Hemoglobiin

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Hemoglobiin täiskasvanud inimesel

Hemoglobiin ehk verevärvnik[1] ka globulaarne kromoproteiin (ladina keeles haemoglobinum; lühendatult Hb) on enamikul suletud vere- ja lümfiringlusega selgroogsetel punastes verelibledes ringlev valk, mis sisaldab rauda ning seob ja transpordib hapnikku. Hemoglobiin on kompleksühend.

Hemoglobiini ja hemoglobiinilaadseid molekule on leitud ka osadel selgrootutel (rõngussidel, limustel, pärgussidel, kärssussidel), seentel ja taimedel.

Liigid[muuda | muuda lähteteksti]

Hemoglobiini on mitut liiki:

  • A-hemoglobiin – normaalne täiskasvanute hemoglobiin;
  • A1C-hemoglobiin ehk glükohemoglobiin – A1C glükoosiga seostunud hemoglobiin, mille hulk veres on suurenenud tasakaalustamata suhkurtõve korral;
  • C-hemoglobiin – teatud ebanormaalne hemoglobiin;
  • D-hemoglobiin – teatud ebanormaalne hemoglobiin;
  • E-hemoglobiin – teatud ebanormaalne hemoglobiin;
  • F-hemoglobiin – lootehemoglobiin;
  • Gower-hemoglobiin – kaks normaalset lootel esinevat hemoglobiini vormi;
  • H-hemoglobiin – teatud ebanormaalne hemoglobiin;
  • S-hemoglobiin – teatud ebanormaalne hemoglobiin.[1]

Termin[muuda | muuda lähteteksti]

Sõna "hemoglobiin" tuleneb kreekakeelsest sõnast haima ('veri') ja ladinakeelsest sõnast globus ('kera').

Avastamine[muuda | muuda lähteteksti]

Punase verepigmendi ehk hemoglobiinkristalli (saksa keeles Hämoglobinkristalle) õnnestus teadaolevalt esimesena eraldada saksa arstil Otto Funkel 1852. aastal.

Struktuur[muuda | muuda lähteteksti]

Nagu nimigi ütleb, on verevärvnik ka pigment, mis annab erütrotsüüdile iseloomuliku punase värvuse. Hemoglobiini molekul koosneb tinglikult kahest osast: valgulisest (vt joonisel sinine ja punane) ja prosteetilisest (mittevalguline) molekulist. Mittevalgulise sümmeetrilise kujuga molekuli, niinimetatud heme grupi (joonisel neli helerohelise värviga kujutatud ringikujulise molekuli porfüriini rühma) keskel asub raua aatom. Kui raua kahevalentne aatom molekuli keskmest puudub, siis vastav molekul hapniku ja süsihappegaasi molekule siduda ei saa. Seega on prosteetilise rühma, porfüriini osa hemoglobiinis kõige tähtsam. Valguline osa on nii öelda abistavas, "taristu" rollis. See abistav osa on aga küllaltki aktiivne – valgud muudavad molekuli kuju vastavalt sellele, kas ja mitu hapniku molekuli on hemoglobiiniga liitunud. Kaaluliselt on hemoglobiinis 94% globiini (valguline osa) ja ainult 4,6% langeb prosteetilise rühma arvele.[2] Kuna vingugaas, süsinikmonooksiid seondub hemoglobiini raua aatomiga aktiivsemalt kui hapniku molekul, siis juhul kui õhus on vingu küllalt palju, seondub süsinikmonooksiidi molekul hemoglobiinis tavalisele hapniku kohale. Organism ei saa selle tagajärjel piisavalt hapnikku ja järgneb vingumürgitus, mis võib lõppeda organismi surmaga.

Heme grupist[muuda | muuda lähteteksti]

Hemoglobiinis sisalduv sümmeetrilise kujuga heme grupp, porfüriin, sarnaneb taimedes fotosünteesi käivitava klorofülli molekuliga, mille keskmes asub magneesiumiaatom.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Meditsiinisõnastik, 840:2004
  2. "Biokeemia". Autor August Männik, Lk 268, 1985, Kirjastus Valgus

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]