Katteseemnetaimed

Katteseemnetaimed (õistaimed) Fossiilide leiud: Ülem-Juura - tänaseni
Magnolia virginiana
Taksonoomia
Riik	Taimed
Hõimkond	Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klassid
Kaheidulehelised Dicotyledoneae Üheidulehelised Monocotyledoneae

Katteseemnetaimed (Magnoliophyta või Angiospermae) ehk õistaimed (Anthophyta) on suurim fotosünteesivate taimede hõimkond.

Päritolu ja süstemaatika

Katteseemnetaimed on arenenud ürgsetest paljasseemnetaimedest. Traditsiooniliselt jaotatakse katteseemnetaimed kaheks klassiks: üheidulehelised (Monocotyledoneae) ja kaheidulehelised (Dicotyledonae). Klassi nimetus on tuletatud seemnes asuvate idulehtede arvu järgi. Ka mõlemasse klassi kuuluvate taimeliikide siseehitus on erinev.

Katteseemnetaimed koos paljasseemnetaimedega moodustavad rühma seemnetaimed.

Katteseemnetaimede kaheks klassiks jaotamine on aga aegunud. Tänapäeval jaotuvad katteseemnetaimed üheidulehelisteks (Monocotyledones) ja mitmeidulehelisteks (Eudicotyledones), viimaste hulka kuuluvad ka eelnevalt omaette klassiks määratud kaheidulehelised (Dicotyledones) taimed.

Iseloomulikud tunnused

Õistaimede kõige iseloomulikumateks tunnusteks on õis ja sellest arenev vili. Need on organid, mis teiste taimerühmade esindajatel puuduvad. Õistaimedel on kujunenud vedelike transportimiseks erilised sooned – juhtsooned ehk trahheed. Õistaimede lehtedel on laba ja selles harunenud rood. Enamik liike on heitlehised ehk suvehaljad – nende lehed varisevad igal aastal. Õistaimede hulka kuulub nii puid, põõsaid kui ka rohttaimi.

Paljunemine

Õistaimed paljunevad suguliselt ja mittesuguliselt. Sugulisel paljunemisel toimub kaheliviljastumine. Munaraku viljastumiseks peab tolmutera sattuma emakasuudmele. Seda protsessi nimetatakse tolmlemiseks. Enamikul liikidel toimub tolmlemine putukate, teistel – tuule abil. Mõned liigid on isetolmlejad. Viljastumisjärgselt moodustab sigimik koos selles arenevate seemnetega vilja. Õistaimed paljunevad vegetatiivselt juurte, varte, lehtede või nende muudendite abil.

Levila

Õistaimed on levinud väga laialdaselt, sest nad on hästi kohastunud temperatuuri, niiskuse ja teiste keskkonnatingimuste muutustega. Vähesed õistaimed suudavad kasvada külmas Arktikas. Rohkesti on neid kõikjal mujal – nii maismaal kui veekogudes. Paljudest looduslikest liikidest on inimene aretanud uusi sorte, mida kasvatatakse põldudel ja aedades. Lisaks kultuurtaimedele on aia- ja põllumaade sagedased asukad ka umbrohud, kes samuti kuuluvad õistaimede hulka.

Arvukus

Õistaimed on tänapäeval kõige liigirikkam taimerühm – selles on umbes 240 000 liiki. Eestis kasvab pärismaisena umbes 1400 liiki õistaimi.

Kasutamine

Õistaimed on enamiku taimekoosluste peamiseks osaks. Nad pakuvad toitu, varju ja kaitset paljudele organismidele. Ka inimene kasutab igapäevases elus taimedest kõige enam just õistaimi. Paljusid liike kasvatatakse toidu-, ilu- ja ravimtaimedena. Lehtpuudest saadakse kütet, ehitusmaterjali, toorainet mööblitööstusele jne. Väga palju õistaimi kasvatatakse kultuurtaimedena toiduks ja ilutaimedena.

Alajaotused

Katteseementaimed ehk õistaimed jaotatakse kahte suurde taksonisse (enamasti on selle järguks klass):

• üheidulehelised

Siia kuulub umbes 1/4 liikidest. Paljud üheidulehelised (kõrrelised) on kariloomadele söödataimedeks.

• kaheidulehelised

Ligikaudu 3/4 õistaimedest kuulub kaheiduleheliste hulka, mis on oma ehituselt, kujult ja eluvormilt mitmekesisemad kui üheidulehelised.

Vaata ka

• Cronquisti süsteem
• Paljasseemnetaimed