Harilik saialill

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib liigist, perekonna kohta vaata artiklit Saialill (perekond).

Harilik saialill
Calendula officinalis.jpg
Taksonoomia
Riik Taimed Plantaae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Astrilaadsed Asterales
Sugukond Korvõielised Asteraceae
Triibus Calenduleae
Perekond Saialill Calendula
Liik Harilik saialill
Binaarne nimetus
Calendula officinalis
L.

Harilik saialill (Calendula officinalis) on korvõieliste (Asteraceae) sugukonda saialille perekonda kuuluv üheaastane rohttaim.[1]

Levila ja kasvukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Hariliku saialille looduslikuks levilaks on Kesk- ja Lõuna-Euroopa, Lääne-Aasia ja Põhja-Ameerika. Eestis kasvatatakse kultuurtaimena, metsistub harva.[1] Saialill on vähenõudlik taim, mis kasvab edukalt ka poolvarjus.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Saialill on püstise ja sageli üleni lehistunud varrega 20-70 cm pikkune taim.[2][3] Alumised lehed on rootsuks ahenenud ja pool-varreümbrised, ülemised varrelehed rootsutud. Alumised lehed on kergelt mõlajad, ülemised lehed on pikliksüstjad või äraspidimunajad.[2] Lehe pind on ereroheline ning veidi kare ja kleepuv.[4] Suured korvõisikud (diameetriga 2-5 cm) asuvad üksikult või harva vähearvuliselt varte tippudes.[1][2] Keelõite värvus varieerub kollakasvalgest erekollase ja tumeoranžini. Õisiku südamikus asuvad putkõied võivad olla kollasest mustjaspruunini.[4] Õitseb juulist külmadeni (septembrini).[2]

Ratasjas vili koosneb hulgast erikujulistest seemnetest, millest välimised on kõverad, keskmised laiatiivalised ja sisemised pisikesed. Seemnete kuju võib olla ka kringeljas või sarvekujuline.[4]

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Saialill on armastatud lõikelill ning võib nauditavana vaasis püsida umbes nädala vältel. Kasvatatakse ka ravim- ja värvitaimena. Saialillest valmistatakse teed, tinktuuri, salvi ja õli. Saialillel on haavu parandav, põletikuvastane ja sapinõristust soodustav toime. Saialill leevendab ka mao-, maksa- ja põrnavaegusi.[3] Välispidiselt toimib saialill mõningate nahahaigusi põhjustavate seente ja viiruste vastaselt.[2]

Saialille droog ja koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Droogina kasutatakse hariliku saialille õisikuid (Calandulae flos), harvem kogu ürti (Calendulae herba). Õisikuid kogutakse õitsemisperioodil – juunist septembrini – kuni 3 cm pikkuse raoga. Ürti kogutakse samuti õitsemise perioodil, lõigates see maha maapinna lähedalt. Droogi kuivatamine toimub hea õhuvahetusega ruumis või temperatuuril 40-50°C.[3]

Hariliku saialille koostisesse kuuluvad:

  • Karotenoidid (luteliin, tseaksantiin, karoteenid)
  • Flavanoidid (isoramnetiin, kvertsetiini glükosiidid)
  • Triterpenoidsed saponiinid (oleanoolhappe glükosiidid)
  • Triterpeenalkoholid
  • Kumariinid
  • Eeterlik õli, polüsahhariidid jm.

