Valkla lahing

Allikas: Vikipeedia
Valkla lahing
Osa Eesti Vabadussõjast
Toimumisaeg 3. jaanuar 1919
Toimumiskoht Valkla mõis, küla ja vald, Virumaa Eesti
Tulemus Edukas kaitselahing Eesti vägede poolt
Territoriaalsed
muudatused
Edukale kaitselahingule vaatamata taandusid Eesti väed Salmistu ja Valkla piirkonnast
Osalised
Eesti Eesti Nõukogude Venemaa Nõukogude Venemaa
Väejuhid või liidrid
Flag of Estonia.svg Aleksander Seiman
Viktor Liivak
Johannes Remmel
Heinrich Laretei
Nõukogude Venemaa
Jõudude suurus
Eesti rahvaväe 1. diviisi
4. Jalaväepolgu kaks pataljoni
5. Jalaväepolgu I pataljon
1. ratsapolgu 1. eskadron
1. Suurtükiväepolgu 1. ja 3. patarei, milles oli kokku 6 suurtükki.
Nõukogude Punaarmee Põhjarinde
7. armee 6. Kütidiviisi
1. Tallinna eesti kommunistliku kütipolgu, Balti laevastiku madruste salga allüksused, umbes 450 võitlejat, 6 kuulipildujat ja suurtükiväge kuni 8 suurtükki.
Kaotused
Langenud 4 (neist 2 ohvitseri)
Haavatud 7
Langenud minimaalselt 5–8
Haavatud ?

Valkla lahing oli 3. jaanuaril 1919. aastal Eesti Vabadussõja algsel taganemislahingute etapil toimunud sõjaline operatsioon Põhja-Eestis, pealetungivate Punaarmee väeüksuste tõkestamiseks.

3. jaanuaril Valkla mõisa ning küla juures kaitsepositsioonil olnud 4., 5. jalaväepolgu ning ratsaväeeskadroni ning 1. suurtükiväepolgu patareide poolt tõkestati Punaarmee väeosade senine takistamatu vallutusretk (15. detsembril, Kunda; 16., Rakvere; 21., Tartu; 24., Tapa).

6. jaanuari hilisõhtul andis Viru rinde juhataja kindralmajor Aleksander Tõnisson kõigile rinde väeosadele käsu 7. jaanuari hommikul üle minna üldpealetungile, esimesena vabastati Tapa linn ja raudteejaam.

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

1918. aasta novembris alanud Eesti vägede taganemisel, kohaliku tähtsusega kaitselahingutes Narva suunalt Tallinna poole olid vastloodud Eesti sõjaväeosad läbi teinud ligi kuupikkuse taandumise Kirde-Eestist, kandnud kaotusi ning suur hulk mehi oli deserteerinud. Narvas esimese Punaarmee väeosadega lahingu vastuvõtnud ja seejärel taganenenud 4. jalaväepolgu toetuseks oli piirkonda saadetud alles moodustatud 1. ratsapolgu 1. eskadron, 1. Suurtükiväepolgu 1. ja 3. patareid ning piirkonnas asus ka Rakveres moodustatud 5. Jalaväepolgu I pataljon.

Enne Valkla piirkonda taandumist oli polk 31. detsembril üritanud kaitsta KuusaluLõpeveski joont, kuid oli sunnitud taanduma, võttes 1. jaanuaril uue kaitsepositsiooni sisse mererannast alates KullamäeJõesuu talu–Valkla mõisaValkla küla joonele. Polgu üks rood suunati aga põhipositsioonidest ettenihutatud positsioonile Salmistu külla.

Lahingu käik[muuda | muuda lähteteksti]

1919. aasta 3. jaanuari hommikul alustasid Punaarmee kütiväed suurtükitule toetusel pealetungi Valkla külale, kuid 4. jalaväepolgu allüksus lõi nad tagasi, 4. jalaväepolgu allüksust toetas ka 1. suurtükiväepolgu 1. patarei, sealjuures süttis patarei tulest põlema Kiiu mõis.

Kella 10 ajal tungis Salmistu poolt Valkla mõisa suunas kahe roodu suurune Punaarmee väeosade koosseisu liidetud Balti laevastiku madruste grupp – kokku umbes 100 meest koos kahe raskekuulipildujaga. Üks rood liikus Kääru teomeeste maja ning teine rood Valkla mõisa suunas. Kääru majas asus 4. polgu 1. pataljoni 2. roodu üks rühm, teine selle roodu rühm oli kilomeetri kaugusel Jõesuu talus. Osa Käärut rünnanud punaste roodust avas tule rindelt, teine osa ilmus maja õuele varjatult metsa poolt. 4. jalaväepolgu mehed pidasid paremaks põgeneda, mis enamikul õnnestus, välja arvatud lipnik Darschil ning roodu telefonistil, kes said maja õuel surma, vangi langes polgu hobusemees. 2. roodu mehed taganesid Käärust Ubari talu poole ja võtsid suuna Valkla mõisale.

