Eesti merejõud

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Eesti merejõud
Tegev 28. veebruar 19181940
Riik Eesti Eesti
Haru merevägi
Ülesanne Eesti riikluse kaitse
Osa Eesti Sõjaväe Peastaap
Eesti Merejõudude juhataja
Eesti Merejõudude staap
Tähtpäevad 28. veebruar 1918
Lahingud Vabadussõda
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad Kaptenleitnant Rudolf Schiller 1918
Kontradmiral Johan Pitka 1918–1920
Mereväekapten Johannes Herm 1920–1925
Kontradmiral Hermann Salza 1925–1932
Mereväekapten Valentin Grenz 1932–1938
Mereväekapten Valev Mere 1938–1939
Kaptenmajor Johannes Santpank 1939–1940

Eesti merejõud oli Eesti mereväe ainsa väekoondise nimetus 1918–1940 ja tänapäevase Eesti mereväe eelkäija.

Merejõudude loomine[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed mereväe üksused, Eesti Sõjaväe staabi Mereväe Jaoskond ja Mereväe Pataljon, moodustati 28. veebruaril 1918. Need lõpetasid tegevuse Saksa okupatsiooni ajal.

Vahilaev Lauterbach (endine veneaegne Sputnik), hilisem vahilaev Laine

Novembris 1918 hakkas Kaitseliit korraldama merekaitset. 13. novembril võeti lahkuvatelt sakslastelt üle mootorpaat Brigitten, sadamapuksiir Zorki ning heas seisukorras Sputnik-klassi vahilaev Lauterbach (endine veneaegne Sputnik). Laeval oli 57 mm töökorras kahur ning olemas oli ka arvestatav laskemoonavaru. Laevale pandi nimeks Laine (algne nimekuju ka Laene). Järgmisel päeval kinnitati laeva komandöriks kaugsõidukapten Eduard Loomus, kes asus laevameeskonda komplekteerima kaitseliitlaste ja meremeestega. Esialgu määrati Laine Tallinna sadama komandandi käsutusse, kuid peatselt viidi üle Kaitseliidu alluvusse, et patrullida Tallinna ümbruses merel. Laine oli esimene Eesti oma sõjalaev.

Bobr, hilisem suurtükilaev Lembit

16. novembril saadi sakslastelt pärast pikka asjaajamist ja vaidlusi kätte Giljak-klassi suurtükilaev Biber (endine veneaegne Bobr). Laev saadi kätte tänu sellele, et levitati kuuldusi Briti sõjalaevastiku peatse saabumise kohta Tallinna reidile. Sama päeva õhtul rüüstasid lahkuvad sakslased aga laeva põhjalikult: suurtükkide lukud võeti ära, lukupesad taoti mõlki, kompassid viidi ära, lõhuti elektriseadmeid, aknaid ja kajutimööblit. Laev oli väga halvas seisukorras ja sõidukõlbmatu. 18. novembril heisati laeval siiski Eesti lipp ja see sai nimeks Lembit. See oli Eesti esimene lahinguostarbeline sõjalaev.

Sõjaväe Peastaabi Mereväe Valitsuse asutas sõjaminister Andres Larka 21. novembril 1918. Selle ülemaks määras ta Rudolf Schilleri, kes asuski Eesti merekaitset formeerima, Mereväe Valitsus jagunes kaheks osakonnaks: Rea(rivi)osakond, ülem mereväe nooremleitnant Aleksander Warma ja Tehnikaosakond, ülem mereväeleitnant Gerhard Lukk. Kokku teenis Mereväe Valitsuses detsembri alguseks 15 ohvitseri. Riiklik merendus oli selleks ajaks juba jagunenud Kaitseliidu (Tallinna Rannakindluse piirkonna ülem), Mereväe Valitsuse ning Kaubandus- ja Tööstusministeeriumi (mereasjanduse osakond) vahel. Mereväe Valitsus sai põhimõtteliselt tegeleda ainult tagala kindlustamisega, kogudes kokku sakslastest maha jäänud meresõjavarustust (laevu, miine, traale, suurtükke ja laskemoona, laevade tarbematerjali jne), ning organiseerida olemasolevate vahenditega Tallinna merelist kaitset. Esimese objektina võeti sakslastelt üle Miinisadama laod, kus oli hoiul u 3000 meremiini.