Karotenoidid soodustavd epiteelkudede taastumist ja haavade paranemist. Flavanoididel on põletikuvastane ja sapi sekretsiooni soodustav toime.[3] Euroopa Farmakopöa kohaselt on droogiks peenestamata või peenestatud kuivatatud saialille õisikud, mis sisaldavad vähemalt 0,4% flavanoide arvutatuna hüperosiidile. Euroopa Ravimiamet klassifitseerib saialille traditsiooniliselt kasutatavate ravimtaimede hulka, mida tarvitatakse peenestamata või peenestatud droogina.[4]

Saialille toime sõltub ekstraktsioonil kasutatud solvendist. Rasv-, õli- ja alkoholitõmmistel on kudede taastumist soodustav toime, vesitõmmised soodustavad sapinõristust ja toimivad põletikuvastaselt. Tugev põletikuvastane toime on ka piiritusetõmmisel.[3] Droogi päevane annus on kuni 12 grammi.[1]

Saialille preparaatide kasutamine on vastunäidustatud, kui inimesel esineb ülitundlikkus korvõieliste sugukonna suhtes. Soovitatav ei ole kasutamine raseduse ajal. Ravimtaimena on saialill suhteliselt ohutu, kuid harva võib esineda nahaärritust.[1]

Saialille viljade moodustumine

Kasvatamine[muuda | muuda lähteteksti]

Rikkalik õitsemine algab juulist ja kestab sügiseni. Saialill elab üle ka esimesed külmad ja on koos lõvilõuaga üks viimaseid õitsvaid taimi hilissügiseses aias. Eesti oludes kasvatatakse saialille üheaastase suvelillena. Kasvamiseks sobib talle igasugune muld, kuid taim on ilus ja õitseb rohkelt päikeselisel kohal ja heas mullas. Esimesed õied on kõige suuremad.

Varjulisel kasvukohal või niiskes mullas võib kannatada seen- või muude haiguste tõttu. Kuna saialill kasvab lopsakalt kiiresti, võib teda kasutada peenra täitmiseks.

Kõige kergem on teda paljundada seemnete abil, mis külvatakse mais-juunis avamaale või suurtesse pottidesse. Idaneb temperatuuril 15°C 10–15 päeva. Külvata tihedalt ja harvendada vajadusel, siis saab tugevad, põõsjamad ja rohkesti õitsevad taimed suurte õitega. Sobiv vahekaugus on sõltuvalt sordist 15–30 cm. Kui soovitakse kasvatada saialille potis, siis on mõttekas külvata seemned kohe sinna ja hiljem (pärast seemikute tärkamist) harvendada liigsed taimed välja. Külvamisest õitsema hakkamiseni kulub umbes kuus kuni üheksa nädalat.[5] Võib külvata paarinädalaste vahedega mitu korda kevadsuve jooksul, siis on ka sügisel kenad taimed aias ilusad vaadata. Saialill moodustab hulgaliselt seemneid ja külvab end ka ise. Isekülvist tärganud taimed ei pruugi enam sarnaneda emastaimega ning on sageli lihtsamad, kuid nii võib saada uusi huvitavaid hübriide.

Kultuur[muuda | muuda lähteteksti]

Saialille peetakse truuduse, sümpaatia, päikese ja soojuse sümboliks.

Saialille on kasutatud tihti luuletustes, näiteks mainib seda oma loomingus William Shakespeare. Saialille kasutatakse tihti ka Neitsi-Maarjaga seotud sündmustel (Neitsi-Maarjaga on seotud ka taime ingliskeelne nimi marygold) ja kirikualtarite kaunistamisel. Taime on kasutatud ka armumaagias. Taimenimi calendula tuleneb aga roomlastelt ja on seotud taime õitsemisega kuu esimesel päeval (calends).[3]

Saialille rahvapärased nimetused on haugihambad, kringlilill, päevaroos, rõngaslill, saiapätid, viinalill ja ülekülakurat, sikusarved ja hanikõri.[3][4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Ain Raal (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. 
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Ain Raal (2003). Taimedes talletuv tervis. Valgus. 
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 Ain Raal (2013). 101 Eesti ravimtaime. Tallinn: Kirjastus Varrak. 
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Ain Raal, Mikk Sarv, Kristel Vilbaste (2018). Eesti ravimtaimed. Tallinn: Kirjastus Varrak. 
  5. "Harilik saialill". Kekkilä Taimeraamat. Vaadatud 13.02.2021.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]