B2-vitamiin

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Vitamiin B2)
Riboflaviin
Füüsikalis-keemilised omadused
Keemiline valem C17H20N4O6
Molaarmass 376-36
Sünonüümid
Riboflaviini struktuurvalem

B2-vitamiin ehk G-vitamiin ehk riboflaviin on koondnimetus B2-vitamiinilaadset antistomatiitset, antiglossiitset ja antidermatiitset toimet avaldavate, nii looduslike kui sünteetiliste ainete, kohta ja B-rühma liigitatud vitamiin.

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Piimas olevat riboflaviini nimetatakse laktoflaviiniks.
  • Munakollases olevat riboflaviini nimetatakse ovaflaviiniks.
  • Maksas olevat riboflaviini nimetatakse hepatoflaviiniks.
  • Taimedes leiduvat riboflaviini nimetatakse verdoflaviiniks.
  • Uriinis leiduvat riboflaviini nimetatakse uroflaviiniks.

Saamine ja depood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Toidus on B2-vitamiin koensüümina flavoproteiinides (v.a piimas). Seedeensüümid vabastavad neist B2-vitamiini, mis imendub peensooles kandja vahendatud aktiivse transpordina (seda soodustavad sapphapped).

Imendumist pärsivad alkohol, kohv, suitsetamine, mitmed antibiootikumid, oraalsed kontratseptiivid. Riboflaviin fosforüülub koerakkudes FMN-is, millest tekib FAD. Mõlema teket stimuleerivad kilpnäärehormoonid. Tagavarad neerudes ja maksas on suhteliselt tagasihoidlikud, mistõttu peab seda saama pidevalt toiduga; seda sisaldavad näiteks piim, jogurt, maks, kala ja spinat.

Biofunktsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema bioaktiivsus realiseerub läbi koensüümsete vormide FMN ja FAD. Mõlemad on vajalikud redoksprotsesside ensüümides, nt:

Defitsiit[muuda | redigeeri lähteteksti]

Normaalsel toitumisel ei esine. Kestev alkoholi, kohvi ja musta tee tarbimine, suitsetamine, antibiootikumid, piimatoodete puudus toidus ja kestev väga rohke suhkru tarbimine viib teatud defitsiidi kujunemisele.

Esmatunnused:

  • pragunevad katkised suunurgad ja huuled
  • nõrkus
  • depressioon

B2-avitaminoos:

NB! Enamasti on B2-avitaminoosi puhul tegu ka tiamiini, niatsiini, B6-vitamiini ja foolhappe defitsiidiga.

Manustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vajalik on kolmetasandiline lähenemine:

  • absoluutne tagatav miinimum 1,4–1,7 mg (RDA);
  • tervise optimaalseks tagamiseks tänapäeval kuni 5 mg;
  • terapeutiline tase alates 25 mg.

Manustamine on hädavajalik defitsiidile viitavate sümptomite korral.

Vitamiini oskuslik/adekvaatne manustamine ravi ühe komponendina võib olla efektiivne alkoholismi, pellagra, Alzheimeri tõbi, parkinsonismi, dermatiidi, katarakti ja muude haiguste puhul.

Võimalusel tuleks manustada koos tiamiimi, niatsiini, B6-vitamiini, C-vitamiini ja foolhappega.

Päevane ohutu koguannus korduval manustamisel on 100 mg ja ühekordsel 200 mg. Toksilisust pole täheldatud.

Ajaloolist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enam-vähem samal ajal Paul Karreriga (1935) teatas Kuhn B2-vitamiini struktuuri kindlaksmääramisest ja sünteesimisest. Ta eraldas ligi 1 grammi riboflaviini 5300 liitrist kooritud piimast (ingl k skim milk), ühtlasi oli ta esimene, kes vitamiini eraldas.[3] Paul Karreri koostatud sünteesimeetodi võttis vitamiini sünteetiliseks tootmiseks kasutusele Hoffmann–La Roche.[4]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Paul György, Perspectives in nutrition, The American Journal of Clinical Nutrition 24: OCTOBER 1971, pp. 1250-1256. Printed in U.S.A., Developments leading to the metabolic role of vitamin B6,[1]
  2. Wilhelm Friedrich, "Vitamins", lk 408, 1988, ISBN 3-11-010244-7, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 12.07.2013)
  3. Laylin K. James, "Nobel Laureates in Chemistry", 1901-1992, lk 250-252, 1994, American Chemical Society and Chemical Heritange Foundation, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 11.07.2013)
  4. Walter Sneader, "Drug discovery", lk 230, 2005, John Wiley Sons, Google'i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 18.08.2013), ISBN 978-0-471-89979-2