Paju lahing

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Paju lahing
Osa Eesti Vabadussõja lõunarindest
Paju mõisa peahoone 02.JPG
Paju mõisa peahoone.
Toimumisaeg 31. jaanuar 1919
Toimumiskoht Valgamaa, Eesti
Tulemus Eesti võit
Territoriaalsed
muudatused
Eesti sõjavägi hõivas Punaarmee poolt maha jäetud Valga
Osalised
Eesti Eesti
Väejuhid või liidrid
Flag of the Latvian Socialist Soviet Republic (1918–1920).svg Emīls Vītols
Väeüksused
Breastplate of Latvian Riflemen.jpg Läti nõukogude kütidiviisi 7. Läti Bauska kütipolgu III pataljon
Jõudude suurus
400–1000 jalaväelast
  • Insignia of the Kuperjanov Infantry Battalion.svg 180–300
  • Pohjan Pojat (Põhja Pojad) emblem.png 200–700
  • 14 kuulipildujat
  • 1 suurtükipatarei
  • 600–800 või 300–350 jalaväelast
  • 10–12 kuulipildujat
  • 1 soomusrong
  • 1 soomusauto
  • 1 suurtükk
Kaotused
  • 46 langenut
  • 2 teadmata kadunut
  • 92 haavatut
  • u 30 langenut
  • vähemalt 40 haavatut

Paju lahing oli Eesti Vabadussõja ajal 31. jaanuaril 1919 Eesti Rahvaväe Tartu-Valga grupi ja Punaarmee Läti punaste küttide vahel Paju mõisa pärast toimunud lahing[1], millega otsustati sõjaliselt olulise Valga linna ja raudteesõlme langemine Eesti vägede kätte. Lahingus sai surmavalt haavata Eesti vägede rünnakut juhtinud Julius Kuperjanov.

Olukord[muuda | muuda lähteteksti]

Operatiivsituatsioon Lõunarindel[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Lõunarinne (Eesti Vabadussõda)

1919. aasta jaanuari alguse murdelahingute järel alustasid Eesti väed vastupealetungi. Lõunarindel vallutati Punaarmeelt 14. jaanuaril Tartu.[2] Punaarmee asus Tartu tagasivõtmiseks Valga ruumi lisajõude, sh läti punaseid kütte, koondama. Vastase ennetamiseks alustasid Eesti soomusrongid kiiret rünnakut Valga suunas. 17. jaanuaril vallutati Elva[3] ja Leebiku mõis.[viide?] 24.–25. jaanuaril saadeti soomusrongidele appi Julius Kuperjanovi juhitud partisanide pataljon, mis 25. jaanuaril vallutas Rõngu, Puka[3] ja Sangaste[viide?], 27. jaanuaril ajutiselt Tõlliste postijaama ning 27.–28. jaanuaril Sangaste raudteejaama ja -silla. Pealetungi aeglustasid kohatised Punaarmee vasturünnakud ja raudtee lõhkumine.[3]

25. jaanuaril nimetas Eesti Sõjavägede Ülemjuhataja Johan Laidoner soome kindral Martin Wetzeri Lõunarinde juhatajaks, kes omakorda nimetas Tartu-Valga väegrupi (kuhu kuulusid Tartu kaitsepataljon, Tartu partisani pataljon, Põhja Poegade rügement ja kolm soomusrongi) ülemaks oberst Hans Kalmi.[3]

Kindral Wetzeri 28. jaanuari päevakäsu järgi pidi 30. jaanuari hommikul algama Tartu–Valga grupi põhijõudude rünnak Valgale piki Tartu–Valga raud- ja maanteed ning Mõisaküla–Viljandi grupp samal ajal liikuma piki Pärnu–Valga kitsarööpmelist raudteed ja lõikama linnast lõunas Säde jõel läbi ühendustee Riia suunas.[3]

