Puidumesilane

Puidumesilane
	; Xylocopa valga
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Lülijalgsed Arthropoda;
Klass	Putukad Insecta;
Selts	Kiletiivalised Hymenoptera;
Ülemsugukond	Mesilaselaadsed Apoidea;
Sugukond	Mesilaslased Apidae;
Alamsugukond	Xylocopinae;
Perekond	Puidumesilane Xylocopa (Latreille, 1802);

Puidumesilane (Xylocopa) on mesilaste perekond, millesse kuulub umbes 500 liiki. Perekonna nimetus tuleneb nende pesitsuskäitumisest, kuna peaaegu kõik neist õõnestavad oma pesakäigud surnud või elus puitu, sealhulgas bambusesse. Erandiks on peamiselt alamperekonna Proxylocopa liigid, kes kaevavad urud pinnasesse.

Perekonnale andis nime esmakirjeldaja, Prantsuse entomoloog Pierre André Latreille 1802. aastal. Ta tuletas selle vanakreeka sõnast ξυλοκὀπος xylokopos 'puusepp'.^[1]

Kohati on puidumesilased olulised tolmeldajad, nt tolmeldavad nad üht tuntumat orhideede liiki õilsat kuukinga (Phalaenopsis amabilis). Mõningate taimeliikide puhul (Passiflora incarnata ja Orphium) on nad ainsad tolmeldajad. Samas on täheldatud, et juhtudel, kui puidumesilased ei ulatu õiekuju tõttu nektarini, võivad nad lõigata õielehtedesse lõhed, pääsedes nii nektarini ka ilma taime tolmeldamata. Puidumesilaste lõigatud lõhesid võivad kasutada ka meemesilased (Apis mellifera).

Enamik puidumesilaste liike on üksiklased, kuid mõned moodustavad ka väikesi kolooniaid, kus emamesilased tütardega koos elavad. Sel juhul võib esineda tööjaotus: üks emamesilane kogub toitu ja muneb, teised aga valvavad pesa. Euroopas levinud liikidel kolooniaid ei esine. Munad on emamesilasega võrreldes suured ja kuuluvad putukamunadest suurimate hulka.

Puidumesilased ei toitu puidust, kuid ehitavad sellesse pesad. Emane puidumesilane närib puitu käigu, mille jaotab kambriteks, kuhu toob õietolmu ja nektarit ning muneb ühe muna. Puidu pinna lähedale õõnestatud käigud võivad olla küllaltki suured (sisenemisava läbimõõt kuni 12 mm) ning pikad, ulatudes mitme meetrini. Seetõttu võivad puidumesilased põhjustada aastate jooksul tõsiseid kahjustusi puithoonetele, peamiselt katmata puidule rõdudel, terrassidel, seinavoodris jms. Valdavalt on kahjustused siiski pindmised ja väheolulised.^[2]

Puidumesilasi söövad mitmed loomad ja linnud, näiteks rähnid, kes kuulevad mesilasevastsete häält ning teevad puusse nende kättesaamiseks auke.

Sageli aetakse puidumesilasi segi kimalastega. Selgeim eristav tunnus on kõht, mis on puidumesilastel läikiv, kimalastel aga karvane.

Üks Euroopas levinumaid puidumesilaste liike on metallsiniselt helkiv Xylocopa violacea, mis kuulub ühtlasi Euroopa suurimate mesilaste hulka. Tema looduslik levila ulatub ka Aasiasse, kus selle lõunapiiriks on 30. laiuskraad. Euroopas jäävad levila põhjapiirile Wales, Inglismaa ja Saksamaa. Nagu enamik puidumesilasi, teeb ta pesa jalal kuivanud puude tüvedesse. Ta ei ole kuigi agressiivne ning ründab vaid ohu korral, isastel puuduvad astlad sootuks.

Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eestist on ainsa puidumesilaste liigina leitud nii metsas kui ka asulates elav Xylocopa valga, keda on tuvastatud vähemalt viiel korral^[3], seega peetud haruldaseks^[2]. XIX sajandil arvatavasti kadunud kogu Baltikumis.

Enamik selle perekonna liike elab soojemates maades^[4]. Puidumesilased on soojalembesed ning Kesk-Euroopas on nad aktiivsed aprillist augustini.