Liivimaa ristisõda: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
PResümee puudub
Arbustum (arutelu | kaastöö)
238 muudatust
{{Mall:Eesti artiklid}}
181. rida: 181. rida:
* Urban, William. ''Victims of the Baltic Crusade'', Journal of Baltic Studies, 1998, vol 29 (3).
* Urban, William. ''Victims of the Baltic Crusade'', Journal of Baltic Studies, 1998, vol 29 (3).
* [http://visc.gov.lv/vispizglitiba/saturs/dokumenti/metmat/vesture_6_9/kartes1.shtml Valsts izglītības satura centrs, kaart 14.]
* [http://visc.gov.lv/vispizglitiba/saturs/dokumenti/metmat/vesture_6_9/kartes1.shtml Valsts izglītības satura centrs, kaart 14.]

{{Mall:Eesti artiklid}}


[[Kategooria:Liivimaa ristisõda| ]]
[[Kategooria:Liivimaa ristisõda| ]]

Redaktsioon: 14. veebruar 2017, kell 09:48

Liivimaa ristisõda
Osa Põhjala ristisõdadest
Toimumisaeg 12. – 13. sajand
Toimumiskoht Kirde-Euroopa
Tulemus Paganlike liivlaste vallutamine ja ristiusustamine
Osalised
Rooma katoliku kirik:
Riia peapiiskopkond		 Mõõgavendade ordu liivlased
latgalid
Väejuhid või liidrid
Rooma paavst Coelestinus III
Rooma paavst Innocentius III
Liivimaa piiskop Bertold
Riia peapiiskop Albert		 ordumeister Venno, Toreida vanem Kaupo Holmi vanem Ako

Liivimaa ristisõda oli 12. sajandi lõpus ja 13. sajandi alguses Rooma paavstide toetusel katoliku kiriku ja kiriklike sõjaorganisatsioonide (Mõõgavendade ordu) poolt Liivimaal (tänapäeva Läti ja Eesti territooriumil) elanud soome-ugri ja balti hõimude vastu peetud sõda, mis lõppes liivlaste, kuršide, latgalite, semgalite ja eestlaste maa vallutamise ning nende sundristimisega.

Sõda eestlaste vastu (1208–1227), nimetatakse eestlaste muistseks vabadusvõitluseks.

Liivlaste ja Balti hõimude asuala ca 1200 pKr.

Ristisõja eeldused ja põhjused

Liivimaa ristisõja eeskujuks olid 1095. aastal alanud varasemad katoliku kiriku organiseeritud ristisõjad. Tänu pikaajalisele ristisõdade organiseerimise kogemusele muutus nende väljakuulutamine, osalejate värbamine, vajaliku raha kogumine ja indulgentside jagamine 13. sajandiks efektiivsemaks. Samuti laienes ristisõdijatele kiriku poolt pakutavate privileegide ulatus. Eriti olulisel kohal oli 1147. aastal kristluse kaitsmise motiivil vendide vastu välja kuulutatud sõjaretk, mis oma piirkonnas esimese taolisena legitimiseeris võimaluse, et ristisõda võib suunduda traditsioonilise Püha maa asemel ka Põhja-Euroopa paganate vastu, mis selle piirkonna kristlastest aadlikele oli palju eelistatum variant.[1] Sõjad vendidega võisid ühtlasi olla inspiratsiooniallikaks Liivimaa ristisõja algatamisel.[2]

Kuigi ristisõdade väljakuulutamise ja selles osalejate privileegide kinnitamise õigus kuulus paavstile, jäid nad suhteliselt passiivseteks ja piirdusid suuresti vaid mujalt tulnud algatuste heakskiitmisega. Paavstipoolne ristisõja väljakuulutamine seisnes kristlastele suunatud üleskutses minna võitlema ristiusuliste kaitseks ja apostaatide usku tagasi sundimiseks. Paganate vägivaldne usku sundimine oli kirikuõigusega keelatud, kuid tegelikkuses hakati kokkutulnud ristisõdijate väge ka selleks kasutama. Peamine paavsti poolt ristisõdijatele ettenähtud tasu oli pattude kustutamine ehk indulgentsi andmine ja nende vara kaitse alla võtmine sõjakäigu ajaks. Liivimaa ristisõja algperioodil võis tegu olla osalise pattude kustutamise lubadusega, alates paavst Honorius III (1216–1227) võrdsustati Liivimaa ristisõdijad juba ühemõtteliselt Püha maa ristisõdijatega. Paavsti roll seisnes ka erinevate õiguslike takistuste kõrvaldamises, mis Liivimaa suhteliselt väikesearvulise ja nõrga misjonikeskuse tööd oleks oluliselt häirida võinud: nt lubati erandjuhtumina usku kuulutama minna kõigil munkadel sõltumata nende kodukloostri reeglistikust ja misjonäridel tarvitada paganatelt saadud toitu.[3][4]

