Mine sisu juurde

Soomusrongide divisjon

Allikas: Vikipeedia
Soomusrongide divisjon (10. veebruar – 22. august 1919)
Soomusrongide diviis (22. august 1919 – 1. veebruar 1921)
Soomusrongide divisjoni esimene ülem kapten Anton Irv (siin pildil veel laiarööpmelise soomusrongi nr 1 ülemana) Aegviidu jaamas oma soomusrongi ees (5. jaanuar 1919)
Tegev 10. veebruar, 1919
Riik  Eesti
Kuuluvus Eesti Rahvavägi
Liik Soomusvägi
Suurus diviis
Tähtpäevad 29. november
Lahingud

Eesti Vabadussõda

Ülemad
divisjoni/diviisi ülem kapten Anton Irv
kapten Karl Parts

Soomusrongide divisjon oli Eesti Rahvaväe soomusväe üksus Vabadussõjas. Soomusrongide divisjoni ülemad Vabadussõjas olid kapten Anton Irv ja kapten Karl Parts.

Soomusrongide divisjon formeeriti 10. veebruaril 1919 seni Vabadussõjas eraldi tegutsenud laia- ja kitsarööpmeliste soomusrongide, soomusautode kolonni, soomusrongide divisjoni tagavarapataljoni ja remontrongide ning soomusrongide kuulipilduja kursusest. Ametlikult kinnitati Soomusrongide divisjoni ajutised koosseisud Sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoneri poolt 10. märtsil 1919.

Seoses 3. Diviisi moodustamise ja vägede ümberkorraldamisega Lõunarindel, liideti 27. märtsil 1919 Soomusrongide divisjoniga veel ka Kuperjanovi partisanide pataljon, Kalevlaste Maleva, Scouts-pataljon ning välisuurtükiväge. Nõnda kujunes Soomusrongide divisjonist Vabadussõjas midagi eliitväekoondise taolist.

22. augustil 1919 nimetati Soomusrongide divisjon ümber Soomusrongide diviisiks.

Laiarööpmeline soomusrong nr 2 Valgas, esiplaanil rongi kuulipildujavagun (2. veebruar 1919)
Laiarööpmelise soomusrongi nr. 3 suurtükiplatvorm
Soomusrongide divisjoni juhtkond Vabadussõja ajal koos merejõudude juhataja Johan Pitkaga. Istuvad (vasakult): Eesti merejõudude juhataja Johan Pitka, Soomusrongide divisjoni ülema kohuseid täitev kapten Anton Irv ja haiglaravil viibiv kapten Karl Parts (1919. aasta kevad-talvel)

Vabadussõja alguses tegutsesid laiarööpmelised ja kitsarööpmelised soomusrongid eri suundadel, ega olnud allutatud ühtsele juhtimisele. Laiarööpmeliste soomusrongide tööd koordineeris kapten Karl Parts (pärast tema haavatasaamist kapten Anton Irv). Kitsarööpmeliste soomusrongide tööd koordineeris kapten Albert Peters.

Pärast Valga raudteesõlme vallutamist 1919. aasta veebruaris, kui soomusrongidele avanesid uued löögisuunad Pihkva-Irboska, Volmari (Valmiera) ja Hopa (Ape), tekkis vajadus hakata rongide tööd koordineerima. 10. veebruaril 1919 koondati kõik soomusrongid ja neid teenindavad remondirongid Soomusrongide divisjoniks, mille koosseisu lülitati ka soomusautode kolonn, soomusrongide divisjoni tagavarapataljon, soomusrongide kuulipildurikursus ja mõned väiksemad allüksused.

10. märtsil 1919 kinnitas sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner Soomusrongide divisjoni ajutise koosseisu, kusjuures divisjoni ülem sai diviisiülema õigused administratiiv- ja distsiplinaaralal. Operatiivselt allusid soomusrongid jalaväediviisi ülematele, kelle vastutusalas nad parasjagu asusid.

Pärast Karl Partsi haavatasaamist 23. jaanuaril 1919 asus soomusrongide juhi kohuseid täitma kapten Anton Irv, kes formeeris ka Soomusrongide divisjoni. Soomusrongide divisjoni staabi formeeris kapten Johannes Poopuu, divisjoni adjutandiks määrati alamleitnant Johannes Eisenberg ja varustusülemaks sõjaväeametnik Mihkel Piperal. Pärast Anton Irve surma sai Soomusrongide divisjoni ülemaks Karl Parts.

