Eesti kütiväed

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Eesti kütiväed
Tegev 19181920
Riik Vene SFNVVene SNFV lipp, 1918
Eesti Töörahva KommuunEesti Töörahva Kommuuni lipp
Kuuluvus Punaarmee
Eesti Punaarmee
Ülesanne nõukogude võimu kehtestamine Eestis

Eesti kütiväed ehk Eesti Punased Kütid (vene keeles Красные эстонские стрелки, Эстонская Красная Армия) olid Venemaa kodusõjas ja Eesti Vabadussõjas võidelnud eestlastest koosnenud Punaarmee väeosad.

1917. aastal Eestis moodustatud Eesti Punakaart võitles ka aastatel 1917–1918 Saksa okupatsioonivägedega Eestis.

Eesti punakaardi asutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Novembris 1917 loodi Tallinnas üle-eestimaaline punakaardi keskkomitee. Loodi salgad linnades, alevites, mõisates. Iga salka nimetati tema asukoha järgi: Tallinna punakaart, Tartu punakaart, Aseri vabriku punakaart jne. Suuremad salgad jagunesid roodudeks, roodud jagunesid rühmadeks ja rühmad jagudeks. Punakaardi koosseisus oli ainult jalavägi laskurüksuste näol ühesväikesearvulise kuulipildujate osaga (rühmadega). Tallinna Punakaart koosnes 6 linnarajooni töölistest. Igas rajoonis oli 1–3 punakaardiroodu, hiljem loodi ka kuulipildujate komandod iga roodu juurde. Detsembris 1917 oli Tallinnas punakaardi salkades 2000 meest, Tartus 200 ja Narvas 300. 1918 veebruari alguses oli eesti punakaardi nimekirjas umbes 5000 inimest[1]. Eesti Punakaardi juhtorganiks oli Punakaardi keskkomitee, mis asus Tallinna Tööliste majas (Suur-Karja tänav 18), staabiülemaks oli bolševik Georg Teder.

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Punakaart.

Enamlike sõjaväenõukogude moodustamine[muuda | muuda lähteteksti]

13. jaanuaril 1918 lahkusid enamlased toimunud Eesti Sõjaväelaste kongressilt ja korraldasid 13. ja 14. jaanuaril 1918 Tallinnas Toompea lossi Valges saalis I Eesti Sotsialistliste Sõjaväelaste kongressi. Pärast kongressi avamist võttis sõna V. Kingissepp, kes tähendas, et kodanlik sõjavägi ei kaitse töölisklassi huve, see tuleb kiires korras koju lasta ja asemele luua tööliste ja talurahva sõjavägi. 21. jaanuaril andis Tallinna Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu sõjaväeosakond juhtkirja maakonna nõukogude sõjaväeosakondadele mobilisatsiooni asjus, kus oli kirjas, et "Sõjaväeosakond otsustas oma peakoosolekul 21. jaanuaril s. a. töörahva punaseid polkusid looma asudes kõik neid sõjaväe teenijaid, kes mitte ei taha vabatahtlises sõjaväes teenida ehk mitte kõlbulikud ei ole sinna vastuvõtmiseks, määramata aja peale kodu lasta vanaduse peale vaatamata."

29. jaanuaril 1918 võttis Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee sõjaväe osakond vastu otsuse Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee ja eesti väeosade laialisaatmiseks ning hakati looma 1. Tallinna Punast Polku, kuhu kogunes 400 meest. Jaanuaris alustati ka Narvas ja Tartus punaste polkude formeerimisega. Narva polku astus 45. diviisist üle saja mehe ja Tartu polku kogunes üle 200 mehe. 21. veebruaril 1918 lahkuti Tartust, kuna neil oli ainult koos punakaardi ja Tartu polguga veidi üle 200 mehe.