Ristisõja reaalsed organiseerijad ja sõjakäikude korraldajad olid kohalikud vaimulikud ja ilmalikud võimukandjad, Liivimaa ristisõja puhul Breemeni ja Lundi peapiiskopid ning Saksimaa, Taani ja Rootsi suurnikud. Nende motiivid olid nii religioossed, poliitilised kui majanduslikud. Ristisõjas osalemisega täideti oma kristlikku kohust, aga see andis valitsejatele samaaegselt ka võimaluse valdusi laiendada ja uusi sissetulekuallikaid saada. Majanduslik aspekt võis eriti tähtis olla suhteliselt vaese Breemeni peapiiskopkonna jaoks. Nõnda said asjale vaadata aga vähesed võimuhierarhia tipus olijad – valdaval osal ristisõdijatest polnud võimalust sõja käigus rikastuda ega vallutatud aladel mingit võimupositsiooni saada ja kogu üritus kujunes neile üsna kulukaks, rääkimata ohust lahingus elu kaotada. Seega olid enamuse jaoks sõjas osalemise põhjused mittemateriaalsed: täideti kristlikku kohust usku kaitsta ja levitada, taheti välja teenida indulgents ja tõsta oma prestiiži ühiskonnas lugupeetud ristisõdija rolli astumisega.[5][6][7]

Ristisõda ärgitas alustama ka Läänemere idakalda rahvaste endi tegevus. Mereäärsete hõimude, eelkõige kuralaste ja saarlaste seast pärinevad piraadid olid 12. sajandil muutunud märkimisväärseks ohuks nii merel sõitvate kaupmeeste laevadele kui Taani ja Rootsi rannaalade asulatele. Ebaturvaline võis olla liikumine ka maismaal, nt röövisid ugalased Pihkvasse teel olnud saksa kaupmeeste vara, millest ristisõja ajal sai ajend või ettekääne Ugandi ründamiseks. Kuigi tavaliselt vastati paganate rünnakutele omapoolsete rüüsteretkedega, nähti probleemi püsivama lahendusena nende rahvaste toomist kristliku õigussüsteemi alla, mis taolist tegevust keelas. Kristluse levitamine pidi iseenesest olema misjonitöö, kuid selle hõlbustamiseks ei välistatud ka paganlike hõimude eelnevat sõjalise jõu abil alistamist. Kuna paganad ohustasid kristlikke kaupmehi ja olid ka konkurendid, siis on kohati arvatud, et just nende kaubandushuvid võisid olla Liivimaa misjonitöö ja ristisõja algseks liikumapanevaks jõuks. Eriti oldi huvitatud Vene riikidesse kui piirkonna peamiste kaubanduspartnerite juurde viiva Daugava jõetee turvaliseks muutmisest ja oma kontrolli alla saamisest.[8][9][10][11]

Varane ristiusu levik

Ristiusk hakkas Baltikumi levima 11. sajandil. Peamiselt oli see ida poolt tulnud õigeusk. Arheoloogilises materjalis kajastub see matmiskombestikus ja erinevates ristiususümboolikaga ehetes, mis algselt olid sisse toodud Vene riikidest, 12. sajandil hakati neid juba kohapeal tootma. Pole selge, mil määral oli tegemist selle kandja usku tähistavate ehete ja mil määral lihtsalt staatusesümbolite või moeehetega. 12. sajandi Eesti alalt pärinevatest leitud ripatsitest on umbes pooled ristimotiiviga. Idaslaavlaste kaudu Baltikumi jõudnud kristlusest annavad tunnistust ka mitmed ristiusuga seotud vanavene laenud eesti ja läti keeles. 13. sajandi alguseks oli idakristlus Baltikumis kõige mõjukamaks muutunud Jersika ja Koknese vürstiriikides, kus valitsejad olid kristlased, ja Tālavas.[12][13][14][15]

