Scoutspataljon

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Scoutspataljon
Scoutspataljon emblem.svg
Scoutspataljoni embleem
Tegev 19181940;
2001. aastast
Riik Eesti
Kuuluvus Eesti kaitsevägi
Haru Eesti maavägi
Liik Jalavägi
Ülesanne

Rahuajal:

  • Reageerimisvalmidus riigikaitseks
  • Välisoperatsioonide mehitamine

Sõjaajal:

  • Riigikaitse
Suurus Pataljon
Osa 1. jalaväebrigaad
Garnison/Staap Paldiski
Deviis E pluribus unum
Tähtpäevad 19. detsember, 29. märts
Ülemad
Praegune ülem major Eero Aija
Märkimisväärsed ülemad Friedrich-Karl Pinka
Scoutspataljoni sõdur õppusel Saber Strike 2014
Scoutspataljoni sõdur õppusel Saber Junction 2014

Scoutspataljon on Eesti kaitseväe maaväe lahinguüksus-pataljon, kuulub 1. jalaväebrigaadi alluvusse.

Scoutspataljon on kiirreageerimisvõimega jalaväepataljon, mis osaleb NATO operatsioonidel ja on võimeline osalema Eesti-siseste äkkrünnakute tõrjumisel.

Koosseis[muuda | muuda lähteteksti]

Pataljoni ülem on alates 2019. aasta augustist major Eero Aija. Enne teda juhtis pataljoni kolonelleitnant Tarmo Kundla.

Pataljoni koosseisus on:

Tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Scoutspataljon koosneb elukutselistest kaitseväelastest ja asub Paldiskis ja Tapal. Pataljoni isikkoosseisu baasil mehitatakse enamik kaitseväe välisoperatsioonide allüksusi ja enamusel pataljoni koosseisust on välisoperatsioonikogemus. Samuti on pataljon maaväe esmane valmidusüksus. Iga-aastased olulisemad õppused on BAM, Gungir ja Kevadtorm.

Relvastus[muuda | muuda lähteteksti]

Pataljon kasutab jalaväe lahingumasinaid CV-90, soomustransportööre Sisu XA-180EST ja Sisu XA-188, tankitõrjeraketsüsteeme Javelin, 120mm miinipildujaid ja 12,7 mm kuulipildujaid M2 Browning.

Ülemad[muuda | muuda lähteteksti]

Sõdadevahelisel ajal
Taasloomise järel

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Scouts väeosa
Scouts pataljon
Scouts polk
Tegev 19181940
Riik Flag of Estonia.svg Eesti Vabariik
Kuuluvus Eesti sõjavägi
Haru Eesti maavägi
Liik jalavägi
Suurus pataljon/polk
Garnison/Staap 2. diviis
Tähtpäevad 21. detsember
Lahingud Eesti Vabadussõda:
Lõunarinne
Viru rinne, Krasnaja Gorka operatsioon
Ülemad
Praegune ülem -
Märkimisväärsed ülemad staabikapten Friedrich-Karl Pinka
leitnant Herbert Voldemar Freiberg, märts–august 1919 ajutine ülem

Scoutspataljoni eelkäijaks oli Vabadussõja ajal Viljandis 21. detsembril 1918 loodud Scouts väeosa[1], mille ülemformeerija ohvitseriks ja kompanii kapteniks määrati staabikapten Friedrich-Karl Pinka. Pinka määrati 30. jaanuaril 1919 Scouts väeosa I pataljoni ülemaks, 25. märtsil 1919 Scouts väeosa lahingutegevuse juhiks kuni haavatasaamiseni 23. juulil 1919 Ostrovi lähedal (paranemise ajal asendas teda Pinka parem käsi leitnant Freiberg), ning rügemendi ülem sai Pinkast 9. detsembril 1919.[2]

