Sibul

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib hariliku sibula sibulatest kui toiduainest ja droogist; taimeliigi kohta vaata artiklit Harilik sibul; hariliku sibula pealsete kui toiduaine kohta vaata artiklit Roheline sibul; taimeorgani kohta vaata artiklit Sibul (organ); perekonnanime kohta vaata Sibul (perekonnanimi); Valga maakonnas asuva karjääri kohta vaata Sibula karjäär.

Sibulad

Sibul on taimset päritolu toiduainet, mille all peetakse tavaliselt silmas hariliku sibula küpsenud ja puhkeseisus jämenenud lühivõsu.

Inimeste toiduks tarvitatakse sibula sibulat kas toorelt või kulinaarselt sibulatoitudeks töödelduna aga süüakse ka sibulalehti ehk sibulapealseid.

Sibul on ka hariliku sibula (Allium cepa L.) sünonüüm.[1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Sibul on üks vanemaid kultuurtaimi, kelle metsikuid esivanemaid tarvitas inimene juba kiviajal. Kultuurtaimena hakati teda viljelema kõigepealt Kesk- ja Edela-Aasias umbes 5000–6000 aastat tagasi. Esialgsetelt viljelusaladelt levis sibul kõigepealt Egiptusse ning sealt Vana-Kreeka ja Rooma riigi valdustesse. Roomlaste vallutusretkede tulemusena sai ta peagi laiemalt tuntuks ka mujal Euroopas.

Tänapäeval on söögisibul majanduslikult väga tähtis köögivili, mida kasvatatakse kõikjal maailmas. Kogutoodangult on ta köögiviljadest tomati, peakapsaste ja porgandi järel neljandal kohal maailmas.

Tarvitamine[muuda | muuda lähteteksti]

Toiduks tarvitatakse nii sibulat kui ka rohelisi lehti (pealseid). Sibulat tarvitatakse põhiliselt toitude maitsestamiseks ja lisandina mitmeti: toorelt, praetult, keedetult, marineeritult, kuivatatult jne. Pealseid kasutatakse peamiselt värskelt eelkõige salatite, aga ka teiste toitude valmistamisel.

Toiteväärtus ja biokeemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Sibul sisaldab rohkesti suhkruid ning inimorganismile vajalikke ja väärtuslikke mineraalaineid. Vitamiinidest leidub sibulas C-vitamiini, PP-vitamiini, B-rühma vitamiine jt vitamiine, samuti karotiini.

Sibulapealsed sisaldavad C-vitamiini ja karotiini tunduvalt rohkem ning teisi vitamiine ja mineraalaineid enam-vähem samas koguses kui sibul. Hinnatud on nii sibulas kui ka pealsetes leiduvad sulfiidseid ühendeid sisaldavad eeterlikud õlid, mis suurendavad söögiisu ja soodustavad seedimist.

Toitained[2]
Toitained Väärtus
100 g kohta
Ühik
Vesi 89,11 g
Kalorsus 40 kcal
Valgud 1,10 g
Lipiidid 0,10 g
Tuhk 0,35 g
Süsivesikud 9,34 g
Sahharoos 0,99 g
Glükoos 1,97 g
Fruktoos 1,29 g
Kiudained 1,7 g
Toiteelemendid[2]
Toiteelement Väärtus
100 g kohta
Ühik
Kaltsium (Ca) 23,0 mg
Raud (Fe) 0,21 mg
Magneesium (Mg) 10,0 mg
Fosfor (P) 29,0 mg
Kaalium (K) 146,0 mg
Naatrium (Na) 4,0 mg
Tsink (Zn) 0,17 mg
Vask (Cu) 0,04 mg
Mangaan (Mn) 0,13 mg
Fluoriid (F) 1,1 mg
Seleen (Se) 0,5 μg
(1 g = 1000 mg; 1 mg = 1000 μg)
Vitamiinid[2]
Vitamiin Väärtus
100 g kohta
Ühik
C 7,4 mg
B1 0,046 mg
B2 0,027 mg
B3 0,116 mg
B4 6,10 mg
B5 0,123 mg
B6 0,120 mg
E 0,02 mg
Folaat 19,0 μg
Luteiin+
zeaksantiin
4,0 μg
K 0,4 μg
Aminohapped[2]
Aminohape Väärtus
100 g kohta
Ühik
Glutamiinhape 0,258 g
Arginiin 0,104 g
Aspartaamhape 0,091 g
Lüsiin 0,039 g
Leutsiin 0,025 g
Fenüülalaniin 0,025 g
Glütsiin 0,025 g
Treoniin 0,021 g
Valiin 0,021 g
Seriin 0,021 g
Alaniin 0,021 g

Toodang[muuda | muuda lähteteksti]

2009. aastal toodeti maailmas 72,31 miljonit tonni sibulaid ning sibulakasvatuse alla jäävate põldude kogupindala oli 3,69 miljonit hektarit. Viimase 40 aastaga on toodangu maht tõusnud natuke üle nelja korra.

Suurimad tootjad 2008. aastal[3]
Riik Toodang,
tonnides
Osakaal,
%
Hiina Hiina 20 817 295 28,8
India India 13 565 000 18,7
USA USA 3 407 370 4,7
Pakistan Pakistan 2 015 200 2,8
Türgi Türgi 2 007 120 2,8
Iraan Iraan 1 849 275 2,6
Egiptus Egiptus 1 728 417 2,4
Venemaa Venemaa 1 712 500 2,4
Brasiilia Brasiilia 1 367 066 1,9
Jaapan Jaapan 1 271 000 1,8
Maailm kokku 72 348 213 100

Sibul ravimtaimena[muuda | muuda lähteteksti]

Sibula kasutamist ravi otstarbel on kirjeldatud Ebersi papüürus (1500 eKr) erinevate vormidena ja erinevate toimetega ravimaks peavalu, hammustusi, sooleusse ja südamega seotud vaevusi, nakkusi ja pahaloomulisi muutusi.[4]

Vanad roomlased kasutasid sibulateraapiat mitmete seisundite ravis, Plinius Vanema "Loodusloos" (Naturalis historia) olevat sibulaid kasutatud koerahammustuse, suuhaavandite ja alopeetsia korral.[5]

Inglise botaanik, arst ja astroloog Nicholas Culpeper (1616–1654) arvas oma 1653. aastal avaldatud raamatus "Culpeper's Complete Herbal, and English Physician ... To which is annexed ..." sibulaid Marsile kuuluvaiks ja tema voorusteks omadust igatsorti 'korruptsiooni' ligi tõmmata, kui neid üks koorida ja sitahunniku otsa panna siis tõmbab ta 'roiskumise' endasse juba poole päevaga; kui teda mudida ja asetada katkukoldele (plague sore) on tõenäoline, et ta toimib sellel sarnaselt. Nad stimuleerivad isu, tekitavad janu, kergendavad seedimist, kutsuvad naistel esile menstruatsiooni, aitavad 'hullu koera' puremise korral ja ka teiste mürgiste loomade vastu, koos mee ja rukkiga rohkendavad seemnevedelikku, eriti seemneid neis. Sibul tapab lastel usse, kui nad joovad paastumise peale vedelikku, milles on sibulaid üleöö hoitud. Kaapides suure sibula seest õõnaks, täites selle siirupiga, küpsetades sütel ja eemaldades pealmised kihid ning segades massiks, saadakse universaalne salv katkupaisete või haavandite korral. Sibulamahl on hea tulekahju, kuuma vee või püssirohu tagajärjel tekkinud villidele või põletushaavadele. Sibulamahl koos äädikaga eemaldab nahalt vistrikud, vanadusplekid. Tilgutatuna kõrva vähendab valu ja sellega kaasnevaid 'hääli'.[6]

Inglise botaanik John Hill (1714–1775) kirjeldas oma 1751. aastal välja antud raamatu "A history of the materia medica. Containing descriptions of all the substances used in medicine" 35. peatükis Cepa sibula välimust ja kasutamist meditsiinilisteks otstarveteks : kurtuse, kiilaspäisuse, astma jt seisundite korral kas kuuma auruvanni, sibulasiirupi või alkhoholitinktuurina. Tema järgi oli cepa üks Linnaeuse Hexandria (6. klass) Monogynia (order) [7] test.[8]

Inglise arst George Motherby (1732–1793) ei peatunud oma 1795. aastal välja antud raamatus sibulataime botaanilisel kirjeldusel pikal,t kuna kasvatuse eesmärgiks oli peamiselt keedetud sibul, sibula tarbimine võib põhjustada puhitust, janu ja peavalu, kuid võiks sobida flegmaatilise temperamendiga inimestele; on soojendav, verd vedeldav, röga lahtistav ja uriinieritust soodustav ning dissolving gravelly concretions. Võimsalt antiseptiline, ja tuumoritele pannes suppurating. Aktiivseim osa on juur: kuid aktiivsus kaob kuivatamisel, veega destilleerides taastuvad kibedus ja maitse.[9]

Sibulaid olevat Ameerika kodusõja (1861–1865) ajal sõdurite tulirelvahaavade ravimiseks nõudnud ka kindral Ulysses Simpson Grant.[10][11]

Šoti arsti William Culleni (1710–1790) arvates muutub sibula purustamisel tekkiv lenduv kooslus õhuga kokkupuutel (on püsimatu) nii, et tema ei oskaks sellele küll meditsiinilist väärtust omistada kuid sissesööduna võib sibul soodustada uriini eritumist, seedimist. Cullen uskus aga, et sibulamahla kõrva tilgutamine võib aidata kurtuse korral.[12]

Taimepõhised ravisüsteemid

India traditsioonilise meditsiini ajurveeda, tänapäeval liigitatakse ravisüsteemi ka alternatiivmeditsiini hulka, alustekstis Charaka saḿhitā on kirjeldatud sibula tervendamisomadusi [13]. Ajurveeda taimeravis kasutataks sibulat mitmete haiguslike seisundite ravis.[14]

Sibula nimed Ajurveeda meditsiinis on näiteks Pallandu, Durgandh, Mukha-doshaka, Raktakanda (Charaka).

India traditsioonilise meditsiini Siddha meditsiinis, mille õitseaeg oli Induse kultuuris,tänapäeval on liigitatud alternatiivmeditsiini hulka, on sibul Vellai Vengayam.

Unaani meditsiinis on sibul Piyaaz (Pärsia), Basl (Araabia) ja selle tuntud toimeteks on sugutungi tõstmine(potentsiravim, afrodisiakum).[15].

Kuivatatud sibula sibulat on kasutatud suukaudse rasestumisvastase vahendina, väliselt linimendina ja menstruatsiooni ajal vereeritust soodustava ainena (emmenagoogid) ka pessaarina.

Rahvameditsiinis
Eesti taimeravi

Vigala Sass soovitas koduseks taimeraviks tarvitada harilikku sibulat (rohelisi pealseid, õisikuid ja mugulat) ja talisibulat kuivatult, külmutatult, küpsetatult ja värskelt.

Koduse ravi kasutusaladeks on pakutud sääskede ja kihulaste pistete sügelus; aeglane seedimine; kõhukinnisus; erektsiooninõrkus; hingamisteede äge põletik; isutus; külmetushaigused; köha; kurguvalu; liigesepõletik; reumaatiline põletik; nina- ja suukoopa limaskestapõletik; podagravalu. Kasutatakse ka kiilaspäisuse ja skleroosi ennetamiseks, sugutungi suurendamiseks, kõhuusside väljutamiseks ja suhkrutõve erivormide korral antiseptilise verepuhastina. Antiseptilise toime tõttu küpsetatult ka paisete, umbesoleku, furunkulite, karvanääpsude mädase põletiku ja sügeliste korral.[17]

Aleksander Heintalu: "Sassi raviraamat 3. Ravimine ravimtaimedega 6." on harilikku sibulat taimeravi retseptides kasutatud ravimteede, õlimäärete, -tinktuuride, vannisegude,inhalatsioonitee, silma-, kurgu- ja ninatilkade, tampoonide, peitsimissegude ja kompresside koostises, mille näidustuseks on sibula sees- või välispidine tarvitamine sapilise maksapõletiku, ohatise, higinäärmete põletiku, ristluuvalu, nimmevalu, vesimunandi, neitsinahapõletiku, nõrgenenud sugutungi (Hypaphrodisia), liigkolesteriinveresuse, jõunõrkuse (Hypodynamia),soomustõve (Ichtyosis), katarraalse kollatõve (Icterus catarrhalis), nugiussiliste soolesulguse (Ileus verminosus), mädavill-lööbe (Impetigo), lihtsa mädavill-lööbe (impetigo simplex), kärbseseene mürgistuse, sapipeetuse (Ishocholia), sarvkestapõletiku (keratitis), silma vikerkesta põletiku, kõneneuroosi (lalonurosis), kõnepelguse (lalophobia), kõripõletiku (laryngitis), punase salakoi (Lichenis rubra), kivitõve (lihtiasis), neerukivitüve (lihthiasis renalis), lümfisõlmede põletiku (lympadenitis), mädase lümfisõlmede põletik (lymphadenitis purulenta), lümfiteede põletiku,lihasetoonuse puudulikkuse (myatonia), lihaseatroofia (myathropia), mädase lihasepõletiku, kõrvatrumminaha põletiku, neerupõletike, närvipõletiku (neuritis), reumatoidse närvipõletiku, öiste valude (nyctalgia), väikeste häbememokkade põletiku (nymphitis), hambapõletiku (odontitis), valuliku kusemise (odynuria), küünepõletiku (onychis), küünte seentõbi (onychoycosis), munasarjapõletiku korral.

Sibul (viljakustaim)[muuda | muuda lähteteksti]

Taimse afrodisiakumina (termin on tuletatud tõenäoliselt vanakreeka mütoloogias armastus-, ilu- ja viljakusjumalanna Aphrodite nimest) on kasutatud mitmetes alternatiivmeditsiini süsteemides.

Unaani meditsiinis on sibulat kasutatud sugutungi tõstmiseks (potentsiravim, afrodisiakum).[15].

Eesti taimeravis ei peeta sibulat nõrgenenud sugutungi (hypaphrodisia) korral otseselt ravimiks, kui seda aga päeval süüa siis fütontsiidide toimel ärritub kusekanal ja suguti jäigastub öösel.[18]

Sibul (droog)[muuda | muuda lähteteksti]

Farmakopöa kohustuslikes eeskirjades kannab sibula mugul ladinakeelseid nimetusi Allii cepae bulbus, Allii cepae recens bulbus.

Harilik sibul taimse droogina: Allii cepae bulbus, Allii cepae recens bulbus. Farmakoloogias peetakse taimse droogi botaanilise allikana (Allium cepa) all silmas värsket sibulat (Allii cepae recens bulbus).

  • List of German Commission E Monographs (Phytotherapy) taimne droog: Allii cepae bulbus koosneb Allium cepa L. värsketest või kuivatatud paksemapoolsetest, lihavatest lehetuppedest ja abilehtedest ning neist valmistatud samat toimet evivatest saadustest.[19]

Hariliku sibula bioloogilised toimed inimesele saavad olla saagikoristuse järgsete saaduste toimed peamiselt sissesööduna ja need sarnanevad paljuski küüslauguküünte farmakoloogiliste toimetega.

Hinnatud on nii sibulas kui pealsetes leiduvad sulfiidseid ühendeid sisaldavad eeterlikud õlid, mis suurendavad söögiisu ja soodustavad seedimist.

Hariliku sibula põhitoimeained on alliinid (propenüülalliin, tsükloalliin, alliin).

Osade teaduslike uuringute põhjal (peamiselt in vitro katsed, kuna in vivo andmeid on lenduvate ühendite jmt tegurite tõttu raske läbi viia) on sibula lisamisel inimese toidule mitmeid soodsaid toimed, nagu immuunsüsteemi stimuleerimine, suhkurtõvega seotud sümptomite vähenemine, vereliistakute kokkukleepumise (trombioht) inhibeerimine, astmaga seotud põletikuliste protsesside tekkeohu alanemine, mao- ja ajuvähi väljakujunemise riski vähenemine, vere kolesterooli-, triglütseriidide ja tromboksaanidetaseme alanemine jpt.

Farmakoloogiline toime (rakukultuuride, loom- ja kliiniliste katsete põhjal)[muuda | muuda lähteteksti]

Antihüperglükeemiline toime[muuda | muuda lähteteksti]

Hariliku sibula sibula antihüperglükeemiline toime inimkehas on tuvastatud kliiniliste uuringutega – 100 mg vesiekstrakti manustamine vähendas täiskasvanutel glükoosi indutseeritud hüperglükeemiat.

Hariliku sibula sibulamahla (50 g) suukaudne manustamine diabeetikutele alandas veresuhkru taset.[20]

Antioksüdantne toime[muuda | muuda lähteteksti]

Tõendusmaterjalid viitavad asjaolule, et Allium cepa evib rotikehas (biotest: 8. nädala vanused täiskasvanud Wistar albino male rats (n=40)) antioksüdantseid ja androgeenseid toimeid ning võib forsseerida spermatogeneesi: värsket sibulamahla saanud rottide munandid kaalusid küll vähem kui kontrollrühma omadel kuid sperm oli liikuvam ja elujõulisem, testosteroonitase tunduvalt kõrgem. Antud uuringu alusel soovitavad uurijad meestel, kes nakatunud Toxoplasma gondii parasiitinfektsiooni- toksoplasmoosi värsket sibulat tarbida.[21]

Allergiavastane toime[muuda | muuda lähteteksti]

Ühes in vitro katses ohverdati 5–7-nädalased A/J (20–25 gr) hiired ja eemaldati neilt kiirelt hingetoru, mis puhastati sidekoest uurimaks sibula metanoolekstrakti (99.8%) ja flavonoidikvertsetiini ([2-(3, 4-dihydroxyphenyl)-3, 5, 7-trihydroxy-4H-1-benzopyran-4-one, 3, 3′, 4′, 5, 6 – entahydroxyflavone] (98% puhtus)Sigma-Aldrich® (St. Louis, MA, USA)) toimed AcE ja kvertsetiini olemasolu tõendati kromatogrammiga. See uuring toetab teisi eelnevaid uurimusi hariliku sibula,kvertsetiini põletiku-ja allergiavastaste toimete kohta, mida võidakse seostada nende ainete signaaliradadega (nagutuumategur κB (NF-κB)) põletikuliste protsesside mahareguleerimiseks. Selle uuringu tulemused indikeerivad, et harilik sibula ekstraktil või-olla intensiivsem allergiavastane toime kui toodetud kvertsetiinil[22](meetod mainimata, võidakse kasutada mikroorganisme Pyrococcus furiosus t[23], soolekepike jmt).

Bakteriostaatiline toime[muuda | muuda lähteteksti]

Sibula sibula bakteriostaatiline toime in vitro bakterite kliiniliste isolaatide Bacillus subtilis ja Escherichia coli[24] suhtes.

Hariliku sibula sibula mahlast valmistatud vesiekstrakt inhibeeris in vitro katsetes bakterite Escherichia coli, Serratia marcescens, Streptococcus sp, Lactobacillus odontolyticus, Pseudomonas aeruginosa ja Salmonella typhosa, kasvu.[25]

Hariliku sibula sibula petroleum ether extract inhibeeris bakterite Clostridium paraputrificum ja Staphylococcus aureus e kasvu in vitro.[26]

Haavade paranemist soodustav toime[muuda | muuda lähteteksti]

Haavade, ka põletushaavade, paranemist soodustav toime baseerub sibula flavonoididel.[27]

Sibula alkoholiekstakti sisaldavad ka ravimgeelid Contractubex geel ja Mederma.

Immunomodulatoorne toime[muuda | muuda lähteteksti]

Harilikust sibula ekstraktist eraldatud (D-mannose-agarose kromatograafia (väljatulek: ~1 mg/kg; molekulmass ~12 kDa) lektiinil Allium cepa agglutinin (tähis ACA) immunomodullatoorseid toimeid uuriti hiire makrofaagide rakuliinile RAW264.7 ja roti peritooneumi makrofaagidele. Lektiin in vitro suurendas lämmastikoksiidi (nitric oxide), proinflammatoorsete tsütokiinide (TNF-α ja IL-12) sünteesi ja soodustas hiire tümotsüütide paljunemist 24 tunni jooksul ~4-kordselt (võrreldes kontroll-kultuuriga), kuid ei soodutanud roti B-rakkudega splenotsüütide paljunemist. Nimetatud lektiin suurendas, võrreldes hiire tümotsüütidega, tsütokiinide (IFN-γ ja IL-2) ekspressiooni. Puhastatud ACA indutseerib in vitro Th1-tüüpi immuunvastuseid.[28]

Seenevastane toime[muuda | muuda lähteteksti]

Ühes in vitro agarsöötme kultuuri-uuringus tuvastati hariliku sibula ja küüslaugu vesiekstraktide seenevastane toime Malassezia furfur 'i (25 tüve), Candida albicans 'i (18 tüve) jt Candida sp. (12 tüve) ja 35 erineva dermatofüüdi suhtes.[29]

Hariliku sibula eeterlikud õlid toimivad Aspergillus niger, Cladosporium werneckii, Candida albicans, Fusarium oxysporium, Saccharomyces cerevisiae, Geotrichum candidum, Brettanomyces anomalus ja Candida lipolytica vastu.[26]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ENE, sub sibul, sub sibul
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 ""USDA National Nutrient Database"". www.nal.usda.gov. Kasutatud 23.12.2010. Inglise.
  3. ""Food and Agriculture Organization of the United Nations"". faostat.fao.org. Kasutatud 23.12.2010. Inglise.
  4. Prasanna VK, Venkatesh YP, Characterization of onion lectin (Allium cepa agglutinin) as an immunomodulatory protein inducing Th1-type immune response in vitro., Int Immunopharmacol. 2015 juuni ;26(2):304-13. doi: 10.1016/j.intimp.2015.04.009., (vaadatud 12.08.2015)
  5. Paul M. Burnham, PROPANETHIAL S-OXIDE The lachrymatory factor in onions, vaadatud 21.07.2015)
  6. Nicholas Culpeper, "Culpeper's Complete Herbal, and English Physician ... To which is annexed ...", lk 207, 1653, Google'i raamatu vaadatud 4.08.2015)
  7. Hexandria Monogynia, vaadatud 27.07.2015)
  8. John Hill, "A history of the materia medica: containing descriptions of all the ...", lk 379–380, 1751, London, Google'i raamatu (vaadatud 27.07.2015),
  9. George Motherby, toimetaja George Wallis, "A new medical dictionary; or, general repository of physic ...", 4. väljaanne, 1795, London, Google'i raamatu vaadatud 4.08.2015)
  10. Onionista, Onions to Move an Army, 25. veebruar 2011, vaadatud 4.08.2015)
  11. Rebecca Rupp, The Vegetable That Treated Gunshot Wounds, 1. detsember 2014, vaadatud 4.08.2015)
  12. William Cullen, "A Treatise of the Materia Medica", 2. köide, lk 177, 1789, vaadatud 26.07.2015)
  13. Ayurveda medicinal properties of onion, (vaadatud 11.08.2015)
  14. Karta Purkh Singh Khalsa, Michael Tierra, "The Way of Ayurvedic Herbs: The Most Complete Guide to Natural Healing and ...", lk 60–62, 2008, Google'i raamatu (vaadatud 11.08.2015)
  15. 15,0 15,1 C.P. Khare, "Indian Herbal Remedies: Rational Western Therapy, Ayurvedic and Other ...", lk 39–40, 2004, Google'i raamatu (vaadatud 11.08.2015)
  16. Ivan A. Ross, "Medicinal Plants of the World, Volume 2: Chemical Constituents, Traditional and Modern Medicinal Uses", Humana Press, 2001,(tarve 20.08.2015)(inglise keeles)
  17. Aleksander Heintalu, Anneli Sihvart, "Vigala Sassi taimeravi", Pegasus, lk 123, 2012
  18. Aleksander Heintalu: "Sassi raviraamat 3. Ravimine ravimtaimedega 6."
  19. List of German Commission E Monographs (Phytotherapy) Onion (Allii cepae bulbus), 13. märts 1986, vaadatud 26.07.2015)
  20. Ramachandran Sudarshan, Rajeshwari G.Annigeri, G. Sree Vijayabala, http://www.ijrap.net/admin/php/uploads/849_pdf.pdf GARLIC AND ONION IN DENTISTRY, International Journal of Research in Ayurveda and Pharmacy, 2012, vaadatud 21.07.2015)
  21. Arash Khaki, Laya Farzadi, Shahin Ahmadi jt, Recovery of spermatogenesis by Allium cepa in Toxoplasma gondii infected rats, African Journal of Pharmacy and Pharmacology, 5(7). väljaanne, lk 903–907, juuli 2011, vaadatud 28.07.2015)
  22. Tatiane Teixeira Oliveira jt, Potential therapeutic effect of Allium cepa L. and quercetin in a murine model of Blomia tropicalis induced asthma, DARU Journal of Pharmaceutical Sciences 2015, 23:18, doi:10.1186/s40199-015-0098-5, (vaadatud 11.08.2015)
  23. Nam HK, Hong SH, Shin KC, Oh DK, Quercetin production from rutin by a thermostable β-rutinosidase from Pyrococcus furiosus., Biotechnol Lett. märts 2012 ;34(3):483-9. doi: 10.1007/s10529-011-0786-2, (vaadatud 11.08.2015)
  24. Kirilov A., Doycheva A. ja G. Satchanska, ANTIBACTERIAL ACTIVITY OF MATURE AND GREEN ALLIUM CEPA, Ecological Engineering and Environment Protection, nr 1, 2014, lk 12–17, vaadatud 19.07.2015)
  25. Onion, V 02-09/11 43581,48220-1, (vaadatud 16.08.2015)
  26. 26,0 26,1 MTO: Bulbus Allii Cepae, vaadatud 26.07.2015)
  27. D Kumarasamyraja, N S Jeganathan ja R Manavalan, A Review on Medicinal Plants with Potential Wound Healing Activity, International Journal of Pharma Sciences, 2. väljaanne, nr 4, (2012): 105–111, 24. november 2012, vaadatud 21.07.2015)
  28. Prasanna VK, Venkatesh YP, Characterization of onion lectin (Allium cepa agglutinin) as an immunomodulatory protein inducing Th1-type immune response in vitro., Int Immunopharmacol. 2015 juuni;26(2):304-13. doi: 10.1016/j.intimp.2015.04.009., (vaadatud 12.08.2015)
  29. Masoomeh Shams-Ghahfarokhia jt, In vitro antifungal activities of Allium cepa, Allium sativum and ketoconazole against some pathogenic yeasts and dermatophytes, Fitoterapia, 77. väljaanne, nr 4, juuni 2006, lk 321–323, vaadatud 19.07.2015)