Punakaart ja Saksa vägede pealetung[muuda | muuda lähteteksti]

21. veebruaril 1918 avaldas Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee esimees Jaan Anvelt mobilisatsioonikutse kõikide maakondade ja valdade nõukogudele, kus igast vallast kutsuti vähemalt 50 vabatahtlikku, kes tuli 7 päeva toiduvaruga Tallinna toimetada. Punakaardisalgad asusid võitlusse Saksa okupatsioonivägedega. Sel ajal oli kavatsus peatada Saksa armee Ristil. 22. veebruaril suundusid punakaartlased raudteed mööda Riisiperesse, kus kohtasid esmakordselt Saksa regulaararmee võitlejaid ning taganesid lahinguta õhtu kella 9-ks Keilasse. 23. veebruaril 1918 toimus Keilas vahemikus 16:00 kuni 18:00 lahing brigaadikomandör A. Põllu juhtimisel Haapsalust Tallinna poole liikunud Saksa vägedega. Lahingu võitsid sakslased. Lahingus langes 45 ja sai haavata 15 punakaartlast. Kuivõrd puudus igasugune sõjaõigusest tulenev alus pidada punakaartlasi võitleva riigi sõjaväelasteks käsitleti neid sõjakurjategijatena ning seetõttu lasksid saksa sõjaväelased järgmisel päeval pärast lahingut maha kolm samal õhtul tabatud lahingust osa võtnud isikut.

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Esimeses maailmasõjas#Sõjategevus Mandri-Eestis.

Veebruaris 1918 lahkus Tallinnast Helsingi kaudu koos Balti laevastikuga Petrogradi umbes 4000 eestlast. Viljandi, Tartu, Rakvere, Narva ja teised punakaardi võitlussalgad taganesid Venemaale läbi Narva ning koondati Jamburgi piirkonda nn partisanisalkadena Punaarmee Põhja piirkonna tõkkevägede koosseisus.

Jaan Sihver, Eesti Punase Kütiväe Nõukogu esimees.

Eesti kütivägede moodustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Üksik Tallinna Eesti kommunistlik pataljon
Tegev 3.-8. 1918
Riik Vene SFNVVene SNFV lipp, 1918
Kuuluvus Punaarmee
Ülesanne Smolnõi kaitse ja valve
Suurus 782 (11.5.1918)
Tähtpäevad 1918. aasta 15~16. märts
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad Jakob Palvadre
4. Narva kommunistlik polk
Tegev 1918
Riik Vene SFNVVene SNFV lipp, 1918
Kuuluvus Punaarmee
Liik jalavägi
Suurus polk
Tähtpäevad 1918. aasta mai

24. ja 25. veebruaril 1918 Tallinnast Helsingisse evakueerunud eesti enamlased ja punakaartlased kogunesid 2. märtsil 1918. Helsingi Punakaardi hoonesse miitingule, kus otsustati formeerida Punaarmee eesti väeosad. Kohe registreeris end 300 vabatahtlikku, väeosade edasiseks formeerimise kohaks valiti Petrograd. Moodustatud Punaarmee eesti väesalk jaotati viieks grupiks. Helsingis olles sai väesalk ka esimesed relvad soome enamlastelt. Petrogradi jõudes võeti salk 5. märtsil 1918 Punaarmee formeerimise staabi poolt Üksiku Tallinna Eesti kommunistliku pataljonina arvele ja varustamisele, arvati Punaarmee 1. korpuse koosseisu ning kasutati Petrogradi linnas Smolnõis asuva Nõukogude Venemaa valitsuse Rahvakomissaride Nõukogu kaitse- ja valveüksusena. Nõukogude Venemaa valitsus (RKN) lahkus Smolnõist, Moskvasse 10. märtsil 1918.[2]

Tallinna 1. eesti kommunistlik kütipolk
Tegev 8. 1918
Riik Vene SFNVVene SNFV lipp, 1918
Kuuluvus Punaarmee
Liik jalavägi
Suurus polk
Tähtpäevad 1918. aasta august
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad Jakob Palvadre
Tartu-Putilovi pataljon
Tartu-Putilovi polk
5. Tartu-Jamburgi polk
Tegev 1918
Riik Vene SFNVVene SNFV lipp, 1918
Kuuluvus Punaarmee
Liik jalavägi
Suurus polk

