Koordinaadid puuduvad! Aita lisada (?)

Suuropi Komandantuur

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Suuropi Komandantuur
Asutatud 10. november 1918
Tegevuse lõpetanud 1940
Tegevuspiirkond Suurupi poolsaar
Juht Suuropi komandant
Peaorgan Eesti merejõud
Emaorganisatsioon 1. kindluse raskesuurtükiväe divisjon
Eesti Merejõudude Rannapatareide osakond
Meresuurtüki ja Rannakindlustuste osakond
Merekindluste Suurtüki ja Miini Valitsus
Eesti merekindlused

Suuropi Komandantuur oli Eesti sõjaväe merekindluste territoriaalne rannakaitseüksus aastail 1918–1940. Selle koosseisu kuulusid Suurupi poolsaarel asuvad patareid nr 6 (234 mm), 9 (120 mm) ja 13 (76 mm), kokku 121 meest.

Suuropi rannapatareid[muuda | muuda lähteteksti]

Merejõudude juhataja päevakäsuga nr 1641 31. oktoobrist 1919 kästi patareid nimetada järgmiselt:

Patarei nr 6 koosseisus oli lahinguvalmis 1919. aastal vaid üks 234 mm kahur, teine kahur patareis sai laskekorda 1919. aasta suve lõpuks, kolmanda kahuri tegi Sadamatehas korda 1922. aasta kevadeks. 1924. aastal lisandus neljas 234 mm kahur Naissaarelt[1].
Patarei ülem oli kapten Arvid Melkov (1919–1920), major Karl Aleksander Freimann (1920–1927), vanemleitnant Rudolf Käo.

Rannapatareile lisandusid hiljem järgmised suurtükipatareid:

  • Patarei nr 9 (120 mm), mille moodustamist alustati 1924. aasta lõpus Vickersi 120 mm suurtükkidega patareipositsiooni kohale, kus asus PSM peapositsiooni nelja 130 mm Vickersi kahuriga patarei.
  • Patarei nr 13 (76 mm).
9,2"/234 mm Bethlehem Steeli suurtükk Soome Russarö saarel
9,2"/234 mm Bethlehem Steeli suurtükk Soome Russarö saarel 1930. aastail

Rahuaegse koosseisu järgi olid Aegna saare komandantuuris 1930-ndatel osaliselt komplekteeritud järgmised patareid:

  • rannapatarei nr 6[2].

Alates 3. jaanuarist 1938 nimetati komandantuuri plaanidel ja katastris Sulevi talumaakohaks (128,5 hektarit).

1. septembril 1939[3] oli merekindluste Suuropi komandantuuris:

  • rannapatarei nr 6, (9,2", 234 mm)

Suuropi komandandid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Mati Õun. Eesti merekindlused ja nende suurtükid 1918–1940. Tammiskilp, Tallinn, 2001.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]