Seleen

Allikas: Vikipeedia
34



6
18
8
2
Se
78,96
Seleen

Seleen on keemiline element järjenumbriga 34, mittemetall.

Tal on 6 stabiilset isotoopi massiarvudega 74, 76, 77, 78, 80 ja 82.

Seleenil on mitu allotroopset vormi. Levinuim neist on hall pooljuhtiv tahke aine tihedusega 4,8 g/cm³, mis sulab temperatuuril 217 °C ja keeb temperatuuril 684 °C.


Keemiliste elementide perioodilisussüsteem
Metallid Poolmetallid Väärisgaasid Mittemetallid Leelismetallid Leelismuldmetallid Lantanoidid Aktinoidid
Vesinik - Boor - Süsinik - Lämmastik - Hapnik - Fluor - Räni - Fosfor - Väävel - Kloor - Seleen - Broom - Jood

Seeleni kasutamine organismi tasakaalustamisel ja tervisega seotud probleemide lahendamisel

Seleen on tähtis mikroelement, mis kuulub rea hormoonide ja fermentide koostisesse, on seotud organismi kõikide organite ja süsteemidega. Seleen koos teiste mikroelementidega on vajalik organismi normaalseks funktsioneerimiseks.

Eksperimentaalsed uurimused ja paljude riikide teadlaste tööd seleeni bioloogilise rolli uurimisel on näidanud, et seleeni sisaldavad toidulisandid avaldavad positiivset toimet paljude haiguste korral ning soodustavad ka organismi puhastamist jääkaineteist ja erinevatest toksilistest ainetest, parandavad immuunsust ja tugevdavad organismi eneseregulatsiooniprotsesse.

Seleeni tarvitamine aitab kaasa mao hapet tootva funktsiooni normaliseerimisele.

Seleeni tarvitamine aneemia korral soodustab hemoglobiinisisalduse suurenemist; selle tase normaliseerub 2 kuu jooksul. Kui hemoglobiini ja teiste vere komponentide sisaldusel on vähenemise tendents, soovitatakse pikemaajalist seleeni tarvitamist – 8 kuni 12 kuud.

Kui raseda naise toidus, ainevahetuse aktiviseerumise foonil, on ebapiisavalt seleeni, kasvab laste suremuse risk ja erinevate arenguhäiretega laste sünni tõenäosus. Seleeni defitsiit põhjustab ka sünnitustegevuse nõrkust. Soovitatakse tarvitada seleeni ka peale sünnitust, sest see jõuab lapse organismi peamiselt koos emapiimaga.

Seleen on efektiivne bronhiaalastma hoogude korral. Selle kasutamisel väheneb nende hulk ja raskusaste. Tulemusena on võimalik vähendada bronhiaalastma ravimisel kasutatavate hormoonpreparaatide hulka, mõningatel juhtudel aga need isegi ära jätta. Astma korral soovitataks eseleeni kasutada 2 aasta kestel.

Seleeni tarvitamine diabeedi korral soodustab veresuhkru taseme alanemist ja tulemusena võimaldab vähendada insuliini ja teiste preparaatide koguseid. Suureneb töövõime, liikumisaktiivsus, väheneb sügelus, paraneb uni, isu, meeleolu.

Seleeni kasutamine esimestel infarktijärgsetel nädalatel ja kuudel soodustab koe kiiret armistumist ja raskest seisundist väljatulekut. Südame isheemiatõvega haiged, kes tarvitavad seleeni, on infarkti tekke riskist vähem ohustatud.

Seleen on võimas antioksüdant, selle põhifunktsioon on lipiidide oksüdeerumisprotsessi inhibeerimine. Seleen kaitseb rakke vabade radikaalide kahjustava toime eest.

Selle elemendi põletikuvastased omadused, eriti koos E-vitamiini ja teiste antioksüdantidega võimaldavad kasutada seda erineva tekkepõhjusega artriitide korral.

Seleen toetab immuunsüsteemi tööd ja on immuunsuskaitse tähtsaim komponent, soodustab antikehade moodustumist, hoiab ära mõnede kasvajate teket, osaleb aktiivselt nahas toimuvates ainevahetusprotsessides, hoides ära enneaegset vananemist.

Seleeni defitsiit võib olla üheks hüpotüreoosi põhjuseks. Seleen aktiveerib türoidhormooni ja kaitseb kilpnääret kantserogeenide toime eest.

Seleen aitab pärssida viiruste paljunemist, vähendada silmadel esineva läätsekae (halli kae) teket ja kuulmise kaotamise riski. Seob toksilisi aineid (arseen, kaadmium, elavhõbe) ja kaitseb nende tekitatava kahju eest.

Seleeni soovitatakse tarvitada järgmistel juhtudel:

  • maomahla madal happesuse ja soolhappe sünteesi raskused;
  • aneemia;
  • raseduse ja rinnaga toitmise ajal;
  • bronhiaalastma;
  • halvatus ja mälukaotus;
  • diabeet;
  • nahahaigused;
  • südame isheemiatõbi ja müokardi infarkt;
  • leukoos;
  • silmahaigused;
  • kiiritustõbi ja ioniseeriva kiirguse tagajärjed;
  • onkoloogilised haigused;
  • osteokondroos, atroos, artriit, osteodüstroofia, luumurrud;
  • neerukivitõbi, püelonefriit ja maksahaigused;
  • seleenidefitsiitne kardiomüopaatia;
  • endeemiline struuma (kilpnäärme hüperplaasia), hüpotüreoos, türeotoksikoos;
  • hüpertoonia;
  • stomatoloogilised haigused jt.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]