Valga hõivamisel oli suur sõjaline tähtsus. Sealt oli võimalik tungida edasi nii Pihkva kui ka Riia suunas ja saada oma kontrolli alla kitsarööpmeline Pärnu–Valga–Gulbene raudtee. Ühtlasi märkinuks see eesti–läti keelepiirile ja tulevasele Eesti Vabariigi lõunapiirile jõudmist.[3]

Paju mõisa esimene vallutamine ja tagasivallutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna soomusrongid olid kinni purustatud Väike-Emajõe silla taga ja Põhja Poegade rügement jõudis raudteeõnnetuse tõttu Sangaste jaama alles 30. jaanuari õhtuks, siis alustasid ettenähtud ajal rünnakut vaid kuperjanovlased. Neil õnnestus hõivata Tõlliste postijaam[3] ja 3. roodul leitnant Johannes Soodla juhtimisel[viide?] tõrjuda Paju mõisast välja läti kütid.[3] Paju mõis oli Punaarmee viimane kaitsepositsioon Valga all. Paju mõis seisis väiksesel kõrgendikul ja pakkus oma vanaaegsete paksude müüridega head kaitset. 1,5 kilomeetri kaugusel asetsev raudtee võimaldas enamlaste soomusrongidel vabalt opereerida.[viide?]

Kuigi Punaarmee juhatus oli Ago Pajuri andmetel selleks hetkeks juba leppinud Valga kaotamisega, vajati sinna koondatud varade evakueerimiseks lisaaega. Nii anti 7. läti kütipolgu III pataljonile käsk Paju mõis tagasi vallutada ja seal kaitsepositsioonidele jääda. Õhtupimeduses ülekaalukate vägedega alustatud rünnakuga tõrjutigi mõisas asunud kuperjanovlaste 3. rood sealt välja.[3] Punaarmee soomusrongid avasid ägeda tule partisanide positsioonide ja Paju mõisa pihta. Valga suunalt tulistasid punaste suurtükipatareid. Südaööl järgnes üldrünnak. Paju mõisat rünnati korraga kolmest küljest.[viide?] Kaitsjate poolt appi kutsutud kuperjanovlaste 2. rood tulistas öises segaduses omasid. Lõpuks kui ka laskemoon otsa lõppema hakkas, jätsid Eesti väed mõisa maha. Ago Pajuri arvates võis lätlastele lisaindu anda teadmine, et nüüd võideldakse "põlise Lätimaa" kaitseks "võõraste sissetungijate" vastu.[3]

Samal ajal, 30. jaanuari õhtul, teadmata Paju kaotamisest, panid Hans Kalm, Julius Kuperjanov ja soomusrongide üldjuhi kohusetäitja kapten Anton Irv Sangaste raudteejaamas toimunud nõupidamisel paika Valga vallutamise kava. Kalm pidas õigemaks oodata ära, kuni Mõisaküla–Viljandi grupp katkestab Valga ühendused tagalaga. Põhja Poegade rügemendi 2. pataljoni saatis ta üle Laatre ja Iigaste Valga–Pihkva raudteed läbi lõikama. Kuperjanovi pealekäimisel, kes tahtis Valga vallutamise au oma meestele saada, nõustus Kalm plaaniga, et rünnaku linnale teostab Tartu-Valga maantee ja raudtee suunal Kuperjanovi partisanide pataljon nelja soomusrongi ja kuue suurtüki tuletoetusel. Reservi jäeti soomlaste 1. pataljon, kes pidi liikuma Kuperjanovi pataljoni järel. Rünnaku käsk anti välja kell 19.30.[3][4]

Osapoolte jõud lahingus[muuda | muuda lähteteksti]

Erinevatel andmetel osales lahingus Eesti poolel Kuperjanovi partisanide pataljonis 300 meest,[5] kuni 200 võitlejat 5 kuulipildujaga[2] või 180 tääki 5 kuulipildujaga,[3] Põhja Poegade rügemendi pataljonis 600–700 meest[5] või umbes kuni 200 meest 9 kuulipildujaga[2] ja suurtükipatarei.[5][3][6]

