Lammas

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib lambast; lamba perekonna ning teiste selle liikide kohta vaata artiklit Lammas (perekond)

Lammas
Lambad Argentinas
Lambad Argentinas
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Imetajad Mammalia
Selts: Sõralised Artiodactyla
Sugukond: Veislased Bovidae
Alamsugukond: Kitslased Caprinae
Perekond: Lammas Ovis
Liik: aries
Ladinakeelne nimetus
Ovis aries
Linnaeus, 1758

Lammas ehk kodulammas (Ovis aries) on loomaliik veislaste sugukonna lamba perekonnast, üks levinumaid koduloomi.

Nagu kõik mäletsejad, on ka lammas sõraline. Ta saab suguküpseks kaheaastaselt ja võib elada kuni 12 aastat. Lammas kaalub 60–125 kilo. Emasel lambal (ehk utel) on kaks nisa, ta sünnitab korraga 1–3 talle ning tiinus kestab alla viie kuu.

Lamba vähenõudlikkus on aidanud kaasa tema laiale levikule. Teda kasvatatakse nii tasandikel kui ka mägedes, stepis ja poolkõrbetes. Kokku on lambaid maailmas üle ühe miljardi. Lambail võib olla tähtis roll ka ökosüsteemis: Eestis aitavad lambad säilitada puisniite, mis nendeta kalduvad võsastuma.

Tõenäoliselt põlvneb kodulammas Euroopa ja Aasia metsikutest muflonitest. Lammas oli üks esimesi kodustatud loomi, kellest on jälgi juba varases Mesopotaamia kultuuris: sumerikeelseis tekstides tähendas planeetide ehk rändtähtede kohta kasutatav sõna algselt metslammast (vastandina kinnistähtedele, kes püsisid paigal ja keda võrreldi kodulammastega).

Terminoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Lambatall

Kohitsemata suguküps isane lammas on eesti keeles jäär ehk päss, kohitsetu oinas. Emane lammas (vanem kui 1 aasta[1]) on utt (utt : ute : utte), noor lammas on tall (tall : talle : talle). Noort oinast nimetatakse oinikuks või oiniktalleks, noort utte utetalleks. Lammaste rühma nimetatakse lambakarjaks.

Lamba anatoomia ja füsioloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Lamba tüümus[muuda | muuda lähteteksti]

Lamba embrüol on tuvastatud tüümus embrüonaalses arengujärgus[2].

Lamba embrüo tüümus hakkab formeeruma tiinuse esimesel trimestril. Meriino lammaste neonataalne tümektoomia takistab uurijate arvates perifeersete T-rakkude populatsioonide normaalset teket.[3]

Lamba tüümus kasvab ka pärast lambatalle sündi ja saavutab maksimumi ~2 kuu vanuses.

Pole selge, kas lammaste jaoks on tüümus elutähtis elund – in utero tümektoomia läbinud lambatalledel ei tuvastatud postnataalse arengu jooksul nn runting syndrome (tüümuse atroofia jm).

Lamba tüümus on paariline elund, mille vasak ja parem pool asuvad mõlemal pool kaela – saab eristada tüümuse kihnu, koort, säsi, kortikomedulaarset tsooni.[4]

Suurenenud lamba tüümus

Lamba tüümuses on tuvastatud Hassalli kehade lõhustamine makrofaagide poolt. Lamba embrüo tüümuses toimub suurenenud Hassalli kehade lõhustumine makrofaagide poolt kas tiinuse lõppedes või kohe pärast lambatalle sündi; need asendatakse uute Hassalli kehadega. Arvatakse, et see on normaalne füsioloogiline protsess, mis peaks kestma kogu eluperioodi jooksul.[5]

Kasutusalad[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis saadakse lambalt eelkõige villa ja liha. Lambavill on maailmas enim tarvitatav loomne kiud, tavaliselt saadakse seda pügamise teel 1–2 korda aastas.

Mujal tarvitatakse laialt ka kõrge kaltsiumisisaldusega lambapiima, millest muuhulgas valmistatakse juustu, jogurtit ja kääritatud jooke. Suurim lambapiimatootja oli 2008. aastal Hiina (1 096 000 tonni ehk 12,1 maailma toodangust); kokku toodeti tol aastal 9 069 676 tonni lambapiima. Tuntud lambajuustud on Bulgaarias ja Kreekas toodetav feta, Prantsuse Roquefort, Hispaania Manchego ning Itaalia Pecorino Romano ja Ricotta.

Lamba nahka, sarvi, karvu ja konte kasutavad kerge- ja keemiatööstus. Eestis kasutatakse lambanahku tihti vaipade ja mööblikatetena, lambanahkadest on tehtud ka näiteks torupillide õhukotte.

Üks tähtsamaid lambakasvatuse kõrvalsaadusi on lanoliin. Seda veekindlat rasvast ainet valmistatakse lambavillast ning kasutatakse laialdaselt kosmeetikatööstuses.

