Lõhn

Lõhn on haistmismeelt mõjutav ärritaja. Lõhn omistatakse ka omadusena kehale, mis on niisuguse ärritaja allikas. Lõhnaks nimetatakse ka haistmisaistingu kvaliteeti. Haistmisaistingu kutsub esile mõni keemiline ühend või mitme ühendi segu, mille molekule on õhus. See võib olla gaas või lenduv aine.

Lõhnu nimetatakse tavaliselt nende allika järgi. Teaduses ei ole määratletud "põhilõhnu". Lõhnu saab liigitada mitmel moel.

Inimene aistib lõhna molekulide kaudu, mis jõuavad nina lõhnaepiteeli. Sealt liigub informatsioon lõhnanärvi kaudu ajukoore kihtidesse. Inimene eristab üle kümne tuhande lõhna. Lõhnu kasutatakse näiteks parfüümides, mille puhul neid nimetatakse aroomideks.

Kõigel meid ümbritsevas maailmas on oma lõhn. Lõhn võib olla meeldiv (aroom, lõhnaaine) või ebameeldiv (hais). Lõhnadel on oluline bioloogiline tähtsus, sest haistmise kaudu saavad organismid informatsiooni elukeskkonnast. Haistmine on üks viiest meelest, kuhu alla kuuluvad veel traditsiooniliselt ka nägemine, kuulmine, maitsmine ja kompimine.

Lõhna eelduseks on seda põhjustava aine lenduvus. Vaid lenduvad aineosakesed jõuavad meeleelunditeni. Meeldivad looduslikud lõhnad tekivad taimede ainevahetuses. Ebameeldivad lõhnad (lehad, haisud) seevastu kaasnevad orgaaniliste ainete lagunemisel. Teadlaste väitel oleme võimelised eristama vaid viiendikku meid ümbritsevatest lõhnadest. ^[1]

Lõhnataju

Lõhnataju on keemilise aistingu süsteem, mis annab õhus lenduvate keemiliste ühendite (lõhnade) kaudu organismile teavet keskkonna, näiteks teiste elusolendite, enese, partneri, toidu, ohtude jm kohta^[1]. Lõhna tunneme tänu retseptorrakkude stimuleerimisele ninakoopa laes asuvas olfaktoorses epiteelkoes, mille suurus määrab selle kui hästi lõhna tunneme. Võrreldes koertega (kes kuuluvad makrosmaatikute hulka) on inimeste (mikrosmaatikute) epiteelkude väga väike ja palju lahjem. Koertel on see ligi 20 korda suurem ja igal ruutsentimeetril on enam kui 100 korda rohkem retseptoreid. ^[2]^[3]

Erinevalt maitsmispungadest sisaldavad olfaktoorsed retseptorid närvirakkude lõpmeid. See tähendab, et lõhnu tajub inimene kiiremini kui maitseid. Lõhn läheb otseteed olfaktoorsest sibulast, limbilisse süsteemi, mis on ka emotsioonide ja mälu keskus.^[2]

Nagu maitset, tajutakse ka lõhnu väga laial skaalal.^[2] On tehtud kindlaks, et keskmine inimene on võimeline haistma 4000 lõhna, kuid arvatakse, et see arv võib küündida lausa 10 000-ni ^[1].

Lõhn ja pühadus

Umbes 3500 aastat e.m.a tekkis linnriik, mis sai tuntuks Sumeri nime all. Linna valitsesid templid, samuti kuulus templitele suur osa maast ja nad hoidsid enda kontrolli all suurt osa väliskaubandusest, mis baseerus tollal põhiliselt erinevate maitseainete vedudel. Neid kasutati rituaalsetel eesmärkidel, puhastuseks, raviks, lõhnastamiseks ja küpsetamiseks. Saada olevad lõhnamaterjalid olid kadakas, mürr, küpress, mürt, kalmus, männi- ja nuluvaik, ka seeder, sandel, viiruk. ^[4]

Paljudes kultuurides on healõhnaline aroom seostatud jumalikkuse ja pühadusega. Ennast lõhnastades või lõhnavaid aineid põletades saab luua sideme või silla pühadusega.^[4]

Parfüüme peeti nende tervist andvate omaduste tõttu jumalate kingituseks ja neid ohverdati vastutasuks jumalate altaritel. Eriti efektiivsed retseptid raiuti marmortahvlile, et abivajajatel oleks neid haiguste ravimiseks hõlbus kasutada.^[4]

Lõhnade kasutusalasid

Tänapäeval leiavad lõhnad inimese poolt üha enam ka teadlikku praktilist kasutust:

parfüümi- ja kosmeetikatööstuses,
toiduainetetööstuses,
alkoholi- ja karastusjookide tööstuses,
olmes mitmesuguste ruumide ja ka autokabiini lõhnastamisel,
majapidamisgaasile lisatakse lõhnaainet, et ruumi tulnud mürgine gaas annaks endast kohe märku,
lõhna võib kasutada ka ostjaskonna ligimeelitamiseks kauplustes,
looduslähedases taimekaitses ja metsloomade peibutamisel,
aroomteraapias.^[1]

Liigitus

Lõhnaaineid liigitatakse lõhnaomaduste järgi tavaliselt järgmiselt:

lillelõhnad,
vürtsikad lõhnad,
eeterlikud muskuselõhnad,
kamprilaadsed lõhnad,
roisulõhnad,
teravad lõhnad.

Kuna lõhnamääramisega puutuvad kõige rohkem kokku toitlustusspetsialistid, on selles valdkonnas kasutusel kõige rohkem spetsiifilisi klassifikatsioone. On loodud sõnastikke juustu-, veini-, õlle- ja lihalõhnade kirjeldamiseks.^[1]

Vaata ka

Viited

1 2 3 4 5 Niiberg, Toivo (2008). Lõhnade maailm. Tartu: AS Atlex. Lk 7-15. ISBN 978-9949-441-37-2.
1 2 3 Binney, Ruth (2006). Maitseraamat. Tõlkinud Vaik, Kadre. Tallinn: Director ja Partnerid. Lk 22-25. ISBN 9949133556.
↑ "haistmine - Eesti Entsüklopeedia". entsyklopeedia.ee. Vaadatud 30. jaanuaril 2025.
1 2 3 Tartu, Riina (2011). Elu Lõhnatantsus - Lõhnade mõjust meie elus (esimene trükk). Tallinn: TEA. Lk 9-17. ISBN 9789949172498.
EE 5. köide, 1990.
Eesti kirjakeele seletussõnaraamat, 2009.

Välislingid

[:0-1] 1 2 3 4 5 Niiberg, Toivo (2008). Lõhnade maailm. Tartu: AS Atlex. Lk 7-15. ISBN 978-9949-441-37-2.

[:1-2] 1 2 3 Binney, Ruth (2006). Maitseraamat. Tõlkinud Vaik, Kadre. Tallinn: Director ja Partnerid. Lk 22-25. ISBN 9949133556.

[3] "haistmine - Eesti Entsüklopeedia". entsyklopeedia.ee. Vaadatud 30. jaanuaril 2025.

[:2-4] 1 2 3 Tartu, Riina (2011). Elu Lõhnatantsus - Lõhnade mõjust meie elus (esimene trükk). Tallinn: TEA. Lk 9-17. ISBN 9789949172498.

[EE-5] EE 5. köide, 1990.

[EKSS-6] Eesti kirjakeele seletussõnaraamat, 2009.

[1]

[2]

[3]

[4]