Soomusrongide divisjoni juhtkond Vabadussõja ajal Pihkvas. Vasakult: divisjoni ülem alampolkovnik Karl Parts, staabiülem kapten Johannes Poopuu, operatiivadjutant lipnik Aleksander Tilger (august 1919)

22. augustil 1919 nimetati Soomusrongide divisjon ümber Soomusrongide diviisiks. Muutus oli pigem vormiline. Diviisi ülemaks jäi edasi Karl Parts ja staabiülemaks Johannes Poopuu. Diviisiülema abiks nimetati Arnold Hinnom.

Vabadussõja jooksul formeeriti Eestis ühtekokku 6 laiarööpmelist ja 6 kitsarööpmelist soomusrongi (kitsarööpmelist soomusrongi nr 4 formeeriti kaks korda). Soomusrongide diviisi ülemale allusid ka nn löögiosad: Kuperjanovi partisanide pataljon, Kalevlaste Maleva ja Scouts-pataljon, mis tegid Vabadussõjas soomusrongidega koostööd.

1919. aastal saadi Suurbritannialt 4 rasketanki Mk V, millele anti nimed: Päälik, Uku, Wahtula ja Waldaja.

Soomusrongide divisjoni koosseisu kuulunud tagavarapataljoni näol oli tegemist tavalise jalaväeüksusega. Pataljon formeeriti 1919. aasta märtsis Soomusrongide divisjoni ülema kt kapten Anton Irve korraldusel. Väeosa ülesanne oli valmistada ette täiendust soomusrongide meeskondadele. Pataljoni formeerija ja ülem oli staabikapten Emil Kursk. 23. aprillil 1919 sõitis pataljon Lõunarindele ja sai tuleristsed Mõniste juures.

Soomusrongide divisjon

[muuda | muuda lähteteksti]
Juhtkond ja organisatsioon
Laiarööpmeline soomusrong nr. 6 sügisel 1919. Esiplaanil suurtükivagun "Rummu Jüri"
Laiarööpmelise soomusrongi nr 6 suurtükiplatvorm "Leitnant Sabolotnõi Kartetsch" Valga jaamas (sügis 1919)

Divisjoni väeosad

[muuda | muuda lähteteksti]

Laiarööpmelised soomusrongid

[muuda | muuda lähteteksti]

Kitsarööpmelised soomusrongid

[muuda | muuda lähteteksti]

Soomusautod

[muuda | muuda lähteteksti]
Soomusauto Kalevipoeg
Austin-Putilovets, Peterburi Suurtükiväemuuseumis

Soomusrongide diviis

[muuda | muuda lähteteksti]

Soomusrongide divisjon nimetati 22. augustil 1919 Soomusrongide diviisiks.

Juhtkond ja organisatsioon

Diviisi väeosad

[muuda | muuda lähteteksti]

Soomusrongide diviisi reorganiseerimine

[muuda | muuda lähteteksti]

Soomusrongide diviis reorganiseeriti pärast Vabadussõja edukat lõppu 1921. aasta 1. veebruarist Soomusrongide brigaadiks; 1923. aasta 1. augustist reorganiseeriti Soomusrongide brigaad kaheks rügemendiks: 1. soomusrongirügemendiks Tapal ja 2. soomusrongirügemendiks Valgas; 1934. aasta 30. novembrist moodustati kahest soomusrongirügemendist üks soomusrongirügement asukohaga Tapal.