Kütiväed koosnesid veebruaris kuni märtsis 1918 Eestist Venemaale evakueerunud kommunistidest ja punakaartlastest. 12. märtsil 1918 hakati Petrogradis moodustama Tallinna eesti kommunistlikku üksikpataljoni (alates augustist 1918 Tallinna 1. eesti kommunistlik kütipolk), mis paigutati algul Preobraženskoje polgu, seejärel 10. märtsil endise Pavlovski polgu kasarmutesse.

1. Tallinna kütipolk
Tegev 1918
Riik Vene SFNVVene SNFV lipp, 1918
Kuuluvus Punaarmee
Liik jalavägi
Suurus polk
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad Jakob Palvadre
Leonhard Ritt[3]

Aprillis 1918 muudeti Jamburgi piirkonnas asuv Narva partisanisalk pataljoniks ja mais 4. Narva kommunistlikuks polguks.

2. Viljandi kommunistlik kütipolk
Tegev 1918
Riik Vene SFNVVene SNFV lipp, 1918
Kuuluvus Punaarmee
Liik jalavägi
Suurus polk
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad Elmar Tinn
Eduard Teiter

1918. aasta mai lõpul, kui olukord Venemaa kodusõja Idarindel Siberis Tšehhoslovakkia korpuse ja Vene valgekaartlaste eduka pealetungi tõttu muutus bolševike võimule kriitiliseks, saadeti Üksik Tallinna Eesti Kommunistlik Pataljon Venemaa kodusõja Idarindele Uuralite piirkonda.

Mais 1918 ühinesid Jamburgis Tartu-Putilovi partisanisalgaga Eestist väljataganenud Tartu ja Rakvere punakaardisalgad August Lillakase juhatusel ning üksus nimetati ümber Tartu-Putilovi pataljoniks, mis Jamburgi pataljoni liitmisega 29. mail 1918 muudeti 5. Tartu-Jamburgi polguks[4]

3. Tartu kommunistlik kütipolk
Tegev 1918
Riik Vene SFNVVene SNFV lipp, 1918
Kuuluvus Punaarmee
Liik jalavägi
Suurus polk

13.–15. juulil 1918 toimus Moskvas VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee konverents, mille tulemusel moodustati 12-liikmeline Eesti Kütivägede Sõjaväelaste Nõukogu, mille juhiks sai Jaan Sihver.

Augustis 1918 reorganiseeriti Idarindel asuv Üksik Tallinna Eesti Kommunistlik Pataljon 1. Tallinna Eesti Kommunistliku Kütipolgu I pataljoniks, mille juurde moodustati Petrogradis II pataljon. I pataljoni juurde ratsaeskadron ja oktoobris-novembris raskesuurtükkide patarei.

18. septembril 1918 lõpetasid Jaan Anvelt, Jaan Sihver, Davõdov, A. Krik, Paul Leevald, Harald Tummeltau, J. Pruun, Neumann ja Rudolf Vakmann (Adolf Kesler, Leopold Linder, Aleksei Hints, Johannes Roman) suurtükiväekooli ning asusid looma 1. Tallinna kütipolgu juurde 1. eesti kommunistlikku kergesuurtükiväe divisjoni, mille komandöriks sai Arno, komissariks Rudolf Vakmann. 1918. aast oktoobris siirdus kergesuurtükiväedivisjoni 1. patarei koos 1. Tallinna kütipolgu 2. pataljoniga Idarindele, kus nad osalesid sõjategevuses Idarindel Punaarmee III armee koosseisus.

Oktoobris 1918 algas 2. Viljandi Eesti kommunistliku kütipolgu formeerimine.