Paju mõisa kaitses peamiselt Läti nõukogude kütidiviisi 7. Läti Bauska kütipolgu III pataljon[2] Emīls Vītolsi juhtimisel. Lisaks oli kaitsel veel ühe Läti kütipolgu ja ühe vene polgu väiksemaid osi.[viide?] Punaarmeel oli mõisas ja selle lähemas ümbruses erinevatel andmetel 600–800 meest,[5] kuni 300 võitlejat umbes 10 kuulipildujaga[2] või umbes 300–350 tääki ja kuni 12 kuulipildujat.[3] Neid toetas soomusrongi kuulipilduja, üks ebatäpse tulega suurtükk[5][3] ning soomusauto.[5]

Lahingu käik[muuda | muuda lähteteksti]

Paju lahingu skeem.

Paju mõisa kaotamisest kuulnud Kuperjanov, kes ei tahtnud anda vastastele aega jõudu koguda, olevat kohe 31. jaanuari varahommikul soovinud mõisat rünnata, kuid tal polnud pealetungikäsku ega soomlaste suurtükiväe toetust, ka soomusrongidel polnud käsku teda oma tulega toetada. Urmas Salo arvates olekski varahommikuses hämaruses toimunud pealetung ilmselt edukam olnud.[7] Hans Kalm aga ootas teateid vastaste taganemisteede, Riia ja Pihkva raudteeliinide läbilõikamise kohta, et pärast suurem sõjasaak saada. Loodetud teateid aga ei tulnud ja kui Lõunarinde staap nõudis edasitungi, siis andis ta kell 10.45 Kuperjanovile ja soomlaste suurtükiväe ülemale korraldus vallutada Paju mõis, et sinna paigutatud suurtükkidega seejärel ise Säde raudteesild purustada. Õhtul paikapandud pealetungiplaane Kalm ei muutnud, Urmas Salo arvates ei osanud tema ega Kuperjanov hinnata Paju mõisa kaitsepositsiooni võimalusi ja olulisust Valga kaitsel.[7][3][8] Peeter Kaasiku arvates nii Kalm kui Kuperjanov alahindasid vastaseid ja eeldasid, et Punaarmee põhijõud on Valgas.[2] Kuperjanov olevat käinud rünnakuks abijõudu küsimas soomusronge juhtinud Anton Irvelt,[viide?] kuid viimane olla soovitanud oodata, kuni raudteesild taastatud.[2][6] Side puudumise ja maastiku metsasuse tõttu polnud võimalik tal toetada ka suurtükitulega.[viide?]

Kell 11.45 jõudis pealetungikäsk Kuperjanovini ning kell 12.40 (mõnedel andmetel 12.10) saatis Kuperjanov 2. ja 3. roodu rünnakule, 1. rood jäi reservi. Rünnakut toetas juba varem alanud suurtükipatarei tuli.[3][6] Nõukogude vägede soomusauto sai kohe lahingu alguses suurtükitabamuse ja langes rivist välja.[5] Kuperjanov kasutas otserünnaku taktikat, mis oli talle seni edu toonud ja kirjas ka algses lahingukäsus.[2][6] 3. rood koos 1. roodu rühmaga leitnant Johannes Soodla ja Nikolai Piibu juhtimisel[viide?] liikus Vare talu poolt mõisa poole.[2] Punaväelased lasid neil läheneda 400–500 m kauguseni ning avasid siis püssi- ja kuulupildujatule. Ründajad heitsid lumme pikali ja jäid sinna paigale, pääsemata edasi ega tagasi.[3] Lahingu algusfaasis sai surmavalt haavata ja viidi lahinguväljalt ära 3. roodu juures olnud Julius Kuperjanov.[9]

