Reola lahing

Reola lahing
Osa Eesti Vabadussõjast
Toimumisaeg	16. jaanuar - 17. jaanuar 1919
Toimumiskoht	Reola mõis, Kambja kihelkonnas Tartumaal Eesti
Tulemus	Edukas kaitselahing Eesti vägede poolt
Osalised
Eesti Nõukogude Venemaa
Väejuhid või liidrid
polkovnik Viktor Puskar
Jõudude suurus
Eesti rahvaväe 2. diviisi 2. Jalaväepolk Tallinna kaitsepataljon 42″ suurtükkk Nõukogude Punaarmee (3)/ 6. Läti kütipolk 10. Novgorodi kütipolk 49. kütipolgu neli roodu 1. ratsaeskadron
Kaotused

Reola lahing oli 1919. aasta 16. jaanuarist kuni 17. jaanuarini toimunud sõjaline operatsioon Eesti Vabadussõja pealetungilahingute etapil Lõuna-Eestis tõkestamaks pealetungivaid Punaarmee väeüksusi.

Reola lahingut loetakse üheks murdepunktiks Eesti Vabadussõjas. Lahingu käigus lõid Eesti väed tagasi Punaarmee Tartu taasvallutamise katse.

Eellugu

1919. aasta jaanuaris Tartu vabastamise järel edenesid Eesti väed Puhja-Nõo-Reola-Haaslava-Luunja joonele ja kavatsesid pealetungi jätkata. 16. jaanuaril 1919 liikusid soomusrongid ja kuperjanovlased piki raudteed Valga suunas. 2. jalaväepolgu osad liikusid samal ajal Luunjast üle Kriimani ja Võnnu Räpina suunas. Tallinna kaitsepataljon liikus Tartust üle Igevere ja Vana-Kuuste Põlva suunas. Eesmärk oli vaenlane Lõuna-Eestist välja ajada.

Lahingu käik

Punaväe 6. läti kütipolgu allüksuste pealetung algas 16. jaanuaril 1919 Vana-Kuuste suunalt ja 16. jaanuari õhtuks vallutasid Tartu vallutamiseks koondatud löögigrupi Punaarmee üksused Reola mõisa ning sundisid Tallinna kaitsepataljoni I ja IV rood Ülenurme suunas Ülenurme mõisa taanduma. 4. roodu ülem sai vastase suurtükimürsust haavata. Reola mõisa kaitses Tallinna kaitsepataljoni 1. rood, sellest paremal paiknesid 2. rood ja kooliõpetajate rood; mõisa taga varus seisis 4. rood, 3. rood oli jäetud Tartusse reservi.

16. jaanuaril jõudsid 2. jalaväepolgu osad määratud asukohtadesse ja polgu I pataljoni 1. rood koos pataljoni kuulipildujatega asus Vana-Kastre külla, 2. rood Kaagvere mõisa ning 3. ja 4. rood Luunja mõisa.

16. jaanuari keskpäeval alustasid Punaväe üksused pealetungi katsega Tartut tagasi vallutada ja vallutasid õhtuks Reola mõisa ning lahingukogemuseta Reolas seisnud Tallinna kaitsepataljon oli sunnitud tagasi tõmbuma. Sama päeva õhtul saabus Ülenurme mõisa 2. diviisi ülem polkovnik V. Puskar ning koos kohapealsete üksuste ülematega kavandas vastupealetungi, Reola ja Vana-Kuuste mõisate taasvallutamiseks. Pealetung pidi algama järgmine hommik kell üheksa.

17. jaanuari hommikul läksid Eesti väed Reola all pealetungile ning Tallinna kaitsepataljoni ja 2. jalaväepolgu osad vallutasid Reola mõisa õhtuks tagasi.

Tallinna kaitsepataljonile tehti ülesandeks tungida Reola mõisa peale põhja poolt, 2. jalaväepolgu osadele anti käsk tungida peale ida poolt. 2. jalaväepolgu II pataljoni 5. ja 6. roodu osad liikusid Ülenurmelt üle Mädasoo Haaslava vallamaja juurde ja sealt Ignase kaudu punastele seljataha. Hommikul kell kaheksa jõuti Ignase tallu ja seal jaguneti kaheks, 5. rood suundus Reolasse ja 6. rood liikus edasi Vana-Kuuste suunal. Pataljoniülem, alamkapten Eduard Liibus jäi Igevere küla Ignase tallu. Tallinna kaitsepataljon pidi ründama selja tagant Vana-Kuuste mõisat.

Reola mõisas asunud Punaväe üksused taganesid Reola mõisast ja 17. jaanuaril võttis Tallinna kaitsepataljon koos 2. jalaväepolgu allüksustega Reola tagasi ja kätte saadi ka eelmisel päeval maha jäänud raskesuurtükk ning likvideeriti seega oht Tartule.

Mälestussammas (2012)

Mälestuse jäädvustamine

Reola lahingu mälestussammas avati 3. juulil 1932. aastal. Pärast Teist maailmasõda võeti sammas maha ja maeti maa alla. Sammas taasavati 27. novembril 1988.

Välislingid

• Reola lahing, Päewaleht, nr. 17, 18 jaanuar 1929
• Kuidas vabastati Reola, Postimees (1886-1944), nr. 12, 16 jaanuar 1944