Costas A. Thanos, http://users.uoa.gr/~cthanos/Papers/Theophrastus%20Geography.pdf The Geography of Theophrastus Life, veebiversioon (tarve 26.07.2015)(inglise keeles)
  8. Philip Miller, "The Gardeners Dictionary: Containing the Methods of Cultivating and Improving the Kitchen, Fruit and Flower Garden, as also the Physik Garden, Wilderness, Conservatory and Vineyard", 1. köide, London, 1735, Google'i raamatu veebiversioon (tarve 22.07.2015)(inglise keeles)
  9. John Hill, "A history of the materia medica: containing descriptions of all the ...", lk 379–380, 1751, London, Google'i raamatu veebiversioon (tarve 27.07.2015), (inglise keeles)
  10. William II Falconer, "Miscellaneous Tracts and Collections relating to Natural History, selected from the principal writers of antiquity on that subject", Cambridge, lk 141, 1793, Google'i raamatu veebiversioon (tarve 27.07.2015)(inglise keeles)
  11. Allium cepa L., CoL, veebiversioon (tarve 18.07.2015)(inglise keeles)
  12. R. M. Fritsch & Matin
  13. Onions and other alliums, veebiversioon (tarve 22.07.2015)(inglise keeles)
  14. Paasik, Tiina, "Moodne köögiviljaaed", Ajakirjade Kirjastus, lk 160
  15. 15,0 15,1 15,2 15,3 Ain Raal, "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", lk 49-50, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010
  16. Sibul, veebiversioon (tarve 19.07.2015)
  17. VITAMIINIRIKKAD MUGULSIBULAD, veebiversioon (tarve 21.07.2015)
  18. A.O. Ketiku, The chemical composition of nigerian onions (Allium cepa, linn), Food Chemistry, 1. väljaanne, nr 1, juuli 1976, lk 41–47, veebiversioon (tarve 20.07.2015)(inglise keeles)
  19. Sibul, veebiversioon (tarve 26.07.2015)
  20. Ingrid Bender, Eesti Taimekasvatuse Instituudi teadur, Pesasibul ja selle kasvatamine, 20. aprill 2014, Maaleht, veebiversioon (tarve 21.07.2015)
  21. C. S. Pathaka, Hybrid Seed Production in Onion, Journal of New Seeds, 1. väljaanne, nr 3-4, 12. oktoober 2000, DOI:10.1300/J153v01n03_04, lk 89-108, veebiversioon (tarve 20.07.2015)(inglise keeles)
  22. H. A. Jones ja A. E. Clarke, The Story ofHybrid Onions, veebiversioon (tarve 20.07.2015)(inglise keeles)
  23. Rantavo F1, Vegetables and Melons, 22. jaanuar 2013, veebiversioon (tarve 28.07.2015)(inglise keeles)
  24. Redwing' F1, Vegetables and Melons, 22. jaanuar 2013, veebiversioon (tarve 28.07.2015)(inglise keeles)
  25. George F Antonious, Elizabeth Perkins, Austin H Cantor, Chicken manure increased concentration of organic sulfur compounds in field-grown onions., Department of Plant and Soil Science, Kentucky State University, Frankfort, Kentucky 40601, USA, Journal of Environmental Science and Health Part B Pesticides Food Contaminants and Agricultural Wastes (Impact Factor: 1.23). 06/2009; 44(5):481-7. DOI: 10.1080/03601230902935303, veebiversioon (tarve 23.07.2015)(inglise keeles)
  26. Long-Day Onions, veebiversioon (tarve 22.07.2015)(inglise keeles)
  27. Monsanto introduces five new onion varieties, 15. jaanuar 2013, veebiversioon (tarve 21.07.2015)(inglise keeles)
  28. Raivo Kalle, Ester Bardone, Renata Sõukand, Sibul, kadakas ja küüslauk – toidutaimed ja regionaalne toidukultuur Eestis, 102-106, veebiversioon (tarve 28.07.2015)
