Katteseemnetaimed

Allikas: Vikipeedia
Katteseemnetaimed (õistaimed)
Fossiilide leiud: Ülem-Juura - tänaseni
Magnolia virginiana
Taksonoomia
Riik: Taimed
Hõimkond: Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klassid

Kaheidulehelised Dicotyledoneae
Üheidulehelised Monocotyledoneae

Katteseemnetaimed (Magnoliophyta või Angiospermae) ehk õistaimed (Anthophyta) on suurim fotosünteesivate taimede hõimkond.

Päritolu ja süstemaatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Katteseemnetaimed on arenenud ürgsetest paljasseemnetaimedest. Traditsiooniliselt jaotatakse katteseemnetaimed kaheks klassiks: üheidulehelised (Monocotyledoneae) ja kaheidulehelised (Dicotyledonae). Klassi nimetus on tuletatud seemnes asuvate idulehtede arvu järgi. Ka mõlemasse klassi kuuluvate taimeliikide siseehitus on erinev.

Katteseemnetaimed koos paljasseemnetaimedega moodustavad rühma seemnetaimed.

Iseloomulikud tunnused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õistaimede kõige iseloomulikumateks tunnusteks on õis ja sellest arenev vili. Need on organid, mis teiste taimerühmade esindajatel puuduvad. Õistaimedel on kujunenud vedelike transportimiseks erilised sooned – juhtsooned ehk trahheed. Õistaimede lehtedel on laba ja selles harunenud rood. Enamik liike on heitlehised ehk suvehaljad – nende lehed varisevad igal aastal. Õistaimede hulka kuulub nii puid, põõsaid kui ka rohttaimi.

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õistaimed paljunevad suguliselt ja mittesuguliselt. Sugulisel paljunemisel toimub kaheliviljastumine. Munaraku viljastumiseks peab tolmutera sattuma emakasuudmele. Seda protsessi nimetatakse tolmlemiseks. Enamikul liikidel toimub tolmlemine putukate, teistel – tuule abil. Mõned liigid on isetolmlejad. Viljastumisjärgselt moodustab sigimik koos selles arenevate seemnetega vilja. Õistaimed paljunevad vegetatiivselt juurte, varte, lehtede või nende muudendite abil.

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õistaimed on levinud väga laialdaselt, sest nad on hästi kohastunud temperatuuri, niiskuse ja teiste keskkonnatingimuste muutustega. Vähesed õistaimed suudavad kasvada külmas Arktikas. Rohkesti on neid kõikjal mujal – nii maismaal kui veekogudes. Paljudest looduslikest liikidest on inimene aretanud uusi sorte, mida kasvatatakse põldudel ja aedades. Lisaks kultuurtaimedele on aia- ja põllumaade sagedased asukad ka umbrohud, kes samuti kuuluvad õistaimede hulka.

Arvukus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õistaimed on tänapäeval kõige liigirikkam taimerühm – selles on umbes 240 000 liiki. Eestis kasvab pärismaisena umbes 1400 liiki õistaimi.

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õistaimed on enamiku taimekoosluste peamiseks osaks. Nad pakuvad toitu, varju ja kaitset paljudele organismidele. Ka inimene kasutab igapäevases elus taimedest kõige enam just õistaimi. Paljusid liike kasvatatakse toidu-, ilu- ja ravimtaimedena. Lehtpuudest saadakse kütet, ehitusmaterjali, toorainet mööblitööstusele jne. Väga palju õistaimi kasvatatakse kultuurtaimedena toiduks ja ilutaimedena.

Alajaotused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Katteseementaimed ehk õistaimed jaotatakse kahte suurde taksonisse (enamasti on selle järguks klass):

Siia kuulub umbes 1/4 liikidest. Paljud üheidulehelised (kõrrelised) on kariloomadele söödataimedeks.

Ligikaudu 3/4 õistaimedest kuulub kaheiduleheliste hulka, mis on oma ehituselt, kujult ja eluvormilt mitmekesisemad kui üheidulehelised.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]