1918. aasta novembri lõpus formeeriti Narva pataljon ümber 156. kütipolguks ning polgus olevad eestlased saadeti Petrogradi tagasi, kus nad määrati uude 46. Narva kütipolku. Viimane oli samuti 14. Narva polgu järglane. Kui polgu I pataljon saadeti rindele, jäi II pataljon Gattšinasse. Talle formeeriti juurde uus I pataljon ja 29. oktoobril 1918 nimetati 14. Narva polk ümber 46. kütipolguks. Eestlasi oli selle polgu I (endises 14. Narva polgu II) pataljonis. (156. polku jäänud viimased eestlased saadeti 1919. aasta suvel Eesti rindele 46. kütipolku.) 23. novembril 1918 kuulus 46. Narva kütipolgu koosseisu 1400 meest ja 14 kuulipildujat.

28. novembril 1918 vallutas Punaarmee ja Jaanilinna ja Narva ning Narvas kuulutati välja Eesti Töörahva Kommuun, moodustati ETK Nõukogu ja nõukogu Sõjaväevalitsus. Sõjaväevalitsuse juhatajaks määrati Jaan Anvelt ja sõjaväevalitsuse nõuandjaks August Kork.

31. detsembril 1918 kuulutas Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu Sõjaväevalitsus välja aastatel 1894–1898 sündinud meeste sundmobilisatsiooni ETK kontrolli all olevatel territooriumitel, mis teostati Narva, Tartu ja Võru piirkonnas.

Jaanuaris 1919 pärast Punaarmee vägede pealetungi takerdumist Põhja-Eestis formeeriti ümber Nõukogude Venemaa Läänerinde 7. armee 6. Kütidiviis, mille III brigaad moodustati 52. Kütipolgust (endine Tallinna kommunistlik kütipolk), 54. Kütipolgust (endine 3. Tartu kütipolk[5]) ja 53. Kütipolgust (endine Viljandi kommunistlik kütipolk), mille kolmandaks pataljoniks liideti endised Soome kütipataljon ja Soome kütirood.

14. veebruaril 1919 formeeriti Staraja Russas (hiljem Luugas) 5. (alates 15. märts 1919 6. eesti kommunistlik kütipolk. Formeeritavale kütipolgule pani aluse madruste dessantsalgaga liitunud umbes 80 vabatahtlikku. Madrused läksid endistele teenistuskohtadele tagasi. 25. aprillist 1919 kuulus 6. kütipolk 1. Eesti Kütidiviis 2. brigaadi koosseisu ning asus pealetungile Irboska–Petseri raudteest põhjas, kuid löödi tagasi andes suuri kaotusi. 23. mai 1919 kuulus 6. kütipolgu koosseisu 200 meest Velikije Luki ümbruses.

18. veebruaril 1919 moodustati Punaarmee ülemjuhatuse käskkirja alusel 1. Eestimaa Kütidiviis (1-я Эстляндская стрелковая дивизия), kuhu kuulusid: 1. Tallinna Eesti kommunistlik kütipolk (1-й Эстонский стрелковый коммунистический полк), 2. Viljandi Eesti kommunistlik kütipolk (2-й Эстонский стрелковый коммунистический полк), 3. Tartu Eesti kommunistlik kütipolk (3-й Эстонский стрелковый коммунистический полк), 4. Narva Eesti kommunistlik kütipolk (4-й Эстонский стрелковый коммунистический полк), 5. Võru Eesti kommunistlik kütipolk (5-й Эстонский стрелковый коммунистический полк), 6. Eesti kommunistlik kütipolk (6-й Эстонский стрелковый коммунистический полк)[6].

Eesti kütiväed lahingutes Vene kodusõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna kütipolk[muuda | muuda lähteteksti]

Üksik Tallinna Eesti Kommunistlik Pataljon (Ревельский эстонский коммунистический отдельный батальон) saadeti 1918. aasta mai lõpul, kui olukord Venemaa kodusõja Idarindel Siberis Tšehhoslovakkia korpuse ja Vene valgekaartlaste eduka pealetungi tõttu muutus bolševike võimule kriitiliseks Idarindele Uuralite piirkonda.