Katoliku kiriku esimene organiseeritum üritus Baltikumi ristiusku viia pärineb samuti ilmselt 11. sajandist, mil Breemeni Adami teate kohaselt rajati kristlike kaupmeeste ja Taani kuninga Sweyn II Estridssoni abil Kuramaale kirik. Pole teada, kui kaua see tegutses ja kuhu ta täpselt rajati, kuid kuna 11.–12. sajandil muutus Põhja-Kuramaa matmiskombestik sarnasemaks kristlike tavadega (käed risti rinnal laibamatused), siis oletatakse, et kirik võis just seal piirkonnas asuda.[15][16][17]

Esimene ristisõjaalgatus

Esimene teadaolev katse organiseerida ristisõda Läänemere idakalda alade pärineb 1171.–1172. aastast, mil paavst Aleksander III kutsus oma Taani, Rootsi ja Norra kristlikele valitsejatele ja rahvastele adresseeritud kirjas neid üles usu kaitseks ja laiendamiseks eestlaste ja teiste paganate vastu võitlema. Idee algataja oli tõenäoliselt Lundi peapiiskop Eskil, kes enne seda, võib-olla juba 1160. aastatel, oli pühitsenud „eestlaste piiskopiks” benediktlasest munga Fulco, kelle abiliseks määrati kohaliku rahva hulgast pärit munk Nikolaus. Pole teada, millal või kas nad üldse misjonitegevust läbi viisid, samuti puuduvad andmed väljakuulutatud ristisõja toimumise kohta. Küll on aga 12. sajandi teisest poolest teada mitmeid rüüstamise eesmärgil Skandinaaviat Läänemere idakaldale suundunud sõjaretki.[18][19]

Sõjad liivlastega

Misjonitöö

Järgmine kristlik võimukandja pärast Lundi peapiiskop Eskili, kes alustas sihipärast tegevust piirkonna ristiusustamiseks, oli Bremeni peapiiskop Hartwig II, kelle toetusel alustas 1184. aasta paiku Polotski vürstiriigi mõjusfääri kuulunud Väina liivlaste alal misjonitööd augustiinlasest Segebergi koorihärra Meinhard oma kaaskonnaga. Tema abiline tsistertslane Theoderich töötas samal ajal Koiva liivlaste juures. Misjonäride Daugava alamjooksule saabumise initsiaatoriteks olid ka sealtkaudu Vene riikides käivad saksa kaupmehed, kes hiljem asusid ka ristisõda toetama. Hartwig pühitses Ükskülla oma keskuse rajanud Meinhardi 1186. aastal Üksküla piiskopiks, 1188. aastal kinnitati see ka paavst Clemens III poolt.[20][21]

Liivlaste kristlusse pööramisel Meinhard kuigi edukas ei olnud. Ristiti küll mitmeid, kellest esimesed olid Ylo ja Viezo nimelised isikud, kuid suurem hulk liivlasi õnnestus tal ristida vaid selle abil, et lubas neile vastuteenena kivilinnused ehitada lasta. Kui Üksküla ja Holmi linnused aga valmis olid saanud, siis need vastristitud taganesid usust. Aja jooksul tekkisid misjonäride ja kohalike liivlaste vahel konfliktid: Koiva liivlased tegid katse Theoderichi ohverdada ja Eestimaal käies süüdistati seal teda päikesevarjutuse ajal päikese ärasöömises, Väina liivlased plaanisid Meinhardi tapmist, kui ta üritas abivägede kutsumiseks Liivimaalt lahkuda, rüüstasid ta vara ja vägivallatsesid ta kaaskonnaga. Tüli üheks põhjuseks võis olla Meinhardi soov ristitud liivlastele koormised peale panna. Lõpuks õnnestus Theoderichil 1195.–1196. aasta paiku liivlaste valve alt pääseda ja Rooma jõuda, kus situatsioonist teada saanud paavst Clemens III lubas indulgentsi kõigile, kes lähevad Liivimaa kristlasi kaitsma ja apostaate usku tagasi sundima. Samal ajal, 1196. aastal, suri aga Meinhard ja sõjakäigu organiseerimine lükkus edasi. Järgmiseks piiskopiks määratud Saksimaa Loccumi tsistertslaste kloostri abt Berthold otsustas esialgu rahumeelselt Ükskülasse oma ametipostile minna, kuid paganlike liivlaste tapmisähvarduste tõttu pöördus ta peagi tagasi.[22][23][24]