  29. Ingrid Bender, Eesti Taimekasvatuse Instituudi teadur, Pesasibul ja selle kasvatamine, 20. aprill 2014, Maaleht, veebiversioon (tarve 21.07.2015)
  30. Peipsiäärne Pesasibul, veebiversioon (tarve 21.07.2015)
  31. Külli Annamaa, Eesti Taimekasvatuse Instituut, Pesasibula kasvatamine Eestis, 14.märts 2015, Ähijärve, veebiversioon (tarve 25.07.2015)
  32. Kilter, E, Mesilaste pidamine, Valgus, 1997, lk 13
  33. JR Hagler. Honey bee (Apis mellifera L) response to simulated onion nectars containing variable sugar and potassium concentrations, Apidologie, Springer Verlag (Germany), 1990, 21 (2),pp.115-121. <hal-00890817>, veebiversioon (tarve 26.07.2015)(inglise keeles)
  34. Role of Boron in Onion Production, veebiversioon (tarve 24.07.2015)(inglise keeles)
  35. Role of Manganese in Onion Production, veebiversioon (tarve 24.07.2015)(inglise keeles)
  36. Role of Iron in Onion Production, veebiversioon (tarve 24.07.2015)(inglise keeles)
  37. Role of Copper in Onion Production, veebiversioon (tarve 24.07.2015)(inglise keeles)
  38. Role of Zinc in Onion Production, veebiversioon (tarve 24.07.2015)(inglise keeles)
  39. Role of Nitrogen in Onion Production, veebiversioon (tarve 24.07.2015)(inglise keeles)
  40. Role of Magnesium in Onion Production, veebiversioon (tarve 24.07.2015)(inglise keeles)
  41. Role of Phosphorus in Onion Production, veebiversioon (tarve 24.07.2015)(inglise keeles)
  42. Role of Sulfur in Onion Production, veebiversioon (tarve 24.07.2015)(inglise keeles)
  43. Role of Potassium in Onion Production, veebiversioon (tarve 24.07.2015)(inglise keeles)
  44. Role of Calcium in Onion Production, veebiversioon (tarve 24.07.2015)(inglise keeles)
  45. Vincent R. Franceschi ja Nathan M. Tarlyn, l-Ascorbic Acid Is Accumulated in Source Leaf Phloem and Transported to Sink Tissues in Plants, Plant Physiol, oktoober 2002 ; 130(2): 649–656, doi: 10.1104/pp.007062, PMCID: PMC166594, veebiversioon (tarve 24.07.2015)(inglise keeles)
  46. Els. J. M. Van Damme jt, "Handbook of Plant Lectins: Properties and Biomedical Applications", lk 90, 1998, veebiversioon (tarve 22.07.2015)(inglise keeles)
  47. UniProtKB - P59082 (LFS_ALLCE), veebiversioon (tarve 20.07.2015)(inglise keeles)
  48. Paul M. Burnham, PROPANETHIAL S-OXIDE The lachrymatory factor in onions, veebiversioon (tarve 21.07.2015)(inglise keeles)
  49. Roger Highfield, GM tear-free onion created by scientists, 1. veeruar 2008, veebiversioon (tarve 21.07.2015)(inglise keeles)
  50. Paul M. Burnham, PROPANETHIAL S-OXIDE The lachrymatory factor in onions, veebiversioon (tarve 21.07.2015)(inglise keeles)
  51. William Cullen, "A Treatise of the Materia Medica", 2. köide, lk 177, 1789, veebiversioon (tarve 26.07.2015)(inglise keeles)
  52. List of German Commission E Monographs (Phytotherapy) Onion (Allii cepae bulbus), 13. märts 1986, veebiversioon (tarve 26.07.2015)(inglise keeles)
  53. Lee SU jt, Flavonoid content in fresh, home-processed, and light-exposed onions and in dehydrated commercial onion products., J Agric Food Chem. 24. september 2008 ;56(18):8541-8. doi: 10.1021/jf801009p, veebiversioon (tarve 20.07.2015)(inglise keeles)