31. mail sõitis pataljon Petrogradist Jakob Palvadre juhatusel välja ning jõudis 8. juunil Jekaterinburgi ja 10. juunil Zlatousti-Miassi piirkonda ja pidas Uurali väerindel peamiselt taandumislahinguid.

Augustis 1918 reorganiseeriti Idarindel asuv Üksik Tallinna Eesti Kommunistlik Pataljon 1. Tallinna Eesti Kommunistliku Kütipolgu I pataljoniks, mille suunati ka Petrogradis moodustatud II pataljon, I pataljoni juurde moodustatud ratsaeskadron ja raskesuurtükkide patarei. 1918. aasta oktoobris siirdus kergesuurtükiväedivisjoni 1. patarei koos 1. Tallinna kütipolgu II pataljoniga Idarindele, kus nad osalesid sõjategevuses Idarindel Punaarmee Reinholds Bērziņši juhitava III armee 4. Uurali diviisi 4. Troitski brigaadi koosseisus.

Pataljon osales sõjategevuses (Šaljai raudteejaama juures jt) kuni 23. novembrini, mil nad suunati Põhjarindele Narva alla, kuhu nad jõudsid 25. novembril 1918.

Tartu ja Narva kütipolgud[muuda | muuda lähteteksti]

Tartu ja Narva kütipolk võitlesid 1918 sügisel Põhjarindel[7], kus nad võitlesid Inglise-Ameerika vägede vastu. Polk asus seal kuni novembrini 1918, millal ta uuesti toodi Eesti Vabadussõja väerindele.

Aprillis 1918 saadeti pataljonist üks rood A. Männioksa juhtimisel Soome piirile appi ümberpiiratud soome punakaardisalgale.

Augustis 1918 algas Jamburgi ümbruses ülestõus enamlaste vastu. Mäss suruti Tartu kütipolgu ja Narva kommunistliku pataljoni poolt maha. Augusti lõpus saadeti Tartu kütipolk Põhjarindele Arhangelski alla, kus võideldi Briti-Ameerika üksustega. Narva kommunistlik pataljon vallutas võideldes Šenkurski linna.

Tartu ja Narva kommunistlikud kütipolgud olid augustis 1918 Moloskovitsõ-Volossovo piirkonnas, kus surusid maha bolševikevastaseid rahvarahutusi.

Tartu ja Narva polgud osalesid septembris 1918 lahingutes Põhjarindel, kus Tartu polgu rooduülem August Lillakas teenis esimese eestlasena Punalipu ordeni.

Peale otsese sõjategevuse teenisid eestlastest moodustatud relvaformeeringud ka nõukogude ja kommunistliku partei kaitse ja valveüksustena, Siberis Samaras tegeles G. Kudebergi juhitud punaarmeelaste salk VK(b)P Samara Linnakomitee julgestamisega.

Eesti kütidiviisi juhtkond: Reinhold Isak, Eduard Rips, Eduard Teiter, Jakob Palvadre, Aleksander Reimets, H. Kuldvere, W. Neumann. Tagareas: Mõtus, Karl Rimm, J. Põldema, P. Freiberg, A. Lintlom, Andrei Põld
1. Eesti Kütidiviis
Tegev 13. november 19189. juuni 1919
Riik Vene SFNVVene SNFV lipp, 1918
Eesti Töörahva KommuunEesti Töörahva Kommuuni lipp
Kuuluvus Punaarmee
Eesti Punaarmee
Liik jalavägi
Ülesanne nõukogude võimu kehtestamine Eestis
Suurus diviis
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad Leonhard Ritt
Jakob Palvadre

Eesti kütiväed Eesti Vabadussõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Punaarmee
Tegev 18. veebruar30. mai 1919
Riik Vene SFNVBlank.pngVene SNFV lipp, 1918
Eesti Töörahva KommuunEesti Töörahva Kommuuni lipp
Kuuluvus Punaarmee
Liik jalavägi
Ülesanne nõukogude võimu kehtestamine Eestis
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad August Kork
Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Vabadussõda.

