Värvus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg Psühholoogiliste aspektide mõistmiseks loe artiklit „Värvitaju" | Esteetiliste aspektide mõistmiseks loe artiklit „Kunst"

Värvus on füüsikaline nähtus, millega kirjeldatakse kindla lainepikkusega kiirguse või kiirguste koosmõju nähtava valguse elektromagnetlainete piirkonnas.

Looduses esinev valgus (teisisõnu kiirgus) on alati erineva lainepikkusega valguslainete ehk värvide segu; mitte ükski värvus, mis esineb kindla lainepikkusega, pole oma olemuselt loomulik. Sellel on kaks lihtsat põhjust:

1. Esemete mittehomogeensus 2. Valgusallikate mittehomogeensus

Teisisõnu pinnalt peegeldumisel või valguslaine kiirgamisel ei teki kindla lainepikkuse, sageduse ega intensiivsuse ehk energiatasemega valguslained. Kindla lainepikkusega valguse saamiseks kasutatakse lasereid. Omadust, mis eristab laseritest väljuvat ja looduses esinevat valgust, nimetatakse koherentsuseks.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Värvus on olnud pika osa inimkonna ajaloost valdavalt interpreteeritav ja subjektiivne nähtus, millel puudus teaduslik alus. Esmakordselt loodi värvusi käsitlev teooria ligi 2300. aastat tagasi Antiik-Kreekas, kuulsa filosoofi ja matemaatiku Aristotelese poolt. Aristoteles arvas, et kõik värvid on moodustunud 4 põhivärvi/elemendi baasilt: maa (must), tuli (valge), õhk (punane) ja vesi (kollane). Tema, kui autoriteetse ning tunnustatud isiku õpetust järgisid ja pidasid tõeseks väga paljud inimesed, kuni Inglismaa teadlane Isaac Newton tõestas teaduslikult vastupidist.

1666. aastal avastas Newton juhuslikult, et teatud nurga all lahutab prisma talle peale langeva valge valguse 7 eri värviks: violetseks, indigoks, siniseks, roheliseks, kollaseks, oranžiks ja punaseks. Tänapäeval nimetatakse neid värvusi kromaatilisteks värvusteks ehk värvilisteks värvusteks. Värvituid värvusi ehk valget, halli ja musta nimetatakse akromaatilisteks värvusteks. Newton järeldas oma eksperimendi tulemustest, et kõik värvused, mis pole kaetud valguse spektriga on moodustunud nende värvuste põhjal. Osaliselt oli tal ka õigus. Põhivärve (sinine, punane ja kollane) segades on võimalik saada kõiki teisi värve; teiste värvide segamisel põhivärve saada pole võimalik.

Newtoni avastuse tähtsus seisnes ka selles, et ta mõistis värvuse eripära - inimene ise tõlgendab teatud omadustega valguskiiri mingi värvusena ehk värvus pole absoluutne suurus (nagu nt valguse kiirus c) kindlate omadustega valguskiirtel.

Kaasajal tegeleb valguse värvusega seotud omaduste uurimisega nähtava valguse piirkonnas peamiselt optika alamvaldkond kolorimeetria.

Värvuste füüsikaline kirjeldamine[muuda | muuda lähteteksti]

Värvusi kirjeldatakse 3 omaduse kaudu:

1. värvitoon - sõltub valguse lainepikkusest. Määratud nähtava valguse spektri 7 värvusega. 2. küllastatus - näitab värvustugevust. Sõltub sellest, millises lainepikkuse vahemikus valguskiired asuvad. Näiteks roosa jääb oranži ja punase ülemineku vahepeale. 3. heledus - elektromagnetkiirguse energia hulk. Pealelangeva valguse intensiivsuse suurenemisel värvide heledus suureneb.

Segadust tekitas pikka aega veel eri värvustega valguskiirte mõistmisel analoogia puudumine heliga, mida kirjeldab samuti laineteooria. Kahe eri värvusega valguskiire värvust detekteerib silm kui ühe ainsa värvusega valguskiirena. Samal ajal, kui kahte erinevat muusikapala võime üksteisest väga lihtsasti eristada. Rohkem kui ühe tooniga muusika ei saa kunagi kõlada korraga mängituna ühe toonina, värvus võib olla aga ühe või mitme nähtava valguse piirkonda kuuluvate lainepikkuste summa.


Värvuste mõõtmine[muuda | muuda lähteteksti]

Optilised nähtused[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]