Balti pataljon

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib aastatel 1918–1920 eksisteerinud väeosast. Aastatel 1993–2004 eksisteerinud ja aastal 2010 taasloodud väeosa kohta vaata artiklit BALTBAT.

Balti pataljon (Freiwilligen Baltenbataillon)
Balti rügement (Freiwilligen Baltenregiment)
Balti pataljon.png
Balti pataljoni embleem
Tegev 1918–1920
Riik Flag of Estonia.svg Eesti Vabariik
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad polkovnik Constantin Alexander Clemens von Weiss
Viktor von zur Mühlen

Balti pataljon (ka Balti rügement, saksa keeles Baltenregiment) 1918. aasta novembrist 1919. aasta maini ja sama aasta novembrist 1920. aasta septembrini Eesti sõjaväkke kuulunud, peamiselt baltisakslastest koosnenud väeosa, mis osales Eesti Vabadussõjas.

Vabadussõjas võidelnud Balti pataljoni mälestussammas

Balti pataljoni moodustamine[muuda | muuda lähteteksti]

26. novembril 1918 sõlmis Eesti Ajutine Valitsus kohalike rüütelkondade ja baltisakslaste ühingutega lepingu, mis nägi ette baltisakslaste väeosa loomise.

27. novembril kuulutati Tartus ja Rakveres välja 18–45-aastaste vabatahtlike mobiliseerimine ja ohvitseride sundteenistusse kutsumine. Rakverre kokku tulnud vabatahtlikud liideti Baltisaksa ratsakuulipildurite komandosse kuuluva 5. Jalaväepolguga, komando eesotsas oli polkovnik Constantin Alexander Clemens von Weiss (1877–1959).

Tartus ja Viljandis moodustatud üksused liideti hiljem Tartu Balti pataljoniks.

1. jaanuaril 1919 ühendati Tartu Balti pataljon ja Baltisaksa ratsakuulipildurite komando Balti pataljoniks, mille ülemaks määrati von Weiss. Pataljoni kuulus 800–900 meest, peale sakslaste (s.h riigisakslased) oli väeosas ka eestlasi ja venelasi.

Lahingutegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Tartu Balti pataljon ja Rakvere vabatahtlikud tegid Lõuna ja Viru rindel kaasa 1. diviisiga 1918. aasta lõpu taganemislahingud. 1919. aasta jaanuari algul peatati koos ülejäänud Eesti väega Punaarmee edasitung ja asuti vastupealetungile.

1919. aasta jaanuari lõpust aprilli alguseni oli Balti pataljon Narva jõe ja Peipsi järve äärses kaitselõigus ning aprilli algusest mai keskpaigani Narva jõe idakaldal. Seejärel, seoses Vene valgete vägede osatähtsuse suurenemisega Viru rindel, allutati Balti pataljon Põhjakorpusele (hilisemale Loodearmeele).

1919. aasta augusti lõpul asus pataljon uutele positsioonidele (Prilugast Dagmarovkani), kus ta oli oktoobri alguseni. 8. oktoobril 1919 määrati pataljon pealetungi ettevalmistava Loodearmee alluvusse. Pataljoni tuumik jäi Jamburgi, kuid pealetungi toetuseks moodustati ekspeditsioonisalk, mis pidas Krasnoje Selo piirkonnas veriseid lahinguid ja kattis Loodearmee osade taandumist.

9. novembril 1919 läks Balti pataljon Eesti 1. Diviisi alluvusse ja osales seejärel Viru rinde lahingutes. Viimased Punaarmeega toimunud suured kokkupõrked olid Balti pataljonil 1919. aasta novembri keskel.

Väeosa saadeti ametlikult laiali 1920 septembris. Vabadussõja ajal osales väeosa tegevuses 1350 meest, langenuid oli 71 ja haavatuid 118.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Armand Trei. Unustatud rügement. Balti pataljon (rügement) Eesti Vabadussõjas. Grenader, 2010.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]