1918. aasta novembri lõpul sai 1. Tallinna kommunistlik polk käsu Eesti väerindele sõitmiseks. Nii võitlesid Eesti Vabadussõja alguses Narva lahingus 28. novembril 1918. Viljandi ja Tartu kütipolgud ja 2. eesti kergpatarei.

Joala lahingus langes Viljandi kütipolgus ligikaudu poolsada võitlejat, nende hulgas Eesti Kütipolkude Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimees Jaan Sihver, roodukomandör E. Grünberg, roodukomandöri abi E. Luik, rühmakomandörid M. Ilbach, E. Lombak, J. Kelner, ja P. Sander. Haavatuid oli ca 30, sh polgukomandör Eduard Teiter.

1919. aasta märtsist kuni augustini võitlesid kütiväeosad Eesti Vabadussõjas Narva, Tartu, Võru ja Pihkva all.

1919. aasta augustist kuni septembrini pidas aga kaitselahingud Daugava jõe joonel. 1919. aasta aprilli lõpus saadeti ratsapolk Marienburgi rindelõiku, kus peeti ägedaid lahinguid. 1919. aasta suvel, kui Eesti kütidiviis võitles Poola vägede vastu, formeeriti Eesti ratsapolgust kaks divisjoni. 1. ratsadivisjoni komandöriks sai Jüri Portsmuth ja 2. ratsadivisjoni komandöriks Johannes Roman.

Next.svg Pikemalt artiklis 1. Eesti Kütidiviis.

Lahingutes Eesti kaitseväe ja Punaarmee vägede vahel mais 1919 Pihkva all jooksis Eesti poolele üle 1. Eesti Kütidiviisi I pataljoni 2. polk (ca 700 sõdurit), koos 1. Eesti Kütidiviisi ülema Leonhard Riti, pataljoniülema ja polguülemaga, misjärel reformiti diviis ümber Üksikuks Eesti Kütibrigaadiks.

Eesti kütiväed Vene kodusõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Üksik Eesti Kütibrigaad
Tegev 9. juuni 19196. oktoober 1919
Riik Vene SFNVVene SNFV lipp, 1918
Kuuluvus Punaarmee
Liik jalavägi
Ülesanne nõukogude võimu kehtestamine Venemaal
Suurus brigaad
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad Jakob Palvadre

Oktoobris 1919 formeeriti Üksik Eesti Kütibrigaad uuesti Eesti Kütidiviisiks ning viidi 15. armee juhataja A. Korgi käsul 8.–16. oktoobrini Daugavpilsi piirkonnast üle Lõunarindele Orjoli piirkonda, kuid ratsapolk saadeti Petrogradi alla Judenitši pealetungi peatama. Pärast Oudova vallutamist ja Judenitši rünnaku tagasilöömist saadeti ratsapolk Lõunarindele kütidiviisile järele. Ratsapolk paiknes Aleksandrovski linnas.

Lõunarindel osalesid kütiväed oktoobris pealetungides Orjoli all, novembris 1919 Kurski all, detsembris 1919 Belgorod, Izjum, jaanuaris 1920 Berdjansk, Mariupol.

19. oktoober 1919 oli diviisi koosseisus 3 247 tääki, 70 mõõka, 11 suurtükki. Diviisi ülem oli pärast L. Riti ülejooksmist, Jakob Palvadre, staabiülem Ivan Leht, komissarid: Aleksander Reimets, Ivan Tamm, diviisikomissar I/J.Hansing, suurtükiväe ülem Heinrich Teder [8]. Diviisi koosseisu oli: 4 eesti polku, suurtükiväedivisjon ja venelasest moodustatud 86. kütipolk ja Petrogradi Putilovi vabriku töölistest moodustatud 1. töölispolk (Всевобуч (всеобщее военное обучение), milles kokku 2600 sõdurit.

31. detsembril 1919 sõlmiti vaherahu Nõukogude Venemaaga ja sõja lõpetas 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahu.