Lambaliha[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Lambaliha.

Eestis tarvitatakse lambaliha toiduks suhteliselt vähe, samas on sel tähtis roll Kaukaasia, Kesk-Aasia ja Araabia köögis.

21. sajandil süüakse kõige rohkem lambaliha Pärsia lahe äärsetes riikides, Uus-Meremaal, Austraalias, Kreekas, Uruguays, Suurbritannias ja Iirimaal. Neis maades süüakse 3–18 kilo liha inimese kohta aastas. Lambaliha on populaarne ka Prantsusmaal, Aafrikas (eriti Maghribis), Kariibi mere saartel, Lähis-Idas, Indias ning mõnes Hiina piirkonnas. Sageli tuleneb see lambakasvatustraditsioonist. Samas tarvitab keskmine USA elanik lambaliha aastas vaid pool kilo või vähem; selle asemel süüakse aastas keskmiselt 22 kilo sea- ja 29 kilo veiseliha.

Eriti just neis riikides võidakse levinud või traditsioonilisi toite valmistada rupskitest. Mitmel pool maailmas peetakse lamba munandeid delikatessiks. Üks tavatumaid toite on Šoti rahvusroog haggis: lamba siseelundid küpsetatakse koos kaerakruupide ja hakitud sibulatega lambamaos. Norra rahvustoitude hulka kuulub lambapeast valmistatud smalahove. Traditsiooniliselt valmistatakse ka Kesk-Aasias, Kaukaasias ning Lähis-Idas populaarset pilaffi ja šašlõkki just lambalihast.

Lambakasvatus[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti kliimas karjatatakse lambaid suvel karjamaal. Talvel söödetakse neile koresööta (heina ja põhku), kuivsilo, märgsilo, juurvilja ja jõusööta.

Tänapäeval kasvatatakse lambaid kõige enam Austraalias, Uus-Meremaal, Briti saartel ning mõnes Lõuna-Ameerika riigis.

Lambad Soomes

Lambatõud[muuda | muuda lähteteksti]

Kihnu maalammas on kohalik põlistõug, viimane säilinud haru varem kogu Eestis levinud eesti maalambast. Tema säilitamisega tegeleb Kihnu Maalambakasvatajate Selts. Eestis on aretatud kahte eestimaist lambatõugu: eesti tumedapealist lambatõugu ja eesti valgepealist lambatõugu.

Lammas kultuuris[muuda | muuda lähteteksti]

Lambad on juba vanades kultuurides levinud ohvriloomad. Sellistena on neid korduvalt kirjeldatud piiblis, kust pärineb ka mõiste patuoinas – keegi, kes ohverdatakse või keda karistatakse kellegi teise pattude eest. Samas seostuvad nad kunstis pastoraalse idülliga. Kreeka mütoloogiast on tuntud imetabaste omaduste lambanahk – kuldvillak.

Lammaste järgi on nime saanud Jäära tähtkuju. Samuti on lammas kaheksas Hiina sodiaagi kaheteistkümnest tähtkujust; selle järgi sai nime Hiina kalendri lamba aasta.

Maailmas on populaarne Briti multifilm "Lammas Shaun" ("Shaun the Sheep"). Eestis valmis 1992. aastal lastefilm "Lammas all paremas nurgas" (režissöör Lembit Ulfsak). Leonie Swanni raamatut "Glennkill" on tituleeritud lambakriminulliks, selles kirjeldatakse karjase mõrva uurimist tema lammaste pilgu läbi.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eesti maaelu entsüklopeedia (L–Ü), 2009. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 351
  2. R. K. Jordan, Development of sheep thymus in relation to in utero thymectomy experiments, 16. november 2005, DOI: 10.1002/eji.1830061007, European Journal of Immunology, 6. väljaanne, nr 10, lk 693–698, oktoober 1976, veebiversioon (vaadatud 31.12.2014.a.)(inglise keeles)
  3. Craig P. Cunningham, Wayne G. Kimpton, Anita Fernando ja Ross N. P. Cahill, Neonatal thymectomy identifies two major pools of sessile and recirculating peripheral T cells which appear to be under separate homeostatic control, Int. Immunol. (2001) 13 (11): 1351-1359., doi: 10.1093/intimm/13.11.1351, veebiversioon (vaadatud 31.12.2014.a.)(inglise keeles)
  4. K. Yamaguchi, M. Miyasaka, Microvasculature of the Sheep Thymus, Histophysiology of the Immune System, Advances in Experimental Medicine and Biology, 237. väljaanne, 1988, lk 571-575, veebiversioon (vaadatud 31.12.2014.a.)(inglise keeles)
  5. Kotani M, Fukumoto T, Brandon MR., Destruction of Hassall's corpuscles by macrophages in the sheep thymus. Lühikokkuvõte., Cell Tissue Res. 1981;217(1):49-54., veebiversioon (vaadatud 31.12.2014.a.)(inglise keeles)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]