7. Jalaväerügement

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt 7. Jalaväepolk)
Jump to navigation Jump to search
7. Jalaväepolk
7. Jalaväerügement
Tegev 1918 – 1940
Riik Flag of Estonia.svg Eesti Vabariik
Kuuluvus Eesti Rahvavägi
Eesti Kaitsevägi
Eesti sõjavägi
2. Diviis
Liik jalavägi
Suurus polk/rügement
Tähtpäevad 18. detsember 1918
Lahingud Eesti Vabadussõda

7. Jalaväerügement oli Eesti kaadriväeosa asukohaga Võrus ja Petseris.

Rügemendi asutamise päevaks loeti 18. detsembrit 1918, mil Paides formeeriti Järvamaa kaitsepataljon.

30. jaanuaril 1919. suurendati pataljoni isikkoosseisu ning moodustati 7. Jalaväepolk.

Pataljoniülem[muuda | muuda lähteteksti]

  • leitnant Konstantin Kanep, Järvamaa kaitsepataljoni ülem (18. detsember 1918 – 9. veebruar 1919).

Polguülemad[muuda | muuda lähteteksti]

Rügemendiülemad[muuda | muuda lähteteksti]

Järva kaitsepataljon – 7. jalaväepolk Vabadussõjas[muuda | muuda lähteteksti]

18. detsembril 1918 moodustatud Järvamaa kaitsepataljon osales Eesti vabastamislahingutes pärast 12. jaanuari, kui Eesti väed vabastasid Rakvere ning järgnenud vabastamislahingute käigus taganesid Punaarmee väed 1. ratsapolgu, Järvamaa kaitseüksuse ja eesti sakslaste üksuse eest. Ratsapolgu ja sakslaste üksused suunasid rünnaku Avinurmele, ning Järvamaa kaitsepataljoni Mustvee peale, kuhu nad jõudsid 14. jaanuaril.

Pärast Mustvee vabastamist suunati kaitsepataljon Tartu suunale, kus 2. diviisi ülema juhtimisel, koos Tallinna kaitsepataljoni, Bułak-Bałachowiczi üksuse ja saksa kooliõpilaste rooduga. Tartu vabastati LR soomusrongide nr 1 ja 2. ning Tartu maakonna kaitsepataljoni, Julius Kuperjanovi juhtimisel vabastati Tartu linn Läti punaste kütivägedest 14. jaanuaril.

Järvamaa kaitsepataljon jõudis 29. jaanuaril Räpina-Mehikoorma piirkonda, kust tegi retki üle Lämmijärve Nõukogude Venemaale. 30. jaanuaril 1919 nimetas Sõjavägede Ülemjuhataja pataljoni ümber 7. jalaväepolguks ning allutati 2. Diviisile.

Veebruariks 1919 oli vägede hoogne edasitung vaibunud ja Võru ja Petseri piirkonnas asunud 7. jalaväepolk oli sunnitud isegi taanduma. Tõmbudes tagasi üle raudtee, loovutas see vaenlasele Vastseliina, Orava ja rea teisi asulaid, üle Lämmijärve tulnud Punaarmee üksus vallutas Räpina, Mehikoorma ja Meeksi.

1920–1940[muuda | muuda lähteteksti]

7. Jalaväerügemendi koosseisu kuulus:

  • staap,
  • 3 pataljoni,
  • sidekomando,
  • pioneerikomando,
  • suusk-jalgratturkomando,
  • ratsakomando,
  • töökompanii ja
  • ambulants, kokku 1714 meest ja 80 hobust.
7. Jalaväerügement kuulus 2. Diviisi koosseisu.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislink[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]