Ruhja mõis

Allikas: Vikipeedia
Ruhja mõis 1903. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt "Wegekarte des Wolmarschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen" (1903)

Ruhja mõis ehk Rūjiena mõis (saksa keeles Rujen-Großhof, läti keeles Rūjienas muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Volmari kreisis Lõuna-Ruhja kihelkonnas. Tänapäevase haldusjaotuse järgi asub see Lätis Valmiera piirkonnas Jeri vallas.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Mõis on tekkinud Ruhja ordulinnuse linnuseläänist. 1587. aastal andis Zygmunt III Waza Ruhja ja linnuseläänis oleva mõisa Meisterhof Georg Jahrensbachi valdusse, 1599. aastal laiendati valitsusõigusi ka tema pojale Woldemar Jahrensbachile. Linnuseläänist sai mõis aga siis, kui Gustav Adolf 1622. aastal selle koos kõrvalmõisatega Jasper Matson Krusele doneeris. Hiljem sai sellest mõisate reduktsiooni käigus riigimõis, kuid Paul I andis selle Esther von Rathi valdusse. 1826. aastal sai selle omanikuks Heinrich von Monod.[1] 1838. aastal pantis ta mõisa 113 000 hõberubla eest Hamilcar Fölkersahmile, kelle omandiks see 1847. aastal ka ametlikult sai. Aastal 1855 ostis mõisa 55 000 hõberubla eest Gustav Krüdener, kelle poeg Arthur Krüdener müüs mõisa 1873. aastal 120 000 hõberubla eest Woldemar von Aderkasele.[2]

Kõrvalmõisate seas oli neli mõisa, mille alad Georg Jahrensbachile ei kuulunud ja jäid linnuselääni:

  1. Grefenhof {Greuenhof). Selle mõisa omanikud olid Johannes Heißmann ja Heinrich Gasterfeld. Aastal 1501 andis Wolter von Plettenberg selle Christoph von Greue (või Greve) valdusse. Aastal 1599 kuulus see Franz von Greuele. Hiljem läksid selle alad Endzele ja Virķēne mõisa koosseisu.[3]
  2. Erzbach {Krampowsky). Selle andis Wolter von Plettenber aastal 1533 Adrian von Herzbachile. Tema tütretütar abiellus Johann Kettleriga, hiljem läks mõis poolaka Krempiowsky valdusse.[4]
  3. Wilwenshof
  4. Beutleni mõis või Benteni mõis. Mõis kuulus Eberhard Papendorfile, Johann Kalmenile ja Peter von Lanele, aastal 1506 andis Wolter von Plettenberg selle aga Eberhard Mundusele. Tolle lapselaps Margatretha Mundus abiellus aastal 1599 Gottschalk von Benteniga, kelle järgi mõis ka oma nime sai.[5]

Mõisa suurus[muuda | muuda lähteteksti]

Bienenstammi andmetel allus mõisale 1816. aastal 541 mees- ja 613 naishinge, selle suurus koos Jurata ja Ternēja mõisaga oli 40 ja 3/4 adramaad.[6] Aastal 1641 oli nende mõisate suurus (koos Ķoņi mõisaga) 50 ja 3/8 adramaad. Aastal 1688 oli mõisa suurus koos Jurata ja Ternēja mõisaga 38 ja 1/4 adramaad, aastal 1734 aga adramaid 31 ja 1/4. Aastal 1757 oli mõisa suurus 15 adramaad, aastal 1823 aga 16 ja 1/2 adramaad.[7] Ka aastal 1832 oli mõisal adramaid 16 ja 1/2, aastal 1881 aga 8 ja 10/80, lisaks allus mõisale 16 ja 11/80 adramaad mõisatele kuuluvate talude valduses.[8]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 123
  2. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 191-192.
  3. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 123-124
  4. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 207.
  5. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 124
  6. Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 242.
  7. Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 122.
  8. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 190.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 123 [1].