Vasakul, jõepoolsel tiival alustas 2. rood leitnant Eduard Saare juhtimisel erinevatel andmetel kell 13 või 14 tormijooksuga pealetungi, mille käigus jõuti välja küll mõisa viljapuuaiani, kuid nii mõisast kui soomusrongilt avatud punaväelaste tules kaotati kõik ohvitserid ja kümmekond sõdurit.[3][2][10] 2. rood taganes, mõisa kaitsjad asusid vasturünnakule ning surusid kuperjanovlased tagasi ja suurtükipatarei oma positsioonidelt välja.[3][2] Punaste kätte jäid taganenud roodu surnud ja haavatud, kes kõik (sh leitnant Saar) tapeti.[viide?] Samal ajal kui Läti punaväelaste tähelepanu oli hõivatud kuperjanovlaste 2. rooduga, alustas uut pealetungi 3. rood, mis jõudis korraks välja mõisa hooneteni, kuid seejärel taandus. Lahinguväljale jõudnud Põhja Poegade I pataljoni ülem Erkki Hannula saatis neile appi oma 1. kompanii, kuid ka see taganes ägedas tõrjetules. Järgnes punaväelaste vasturünnak. 3. rood tegi uue pealetungikatse, mida toetas soomlaste 3. kompanii, kuid lahingusse pööret see ei toonud.[2][3]

Õhtuhämaruses, kell 16.30, õnnestus kuperjanovlastel ja soomlastel ühiselt mõisaparki tungida ning pärast käsivõitlust kogu mõis hõivata. Punaväelaste pataljoniülem andis mõisa kaitsnud lätlastele, kes olid täitnud oma ülesande Valga evakueerimiseks aega võita, käsu taanduda.[3][2]

Lahing oli üks sõja verisemaid. Eesti poolel oli langenuid 34, hiljem haavadesse surnuid 12, teadmata kadunuid 2 ning haavatuid ja põrutadasaanuid 92. Punaarmee kaotas langenute, haavadesse surnute ja teadmata kadunute (ilmselt lahingu lõpus tapetute) näol ligi 30 meest, haavatuid oli vähemalt 40.[3][11][12] Soomlased tapsid kõik taganenud lätlaste poolt haavatuna mahajäetud punakütid.[5] Vanemas ajalookirjanduses ja mälestuses on Punaarmee kaotusi mitmekordselt suurendatud.[11] On räägitud 64–300 sõduri kaotamisest.[viide?] Sõjasaagiks langes 12 kuulipildujat.[viide?] Eesti poole kaotused olid ennekõike vabatahtlike seas, kelle võitlusmoraal oli märgatavalt kõrgem kui mobiliseeritutest formeeritud väeosadel.[2]

Pärast lahingut tapsid soomlased mõisa keldris varjul olnud 8 tsiviilisikut.[3] Ago Pajuri arvates oli põhjus see, et neid peeti punasteks,[3] Hanno Ojalo arvates tehti seda aga eksikombel või lahinguagaruses.[5] Tapetutelt äravõetud väärtesemed (taskukellad) jagasid tapjad omavahel.[3]

Lahingu tulemused[muuda | muuda lähteteksti]

Paar tundi pärast Paju mõisa vallutamist sai valmis raudteesild ja soomusrongid hakkasid liikuma Valga suunas.[viide?] Öösel jätsid punaväed Valga maha, olles enne seda jõudnud suurema osa varadest välja vedada ning raudtee pumbajaama ja ümbruskonna sillad õhku lasta. 1. veebruaril jõudsid linna kuperjanovlased ja Põhja Pojad.[3] Valga hõivamisega takistati seal bolševike poolt läbiviidavat punast terrorit ning katkestati side Lätimaal asuva Punaarmeega ja selle stabiilne varustamine.[viide?]

Eesti väed nihutasid Valga kaitse linnast 5–10 km eemale ja seal asus kaitsele 3. jalaväepolk. Tartu Partisanide pataljon, mis oli kandnud raskeid kaotusi jäeti pärast Valga vallutamist linna puhkusele, viidi edasi varusse Mõisakülla ja nimetati hiljem langenud ülema järgi Kuperjanovi Partisanide Pataljoniks.[viide?]