Eesti merejõudude looja ja esimene juhataja Johan Pitka

Mereväe Valitsusega paralleelselt moodustati uus institutsioon – Merejõudude juhataja ametikoht (esialgne nimetus Merejõudude ülemjuhataja). Oma initsiatiivil pretendeeris ametile kaugsõidukapten Johan Pitka. Sõjaministrile adresseeritud telegrammiga rõhutas ta 8. detsembril vajadust suurtükilaev Lembit kiiremas korras sõjategevuseks ette valmistada. Juhul kui seda ei tehta, lubas ta asja isiklikult käsile võtta. Pitka avaldas rahulolematust ka Peastaabi ametnikele, seletades Eesti ainukese sõjalaeva kohese lahinguvalmidusse viimise vajadust, viidates merelise kaitse kehvale olukorrale ja tehes kriitikat Mereväe Valitsuse aadressil. Sõjaministri otsusega määratigi Pitka 21. detsembrist 1918 sõjalaevade Lembit ja Laine ülemjuhatajaks. Talle anti ka õigus määrata sõjalaevadele ükskõik milliselt teiselt laevalt meremehi, kaasata sõjalistesse operatsioonidesse tsiviillaevu kõikidest Eesti Vabariigi asutustest ja nõuda ladudest allkirja vastu sõjalaevade jaoks välja varustust. Et struktuur oleks selgem, määrati 28. detsembril ka Mereväe Valitsus merejõudude juhataja Pitka alluvusse.

Vabadussõda 1918–1920[muuda | muuda lähteteksti]

Mereväe esimene dessant viidi läbi Kundas 23. detsembril 1918. Maaväe toetuseks korraldati edaspidi dessante põhjarannikul, Ingerimaal, Riia lahes ja jõuti välja Väina jõele. Eesti sõjalaevad opereerisid Läänemerel, Soome lahes, Liivi lahes ning Peipsi ja Pihkva järvega seotud sisevetel. Samuti mineeris merevägi Kroonlinna laevateid.

Avtroil Tallinna reidil 1917. a
miiniristleja Spartak

Alanud Eesti Vabadussõjas saatis Vene SFNV valitsus miiniristleja Spartaki koos Avtroiliga Tallinna alla Punaarmeed toetama.

26. detsembril 1918 pommitas Spartak Aegna saare rannikupatareisid. Tallinna reidil seisvad 5 Briti sõjalaeva astusid Spartakiga lahingusse ja piirasid Spartaki põhja poolt ümber. Spartak sõitis üle Kuradimuna madaliku, sai vigastada ja langes vangi. Spartak anti 2. jaanuaril 1919 Eesti Vabariigi Merejõududele, laev oli saanud vigastusi ning saadeti remonti ja pärast seda ristiti laev Vambolaks.

Miiniristleja Avtroil saadeti Tallinna alla luurele, et otsida miiniristlejat Spartak, mis oli sinna suundunud eelmisel päeval. 27. detsembril jõudis Tallinna madala rajooni Naissaarest kirdes. Tallinnast sõitsid Avtroilile ootamatult vastu Inglise 2 kergeristlejat ja 4 hävitajat. Avtroli püüdis nende eest põgeneda, kuid Mohni saare joonel jõudsid Inglise laevad talle järele. Avtroil langes kvangi, laev viidi seejärel Tallinna ja anti üle Eesti Merejõududele. Eesti merejõududes oli laev alates 2. jaanuarist 1919, kus sai nimeks Lennuk.

Inglise ja Eesti laevad Krasnaja Gorka operatsioonil 1919

Eesti merevägi osales paljudes tähtsates lahingutes, sealhulgas 23. detsembril 1918 vahilaev Laine ning hüdrograafialaevaga Loodiga Kunda dessandis, Utria dessant, Loksa dessandis, Kunda dessant 1919. aastal, Laagna lahing, Narva lahing ja Daugava jõel Riia lahingus.

Lõunarindel osales lahingutes Eesti Meredessantpataljon, mis toetas maavägesid Pihkva vallutamisel ning Landeswehr'i vastase operatsiooni käigus teostati dessante Liivi lahel ja Daugaval.

Vabadussõja ajal alustati Esimese maailmasõja eel ja ajal Tallinna ümbrusse rajatud Peeter Suure merekindluse alles jäänud merekindluste ehitiste ja relvastuse korrastamist. Merekindluste põhiülesandeks oli Tallinna kaitse mere poolt. 28. novembril 1918, kui algas Vabadussõda, oli Tallinn mere poolt kaitstud ainult ühe Naissaarel asunud 42-liinilise 1877. aasta mudeli järgi valmistatud suurtükipatareiga. Kuni 11. detsembrini 1918. aastal allus Tallinna rannakindluse piirkond, sh ka Naissaare ja Aegna merekindlused, Kaitseliidule. Seejärel kuni 13. maini 1919. aastal kuulusid rannakindlustused 1. kindluse raskesuurtükiväe divisjoni alluvusse. 16. veebruaril 1919. aastal moodustati Eesti Merejõudude koosseisus Rannapatareide osakond. 18. juunil 1919. aastal reorganiseeriti Merejõudude rannapatareide osakond, Meresuurtüki ja Rannakindlustuste osakonnaks ja 22. juulil 1919. aastal Merekindluste Suurtüki ja Miini Valitsuseks. MSM valitsusest moodustati 10. oktoobril 1919. aastal selle asemele Merekindluste Staap.

