Vambola (miiniristleja)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel on miiniristlejast; miinijahtija kohta vaata artiklit Wambola.

Vambola
Vambola
Teenistuskäik
Naval Ensign of Russia.svg Venemaa keisririik
Nimi Kapitan 2. ranga Kingsbergen
Ehitaja Putilovi tehas
Kiil pandud 1914
Üle antud 1917
Teenistuse lõpp 1917
Saatus Võetud üle uue võimu poolt
Teenistuskäik
Venemaa
Nimi Kapitan 1. ranga Mikluhho-Maklai
Teenistuses alates 1917
Teenistuse lõpp 1917
Saatus Võetud üle uue võimu poolt
Teenistuskäik
Flag of the Russian Soviet Federative Socialist Republic (1918–1937).svg Vene SFNV
Nimi Spartak
Teenistuses alates 1917
Teenistuse lõpp 1919
Saatus Vangistatud Briti laevastiku poolt 1919 ja antud Eesti mereväele.
Teenistuskäik
Naval Ensign of Estonia.svg Eesti
Nimi Wambola
Teenistuses alates 1919
Teenistuse lõpp 1933
Saatus Müüdud Peruule
Teenistuskäik
Flag of Peru.svg Peruu
Nimi Almirante Villar
Teenistuses alates 1933
Laeva üldandmed
Klass ja tüüp Leitnant Iljin
Veeväljasurve 1260 t
Pikkus 95,71 m
Laius 9,29 m
Süvis 2,94 m
Peamasinad 2 auruturbiini koguvõimsusega 29 000 hobujõudu
Mastide arv 2
Kiirus 29 sõlme
Relvastus 4x 102 mm kahurit (laskeulatus 13,9 km ehk 75 kbt)
3x3-450 mm torpeedoaparaati
1x 40 mm õhutõrjekahur

Vambola (kirjapilt harvem ka Wambola) oli Venemaal ehitatud Leitnant Iljin klassi miiniristleja (hävitaja). Oli ühtlasi hiljem Eesti Vabariigi Merejõudude teenistuses.

Tegemist on ühe lahinguvõimekama sõjalaevaga, mis on kunagi Eestile kuulunud.

Vene võimude teenistuses[muuda | muuda lähteteksti]

Laev ehitati Peterburis Putilovi tehases 19141917. Vettelaskmisel pandi laevale nimeks Kapitan 2. ranga Kingsbergen.

Kerenski valitsuse ajal ristiti laev ümber Kapitan 1. ranga Mikluhho-Maklaiks.

Nõukogude Venemaal nimetati laev 19. detsembril 1918 Spartakiks. 1918. aastal lahkus laev Balti Laevastiku jääretkega Tallinnast Petrogradi.

Väljasõit Tallinna alla ja vangi võtmine inglaste poolt[muuda | muuda lähteteksti]

Vene SFNV valitsus saatis Spartaki koos Avtroiliga Tallinna alla Punaarmeed toetama. 26. detsembril 1918 pommitas Spartak Aegna saare rannakaitsepatareid. Tallinna reidil seisvad 5 Inglise sõjalaeva kiirustasid Aegna saare patareidele appi ning astusid Spartakiga lahingusse. Inglise laevad olid kiiremad ja piirasid Spartaki põhja poolt ümber. Spartak proovis piiramisrõngast ida suunas kalda ja inglise laevade vahelt välja murda, kuid sõitis üle Kuradimuna madaliku, sai vigastada ja langes vangi. Laeval asus ühtlasi Nõukogude Venemaa merejõudude ülema asetäitja ja Balti laevastiku sõjanõukogu liige Fjodor Raskolnikov, kes viibis pool aastat vangis Suurbritannias ja vahetati seejärel välja 18 vangi langenud briti ohvitseri vastu. Laeva komandör Nikolai Pavlinov töötas hiljem Lutheri tehases[1].

Eesti Vabariigi teenistuses[muuda | muuda lähteteksti]

Vabadussõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Vambola madrusemütsi lint

Spartak anti 2. jaanuaril 1919 Eesti Vabariigi Merejõududele. Laev oli saanud vigastusi ning saadeti kohe remonti. Pärast seda ristiti laev Vambolaks. Laeva komandör Eesti Vabadussõja ajal oli leitnant Tiido Kraus.

29. aprillil 1919 anti Vambolale ja Lennukile käsk paigaldada miinitõkked Lavassaare ja Kõrgesaare vahele. Operatsioon ebaõnnestus paksu jää tõttu ning Vambola vigastas oma vööri nii, et oli sunnitud 6. mail kuivdokki remonti minema. Remont lõppes alles juunis. Vambola meeskond võitles sel ajal Petrogradi rindel koos Eesti Meredessantpataljoniga.

Pärast remonti jõudis laev 22. juunil Heinaste all uuesti rindele. Landesveeri sõjas toetas Vambola suurtükitulega maavägede edasitungi, võitles 1. juulil Magnusholmi ja teiste Riiat kaitsvate rannapatareidega ning kaitses koos Lennukiga Lembitu sisenemist Daugava jõkke 2. juulil 1919.

Alates 13. oktoobrist 1919 osales Vambola idarindel Krasnaja Gorka operatsioonis.

Pärast sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Vambolal teeninud ohvitseridele annetati kuldsõrmus, milles tükk Vambola kerest võetud rauda. Iga sõrmusekandja oli aukülaline Vambola ühiskajutis ja neil kehtis vastastikune abistamise kohustus. Kokku anti välja 35 sõrmust[2].

Müük Peruule[muuda | muuda lähteteksti]

Vambola müüdi koos Lennukiga 1933 Peruule (uus nimi Almirante Villar, Manuel Villar Olivera auks), kus oli rivis veel 20 aastat. Sel puhul kirjutas Peruu ajaleht La Cronica, et 10. novembril 1934 olevat Tallinnas (!, endine Reval) kindral-prokuröri algatusel kokku tulnud poliitikamehi, kõrgemaid kaitseväelasi ja mereväe juhte, eesotsas vabariigi valitsusega, kokku 500 inimest, et arutada sõjalaevade Lennu (!) ja Kuambula (!) müügilugu. Raha järele olevat haaranud kindralid, admiralid, ministrid ja vaheltkauplejad, eriti Augusto Kerem (!) ja Towlingen Torwand (!). Eesti rahvas pidanud laevade müüki isamaa äraandmiseks, mispärast nõutavat süüdlastele surmanuhtlust, mis saavat arvatavasti teostatud. Tõenäoliselt oleks tarvitusele tulnud presidendi antud dekreedi alusel määratav surmanuhtlus [!], millist moodust mujal maailmas ei tunta. Ajalehes avaldati kaastunnet Eestile, kuna siin polevat valitsusel valida küllaldaselt ausaid mehi riigi juhtideks[3].

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kahe sõjalaeva seiklused. Rahvaleht, 15. juuli 1933, nr. 82, lk. 4.
  2. Jumalagajätuõhtu "Vambolal" ja "Lennukil". Vaba Maa, 13. august 1933, nr 188, lk 7.
  3. Mis Peruu teab Eestist? Rahvaleht, 7. jaanuar 1935, nr 3, lk 4.