Eesti Kütidiviis
Tegev 6. oktoober 191914. märts 1920
Riik Vene SFNVVene SNFV lipp, 1918
Kuuluvus Punaarmee
Liik jalavägi
Suurus diviis
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad Jakob Palvadre

1920. aasta jaanuarist kuni veebruarini võitlesid nad Venemaa Nõukogude Vabariigi Punaarmee koosseisus Ukraina iseseisvuse eest võitleva Ukraina Keskraada Mahno vägede vastu, võideldes Guljai Polje, Vassiljeva, Pologi jt piirkondades.

1920. aasta veebruarist märtsini võideldi Venemaa kodusõjas Perekopil Anton Denikini vägede vastu ja osaleti Perekopi vallutamises.

Üksused võitlesid hajutatult märtsis 1920 Wrangeli valgekaartlaste vastu Krimmis ja hiljem Ukrainas.

Aprillis 1920 saadeti ratsapolk Perekopi alla Voskressenski külasse, kus polk reorganiseeriti. Eesti Kütidiviis saadeti laiali 14. märtsil 1920. Edelarinde käskkirja põhjal arvati eesti kütidiviisi I brigaadi staap 46. kütidiviisi koosseisu ning II brigaadi polgud liideti 46. kütidiviisi 136. brigaadi koosseisu, sealhulgas 5. Võru kütipolk 408. kütipolguga. Eesti kütiväed likvideeriti 1920. aasta märtsis[9].

Ukraina Nõukogude Tööarmees[muuda | muuda lähteteksti]

14. märtsil 1920 viidi Edelarinde käskkirja põhjal 1. ja 3. Eesti polk üle Ukraina Nõukogude Tööarmeesse.

26. juulil 1920 Ukrainas (tänapäeva Harkivi oblasti Krasnograd) Poltava kubermangu Konstantinovgradi linna lähedal Verhne-Lannaja küla juures vangistasid Nestor Mahnole allunud väed Ukraina Tööarmee 7. eesti tööpolgu voori koos nende poolt transporditava ja valvatava varaga. Mahnolaste poolt hukati 91 inimest sh roodu komandör Kikemägi (Кикемяги), kaks rühmakomandöri ja staabitöötajad. Brigaadikomissar Riuhkrandi ja komissari J. Mahmastali ettekande alusel Tööarmee staabile teatati: "Mahnolaste vangist põgenenud 7. tööpolgu punaarmeelaste ja polgukomandöri andmetel raiuti paljud punaarmeelased surnuks kaitselahingus, suur osa aga vangistati elusana ning rivistati üles Verhne-Lannaja küla juures, kus vangistatute seast kutsuti välja kõik eestlased, lätlased, juudid ja kommunistid, kes raiuti mõõkadega surnuks"[10].

Eesti punaste küttide lahingukoosseisud[muuda | muuda lähteteksti]