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti merekindlused
Merejõudude Staap
Tegev 1. veebruar 19191940
Riik Eesti Eesti
Kuuluvus Eesti merejõud
Haru merevägi
Ülesanne Eesti riikluse kaitse
Osa Eesti Merejõudude juhataja
Tähtpäevad 1. veebruar
Lahingud Vabadussõda
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad Aleksander Warma (1919–1920)
mereväekapten Hermann Salza (1920–1925)
mereväekapten Valentin Grenz (1925–1934)
ajutine kohusetäitja mereväekapten Valev Mere (1936–1938)
mereväekapten Rudolf Linnuste (1938–1939)
ajutine ülem kaptenmajor Bruno Aleksander Linneberg (1939)[1]

Vabadussõja ajal kuulusid merejõudude juhataja alla Merejõudude Staap, Läänemere laevastiku divisjon, Peipsi laevastiku divisjon, Traalerite divisjon; Rannavalve valitsus, Side ja päästejaamade valitsus, Sadamate valitsus, Hüdrograafia valitsus, Lootside ja tuletornide valitsused, mereside-, uppunud varanduse päästmise, rannapatareide ning piirivalve ujuvate abinõude osakonnad, sadamatehased, mereobservatoorium, mereväe ekipaaž, välistellimiste amet, 7. piirikütipataljon ning mitmed majandusasutused.

2. detsembril 1919 formeeritud Läänemere laevastiku divisjoni kuulusid: miiniristlejad Vambola, Lennuk, suurtükilaevad Lembit, Meeme, Naftalaev nr 1 (alates 1923. aastast Laine ning suurtükilaev Mardus). 1925. aastal nimetati Läänemere laevastiku divisjon ümber Merelaevastiku divisjoniks.

27. jaanuarist 1919 formeeritud Peipsi laevastiku divisjoni kuulusid: suurtükilaev Taara, Uku, Vanemuine, Tartu ja Ahti.

Sõja lõpuks oli mereväega liidetud kümneid uusi laevu, sealhulgas 2 miiniristlejat ja 2 suurtükilaeva. Kokku osales merejõudude koosseisus Vabadussõjas üle 150 aluse.

Merejõud 1920–1927[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti hävitajad visiidil Helsingis (1923)
Merekindluste Aegna 305 mm patarei nr 1 suurtükitorn (1934)
Eesti mereväelaste madrusemütsilinte

Pärast Vabadussõda alanud demobilisatsioon haaras merejõude tõsiselt. Suureks paisunud merejõududest lahutati Tuletornide valitsus, Veeteede talitus, sadamad, sadamatehased ja muud asutused, mille tegevus oli osaliselt seotud ka mittesõjaliste ülesannetega. Sellega koos lahkus mereväest ka hulk vilunud ja asjatundlikke mereväeohvitsere. Merejõududest likvideeriti aga ka traalerite divisjon ning merealade miiniväljadest puhastamine tehti pärast sõja lõppu hoopis Veeteede talituse ülesandeks. Seetõttu jäid merejõud ilma miinitraaleritest ja traalimisvarustisest. Lisaks hävitati seejärel suur hulk traalimisel tervena kätte saadud miine, mida oleks väikese korrastamise järel olnud mereväelaste arvates mõistlik alles hoida. Pärast sõda vähenes oluliselt ka merejõududele eraldatava raha hulk, mis sundis osa laevu praktiliselt üldse seisma.

Admiral Pitkale järgnenud uue merejõudude juhataja mereväekapten Johannes Herm hakkas merejõude uuesti arendama. 1920 osteti Soomest ratasaurikud Ristna ja Suurop, mis kohandati miinitraaleriteks. Pärast demobilisatsiooni jäid mereväe teenistusse peamiselt nooremad ohvitserid, kes olid esimese maailmasõja ajal vene mereväes lõpetanud ainult lühiajalised kursused. Ohvitseride meresõjalise hariduse täiendamisegks teostati mereväeohvitseride täienduskursuseid. Jätkati ka juba Vabadussõja ajal alanud I Eesti mereväeohvitseride lennu ettevalmistamist. Ohvitseridele lisaks tuli välja koolitada uus allohvitserkoosseis. Vabadussõjaaegsed mereväe allohvitserid, kes vene laevastikus olid saanud võrdlemisi hea erialalise ettevalmistuse, lahkusid demobilisatsiooniga teenistusest headele tsiviiltöökohtadele. Seega jäi merevägi allohvitserkonnast pea täiesti ilma.