Enne punaväelaste rünnaku algust oli 1. pataljoni ülem kapten Viktor Liivak saatnud Valkla mõisas seisva 3. roodu välja vahetama 2. roodu Jõesuu talu ja Kääru maja juures, kus see oli hoidnud oma positsioonidel kolm ööpäeva ja V. Liivak soovis talle puhkust anda.

3. rood oli mõisast lahkunud enne punaväe rünnaku algust, 3. roodu koosseisus olid 6 ohvitseri ja 22 sõdurit (kokku 28 meest) eesotsas alamleitnant Remmeliga. Kui rood kolonnis Valkla mõisast Kääru maja suunas teele asus, võeti ta ootamatult rännakkolonni olukorras vaenlase tule alla. 3. roodule avas tule vastase rood, mis pidi Valkla mõisa ründama, sel ajal kui teine vaenlase rood rünnakut Kääru majale.

4. jalaväepolgu 3. roodu pihta tule avanud punastel töötas üks kuulipilduja. Punaväelaste ahelik oli jõudnud metsa ja Valkla mõisa vahelisele lagendikule, asudes 4. polgu 3. roodu meestest 100–150 meetri kaugusel. 3. roodul oli võimalik varjuda teeäärsete kiviaedade taha. Alamleitnant Johannes Remmel käskis sealt vastutuli avada. Tulevahetuse tulemusel hakkas punaväelaste ahelik metsa suunas tagasi tõmbuma, jättes maha surnuid. Ilmselt seetõttu, et rünnak Valkla mõisale läbi kukkus, hakkas Kääru maja juurest Salmistu suunas tagasi tõmbuma ka maja hiljuti vallutanud punaväelaste grupp. Lahingu käigus peast kergelt haavata saanud, ent rivvi jäänud alamleitnant Johannes Remmel, märkas seda ning kavatses oma rooduga anda löögi Kääru juurest taganejate tiivale ja tagalasse. Esialgu ei suutnud Remmeli rood Kääru suunas edasi liikuda, kuna metsaservalt tulistas endiselt punaste kuulipilduja. Varsti kuulipildujatuli katkes, sest punased alustasid üldist taandumist Salmistu suunas ning Remmeli rood alustas vastase jälitamist. Punaväelaste taandumine muutus põgenemiseks ning kella kahe ajal päeval sisenes 3. rood Salmistule, mille punased olid ilma vastupanuta maha jätnud.

3. roodu poolt Valkla mõisa lähedal peetud lahingu ajal, oli 4. polgu 1. pataljoni ülem V. Liivak saatnud piirkonda Kääru majast edelas Valkla mõisas reservis seisnud 5. polgu 1. pataljoni (100 meest) ning vahepeal Käärust välja taganenud ja mõisa jõudnud 4. polgu 2. roodu rühma. Valkla mõisa all tegutseva vastase suunas avas tule ka 1. suurtükiväepolgu 3. patarei. Taganevate punaväelaste jälitamisel Salmistu suunas 3. roodu poolt, järgnesid neile ka 5. polgu 1. pataljoni allüksused.

Vabadussõja Valkla lahingu mälestusmärk

3. roodu jõudmisel Salmistule, üritas vaenlane suurtükitule toel taas peale tungida Valkla külale, kus asus endiselt 4. polgu 2. pataljon. Punaväelaste rünnak löödi tagasi, ehkki ratsapolgu eskadronist sai üks ohvitser (rittmeister Koovit) surma ning üks sõdur haavata.

Tulemused[muuda | muuda lähteteksti]

Vaatamata edukale kaitselahingule ja punaväelaste taganemisele ja nende jälitamisele jätsid Eesti väeosad Salmistu siiski samal õhtul maha, sest üksikut metsaga ümbritsetud küla ei peetud võimalikuks ega vajalikuks enda käes hoida.

Vabadussõja Valkla lahingu mälestusmärk

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Valkla lahingu mälestamiseks püstitati 23. juunil 1934 aastal Valkla lahingupaika suur mälestuskivi, tekstiga "Siia maani ja mitte kaugemale". Kivi asub Valkla külas Vana Tallinn-Narva maantee ääres.[1] 1937. aastal istutati kivi kõrvale ka mälestustamm. 1941. aastal kivi õhiti nõukogude võimu poolt.

Uue mälestuskivi avamine toimus 10. augustil 1989. aastal.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Saidlo, J. Valkla lahing 3. jaanuar 1919. aastal, Sõdur 1937 nr 50, lk. 1267–1270

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Valkla lahingu mälestusmärk kultuurimälestiste riiklikus registris