Scoutspolgu moodustamise algatas tegelikult Ameerikast naasnud mereväe kaugsõidukapten Henry C. Reissar (sündinud 1870 Viljandis), kes lubas ise rahastada "ühe roodu sõjaväge, kes Eesti sõjaväe ülema komando alla seisab", sõlmides 17. detsembril 1918 Sõjaministeeriumiga vastava kirjaliku lepingu, kuhu sõjaministri eest kirjutas alla hr Jürine; ministeeriumi loal koguneski 18. detsembril 1918 Viljandisse grupp ohvitsere: staabikapten Friedrich-Karl Pinka, tolle vend leitnant Herbert Pinka, kes hiljem suri lahingus saadud haavadesse, Reissari usaldusalune leitnant Elmar Urm ja lipnik Anton Allik, koos esialgse relvastusega. Lepingus seisis, et roodus teenivad isikud on sundmobilisatsioonist vabastatud ja et "roodu "Eesti Scout" liikmed võivad igal ajal sõjariistu kanda".[2] Järgnenud päevadel võis Viljandi kuulutustulpadelt lugeda üleskutset astuda Scouts-väeossa. Esimesel jõulupühal sai skautide koduks Viljandi loss, kus Scouts-väeossa astunud vabatahtlikud andsid esimeste seas truudusevande Eesti riigile.[3]

Algselt moodustati Scouts väeosa A kompanii, mille 48 meest[4] väljusid lahingutegevusse Viljandist 3. jaanuaril 1919 pealetungivate Punaarmee vägede vastu. A kompanii III rühma ülemaks sai 4. jaanuaril 1919 omal soovil Scouts-väeossa ilmunud seni Sõjaministeeriumis sideohvitseriks olnud leitnant Herbert Voldemar Freiberg (alates 1936 Raidna), kellest 25. veebruaril 1919 sai Scouts väeosa operatiivadjutant, 25. märtsil 1919 Scouts väeosa lahingutegevuse juhi Friedrich-Karl Pinka abi, 15. augustil 1919 Scouts väeosa jalamaakuulajate komando ülem, 8. septembril 1919 pataljoni ülema abi ja 9. detsembril 1919 Scouts väeosa ülema Friedrich-Karl Pinka abi.[2] Pinka, Freiberg/Raidna ja Ingermann/Hirvelaan jäid headeks perekonnatuttavateks ka hiljem rahuajal.[5]

Eesti Vabadussõja Lõunarindel osales scoutide salk kapten Pinka juhatusel. 4. jaanuaril alanud pealetungil, 5. jaanuari hommikul vallutati Karksi ja 6. jaanuari õhtul hoogsa käsigranaatide rünnakuga Taagepera mõis. 10. jaanuaril tungiti edasi Helme suunas, et ära lõigata Kärstna mõisa alt taganeva vaenlase taandumistee Helme ja Tõrva juures. Helme vallutati, Tõrva vallutamine ei õnnestunud. Pärast esmaseid kaitselahinguid liideti 17. jaanuaril A kompanii KRSR nr 2 dessantmeeskonnaks ning osales kuni 20. märtsini pealetungilahingutes Valga ja Põhja-Läti suunal.

17. jaanuari õhtul asuti, teele Mõisakülla, algas Valga vallutamise operatsioon, milles Kitsarööpmelisek soomusrongil nr 2 oli täita raske ülesanne. Vallutati jaam jaama järele, kus scoutidel tuli lüüa ägedaid lahinguid. Eriti nimetamisväärne oli Pikksaare raudteejaama vallutamine 21. jaanuaril, kus 47 scouti kapten ja leitnant Pinkade juhatusel hävitas vaenlase väegrupi peaaegu täielikult. Härgmäelt kihutasid 1. veebruari hommikul 14 scouti I leitnant Freibergi ja II leitnant Hans Ingermanni juhatusel dresiinadel Valka, kuhu jõudsid samal ajal, mil põhjast tungisid Valka soomlased ja kuperjanovlased.

