Soomusrongide Divisjon

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Soomusrongide Diviis)
Soomusrongide Divisjon (20. veebruar – 23. august 1919)
Soomusrongide Diviis (23. august 1919 – 1. veebruar 1921)
Laiarööpaline soomusrong nr 2 Valgas (veebruar 1919)

Tegev 20. veebruar, 1919
Riik Eesti Eesti
Kuuluvus Eesti Rahvavägi
Liik Soomusvägi
Suurus diviis
Tähtpäevad 29. november
Lahingud Eesti Vabadussõda
Ülemad
divisjoni/diviisi ülem kt. Anton Irv
Karl Parts

Soomusrongide Divisjon oli Eesti Rahvaväe soomusvägede üksus Vabadussõjas. Soomusrongide Divisjoni ülemateks Vabadussõjas olid kapten Anton Irv ja kapten Karl Parts.

Soomusrongide Divisjon formeeriti 20. veebruaril 1919 seni Vabadussõjas eraldi tegutsenud laia- ja kitsarööpmeliste soomusrongide, soomusautode kolonni, soomusrongide divisjoni tagavarapataljoni ja remontrongide ning soomusrongide kuulipilduja kursusest. Ametlikult kinnitati Soomusrongide Divisjoni ajutised koosseisud sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoneri poolt 10. märtsil 1919.

Seoses 3. Diviisi moodustamise ja vägede ümberkorraldamisega Lõunarindel, liideti 27. märtsil 1919 Soomusrongide Divisjoniga veel ka Kuperjanovi partisanide pataljon, Kalevlaste Maleva, Scouts-pataljon ning välisuurtükiväge. Nõnda kujunes Soomusrongide Divisjonist Vabadussõjas midagi eliitväekoondise taolist.

23. augustil 1919 nimetati Soomusrongide Divisjon ümber Soomusrongide Diviisiks.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vabadussõja alguses tegutsesid laiarööpmelised ja kitsarööpmelised soomusrongid eri suundadel, ega olnud allutatud ühtsele juhtimisele. Laiarööpmeliste soomusrongide tööd koordineeris kapten Karl Parts (ja pärast tema haavatasaamist kapten Anton Irv). Kitsarööpmeliste soomusrongide tööd koordineeris kapten Albert Peters. Pärast Valga raudteesõlme vallutamist 1919. aasta veebruaris, kui soomusrongidele avanesid uued löögisuunad Pihkva-Irboska, Volmari (Valmiera) ja Hopa (Ape), tekkis vajadus hakata rongide tööd koordineerima. 20. veebruaril 1919. aastal koondati kõik soomusrongid ja neid teenindavad remondirongid Soomusrongide Divisjoniks, mille koosseisu lülitati ka soomusautode kolonn, soomusrongide divisjoni tagavarapataljon, soomusrongide kuulipildurikursus ja mõned väiksemad allüksused.

10. märtsil 1919 kinnitas sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner Soomusrongide Divisjoni ajutise koosseisu, kusjuures divisjoni ülem sai diviisiülema õigused administratiiv- ja distsiplinaaralal. Operatiivselt allusid soomusrongid jalaväediviisi ülematele, kelle vastutusalas nad parasjagu asusid.

Pärast Karl Partsi haavatasaamist 23. jaanuaril 1919 asus soomusrongide juhi kohuseid täitma kapten Anton Irv. Soomusrongide Divisjoni staabi formeeris kapten Johannes Poopuu, Divisjoni adjutandiks määrati alamleitnant Johannes Eisenberg ja varustusülemaks sõjaväeametnik Mihkel Piperal. Pärast Anton Irve surma sai Soomusrongide Divisjoni ülemaks uuesti Karl Parts.

23. augustil 1919 nimetati Soomusrongide Divisjon ümber Soomusrongide Diviisiks. Muutus oli pigem vormiline. Diviisi ülemaks jäi edasi Karl Parts ja staabiülemaks Johannes Poopuu. Diviisiülema abiks nimetati Arnold Hinnom. Vabadussõja jooksul formeeriti Eestis ühtekokku 6 laiarööpmelist ja 6 kitsarööpmelist soomusrongi (kitsarööpmelist soomusrongi nr 4 formeeriti kaks korda). Soomusrongide Diviisi ülemale allusid ka nn löögiosad: Kuperjanovi partisanide pataljon, Kalevlaste Maleva ja Scouts-pataljon, mis tegid Vabadussõjas soomusrongidega aktiivselt koostööd.