  54. S. Tsanova-Savova, BIOLOGICALLY ACTIVE COMPOSITION AND HEALTH IMPACT OF ALLIUM CEPA, veebiversioon (tarve 21.07.2015)(inglise keeles)
  55. Eun Young Ko jt, Effect of different exposed lights on quercetin and quercetin glucoside content in onion (Allium cepa L.), Saudi J Biol Sci. juuli 2015; 22(4): 398–403., doi: 10.1016/j.sjbs.2014.11.012, PMCID: PMC4486465, veebiversioon (tarve 20.07.2015)(inglise keeles)
  56. QUERCETIN, veebiversioon (tarve 21.07.2015)(inglise keeles)
  57. QUERCETIN, veebiversioon (tarve 28.07.2015)(inglise keeles)
  58. Ramachandran Sudarshan, Rajeshwari G.Annigeri, G. Sree Vijayabala, http://www.ijrap.net/admin/php/uploads/849_pdf.pdf GARLIC AND ONION IN DENTISTRY, International Journal of Research in Ayurveda and Pharmacy, 2012, veebiversioon (tarve 21.07.2015)(inglise keeles)
  59. Kirilov A., Doycheva A. ja G. Satchanska, ANTIBACTERIAL ACTIVITY OF MATURE AND GREEN ALLIUM CEPA, Ecological Engineering and Environment Protection, nr 1, 2014, lk 12-17, veebiversioon (tarve 19.07.2015)(inglise keeles)
  60. [[[MTO]]: Bulbus Allii Cepae], veebiversioon (tarve 26.07.2015)(inglise keeles)
  61. D Kumarasamyraja, N S Jeganathan ja R Manavalan, A Review on Medicinal Plants with Potential Wound Healing Activity, International Journal of Pharma Sciences, 2. väljaanne, nr 4, (2012): 105-111, 24. november 2012, veebiversioon (tarve 21.07.2015)(inglise keeles)
  62. Masoomeh Shams-Ghahfarokhia jt, In vitro antifungal activities of Allium cepa, Allium sativum and ketoconazole against some pathogenic yeasts and dermatophytes, Fitoterapia, 77. väljaanne, nr 4, juuni 2006, lk 321–323, veebiversioon (tarve 19.07.2015)(inglise keeles)
  63. [[[MTO]]: Bulbus Allii Cepae], veebiversioon (tarve 26.07.2015)(inglise keeles)
  64. Aboelhadid SM jt, Effect of Allium sativum and Allium cepa oils on different stages of Boophilus annulatus., Parasitol Res. mai 2013;112(5):1883-90. doi: 10.1007/s00436-013-3344-0, veebiversioon (tarve 25.07.2015)(inglise keeles)
  65. [[[MTO]]: Bulbus Allii Cepae], veebiversioon (tarve 26.07.2015)(inglise keeles)
  66. Foods That Are Hazardous to Cats, veebiversioon (tarve 24.07.2015)(inglise keeles)
  67. Anemia Due to Red Blood Cell Damage in Cats, veebiversioon (tarve 25.07.2015)(inglise keeles)
  68. Heinz Body Hemolytic Anemia from Onions, veebiversioon (tarve 25.07.2015)(inglise keeles)
  69. Robertson JE, Christopher MM, Rogers QR, Heinz body formation in cats fed baby food containing onion powder, J Am Vet Med Assoc. 15. aprill 1998 ;212(8):1260-6, veebiversioon (tarve 25.07.2015)(inglise keeles)
  70. Arash Khaki, Laya Farzadi, Shahin Ahmadi jt, Recovery of spermatogenesis by Allium cepa in Toxoplasma gondii infected rats, African Journal of Pharmacy and Pharmacology, 5(7). väljaanne, lk 903-907, juuli 2011, veebiversioon (tarve 28.07.2015)(inglise keeles)
  71. Väino Pallum, Sibulapealseid katab hallituskord, 3. august 2012, veebiversioon (tarve 28.07.2015)
  72. Nutrient deficiency symptoms of onion and garlic, 21. mai 2013, veebiversioon (tarve 24.07.2015)(inglise keeles)