19. jaanuariks 1919 aastal oli Scouts väeosa nimekirjas juba 6 ohvitseri ja 162 sõdurit. See arv ületas ettenähtud kompanii organisatsiooni — 144 meest ning tekkis vajadus väeosa suurendamiseks. Kapten Reissar sai ka Sõjaministeeriumilt loa suurenda kompanii "Eesti Scout" rügemendiks, kus kompaniid kandsid tähelist nimetust, nagu A, B, C, D, E jne. kompaniid. Üldse oli rügemendis maksev Ameerika sõjaväe organisatsioon ja auastmete nimetused, nagu lance-corporal, corporal, sergeant, II leitnant jne. 29. jaanuaril ilmunud väeosa päevakäsuga pandi alus rügemendile. Lisaks lahingukompaniide formeerimisele koostati ka staabi, töökompanii, ratsamaakuulajate komando, sidekomando, sidumispunkti ja jalamaakuulajate komandode koosseisud. Tallinnas asus ka tagavara kompanii.

A kompanii formeerimine lõpetati 22. jaanuaril ja kompanii saadeti tervena KRSR nr 2 ja KRSR nr 3. peale 30. jaanuaril.

Formeeritud B kompanii saadeti 1. veebruaril Viljandi õppusele, kust ta saadeti väeliinile 17. veebruaril Ruhja alla 6. polgu operatiiv alluvusse.

23. märtsil viidi Scoutsrügement Valka, kust 27. märtsil saadeti väeliinile iseseisvana Orava mõisa alla.

19. juulil lõpetas Sõjavägede Ülemjuhataja Johan Laidoner kapten Reissari ja Sõjaministeeriumi vahel sõlmitud lepingu, Ülemjuhataja käsul formeeriti rügement ümber üksiku jalaväe pataljoni koosseisu järele ja pandi maksma Eesti rahvaväe auastmed ja organisatsiooninimetused. Sõjavägede Ülemjuhataja käsul 9. detsembrist 1919. aastal formeeriti Scoutspataljon, Scoutspolguks.

Scouts väeosa ülemad

Hiljem formeeriti Scoutsrügementi veel mitu korda ümber. Pärast polgu likvideerimist, s. o. 16. jaan. 1921. a. olid scoudid 6., 5. ja 10. jalaväepolkude koosseisus Scouts roodu nime all. 1922. aasta suvel formeeriti Tallinna Vahipataljonist, Scoutspataljonist ja Kalevi Pataljonist alampolkovnik Jakob Vende juhtimisel, 10. jalaväepolk. 1922. aastal toimus Vabariigi Valitsuse 1921. aasta 3. novembri "Seadluse muudatuste kohta kaitseväe organisatsioonis ja terminoloogias" alusel Eesti rahvaväe venepäraste väeosade nimetuste asendamine Lääne-Euroopas kasutatavate maa- ja mereväe sõjaväeosade nimetustega (roodudkompaniideks ja polgud rügementideks ning muudeti ka sõjaväe auastmete tabel.

8. jaanuaril 1924. aastal nimetati 10. jalaväerügemendi II pataljon Vabadussõja Scouts-väeosa nime jäädvustamiseks Scoutspataljoniks, mille põhikompaniiks määrati 10. jalaväerügemendi Kalevi pataljoni Scouts kompanii.

10. jalaväerügemendi likvideerimisel 1. oktoobril 1928. aastal formeeriti 10. jalaväerügemendi pataljonidest vormeeriti iseseisvalt kaadripataljonid järgmiselt:

Vastavalt Vabariigi Valitsuse poolt 27. aprillil 1928 a. antud Kaitseväe organisatsiooni ja koosseisude seadluse § 31 kohaselt oli Igas üksikus jalaväe pataljonis: staap, kolm kompaniid, side-rühm, pioneerrühm, suusk-jalgratturrühm ja töökomando. Igassse kompaniissse kuulus on kolm laskur- ja üks raske kuulipildurrühm.