Soomusrongide Divisjoni koosseisu kuulunud tagavarapataljoni näol oli tegemist tavalise jalaväeüksusega. Pataljon formeeriti 1919. aasta märtsis Soomusrongide Divisjoni ülema kt kapten Anton Irve korraldusel. Väeosa ülesandeks oli valmistada ette täiendust soomusrongide meeskondadele. Pataljoni formeerijaks ja ülemaks oli staabikapten Emil Kursk. 23. aprillil 1919 sõitis pataljon Lõunarindele ja sai tuleristsed Mõniste juures.

Alampolkovnik, Karl Parts

Soomusrongide Divisjon[muuda | muuda lähteteksti]

Juhtkond ja organisatsioon
Laiarööpmeline soomusrong nr. 6 sügisel 1919. Esiplaanil suurtükivagun "Rummu Jüri".
Laiarööpmelise soomusrongi nr. 3 suurtükiplatvorm

Divisjoni väeosad[muuda | muuda lähteteksti]

Laiarööpmelised soomusrongid[muuda | muuda lähteteksti]

Kitsarööpmelised soomusrongid[muuda | muuda lähteteksti]

Soomusautod[muuda | muuda lähteteksti]

Soomusauto Kalevipoeg
Austin-Putilovets, Peterburi Suurtükiväemuuseumis

Soomusrongide diviis[muuda | muuda lähteteksti]

Soomusrongide divisjon nimetati 23. augustil 1919 Soomusrongide diviisiks.

Juhtkond ja organisatsioon

Diviisi väeosad[muuda | muuda lähteteksti]

Soomusrongide diviisi reorganiseerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Soomusrongide diviis reorganiseeriti pärast Vabadussõja edukat lõppu 1921. aasta 1. veebruarist Soomusrongide Brigaadiks; 1923. aasta 1. augustist reorganiseeriti Soomusrongide brigaad kaheks rügemendiks: 1. soomusrongirügemendiks Tapal ja 2. soomusrongirügemendiks Valgas; 1934. aasta 30. novembrist moodustati kahest soomusrongirügemendist üks soomusrongirügement asukohaga Tapal.

Eelnev:
Soomusrongide Divisjon
20. veebruar – 23. august 1919
Soomusrongide Diviis
23. august 1919 – 1. veebruar 1921
Järgnev:
Soomusrongide Brigaad
1. veebruar 1921 – 1. august 1923

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Vabadussõja-aegsed mälestused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Johan Pitka (1993). "Minu mälestused Suure Ilmasõja algusest Eesti Vabadussõja lõpuni 1914–1920". (I trükk 1921)
  • "Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt. II köide. Vabadussõda 1918–1920” Tallinn: Rahvaülikool, 1930 (Tallinn: Vaba Maa)
  • "Eesti eest 2. osa. Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt. Vabadussõda 1918-1920" (2014). Tammerraamat. (I trükk 1930)
  • Karl Parts (1991). "Kas võit või surm: Mälestusi võitluspäevilt isamaa eest" I – III Tallinn: Aktsiaselts "Printest". (I trükk 1931–1932)
  • Arnold Hinnom (2010). "Suur heitlus. Mälestusi rahvusväeosade ajast ja Vabadussõjast" (I trükk 1955)
  • Einar Lundborg (2012). "Soomusautoga Eesti Vabadussõjas: minu rindeelamusi 1919-1920" Tallinn, Grenader Kirjastus. (I trükk 1968)
  • Edvin Reinvaldt, Tõnis Kint (1972). "Laiarööpmeline Soomusrong nr 2 Vabadussõjas. Soomusronglaste mälestused." Välis Eesti & EMP Stockholm.
  • Ilmar Raamot (1975). "Mälestused" [1914-1920. aastate ajaloosündmuste taustal], I köide, Stockholm, Vaba Eesti (II trükk 2013).
  • Paul Laamann (1993). "Tõde ei põle tuleski. Ühe Eesti ohvitseri elutee ja sõjamälestused. Paul Laamann: reserv-kapten Vabadussõjaaegse kitsarööpalise soomusrongi nr. 2 ülem" (koostanud Evy Laamann-Kalbus).

Uurimused ja ülevaated[muuda | muuda lähteteksti]

Artiklid[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]