Meemesilane

Allikas: Vikipeedia
Meemesilane
Meemesilane maarjaohaka (Silybum marianum) õiele laskumas
Meemesilane maarjaohaka (Silybum marianum) õiele laskumas
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Lülijalgsed Arthropoda
Klass Putukad Insecta
Selts Kiletiivalised Hymenoptera
Alamselts Rippkehalised Apocrita
Ülemsugukond Mesilaselaadsed Apoidea
Sugukond Mesilaslased Apidae
Alamsugukond Apinae
Triibus Apini
Perekond Mesilane Apis
Liik Meemesilane
Binaarne nimetus
Apis mellifera
Linnaeus, 1758

Meemesilane ehk kodumesilane (Apis mellifera), keda enamasti nimetatakse lihtsalt mesilaseks, on putukaliik mesilaslaste sugukond mesilase perekonnast.

Meemesilase algne levila oli Euroopa, Aafrika ja Ees-Aasia. Et ta annab mett, siis inimene kasutab teda (vt mesindus) ning ta on levinud üle maailma: teda on levitanud eurooplased juba teisi maailmajagusid koloniseerides. Põllumajandusele on oluline, et meemesilane tolmeldab õisi, mistõttu ta on üks tähtsamaid koduloomi.

Meemesilasel on umbes 25 alamliiki, mida nimetatakse mesilasrassideks. Need kujunesid praegusel kujul alles pärast viimast jääaega jääst vabanenud alade taasasustamise käigus.

Nagu mõned teisedki mesilaseliigid, on meemesilane ühiseluline (peredena elav) lendav putukas. Aasias elab veel kaheksa mesilase perekonna liiki. Kõige tuntum neist on Apis cerana, keda peetakse tähtsaima mesilasekahjuri varroalesta algseks peremeheks[1].


Alamliigid[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Mesilasrassid
Alamliikide algne levila Euroopas ja Ees-Aasias pärast viimast jääaega

Meemesilasel on umbes 25 alamliiki, mida tavaliselt nimetatakse mesilasrassideks. Peamiselt mesinduses peetud Euroopa alamliike on aretusega mõjutatud ja nad on nüüdseks levinud üle maailma. Euroopa rassid praegusel kujul on kujunenud alles pärast Euroopa taasasustamist pärast viimast jääaega. Rass Apis mellifera mellifera levis Euroopa parajama ja jahedama kliimaga piirkondades Alpidest põhja pool. Mesinduses on kõige rohkem kasutusel Apis mellifera carnica, aretatud tõug Buckfasti mesilane ja lõuna pool Apis mellifera ligustica. Ameerikas levib üha enam tapjamesilane, keda tema tigeduse tõttu ei hinnata.

Meemesilase alamliigid võib jaotada rühmadeks (põhiliselt Ruttneri järgi[2]):

  • tumemesilased Põhja- ja Lääne-Euroopast ning Põhja-Aafrikast
  • Carnica rühm
  • troopilise Aafrika mesilased
  • Ees-Aasia mesilased
  • Kesk-Aasia mesilane Apis mellifera pomonella

Peale selle on aretatud tõud, näiteks Buckfasti mesilane, ning Ameerikas ise leviv tapjamesilane.

Meemesilasel on järgmised alamliigid:

Tapjamesilased[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Aafrika meemesilane (hübriid)

1956. aastal viidi Aafrika meemesilaste emamesilased Brasiiliasse, kus puutudes kokku euroopa meemesilasega, tekkis ülimalt agressiivne hübriid, mida nimetatakse brasiilia meemesilaseks, kuid mis on meedia kaudu enam tuntud tapjamesilase nime all. Tapjamesilased suudavad toota mett inimese toodetud magusvedelike abita.[3]

Teaduslik uurimine[muuda | muuda lähteteksti]

Apidoloogia ehk mesindusteadus uurib mesilasi, eriti nende rolli kasulike taimede tolmeldamisel ning nende kasutamist mee saamiseks.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Diana Sammataro, Uri Gerson, Glen Needham. Parasitic mites of honey bees: Life history, implications, and impact. – Annual Review of Entomology, kd 45, 2000, lk 519–548.
  2. Friedrich Ruttner. Naturgeschichte der Honigbienen, Franckh-Kosmos-Verlag: Stuttgart 1992, ISBN 3-440-09125-2.
  3. Otto Oliver Olgo (19. juuli 2017). "Summ-summ, sureb mesimumm". Eesti Ekspress. Ekspress Meedia AS. Originaali arhiivikoopia seisuga 19. juuli 2017.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Anatoomia ja füsioloogia

Glia. 1989;2(1):1–9., veebiversioon (vaadatud 13.10.2014) (inglise keeles)