Meemesilane

Meemesilane
	; Meemesilane maarjaohaka (Silybum marianum) õiele laskumas
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Lülijalgsed Arthropoda;
Klass	Putukad Insecta;
Selts	Kiletiivalised Hymenoptera;
Alamselts	Rippkehalised Apocrita;
Ülemsugukond	Mesilaselaadsed Apoidea;
Sugukond	Mesilaslased Apidae;
Alamsugukond	Apinae;
Triibus	Apini;
Perekond	Mesilane Apis;
Liik	Meemesilane;
Binaarne nimetus
	Apis mellifera; Linnaeus, 1758
	;

Meemesilane ehk kodumesilane (Apis mellifera), keda enamasti nimetatakse lihtsalt mesilaseks, on putuka liik mesilaslaste sugukond mesilase perekonnast.

Meemesilase algne levila oli Euroopa, Aafrika ja Ees-Aasia. Et ta annab mett, siis inimene kasutab teda (vt mesindus) ning ta on levinud üle maailma: teda on levitanud eurooplased juba teisi maailmajagusid koloniseerides. Põllumajandusele on oluline, et meemesilane tolmeldab õisi, mistõttu ta on üks tähtsamaid koduloomi.

Meemesilasel on umbes 25 alamliiki, mida nimetatakse mesilasrassideks. Need kujunesid praegusel kujul alles pärast viimast jääaega jääst vabanenud alade taasasustamise käigus.

Nagu mõned teisedki mesilaseliigid, on meemesilane ühiseluline (peredena elav) lendav putukas. Aasias elab veel kaheksa mesilase perekonna liiki. Kõige tuntum neist on Apis cerana, keda peetakse tähtsaima mesilasekahjuri varroalesta algseks peremeheks^[1].

Alamliigid[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Mesilasrassid

Meemesilasel on umbes 25 alamliiki, mida tavaliselt nimetatakse mesilasrassideks. Peamiselt mesinduses peetud Euroopa alamliike on aretusega mõjutatud ja nad on nüüdseks levinud üle maailma. Euroopa rassid praegusel kujul on kujunenud alles pärast Euroopa taasasustamist pärast viimast jääaega. Rass Apis mellifera mellifera levis Euroopa parajama ja jahedama kliimaga piirkondades Alpidest põhja pool. Mesinduses on kõige rohkem kasutusel Apis mellifera carnica, aretatud tõug Buckfasti mesilane ja lõuna pool Apis mellifera ligustica. Ameerikas levib üha enam tapjamesilane, keda tema tigeduse tõttu ei hinnata.

Meemesilase alamliigid võib jaotada rühmadeks (põhiliselt Ruttneri järgi^[2]):

tumemesilased Põhja- ja Lääne-Euroopast ning Põhja-Aafrikast
Carnica rühm
troopilise Aafrika mesilased
Ees-Aasia mesilased
Kesk-Aasia mesilane Apis mellifera pomonella

Peale selle on aretatud tõud, näiteks Buckfasti mesilane, ning Ameerikas ise leviv tapjamesilane.

Meemesilasel on järgmised alamliigid:

Apis mellifera adami (Ruttner)
Apis mellifera adansonii (Latreille) – lääneaafrika mesilane ehk aafrika kollasekirju mesilane
Apis mellifera anatoliaca (Maa)
Apis mellifera artemisia (Engel)
Apis mellifera capensis (Eschscholtz) – kapimaa mesilane ehk kapi mesilane ehk lõunaaafrika mesilane
Apis mellifera carnica (Pollman) – kraini mesilane
Apis mellifera caucasia (Pollmann) – kaukaasia hall mägimesilane
Apis mellifera cecropia (Kiesenwetter)
Apis mellifera cypria (Pollman) – küprose mesilane
Apis mellifera iberiensis (Engel) – ibeeria mesilane
Apis mellifera intermissa (Maa) – alžeeria mesilane
Apis mellifera jemenitica (Ruttner) – jeemeni mesilane
Apis mellifera lamarckii (Cockerell) – egiptuse mesilane
Apis mellifera ligustica (Spinola) – itaalia mesilane
Apis mellifera litorea (Smith) – lõunaaafrika rannikumesilane
Apis mellifera macedonica (Ruttner)
Apis mellifera meda (Skorikov) – iraani mesilane ehk pärsia mesilane
Apis mellifera mellifera (Linnaeus 1758) – põhjaeuroopa tumemesilane
Meemesilane (Apis mellifera) koos ämblikuga (Thomisus onustus) Donetskis, Ukrainas
Apis mellifera monticola (Smith) – kaguaafrika mägimesilane ehk keenia mägimesilane
Apis mellifera remipes (Gerstaecker) – kaukaasia kollasekirju mesilane
Apis mellifera ruttneri (Sheppard, Arias, Grech & Meixner)
Apis mellifera sahariensis (Baldensperger) – sahara mesilane ehk läänesahara mesilane
Apis mellifera scutellata (Lepeletier 1836) – loodeaafrika mesilane ehk aafrika kilpmesilane ehk lõunaaafrika tasandikumesilane
Apis mellifera siciliana (sicula) (Grassi) – sitsiilia mesilane
Apis mellifera sossimai (Engel)
Apis mellifera syriaca (Skorikov) – süüria mesilane
Apis mellifera taurica (Alpatov) – krimmi mesilane
Apis mellifera unicolor (Latreille) – madagaskari mesilane ehk aafrika mustmesilane.

