Meemesilane
 | See artikkel vajab toimetamist. (August 2017) |
| Meemesilane | |
|---|---|
 Meemesilane maarjaohaka (Silybum marianum) õiele laskumas | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Lülijalgsed Arthropoda |
| Klass |
Putukad Insecta |
| Selts |
Kiletiivalised Hymenoptera |
| Alamselts |
Rippkehalised Apocrita |
| Ülemsugukond |
Mesilaselaadsed Apoidea |
| Sugukond |
Mesilaslased Apidae |
| Alamsugukond |
Apinae |
| Triibus |
Apini |
| Perekond |
Mesilane Apis |
| Liik |
Meemesilane |
| Binaarne nimetus | |
|
Apis mellifera Linnaeus, 1758 | |
 | |
Meemesilane ehk kodumesilane (Apis mellifera), keda enamasti nimetatakse lihtsalt mesilaseks, on putukaliik mesilaslaste sugukond mesilase perekonnast.
Meemesilase algne levila oli Euroopa, Aafrika ja Ees-Aasia. Et ta annab mett, siis inimene kasutab teda (vt mesindus) ning ta on levinud üle maailma: teda on levitanud eurooplased juba teisi maailmajagusid koloniseerides. Põllumajandusele on oluline, et meemesilane tolmeldab õisi, mistõttu ta on üks tähtsamaid koduloomi.
Meemesilasel on umbes 25 alamliiki, mida nimetatakse mesilasrassideks. Need kujunesid praegusel kujul alles pärast viimast jääaega jääst vabanenud alade taasasustamise käigus.
Nagu mõned teisedki mesilaseliigid, on meemesilane ühiseluline (peredena elav) lendav putukas. Aasias elab veel kaheksa mesilase perekonna liiki. Kõige tuntum neist on Apis cerana, keda peetakse tähtsaima mesilasekahjuri varroalesta algseks peremeheks[1].
Alamliigid[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Mesilasrassid
Pikemalt artiklis 
Meemesilasel on umbes 25 alamliiki, mida tavaliselt nimetatakse mesilasrassideks. Peamiselt mesinduses peetud Euroopa alamliike on aretusega mõjutatud ja nad on nüüdseks levinud üle maailma. Euroopa rassid praegusel kujul on kujunenud alles pärast Euroopa taasasustamist pärast viimast jääaega. Rass Apis mellifera mellifera levis Euroopa parajama ja jahedama kliimaga piirkondades Alpidest põhja pool. Mesinduses on kõige rohkem kasutusel Apis mellifera carnica, aretatud tõug Buckfasti mesilane ja lõuna pool Apis mellifera ligustica. Ameerikas levib üha enam tapjamesilane, keda tema tigeduse tõttu ei hinnata.
Meemesilase alamliigid võib jaotada rühmadeks (põhiliselt Ruttneri järgi[2]):
- tumemesilased Põhja- ja Lääne-Euroopast ning Põhja-Aafrikast
- Carnica rühm
- troopilise Aafrika mesilased
- Ees-Aasia mesilased
- Kesk-Aasia mesilane Apis mellifera pomonella
Peale selle on aretatud tõud, näiteks Buckfasti mesilane, ning Ameerikas ise leviv tapjamesilane.
Meemesilasel on järgmised alamliigid:
- Apis mellifera adami (Ruttner)
- Apis mellifera adansonii (Latreille) – lääneaafrika mesilane ehk aafrika kollasekirju mesilane
- Apis mellifera anatoliaca (Maa)
- Apis mellifera artemisia (Engel)
- Apis mellifera capensis (Eschscholtz) – kapimaa mesilane ehk kapi mesilane ehk lõunaaafrika mesilane
- Apis mellifera carnica (Pollman) – kraini mesilane
- Apis mellifera caucasia (Pollmann) – kaukaasia hall mägimesilane
- Apis mellifera cecropia (Kiesenwetter)
- Apis mellifera cypria (Pollman) – küprose mesilane
- Apis mellifera iberiensis (Engel) – ibeeria mesilane
- Apis mellifera intermissa (Maa) – alžeeria mesilane
- Apis mellifera jemenitica (Ruttner) – jeemeni mesilane
- Apis mellifera lamarckii (Cockerell) – egiptuse mesilane
- Apis mellifera ligustica (Spinola) – itaalia mesilane
- Apis mellifera litorea (Smith) – lõunaaafrika rannikumesilane
- Apis mellifera macedonica (Ruttner)
- Apis mellifera meda (Skorikov) – iraani mesilane ehk pärsia mesilane
- Apis mellifera mellifera (Linnaeus 1758) – põhjaeuroopa tumemesilane
- Apis mellifera monticola (Smith) – kaguaafrika mägimesilane ehk keenia mägimesilane
- Apis mellifera remipes (Gerstaecker) – kaukaasia kollasekirju mesilane
- Apis mellifera ruttneri (Sheppard, Arias, Grech & Meixner)
- Apis mellifera sahariensis (Baldensperger) – sahara mesilane ehk läänesahara mesilane
- Apis mellifera scutellata (Lepeletier 1836) – loodeaafrika mesilane ehk aafrika kilpmesilane ehk lõunaaafrika tasandikumesilane
- Apis mellifera siciliana (sicula) (Grassi) – sitsiilia mesilane
- Apis mellifera sossimai (Engel)
- Apis mellifera syriaca (Skorikov) – süüria mesilane
- Apis mellifera taurica (Alpatov) – krimmi mesilane
- Apis mellifera unicolor (Latreille) – madagaskari mesilane ehk aafrika mustmesilane.