  • 11.05.1918 – 782 meest; Üksik Tallinna Eesti kommunistlik pataljon, Smolnõi, Petrograd
  • oktoober 1918 – 934 tääki, 4 miinipildujat, 6 kuulipildujat; 15. Tartu polk, Põhjarinne, Arhangelsk
  • 23.11.1918 – 1250 meest, 19 kuulipildujat, 6 miinipildujat, 110 hobust; 15. Tartu polk, Jamburg
  • 23.11.1918 – 1400 meest, 14 kuulipildujat; 46. Narva kütipolk, Jamburg
  • 23.11.1918 – 730 meest, 9 kuulipildujat; 2. Viljandi Eesti kommunistlik kütipolk, Jamburg
  • 2.12.1918 – 850 meest, 15 kuulipildujat; 1. Tallinna Eesti kommunistlik kütipolk, Narva
  • 2.12.1918 – 120 mõõka, Eesti ratsaeskadron, Jamburg
  • 20.02.1919 – 171 komandöri, 4832 meest, 985 hobust; 6. diviisi III (Eesti) brigaad, Pihkva
  • 1.06.1919 – 157 komandöri, 2645 meest, 1624 tääki, 42 kuulipildujat, 11 miinipildijat, 542 hobust; 1. Eesti Kütidiviis, Pihkva
  • juuli 1919 – 4865 meest (2825 tääki ja mõõka, 675 suurtükiväelast), 57 kuulipildujat, 17 suurtükki, 9 miinipildujat; Üksik Eesti Kütibrigaad, Pihkva
  • 17.09.1919 – 5147 meest, sh suurtükiväelased (2188 tääki, 266 mõõka), 75 kuulipildujat, 12 suurtükki; Üksik Eesti Kütibrigaad, Daugavpils
  • 15.10.1919 – 7181 meest (3247 tääki, 114 mõõka, 68 kuulipildujat, 11 suurtükki); Eesti Kütidiviiis, Lõunarinne, Orjol[11]
  • 27.03.1920 – 25 tääki, 40 mõõka; Eesti Kütidiviiis, I Eesti brigaad, Lõunarinne, Perekop [12]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Proletaarne Rewolutsioon Eestis. Leeningraad. Külwaja, 1926–1933. lk. 9
  2. Ленин едет в Москву, «Вести Сегодня» № 33, 16 марта 2012
  3. Revolutsioon, kodusõda ja välisriikide interventsioon Eestis (1917–1920). Eestimaa KP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut. NLKP Keskkomitee Marksismi-Leninismi Instituudi filiaal. Eesti NSV TA Ajaloo Instituut. Kirjastus "Eesti Raamat", Tallinn 1982, teine köide, lk 337
  4. Revolutsioon, kodusõda ja välisriikide interventsioon Eestis (1917–1920). Eestimaa KP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut. NLKP Keskkomitee Marksismi-Leninismi Instituudi filiaal. Eesti NSV TA Ajaloo Instituut. Kirjastus "Eesti Raamat", Tallinn 1982, teine köide, lk 114
  5. Veebruar 1919, Operatiivsaatabi teadaanne., Päevaleht 18. veebruar 1919
  6. Rosenthal, R (2007). Punaarmee maavägede grupeering. Tallinn (in press). Lk 93–94
  7. ENE 2. köide. 1987. lk 217–218
  8. КУРСКАЯ ЭНЦИКЛОПЕДИЯ
  9. ENE 2. köide. 1987. lk 217–218.
  10. О.Полетаев, А.Нуше. Огненные годы. Таллин, 1977. С.142–143.
  11. Bruno Toman. 1979. Me oleme internatsionalistid. Tallinn. Lk 112
  12. Johannes Tipner. 1953. Eesti töörahva relvastatud võitlus nõukogude võimu eest kodusõja aastail. Tallinn. Lk 198

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Proletaarne Rewolutsioon Eestis. Külwaja. Leeningraad 1926–1933
  • ENE 2. köide. 1987. Lk 217–218
  • Revolutsioon, kodusõda ja välisriikide interventsioon Eestis 1917–1920. Eesti Raamat, Tallinn 1977
  • Eesti Punakaart ja Punavägi kodusõjas. 1934. [1]
  • Nõukogude võimu eest. Veebruari- ja Oktoobrirevolutsioonist Eestis aktiivselt osa võtnute mälestuste kogu. Tallinn 1957
  • Johannes Tipner. Eesti töörahva relvastatud võitlus nõukogude võimu eest kodusõja aastail. Tallinn 1953
  • Johannes Tipner. Punaarmee Eesti väeosade võitlusteest: 1917–1920. Tallinn 1957
  • Eduard Laaman. Eesti iseseisvuse sünd. Tallinn 1991
  • Eesti Vabadussõda 1918–1920. Tallinn
  • Eduard Grosschmidt. Pealuu märgi all. Mälestusi Kuperjanovi partisanide sõjaretkelt. 1995
  • Bruno Toman. Me oleme internatsionalistid. Tallinn 1979

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]