Eelnev
Soomusrongide divisjon
10. veebruar – 22. august 1919
Soomusrongide diviis
22. august 1919 – 1. veebruar 1921
Järgnev
Soomusrongide brigaad
1. veebruar 1921 – 1. august 1923
  • Johan Pitka ("soomusrongide isa" ja "Vabadussõja hing") – üks kesksemaid tegelasi Eesti sõjaväe (muuhulgas ka Kaitseliidu, soomusrongide, soomusautode ja mereväe) organiseerimisel Vabadussõjas
  • Karl Parts – Soomusrongide divisjoni ja Soomusrongide diviisi ülem Vabadussõjas
  • Julius Kuperjanov – legendaarse endanimelise vabatahtlike väeosa formeerija ja ülem Vabadussõjas
  • Jaan Unt – Kuperjanovi partisanide pataljoni ülem Vabadussõjas (pärast Kuperjanovi surma)
  • Leopold Tõnson – Kalevlaste Maleva pealik Vabadussõjas
  • Otto Tief – Kalevlaste Maleva pealiku abi ja pealiku kohusetäitja Vabadussõjas
  • Anton Õunapuu – Kalevlaste Maleva kuulipildujate roodu pealik Vabadussõjas
  • Friedrich-Karl PinkaScouts-pataljoni ülem Vabadussõjas
  • Albert Peters – kitsarööpmeliste soomusrongide ülem ja Soomusrongide divisjoni ülema (kapten Anton Irve) abi Vabadussõjas
  • Paul Laamann – kitsarööpmelise soomusrongi nr 2 ülem ja kitsarööpmeliste soomusrongide ülema kohusetäitja Vabadussõjas.
  • Arnold Hinnom – Soomusrongide divisjoni ülema abi Vabadussõjas
  • Johannes Poopuu – Soomusrongide divisjoni staabiülem Vabadussõjas
  • Aleksander Tilgre – Soomusrongide divisjoni operatiivadjutant Vabadussõjas
  • Eduard Neps – laiarööpmelise soomusrongi nr 1 (hilisem soomusrong "Kapten Irv") ülem Vabadussõjas
  • Jaan Lepp – laiarööpmelise soomusrongi nr 2 ülem Vabadussõjas
  • Oskar Luiga – laiarööpmelise soomusrongi nr 3 ülem Vabadussõjas
  • Hans Jaakson – laiarööpmelise soomusrongi nr 4 ülem Vabadussõjas
  • Reinhold Sabolotnõi – laiarööpmelise soomusrongi nr 1 suurtüki patarei ülem ja Soomusrongide divisjoni suurtükiväe inspektor Vabadussõjas
  • Leonhard Pallon – laiarööpmelise soomusrongi nr 2 suurtüki patarei ülem Vabadussõjas
  • Jüri Ratassepp – laiarööpmelise soomusrongi nr 1 dessantroodu ülem Vabadussõjas
  • Paul Villemi – laiarööpmelise soomusrongi nr 1 jalaluurajate komando ülem Vabadussõjas
  • Edvin Reinvaldt – laiarööpmelise soomusrongi nr 2 dessantpataljoni ülem Vabadussõjas
  • Hans Oldekop – laiarööpmelise soomusrongi nr 3 dessantpataljoni ülem Vabadussõjas
  • Tõnis Kint – laiarööpmelise soomusrongi nr 2 kuulipilduja komando ülem Vabadussõjas
  1. Marina Loštšina, Tapal mängiti läbi linna ajalooline vabastamine Virumaa Teataja, 11. jaanuar 2009
  2. "Soomusautod". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. märts 2013. Vaadatud 9. novembril 2012.

Vabadussõja-aegsed mälestused

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Johan Pitka (1993). "Minu mälestused Suure Ilmasõja algusest Eesti Vabadussõja lõpuni 1914–1920". (I trükk 1921)
  • "Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt. II köide. Vabadussõda 1918–1920" Tallinn: Rahvaülikool, 1930 (Tallinn: Vaba Maa)
  • "Eesti eest 2. osa. Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt. Vabadussõda 1918-1920" (2014). Tammerraamat. (I trükk 1930)
  • Karl Parts (1991). "Kas võit või surm: Mälestusi võitluspäevilt isamaa eest" I – III Tallinn: Aktsiaselts "Printest". (I trükk 1931–1932)
  • Arnold Hinnom (2010). "Suur heitlus. Mälestusi rahvusväeosade ajast ja Vabadussõjast" (I trükk 1955)
  • Einar Lundborg (2012). "Soomusautoga Eesti Vabadussõjas: minu rindeelamusi 1919-1920" Tallinn, Grenader Kirjastus. (I trükk 1968)
  • Edvin Reinvaldt, Tõnis Kint (1972). "Laiarööpmeline Soomusrong nr 2 Vabadussõjas. Soomusronglaste mälestused." Välis Eesti & EMP Stockholm.
  • Ilmar Raamot (1975). "Mälestused" [1914-1920. aastate ajaloosündmuste taustal], I köide, Stockholm, Vaba Eesti (II trükk 2013).
  • Paul Laamann (1993). "Tõde ei põle tuleski. Ühe Eesti ohvitseri elutee ja sõjamälestused. Paul Laamann: reserv-kapten Vabadussõjaaegse kitsarööpalise soomusrongi nr. 2 ülem" (koostanud Evy Laamann-Kalbus).

Uurimused ja ülevaated

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]