Hinnangud[muuda | muuda lähteteksti]

Paju lahingule antud hinnangutes on esile toodud Valga vallutamise tähtsust, kuid Eesti poole kaotusi on peetud ülemäärasteks, süüdistades selles Julius Kuperjanovit või Hans Kalmi. Ago Pajuri arvates ei tundu keset päeva toimunud otserünnak üle lageda lumise välja kõrgendikul kivihoonetes kindlustunud arvuliselt ülekaaluka ja tehniliselt tugeva vaenlase vastu ilma soomusrongide toetuseta kõige mõistlikum otsus.[3] Peeter Kaasik peab küsitavaks otserünnaku mõtekust olukorras, kus Punaarmee ka ilmselt ilma selle lahinguta oleks Valgast lahkunud. Eesti poolel tehtud vigadena nimetab Kaasik nõrka luuretegevust, vastase alahindamist, kiirustamist ja plaanidest liiga jäigalt kinni pidamist.[2] Teisalt on Ago Pajur arvatud, et Kuperjanovil ega Kalmil polnud tol hetkel oma ega vastase tugevusest selget ettekujutust, hiljem oleks Punaarmee võinud täiendust saada ja Nõukogude võimu kestmine oleks paljudele inimestele uusi kannatusi toonud.[3]

Peeter Kaasik on Paju lahingut nimetanud "kõige kangelaslikumaks episoodiks Vabadussõjas", kuna tegu oli erandliku juhtumiga, kus tugipunkt vallutati n-ö laupkokkupõrkega (mitte tiivalt haaramisega), ilma märkimisväärse suurtükitule toeta ning arvuliselt üsna võrdse vastase vastu.[2]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Paju lahingu mälestussammas.

Mõte püstitada Paju lahinguväljale mälestusmärk tekkis 1930. aastal. 1932. aastal võttis teema üles kindral Nikolai Reek. Monumendi kavandi autor oli arhitekt Georg Saar. Mälestussamba püstitamise heaks korraldati üleriigiline korjandus. 12. juunil 1938 asetas kindral Johan Laidoner Paju monumendile nurgakivi. 1940. aastal valmis monumendi muldkeha, kuid seoses Nõukogude okupatsiooniga jäi mälestussammas avamata. Alles 30. jaanuaril 1994, Paju lahingu 75. aastapäeval, avas Eesti Vabariigi president Lennart Meri valminud mälestussamba.[viide?]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Jaan Maide, Ülevaade Eesti vabadussõjast, Kaitseliidu kirjastus, Tartu (1933)
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 Peeter Kaasik. "Paju lahing – kõige kangelaslikum episood Vabadussõjas". Maaleht, 31. jaanuar 2019. Vaadatud 31. jaanuar 2019.
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 3,15 3,16 3,17 3,18 3,19 3,20 3,21 3,22 3,23 3,24 3,25 3,26 3,27 3,28 Ago Pajur. Sada aastat Vabadussõjast: kangelaslik Paju lahing 31. jaanuaril 1919, Objektiiv, 31.01.2019
  4. Urmas Salo. Julius Kuperjanov Paju lahingus, Tuna, 2004, nr 1, lk 40
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 5,7 5,8 Hanno Ojalo. Eesti ajaloo kuulsamaid lahinguid: Julius Kuperjanov ja Paju lahing, Eesti Naine, 12.10.2016
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 Urmas Salo 2004, lk 41
  7. 7,0 7,1 Urmas Salo. Leitnant Kuperjanovi viimane võitlus, Postimees, 31.01.2019
  8. Urmas Salo 2004, lk 40–41
  9. Urmas Salo 2004, lk 43–47
  10. Urmas Salo 2004, lk 43–44, 49
  11. 11,0 11,1 Urmas Salo 2004, lk 49
  12. Urmas Salo, "Paju lahing: müüt ja tegelikkus" – Ajalooline Ajakiri 2000, nr 3, lk 69–96

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]