Meemesilane

Meemesilane
Meemesilane maarjaohaka (Silybum marianum) õiele laskumas
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Lülijalgsed Arthropoda
Klass	Putukad Insecta
Selts	Kiletiivalised Hymenoptera
Alamselts	Rippkehalised Apocrita
Ülemsugukond	Mesilaselaadsed Apoidea
Sugukond	Mesilaslased Apidae
Alamsugukond	Apinae
Triibus	Apini
Perekond	Mesilane Apis
Liik	Meemesilane
Ladinakeelne nimetus
Apis mellifera Linnaeus, 1758

Meemesilane (Apis mellifera) on mesilase liik perekonnast mesilane (Apis).

Meemesilase algne levila oli Euroopa, Aafrika ja Ees-Aasia. Et ta annab mett, siis inimene kasutab teda (vt mesindus) ning ta on levinud üle maailma: teda on levitanud eurooplased teisi maailmajagusid koloniseerides. Põllumajandusele on oluline, et meemesilane tolmeldab õisi, mistõttu ta on üks tähtsamaid koduloomi.

Meemesilasel on umbes 25 alamliiki, mida nimetatakse mesilastõugudeks. Need kujunesid praegusel kujul alles pärast viimast jääaega jääst vabanenud alade taasasustamise käigus. Euroopa parasvöötmes ja jahedates piirkondades (Alpidest põhja pool) levis euroopa meemesilane.

Nagu mõned teisedki mesilaseliigid, on meemesilane ühiseluline (peredena elav) lendav putukas. Aasias elab veel kaheksa mesilase perekonna liiki. Kõige tuntum neist on india mesilane, keda peetakse mesilasekahjuri varroalesta algseks peremeheks.

Alamliigid

 Pikemalt artiklis Mesilasrass.

Meemesilasel on järgmised alamliigid:

• Apis mellifera adami (Ruttner)
• Apis mellifera adansonii (Latreille)
• Apis mellifera anatoliaca (Maa)
• Apis mellifera artemisia (Engel)
• Apis mellifera capensis (Eschscholtz)
• Apis mellifera carnica (Pollman)
• Apis mellifera caucasia (Pollmann)
• Apis mellifera cecropia (Kiesenwetter)
• Apis mellifera cypria (Pollman)
• Apis mellifera iberiensis (Engel)
• Apis mellifera intermissa (Maa)
• Apis mellifera jemenitica (Ruttner)
• Apis mellifera lamarckii (Cockerell)
• Apis mellifera ligustica (Spinola)
• Apis mellifera litorea (Smith)
• Apis mellifera macedonica (Ruttner)
• Apis mellifera meda (Skorikov)
• Apis mellifera mellifera (Linnaeus 1758) – euroopa meemesilane
• Apis mellifera monticola (Smith)
• Apis mellifera remipes (Gerstaecker)
• Apis mellifera ruttneri (Sheppard, Arias, Grech & Meixner)
• Apis mellifera sahariensis (Baldensperger)
• Apis mellifera scutellata (Lepeletier 1836) – aafrika meemesilane
• Apis mellifera siciliana (Grassi)
• Apis mellifera sossimai (Engel)
• Apis mellifera syriaca (Skorikov)
• Apis mellifera taurica (Alpatov)
• Apis mellifera unicolor (Latreille).

Tapjamesilased

 Pikemalt artiklis Aafrika meemesilane (hübriid).

1956. aastal viidi Aafrika meemesilaste emamesilased Brasiiliasse, kus puutudes kokku euroopa meemesilasega, tekkis ülimalt agressiivne hübriid, mida nimetatakse brasiilia meemesilaseks, kuid mis on meedia kaudu enam tuntud tapjamesilase nime all. Tapjamesilased suudavad toota mett inimese toodetud magusvedelike abita.

Teaduslik uurimine

Apidoloogia ehk mesindusteadus uurib mesilasi, eriti nende rolli kasulike taimede tolmeldamisel ning nende kasutamist mee saamiseks.

Vaata ka

• apilak
• apiteraapia
• apitoksiin
• mesindus
• mesilaspere kokkukukkumise sündroom

Välislingid

• The Honeybee Genome Sequencing Consortium, Insights into social insects from the genome of the honeybee Apis mellifera, Nature, 443, 931–949 (26. oktoober 2006), doi:10.1038/nature05260, veebiversioon (vaadatud 3.10.2014) (inglise keeles)
• Sissekanne ITIS-es
• Meemesialse alamliigid
• H. Glenn Hall, Catherine Zettel-Nalen ja James D. Ellis, African Honey Bee: What You Need to Know, University of Florida, veebiversioon (vaadatud 03.10.2014) (inglise keeles)
• Piret Pappel, Kust on pärit meemesilased?, veebiversioon (vaadatud 03.10.2014)

Anatoomia ja füsioloogia

• J. A. COLES ja R. K. ORKAND, MODIFICATION OF POTASSIUM MOVEMENT THROUGH THE RETINA OF THE DRONE (APIS MELLIFERAd) BY GLIAL UPTAKE, J. Physiol. (1983), 340, l 157–174, veebiversioon (vaadatud 13.10.2014) (inglise keeles)
• Coles JA., Functions of glial cells in the retina of the honeybee drone. Lühikokkuvõte.

Glia. 1989;2(1):1–9., veebiversioon (vaadatud 13.10.2014) (inglise keeles)

• J D Evans, K Aronstein, Y P Chen, C Hetru, J-L Imler, H Jiang, M Kanost, G J Thompson, Z Zou, ja D Hultmark, Immune pathways and defence mechanisms in honey bees Apis mellifera, Insect Mol Biol., 1. oktoober 2006; 15(5): 645–656., doi: 10.1111/j.1365-2583.2006.00682.x, PMCID: PMC1847501, veebiversioon (vaadatud 03.10.2014) (inglise keeles)
• Mikio Yoshiyama, Ph.D., Innate immune system in the honey bee, veebiversioon (vaadatud 03.10.2014) (inglise keeles)
• High Fructose Corn Syrup May Be Partly Responsible for Bees’ Collapsing Colonies, Colin Schultz, SMITHSONIAN.COM, 1. mai 2013, veebiversioon (vaadatud 03.10.2014) (inglise keeles)
• James C. Bull, Eugene V. Ryabov, Gill Prince, Andrew Mead, Cunjin Zhang, Laura A. Baxter, Judith K. Pell, Juliet L. Osborne, Dave Chandler, A Strong Immune Response in Young Adult Honeybees Masks Their Increased Susceptibility to Infection Compared to Older Bees, 27. detsember 2012, DOI: 10.1371/journal.ppat.1003083, veebiversioon (vaadatud 03.10.2014) (inglise keeles)
• Heike Gätschenberger, Klara Azzami, Jürgen Tautz, Hildburg Beier, Antibacterial Immune Competence of Honey Bees (Apis mellifera) Is Adapted to Different Life Stages and Environmental Risks, 17. Juuni 2013, DOI:10.1371/journal.pone.0066415, veebiversioon (vaadatud 03.10.2014) (inglise keeles)