Alates 1921. aastast kuulus merejõudude koosseisu Merejõudude staap, millele allusid rannavalve-, tehnika-, majandus- ja sideosakond. Merejõududele allus mereside, mis tegeles vaatlus- ja sidepostide organiseerimise ja varustamisega rannikul ning saartel. Kuna merejõududele kuulus ainuke kaablipanemiseks sobiv alus Kompass, kuulus merejõudude ülesannete hulka ka veealuste sidekaablite paigaldamine ja korrashoid.

1922. aastal toimusid esimesed Vabadussõja järgsed mereväeõppused. samuti võeti teenistusse uppunust üles tõstetud ja korda tehtud suurtükilaev Mardus. 1923. aastal tõsteti Väinamerest üles esimese maailmasõja ajal uppunud torpeedopaat, mis remonditi ja võeti 1924. aastal kasutusele torpeedopaat Sulevina. 1924. aastal hukkus traalimisel Meeme, mis on Eesti merejõudude ainus lahingülesande täitmisel hukkunud laev. 1927. aastal lõigati vanarauaks Vabadussõja-aegne suurtükipaat Lembit.

Merejõud 1928–1939[muuda | muuda lähteteksti]

Allveelaev Kalev

1928. aastal anti Veeteede talituselt merejõududele tagasi miinitraalerid Olev ja Kalev (hiljem Keri ja Vaindlo). Lisaks anti üle Ristna ja Suurop, mis võeti kasutusele miiniveeskajate-traaleritena. Soomest 1920. aastal ostetud reisilaevad-ratasaurikud olid kohandatud miinitraaleriteks ja olid pärast traalimistöid peamiselt reservis kuni 1928. aastani.

1933. aastal müüdi Peruule hävitajad Vambola ja Lennuk. Riigil ja merejõududel oli valida, kas kulunud laevad renoveerida (kapitaalremontida) või üritada maha müüa ning saadava raha eest proovida hankida uued laevad. Otsustati müügi kasuks. Võimekatest laevadest loobumine kutsus aga ühiskonnas esile vastakaid arvamusi.

1937. aastal said merejõud omale allveelaevad Kalev ja Lembit, mis kuulusid ehituse ja varustuse poolest maailma parimate hulka. Allveelaevade ehitusse panustas olulisel määral Allveelaevastiku Sihtkapital oma kampaaniatega. Pärast allveelaevade saabumist algatati kampaania ka uute mootortorpeedopaatide (torpeedokaatrite) hankimiseks, kuid seoses Euroopas alanud sõja mõjudega ei saanud need Inglismaal valmis.

Merejõud teise maailmasõja algul 1939-1940[muuda | muuda lähteteksti]

Teise maailmasõja alates septembris 1939 üritati tugevdada ka merejõudude alalist valmidust. Selle hulka kuulus näiteks ajateenijate teenistuse erakorraline pikendamine, et hoida laevastikku täiesti tegevusvalmina.

1939. aasta septembris saabus Tallinna Poola allveelaev Orzel, mis interneeriti, kuid millel õnnestus seejärel sõjasadamast põgeneda.

1940. aastal valmis moodne vahilaev Pikker.

Merejõudude koosseis 1940[muuda | muuda lähteteksti]

Merejõudude juhatajad[muuda | muuda lähteteksti]

Merejõudude likvideerimine 1940[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti sõjalaevad koos Vanasadamas (1940)

Vastavalt Eesti ja Nõukogude Liidu vahelisele kokkuleppele hakkasid 11. oktoobrist 1939 baseeruma Nõukogude sõjalaevad Eesti sadamates, sealhulgas Sõjasadamas. Eesti laevadel tuli punalaevastikule ruumi teha.

14. juunil 1940 alustas Nõukogude Liit Eesti vastu mere- ja õhublokaadi. Pärast riigivõimu ülevõtmist Tallinnas anti Nõukogude vägedele üle tuletornid, merekindlused ja mereside osakonna postid. Septembris kehtestati Nõukogude määrustikud ja laevad määrati Nõukogude Balti laevastiku üksustesse.

30. septembril kirjutas merejõudude juhataja kaptenmajor Johannes Santpank alla oma viimasele päevakäsule. Üleandmisaktidele kirjutati alla 28. oktoobril 1940.

1940. aastal mereväes teeninud ohvitseridest vangistati 43.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]