Heinaste

Allikas: Vikipeedia
Heinaste

läti Ainaži
eesti Heinaste

Heinaste vapp
Heinaste vapp
Heinaste lipp
Heinaste lipp

Pindala: 5 km²
Elanikke: 835 (1.01.2016)[1]

Koordinaadid: 57° 52′ N, 24° 22′ Ekoordinaadid: 57° 52′ N, 24° 22′ E
Heinaste
Heinaste Läti kaardil

Heinaste (Helifail läti ) (läti Ainaži; saksa Haynasch, Hainasch) on linn Lätis Vidzemes Eesti piiri ääres Liivi lahe rannikul, Riiast 116 km kaugusel. Kuulub Salatsi piirkonda. Linn piirneb Heinaste valla, Salatsi valla ja Häädemeeste vallaga.

Linna pindala on 5 km² ja 1. jaanuari 2011 seisuga oli elanike arv 994 .

Sihtnumber on LV-4035.

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Nime "Heinaste" tähenduseks peetakse 'heinateed' (Hainastee).

Lätikeelset nime on seostatud ka liivi sõnaga ainagi – 'üksildane'. Seda seostatakse kunagise liivi küla üksildase paiknemisega.

Loodus[muuda | muuda lähteteksti]

Heinaste paikneb rannikumadalikul.

Linna lääneosas on 5 km pikkune kinnikülmuv mererand, kus merre suubub ainult Blusupīte. Heinaste ja Kuiviži vahel on 100–300 m laiune rannaniitude vöönd Randu pļavas.

Haldusajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

1869. aastast oli Heinaste alev Volmari kreisis Liivimaa kubermangus. 1920. aastal sai see omavalitsusüksuseks. Aastal 1926 sai Heinaste linnaõigused.

2009. aastani kuulus Limbaži rajooni.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Linn on kujunenud liivlaste kaluriküla kohale. Ametlikes dokumentides on nime esmakordselt mainitud 1564 krooniomandina. Hiljem läks Heinaste Svētciemsi mõisa alla. Aastal 1800 eraldati Heinaste küla ja maa (Heinaste mõis) panditud Svētciemsi mõisast ning need läksid Mazstraupe mõisa omaniku parun Meyendorffi pere omandusse.

19. sajandi teisel poolel oli Kurzeme ja Vidzeme külades palju odavat tööjõudu. Lähedal olid metsad, kus kasvas palju mastimände, mis andsid materjali laevaehituseks. Sellepärast arenes seal laevaehitus ja elav kaubandus.

Aastal 1864 asutas kaugsõidukapten Christian Dahl Krišjānis Valdemārsi õhutusel Heinaste merekooli, Läti esimese merekooli. Õpetus oli tasuta ning toimus läti, eesti ja hiljem ka vene keeles. 1880. ja 1890. aastatel lõpetas merekooli igal aastal 20–30 kaugsõidutüürimeest ja -kaptenit. Merekool töötas 50 aastat, kuni Esimese maailmasõjani.

Merekooli avamine pani aluse Heinaste majanduslikule õitsengule. Heinaste alev rajati 1869. Arendati laevaehitust. Aastatel 1900–1905 ehitati kaubasadam (Heinaste sadam), mille kaudu eksporditi Vidzemest pärit teravilja ja lina ning muid kaupu. Linna eelarvet täiendasid ka maksud laeva- ja raudteeveostelt.

Esimese maailmasõja ajal laskis Venemaa sõjavägi sadama õhku ja põletas selle, lõhkus sadama taristu ning hävitas sadamas olnud purjelaevad. Pärast sõda paigutati merekooli hoonesse sadama administratsioon ja algkool.

21. veebruaril 1919 otsustas Eesti Ajutine Valitsus Heinaste Eesti külge käivaks pidada[2]. 5. juulist 1919 kuni 17. juulini 1920 asus Heinastes Eesti postkontor[3], kasutusel olid eestikeelsed postitemplid[4]. Heinaste oli osaliselt eesti rahvastikuga asula, mis läks Eesti ja Läti vahelise piiri tõmbamisel Lätile. 1930. aastal oli Heinaste elanikest 22% eestlasi.

1920. ja 1930. aastatel püüti sadamat taastada: rekonstrueeriti muul, sadama akvatoorium puhastati vrakkidest ja süvendati, ehitati tuletorn, kuid töö jäi pooleli ning laevad ei saanud enam sadamasse sisse sõita, kaupade ümberlaadimiseks tuli kasutada pargaseid ja puksiire. Näiteks Staicele paberivabrikule veeti niimoodi kivisütt.

Teise maailmasõja ajal põletati jälle merekool, hävitati sadam ja viljalaod. Pärast sõda sadam küll taastati, kuid endise õitsenguni see enam ei küündinud. Sadam oli oma majanduslikku tähtsust hakanud kaotama kõigepealt Pärnu sadama rajamise järel ja seejärel ka 1912. aastal kitsarööpmelise Smiltene–Heinaste raudtee valmimise tõttu.

Vaatamisväärsused[muuda | muuda lähteteksti]

Heinaste peamised vaatamisväärsused on Heinaste põhjamuul, Heinaste merekooli muuseum, Heinaste mõisa peahoone ja Heinaste tuletõrjemuuseum.

Pilte[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://www.pmlp.gov.lv/lv/assets/documents/statistika/IRD2016/ISPV_Pasvaldibas_iedzivotaju_skaits_pagasti.pdf.
  2. http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700200563&img=era0031_001_0000013_00096_t.jpg&tbn=1&pgn=5&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=804835165187c2532077da92b86163ee
  3. Eesti = Estonia: philately & postal history handbook-catalogue = Estland: Philatelie & Postgeschichte Handbuch-katalog/ Vambola Hurt, Elmar Ojaste. Stockholm, New York: Estonian Philatelic Society, 1986, lk 589
  4. Eesti = Estonia: philately & postal history handbook-catalogue = Estland: Philatelie & Postgeschichte Handbuch-katalog/ Vambola Hurt, Elmar Ojaste. Stockholm, New York: Estonian Philatelic Society, 1986, lk 543, 586

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]