1928. aasta sügisel, kui formeeriti Scouts üksik jalaväepataljon, mille ülema kohusetäitja kolonelleitnant E. Jürmann tõstatas Scouts-väeosa Vabadussõja ajaloo koostamise küsimuse. Selleks moodustati alles 1931. aasta sügisel Pataljoni Ajaloo Komisjon ja komisjoni liikmeina määrati ajalugu koostama leitnandid Võting ja Elken. Pärast eeltööde tegemist jäeti ajalugu koostama üksnes Aarne Võting.[2]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

27. märtsil 1934. aastal asutasid Tallinnas Kaitseliidu Tallinna Maleva majas Kaarli tänav 10 Scoutsrügemendi ridades Vabadussõjas võidelnud 27 ohvitseri asutajaliikmete kolonel Friedrich-Karl Pinka, kolonelleitnant Herbert Voldemar Freibergi (alates 1936 Raidna), kapten Hans Ingermanni (alates 1935 Hirvelaan) ja Johannes Animägi eestvedamisel Selts Scouts Rügement, mille eesmärgiks oli põhikirja järgi "koondada Scouts Rügemendis teeninud kodanikke, jäädvustada väärikalt rügemendi tegevust, koguda ja avaldada dokumente ja mälestusi rügemendi sõjaaegsest tegevusest". 1936. aastal andiski selts "Scouts Rügement" välja ajalooraamatu "Scouts Rügement Vabadussõjas", mille ametlikuks koostajaks oli seltsi poolt määratud leitnant Aarne Võting, kuid mille valmimisele aitasid jõudumööda kaasa paljud ise Vabadussõjas osalenud ja Scoutsrügemendis teeninud ohvitserid ja sõdurid. Seltsi tegevliikmeteks võisid olla "kõik Scouts Rügemendis ja ta järglases Scouts Üksikus pataljonis teeninud ja teenivad ohvitserid, arstid, kaitseväe ametnikud, üleajateenijad ja sõdurid". Seltsi algatusel avati jaanuaris 1935 Viljandis rügemendi esimestele Vabadussõtta suundunud scoutidele mälestustahvel, avamistseremooniale oli kutsutud ka vägede ülemjuhataja Laidoner. Selts "Scouts Rügement" tähistas Scoutsrügemendi sünniaastapäevana 21. detsembrit, korraldas ekskursioone rügemendi vanadesse lahingupaikadesse ja hoidis tihedat sidet Scouts üksik jalaväepataljoniga, keda pidas Scoutsrügemendi otseseks järglaseks. Seltsil oli oma pitsat ja rinnamärk. 1935. aastal oli seltsi nimekirjas 93 liiget, seltsi lõpupäevadel oli liikmemaksu maksjaid üle 150. Selts Scouts Rügement tegutses 1934–1940, selle esimees oli kõik need aastad Friedrich-Karl Pinka, selts likvideeriti 1940 ja selle dokumendid anti üle Riigiarhiivile [8].

Scoutspataljon taasloodi valitsuse otsusega 29. märtsil 2001.


Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Friedrich-Karl Pinka teenistuskäik, EESTI SÕJAMUUSEUM - KINDRAL LAIDONERI MUUSEUM. EESTI OHVITSERID 1918-1940.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 https://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/14427
  3. Scoutspataljon sõitis Kevadtormile sünnilinna Viljandi kaudu. Kaitseväe peastaabi pressiteade. 11. mai 2010.
  4. Scoutspataljon 14-aastane. 21. detsembril s. a. möödus 14 aastat sellest päevast, mil alus pandi „Eesti Scout“ kompaniile., Lääne Elu : Läänemaa häälekandja, 24 detsember 1932
  5. Erik-Herbert Pinka (1997). Isa mälestades. Kolonel Friedrich-Karl Pinka.. Saku. 
  6. [https://www.kalmistud.ee/g338/haudi?action=hauaplats&filter_hauaplats_kalmistu=26&filter_hauaplats_hauaplats=23LgWblPkay1 Paul Arras (1892 – 1980) farmatseut, VR II/3 Kultuurilooline haud, Tallinna Pärnamäe kalmistu]
  7. „Eesti Vabaduse Risti kavalerid“, Viljandi 2016.
  8. (seltsi põhikiri ERA.796.1.1; protokolliraamat ERA.796.1.2; kirjavahetus ERA.796.1.9)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]