Tapjamesilased[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Aafrika meemesilane (hübriid)

1956. aastal viidi Aafrika meemesilaste emamesilased Brasiiliasse, kus puutudes kokku euroopa meemesilasega, tekkis ülimalt agressiivne hübriid, mida nimetatakse brasiilia meemesilaseks, kuid mis on meedia kaudu enam tuntud tapjamesilase nime all. Tapjamesilased suudavad toota mett inimese toodetud magusvedelike abita.^[3]

Teaduslik uurimine[muuda | muuda lähteteksti]

Apidoloogia ehk mesindusteadus uurib mesilasi, eriti nende rolli kasulike taimede tolmeldamisel ning nende kasutamist mee saamiseks.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ Diana Sammataro, Uri Gerson, Glen Needham. Parasitic mites of honey bees: Life history, implications, and impact. – Annual Review of Entomology, kd 45, 2000, lk 519–548.
↑ Friedrich Ruttner. Naturgeschichte der Honigbienen, Franckh-Kosmos-Verlag: Stuttgart 1992, ISBN 3-440-09125-2.
↑ Otto Oliver Olgo (19. juuli 2017). "Summ-summ, sureb mesimumm". Eesti Ekspress. Ekspress Meedia AS. Originaali arhiivikoopia seisuga 19. juuli 2017.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Meemesilane andmebaasis eElurikkus

The Honeybee Genome Sequencing Consortium, Insights into social insects from the genome of the honeybee Apis mellifera, Nature, 443, 931–949 (26. oktoober 2006), doi:10.1038/nature05260, veebiversioon (vaadatud 3.10.2014) (inglise keeles)
Sissekanne ITIS-es
Meemesialse alamliigid
H. Glenn Hall, Catherine Zettel-Nalen ja James D. Ellis, African Honey Bee: What You Need to Know, University of Florida, veebiversioon (vaadatud 03.10.2014) (inglise keeles)
Piret Pappel, Kust on pärit meemesilased?, veebiversioon (vaadatud 03.10.2014)

Anatoomia ja füsioloogia

J. A. COLES ja R. K. ORKAND, MODIFICATION OF POTASSIUM MOVEMENT THROUGH THE RETINA OF THE DRONE (APIS MELLIFERAd) BY GLIAL UPTAKE, J. Physiol. (1983), 340, l 157–174, veebiversioon (vaadatud 13.10.2014) (inglise keeles)
Coles JA., Functions of glial cells in the retina of the honeybee drone. Lühikokkuvõte.

Glia. 1989;2(1):1–9., veebiversioon (vaadatud 13.10.2014) (inglise keeles)

J D Evans, K Aronstein, Y P Chen, C Hetru, J-L Imler, H Jiang, M Kanost, G J Thompson, Z Zou, ja D Hultmark, Immune pathways and defence mechanisms in honey bees Apis mellifera, Insect Mol Biol., 1. oktoober 2006; 15(5): 645–656., doi: 10.1111/j.1365-2583.2006.00682.x, PMCID: PMC1847501, veebiversioon (vaadatud 03.10.2014) (inglise keeles)
Mikio Yoshiyama, Ph.D., Innate immune system in the honey bee, veebiversioon (vaadatud 03.10.2014) (inglise keeles)
High Fructose Corn Syrup May Be Partly Responsible for Bees’ Collapsing Colonies, Colin Schultz, SMITHSONIAN.COM, 1. mai 2013, veebiversioon (vaadatud 03.10.2014) (inglise keeles)
James C. Bull, Eugene V. Ryabov, Gill Prince, Andrew Mead, Cunjin Zhang, Laura A. Baxter, Judith K. Pell, Juliet L. Osborne, Dave Chandler, A Strong Immune Response in Young Adult Honeybees Masks Their Increased Susceptibility to Infection Compared to Older Bees, 27. detsember 2012, DOI: 10.1371/journal.ppat.1003083, veebiversioon (vaadatud 03.10.2014) (inglise keeles)
Heike Gätschenberger, Klara Azzami, Jürgen Tautz, Hildburg Beier, Antibacterial Immune Competence of Honey Bees (Apis mellifera) Is Adapted to Different Life Stages and Environmental Risks, 17. Juuni 2013, DOI:10.1371/journal.pone.0066415, veebiversioon (vaadatud 03.10.2014) (inglise keeles)

[1] Diana Sammataro, Uri Gerson, Glen Needham. Parasitic mites of honey bees: Life history, implications, and impact. – Annual Review of Entomology, kd 45, 2000, lk 519–548.

[2] Friedrich Ruttner. Naturgeschichte der Honigbienen, Franckh-Kosmos-Verlag: Stuttgart 1992, ISBN 3-440-09125-2.

[3] Otto Oliver Olgo (19. juuli 2017). "Summ-summ, sureb mesimumm". Eesti Ekspress. Ekspress Meedia AS. Originaali arhiivikoopia seisuga 19. juuli 2017.

[1]

[2]

[3]