Tapjamesilased[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Aafrika meemesilane (hübriid)
1956. aastal viidi Aafrika meemesilaste emamesilased Brasiiliasse, kus puutudes kokku euroopa meemesilasega, tekkis ülimalt agressiivne hübriid, mida nimetatakse brasiilia meemesilaseks, kuid mis on meedia kaudu enam tuntud tapjamesilase nime all. Tapjamesilased suudavad toota mett inimese toodetud magusvedelike abita.[3]
Teaduslik uurimine[muuda | muuda lähteteksti]
Apidoloogia ehk mesindusteadus uurib mesilasi, eriti nende rolli kasulike taimede tolmeldamisel ning nende kasutamist mee saamiseks.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Diana Sammataro, Uri Gerson, Glen Needham. Parasitic mites of honey bees: Life history, implications, and impact. – Annual Review of Entomology, kd 45, 2000, lk 519–548.
- ↑ Friedrich Ruttner. Naturgeschichte der Honigbienen, Franckh-Kosmos-Verlag: Stuttgart 1992, ISBN 3-440-09125-2.
- ↑ Otto Oliver Olgo (19. juuli 2017). "Summ-summ, sureb mesimumm". Eesti Ekspress. Ekspress Meedia AS. Originaali arhiivikoopia seisuga 19. juuli 2017.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Apis mellifera |
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Mesilane |
- Meemesilane andmebaasis eElurikkus
- The Honeybee Genome Sequencing Consortium, Insights into social insects from the genome of the honeybee Apis mellifera, Nature, 443, 931–949 (26. oktoober 2006), doi:10.1038/nature05260, veebiversioon (vaadatud 3.10.2014) (inglise keeles)
- Sissekanne ITIS-es
- Meemesialse alamliigid
- H. Glenn Hall, Catherine Zettel-Nalen ja James D. Ellis, African Honey Bee: What You Need to Know, University of Florida, veebiversioon (vaadatud 03.10.2014) (inglise keeles)
- Piret Pappel, Kust on pärit meemesilased?, veebiversioon (vaadatud 03.10.2014)
- Anatoomia ja füsioloogia
- J. A. COLES ja R. K. ORKAND, MODIFICATION OF POTASSIUM MOVEMENT THROUGH THE RETINA OF THE DRONE (APIS MELLIFERAd) BY GLIAL UPTAKE, J. Physiol. (1983), 340, l 157–174, veebiversioon (vaadatud 13.10.2014) (inglise keeles)
- Coles JA., Functions of glial cells in the retina of the honeybee drone. Lühikokkuvõte.
Glia. 1989;2(1):1–9., veebiversioon (vaadatud 13.10.2014) (inglise keeles)
- J D Evans, K Aronstein, Y P Chen, C Hetru, J-L Imler, H Jiang, M Kanost, G J Thompson, Z Zou, ja D Hultmark, Immune pathways and defence mechanisms in honey bees Apis mellifera, Insect Mol Biol., 1. oktoober 2006; 15(5): 645–656., doi: 10.1111/j.1365-2583.2006.00682.x, PMCID: PMC1847501, veebiversioon (vaadatud 03.10.2014) (inglise keeles)
- Mikio Yoshiyama, Ph.D., Innate immune system in the honey bee, veebiversioon (vaadatud 03.10.2014) (inglise keeles)
- High Fructose Corn Syrup May Be Partly Responsible for Bees’ Collapsing Colonies, Colin Schultz, SMITHSONIAN.COM, 1. mai 2013, veebiversioon (vaadatud 03.10.2014) (inglise keeles)
- James C. Bull, Eugene V. Ryabov, Gill Prince, Andrew Mead, Cunjin Zhang, Laura A. Baxter, Judith K. Pell, Juliet L. Osborne, Dave Chandler, A Strong Immune Response in Young Adult Honeybees Masks Their Increased Susceptibility to Infection Compared to Older Bees, 27. detsember 2012, DOI: 10.1371/journal.ppat.1003083, veebiversioon (vaadatud 03.10.2014) (inglise keeles)
- Heike Gätschenberger, Klara Azzami, Jürgen Tautz, Hildburg Beier, Antibacterial Immune Competence of Honey Bees (Apis mellifera) Is Adapted to Different Life Stages and Environmental Risks, 17. Juuni 2013, DOI:10.1371/journal.pone.0066415, veebiversioon (vaadatud 03.10.2014) (inglise keeles)