Eesti-Läti piir

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti kaart, kust on näha Eesti-Läti piir
Piiripost Heinaste (läti Ainaži) juures

Eesti-Läti piir on Eesti ja Läti vaheline riigipiir, mille pikkus on 339 km.[viide?]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Vabariigi ja Läti Vabariigi vahel eksisteeris kuni 16. juunini 1940 rahvusvaheliselt tunnustatud riigipiir, mis oli kindlaks määratud 19. oktoobri 1920. aasta konventsiooniga ja demarkeeritud (naturaliseeritud) aastail 1921–1922. Eesti ja Läti vabariikide lõpuliku riigipiiri kindlaksmääramise komisjoni liikmeteks olid 1919. aastal Eduard Alver, K. Kirp, J. Lõo, Karl Ipsberg, Peeter Kann. Suuremaks vaidluspunktiks läbirääkimistel Eesti ja Läti vahel oli Valga linn. Piirikõnelused algasid juba 1918. aastal, ent ei viinud kuhugi välja. See on ka mõistetav: 1919. aastal elas Valgas 7064 eestlast, 5496 lätlast ja lisaks veel umbes 1500 teistest rahvustest inimest.[viide?]

1919. aastal suvel Eesti deklareeris ühepoolselt, et 13 segarahvastikuga Läti valda liidetaks Eestiga: Vana-Laitsna (Veclaicene) Võru maakonnaga, Öpiku (Ipiķi), Laatre (Mõisaküla), Araveste (Arakste), Metsküla (Lode) ja Heinaste (Ainaži) Pärnu maakonnaga ning Valga, Paju, Sooru, Luke (Lūgaži), Hoomuli (Omuli), Pödeli (Pedele) ja Härgmäe (Ērģeme) kavandatava Eesti Valga maakonnaga[1].

Vabariigi valitsus võttis 4. juulil 1919 vastu ajutise määruse Eesti vabariigi piiridesse kuuluvate endiste Läti, Walga ja Wolmari maakonna valdade alluvuse ja valitsemise kohta. Ajutise määrusega korraldati halduskorraldust Eesti vabariigi piiridesse kuuluvatele Valga linna ja Vana-Laitseni, Laatre (Mõisaküla), Öpiku (Ipiku), Araveste, Metsküla, Heinaste, Valga, Paju, Sooru, Luke, Oomuli, Põdeli ja Ärgmäe valla üle. Korraldades eelnimetatud alade järgmiste maakondade külge liitmist: Vana-Laitseni vald Võru maakonna külge; Öpiku (Ipiku), Laatre (Mõisaküla), Araweste, Metsküla ja Heinaste wallad Pärnu maakonna külge; Valga linn ja Valga, Paju, Sooru, Luke, Oomuli, Põdeli, ning Ärgmäe wallad Eesti wabariigi Valga maakonda. Ajutise määruse alusel pidi nimetatud valdade ja Valga linna valitsemist korraldatama: Valga linna ja Valga, Paju, Sooru, Luke ja Oomuli valla kohta Ajutise Valitsuse poolt 12. veebruaril 1919 vastu võetud määruste alusel. Need määrused pidid kehtima ka Põdeli ja Ärgmäe vallale. Eesti Valga maakonna küljest eraldatavate ja Võru ning Pärnu maakondade külge liidetavates Vana-Laitseni, Öpiku (Ipiku) ja Laatre (Mõisaküla) vallas pidid jääma need ametiasutused tegevusse, mis 12. veebruari 1919. aasta määruste põhjal olid loodud, selle muudatustega, et vallavalitsuste poolt vallanõukogude asemel tehtud otsuste järele valve ja kinnitamine maakonna komandandi käest Pärnu maakonnavalitsuse kätte üle läheb. Pärnu maakonna külge liidetavates Araveste, Metsküla ja Heinaste vallas nimetatakse seniste vallavalitsuste asemele Pärnu maakonnavalitsuse poolt kolmeliikmelised vallavalitsused ja sekretär[2].

Eesti ja Läti piirikõneluste tulemusena loobus Eesti siiski valdavast osast nimetatud valdadest, kuid Eestisse arvati Rogosi (Ruusmäe) valda ulatuvad Vana-Laitsna valla eendid, Valgast põhja poole jääv Paju ja Sooru ala, umbes 10 km pikkune Mõisakülast kagusse jääv nn Laatre eend ning Heinaste lähedalt Ikla ja Metsapoole küla idaosa. Eesti loovutas Lätile Vastse-Roosast kagusse jääva väikese ala.[viide?]

Vaidluspunktiks Eesti ja Läti vahel oli Vana-Laitsna vald. Mõlemad pidasid seda omaks. Algselt määrati vald Võru maakonda ja seda tunnistas isegi Läti, kuid hiljem taganes lepingust. Rahvaloendus näitas eestlaste selget ülekaalu: 1092 eestlast ja 885 lätlast, kuid rahvusvaheline vahekohtu esimees Briti komissar Balti riikides kolonel Stephen George Tallents otsustas vaid kaks väikest osa vallast Eestile anda, kogu ülejäänu jäi aga Lätile.[viide?]

18. veebruaril 1919 oli sõlmitud suhteid ja ühist sõjategevust käsitlev leping, mis andis Valga linna ja seitse piiriäärset valda Eestile kuni riigipiiri kindlaksmääramiseni. 10. oktoobril 1919 alustasid Eesti ja Läti läbirääkimisi uue sõjalise lepingu sõlmimiseks. Demaršina andis kindral Johan Laidoner 1919. aasta jõululaupäeval lätlastele käsu lõpetada 29. detsembri südaööks oma tsiviilasutuste töö Valgas ja mujal Eesti sõjaväe okupeeritud aladel. Keeldumise korral ähvardati saata lätlased üle piiri.[viide?]

1. juuliks, sätestas Suurbritannia kolonel Stephen George Tallents paika oma äranägemise järgi piirijoone. Eesti said küll suurema osa Valga linnast, ent kaotasid muu hulgas valdavalt eestlastega asustatud Heinaste (Ainaži) valla ühes Heinaste aleviga. Vaidlusküsimus oli ka Ruhnu saar, millele mõlemad riigid samuti pretendeerisid. Jaanuaris 1919 oli Eesti ajutine valitsus kuulutanud Ruhnu saare Eesti osaks, varsti tegi seda ka Läti valitsus. Ruhnlased ise aga soovisid saada hoopis Rootsi alla.[viide?]

1. novembril 1923. aastal sõlmiti Tallinnas täiendava piirileping ja 23. veebruaril 1927. aastal protokoll, millega muudeti 19. oktoobril 1920. a. sõlmitud konventsiooni riigipiiri ja piiriäärse maariba elanikkude õiguste kohta[3]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]