  73. Väino Pallum, Kes järab aias salaja sibulaid?, Targu Talita, 3. august 2009, veebiversioon (tarve 19.07.2015)
  74. Väino Pallum, Kuidas tõrjuda sibulakärbest soolalahusega?, Maaleht, 21. juuli 2012, veebiversioon (tarve 19.07.2015)
  75. James F. Dill, Clay A. Kirby, Onion Maggot, Pest Management Fact Sheet #5031, veebiversioon (tarve 25.07.2015)(inglise keeles)
  76. 76,0 76,1 76,2 76,3 "USDA National Nutrient Database". www.nal.usda.gov. Kasutatud 23.12.2010. (inglise)
  77. "Maailma toiduainete entsüklopeedia", Tea Kirjastus, Tallinn, lk 36, 2006
  78. Mariell Raisma, Peipsi sibula väärtuslikke omadusi uuritakse laboris, 15.11.2014 10:39, Saatesari: Maahommik, veebiversioon (tarve 25.07.2015)(inglise keeles)
  79. Alphonse Louis Pierre Pyrame de Candolle, "Origin of Cultivated Plants The International Scientific Series Volume XVII", lk 66-68, 1885, Google'i raamatu veebiversioon (tarve 25.07.2015)(inglise keeles)
  80. 2 men arrested for selling falsely labeled Fukushima onions, CRIME, 11. oktoober 2012, veebiversioon (tarve 26.07.2015)(inglise keeles)
  81. Leopold Meensalu, Sibul, veebiversioon (tarve 26.07.2015)
  82. Onion sissekanne Encyclopædia Britannica-s
  83. Leopold Meensalu, Sibul, veebiversioon (tarve 26.07.2015)
  84. William Rhind (M.R.C.S.), "A History of the Vegetable Kingdom, embracing the physiology, classification and culture of Plants", lk 266, 1840, Google'i raamatu veebiversioon (tarve 22.07.2015)(inglise keeles)
  85. Elaine Nowick, Historical Common Names of Great Plains Plants, with Scientific Names Index ..., 2. köide, lk 19, 2014, Google'i raamatu veebiversioon (tarve 25.07.2015)(inglise keeles)
  86. SEEST SIIRUVIIRULINE, PEALT KULLAKARVALINE? Sibul, veebiversioon (tarve 24.07.2015)
  87. MARK BRANAGAN, Pensioner grows world's biggest ever onion...a 17lb Pensioner grows world's biggest ever onion...a 17lb 15oz whopper, 17. september 2011, veebiversioon (tarve 21.07.2015)(inglise keeles)
  88. MARIO LEDWITH, Now that's eye-watering! Gardener produces onion weighing 18lb and smashes the world record, 14. september 2012, veebiversioon (tarve 21.07.2015)(inglise keeles)
  89. Metro News Reporter, http://metro.co.uk/2014/09/18/new-worlds-biggest-onion-is-an-eye-watering-sight-4874389/ New World’s Biggest Onion is an eye-watering sight, 18. september 2014, veebiversioon (tarve 21.07.2015)(inglise keeles)

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hariliku sibula kultiveerimine
Taimefüsioloogia
Patofüsioloogia
Teadusuuringutes
  • Triploidne sibul: Helga I. Maaß

Studies on triploid viviparous onions and their origin, Genetic Resources and Crop Evolution, aprill 1997, 44. väljaanne, nr 2, lk 95-99

Saaduste bioaktiivsed toimed
Toitumine ja sibulatoidud
Keemiline koostis
Sibulakasvatuspiirkonnad
Peipsimaa: TOIDUKVALITEEDIKAVA „PEIPSI SIBUL“ EESKIRI
Arhitektuuris
  • Sibulkuplid
Kultuuris
Entsüklopeediates
Monograafiates
Ajakirjanduses

23. aprill 2015

Sibula hind
Sibula hind on tõusnud üle 100%, 1. september 2011
Kulinaarias
Vikisõnastik logo
Vikisõnastiku artikkel: