Vitamiin B1

Allikas: Vikipeedia
Ambox outdated serious.svg See artikkel vajab ajakohastamist.
Palun ajakohasta selle artikli sisu ning pärast ajakohastamist eemalda see märkus.
Vitamiin B1 (tiamiin)
Üldandmed
Keemiline valem C12H17N4OS
Molaarmass ligikaudu 266 g/mol
Vitamiini omadused
Lahustuvus Vesilahustuv
Soovitav päevakogus (täiskasvanud (mees)) 1,3—1,5 mg/päevas
(täiskasvanud (naine)) 1,0—1,2 mg/päevas
maksimaalne päevakogus (täiskasvanud (mees))  ? µg/päevas
maksimaalne päevakogus (täiskasvanud (naine))  ? µg/päevas
Toimet parandavad
Toimet halvendavad ja vajadust suurendavad
Defitsiidi sümptomid
  • seedehäired
  • nõrkus
  • isutus
  • meeleoluhäired, emotsionaalne labiilsus
  • mäluhäired
  • koordinatsioonihäired
Üledoosi sümptomid
  • nõrkus
  • hüpotensioon
  • ülitundlikkus
  • oksendamine
  • südamepekslemine
  • naha punetus
  • äge tahhükardia
  • hingamispuudulikkus
  • harva ka anafülaktiline šokk
Parimad allikad
  • õllepärm, hirss, kaerahelbed, linnuliha, rukis, kala, täisteraviljatooted, päevalilleseemned

B1 vitamiin ehk tiamiin on vesilahustuvate vitamiinide hulka kuuluv väga termolabiilne (temperatuuritundlik) vitamiin.

Teised nimetused on:

  • antiberiberi faktor
  • antineuriitiline faktor
  • aneuriin (vanem nimetus).

Tema bioaktiivseim vorm on kokarboksülaas ehk tiamiindifosfaat (TPP), mis on tiamiini fosforüleerunud vorm ja osaleb metabolismis mitme dekarboksülaasi koensüümina (vtkoensüümid).[1]

Saamine ja omandamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimene saab tiamiini järgmiselt. Taimsete produktidega (vaba tiamiin) ja loomsete produktidega (peamiselt tiamiindifosfaat) seedekulglasse sattunud vitamiin B1 imendub peensoolest kandja- vahendatud aktiivse transpordi teel. Kui tiamiini tase on peensooles kõrge, domineerib imendumisel passiivne difusioon.

Imendumist segavad alkohol, kohv, antibiootikumid aga ka mitmed peensoole haiguslikud seisundid nagu Crohni tõbi jne.

Imendunud tiamiin satub värativeeni kaudu maksa, kus osa fosforüülub – tekib tiamiindifosfaat. Osa transporditakse maksast edasi kudedesse, kus ta fosforüülub samuti tiamiindifosfaadiks. Inimorganismis on 80% tiamiinist tiamiindifosfaadina, mis paikneb rakkudes. Vaba tiamiin on põhiliselt veres. Umbes 50% tiamiindifosfaati lokaliseerub skeletilihastes, 40% maksas, südames, ajus ja neerudes.

Liigne tiamiin väljutatakse organismist kiiresti, peamiselt uriiniga, nii vaba tiamiinina kui ka mitmete metaboliitidena.

Allikad:

  • Looduslikud allikad:

õllepärm, hirss, kaerahelbed, linnuliha, rukis, kala, täisteraviljatooted, päevalilleseemned.

  • Toidulisaained: B1 vitamiini kapslid, tabletid, süstelahused jne.(Euroopa Direktiivid)

Märkus: Toiduainete töötlemine (kuumutamine jne) vähendab toitainetes B1 vitamiini sisaldust (kuni 70% võrra).[2]


Biofunktsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seega vajavad tiamiini:

Defitsiit[muuda | redigeeri lähteteksti]

Defitsiiti normaalse toitumise ja tervislike eluviiside puhul ei esine. Kuna tiamiini vajavad mitmed metabolismi võtmeensüümid, siis häirib tema defitsiit väga tugevasti glükoosi ehk veresuhkru lõhustamist metaboolse energia saamiseks, samuti rasvhapete ja aminohapete lõhustamist.

Eeskätt just glükoosi katabolismi sügavast häirumisest on põhjustatud tõsised närvitalitluse häired tiamiini puudusel, sest närvikude ei saa sellisel juhul oma põhilist energiasubstraati, glükoosi, normaalsel viisil kätte ja tekivad toksilised vaheühendid, mis kuhjuvad.

Transketolaasi häire pärsib ka nukleotiidide sünteesi (väheneb riboos-5-fosfaadi teke).

Kestev alkoholi, kohvi ja musta tee tarbimine, suitsetamine ja antibiootikumide kasutamine tekitab mõningase defitsiidi. Defitsiiti võib tekitada ka kestev väga rohke suhkru tarbimine.

Tiamiini normaalset funktsioneerimist organismis takistavad tema antimetaboliidid, nt püri- ja hüdroksütiamiin, antibiootikum batsimetriin jne. Defitsiit võib tekkida ka kestva väga rohke suhkru tarbimisel (mida rohkem tarbida suhkrut, seda rohkem kulutab organism tiamiini süsivesikute lõhustamiseks).

Defitsiidi esmatunnused:

  • seedekulgla tegevuse häired
  • nõrkus
  • isutus
  • emotsionaalne labiilsus
  • depressioon
  • anoreksia

Defitsiit tingib nt maolimaskesta rakkude transketolaasi aktiivsuse languse tõttu NADPH taseme alanemise, mille tagajärjel häirub HCl teke ja sekretsioon.

Avitaminoosiks on beriberi, mille juhtsümptomiks on polüneuriit (kuiv beriberi) või südamepuudulikkus ja tursed (märg beriberi).

Polüneuriidi puhul ilmnevad koordinatsioonihäired, deliirium, mälu nõrgenemine, perifeerne neuropaatia (nt jalgade hõõgumine jne). Neuromuskulaarsed häired põhjustavad lihasnõrkuse, lihasväsimuse, lihaste valulisuse, müokardi kontraktiilsuse languse, silmalihaste paralüüsi, perifeerse vasodilatatsiooni (tekivad tursed).

Alkohoolikutel tekib vitamiin B1 defitsiidi tõttu Wernicke- Korsakoffi ehk Wernicke sündroom ehk Wernicke entsefalopaatia:[3]

  • akuutses staadiumis avaldub Wernicke entsefalopaatia- eluohtlikud ajutüve, väikeaju ja suuraju oimusagarate hallaine kahjustused, mille sümptomiteks on segasus, koordinatsioonihäired, silmade liikumispuuded. Seda staadiumi saab vitamiini teraapiaga (tiamiini süstimisega) leevendada/ravida.
  • kroonilist staadiumi iseloomustab Korsakoffi psühhoos – lähimälu ja kaugmälu nõrgenemine, mida enam ravida ei saa.

Vitamiin B1 taset (seega ka defitsiiti) organismis hinnatakse erütrotsüütide transketolaasi aktiivsuse määramise kaudu.

Manustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tiamiini struktuurvalem

RDA (soovitatav ööpäevane B1vitamiin kogus):

  • meestel 1,3–1,5 mg
  • naistel 1,0–1,2 mg
  • lastel 0,7–1,2 mg
  • rasedatel ja imetavatel emadel 1,3–1,6 mg

Tiamiini vajadus sõltub ka kulutatud kaloritest: vajadus on umbes 0,5mg tiamiini iga kulutatud 1000 kcal kohta. Kui tarvitada kestvalt rohkelt alkoholi, ülemäära kohvi ja musta teed ning suitsetada, siis on vajalik tiamiini lisatarbimine.

Tiamiini puhul tuleb silmas pidada kolmetasemelist lähenemist:

  • absoluutne tagatav miinimum 1–1,6mg (RDA)
  • tervise optimaalseks tagamiseks tänapäeval 3–5mg
  • terapeutiline tase algab 25mg

B1 vitamiini manustamine on hädavajalik defitsiidi ilmnevate sümptomite korral. Tema oskuslik/adekvaatne manustamine võib olla ravi ühe komponendina efektiivne alkoholismi, seniilsuse, Alzheimeri tõbi, diabeedi, aneemiate jt haiguste korral.

Manustada tuleks koos riboflaviini, foolhappe, C-vitamiini ja E- vitamiini ning mangaaniga.

Toksilisust normaalsel tarbimisel ei esine. Päevane ohutu totaalkoguse ülempiir korduval manustamisel on 50mg ja ühekordsel 80mg. Suuremad annused on toksilised.

Toksilisuse varased sümptomid on:

  • nõrkus
  • hüpotensioon
  • ülitundlikkus
  • oksendamine
  • südamepekslemine
  • naha punetus

Tugeva toksilise efekti sümptomid:

  • äge tahhükardia
  • hingamispuudulikkus
  • harva ka anafülaktiline šokk


Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Meditsiinisõnastik, 2004:770
  2. Schmiedel, 2010:101
  3. Meditsiinisõnastik, 2004:854

Kasutatud publikatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välisallikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vikiraamat logo
Tiamiini metabolismi kohta saksakeelsetes Vikiõpikutes