Sõjalise konflikti algus (1198–1204)

Bertholdi palve peale kuulutas uus paavst Coelestinus III taas välja ristisõja usust taganenud liivlaste vastu. Piiskopi kogutud ristisõdijad saabusid Daugava alamjooksule, hilisema Riia linna asukohale, 1198. aasta juulis. Berthold nõudis liivlastelt kristlusse pöördumist ja pantvange oma turvalisuse tagamiseks. Liivlased keeldusid, öeldes, et Berthold võib oma piiskopkonda ristitud liivlaste juurde tagasi pöörduda, aga paganlikke liivlasi ta vägivallaga ähvardada ei tohi. Samuti Riia juurde kogunenud liivlaste vägi sõlmis piiskopiga lühiajalise vaherahu, mille tingimusi aga mõned neist ei täitnud. Seepeale ütles Berthold rahu üles ja ristisõdijad ründasid paganate väge, ajades nad põgenema. Bertold ise langes lahingus, ent Holmi ja Üksküla liivlased otsustasid pärast lüüasaamist end ristida lasta, preestrid oma linnustesse vastu võtta ja neid ülal pidada. Ristisõdijate väe lahkumise järel aga öeldi kokkulepetest lahti ja järgmisel aastal sunniti ka vaimulikud Liivimaalt lahkuma.[25][26]

Järgmiseks piiskopiks saanud Albert pöördus 1200. aastal 23 laeva ja kuni 1000 ristisõdijaga tagasi. Põhijõud Daugava suudmesse jätnud ja väheste meestega ülesvoolu sõitnud Albertile tungisid teel liivlased kallale, kuid tal koos kaaskonnaga õnnestus mõningate kaotuste hinnaga siiski Ükskülla jõuda, kus kohalikud kristlased olevat ta rõõmuga vastu võtnud. Liivlaste juhtidega sõlmis ta seal kolmepäevase rahu. Ometi ründasid nad kahte laeva, millega Albertile vajalikku varustust saadeti, tappes ühe laeva meeskonna, samal ajal kui teine põgenema pääses. Järgnevalt piirasid nad sisse Holmi linnuse, kuhu piiskop oli vahepeal liikunud. Saades aga teada, et Albertil on veel rohkem ristisõdijaid kaasas, soostusid liivlased rahuga ja paljud neist ristiti. Umbusklikuks jäänud Albert lasi oma võimu ja rahu kindlustamiseks Väina ja Turaida liivlaste ülikud, sh Kaupo ja Anno, peole kutsuda, kus ta nad ootamatult vangistas ja nende vabaduse hinnaks ülikute pojad pantvangideks sai. Lisaks saatis ta Theoderichi paavst Innocentius III juurde, et see uue ristisõjakäigu välja kuulutaks.[27]

1201. aastal, kui Albert uute ristisõdijatega Liivimaale jõudis, alustati Riia linna ehitamist, millest sai Üksküla piiskopkonna, mis nüüd Riia piiskopkonnaks ümber nimetati, keskus. Piiskop otsustas ka anda Lielvārde ning Üksküla linnused benefiitsiks vastavalt rüütlitele Danielile ja Konradile, kuigi esialgu nad reaalselt sinna ei asunud. Samal aastal tulid Riiga kuralaste ja leedulaste saadikud, kes sõlmisid kristlastega rahu. Pole teada, milliseid pealikke nad esindasid ja vähemalt osad leedulased jätkasid hiljem leppest hoolimata Riia piiskopkonna võimualale sõjaretkede sooritamist. 1202. aastal asutas Theoderich püsiva kohapealse sõjalise jõu tekitamiseks (ristisõdijad käisid hooajaliselt) Mõõgavendade ordu. Samal aastal tegid semgalid edutu katse vallutada Holmi linnust ja sõlmisid pärast seda Riiaga rahu.[28][29]

1202.–1203. aastal Rooma ja paavsti vastuvõtule viidud Turaida vanemas Kaupos leidis Albert endale edaspidiseks kindla liitlase. Esialgu polnud piiskopil siiski piisavalt sõjalist jõudu, et liivlaste piirkondi kindlalt kontrollida, osaliselt suudeti valitseda vaid ala mööda Daugava jõge kuni Holmi ja Ükskülani. Kristlasi ohustasid ka ümberkaudsete valitsejate sõjakäigud: 1203. aastal ilmus Üksküla ja Holmi linnuste alla Polotski vürsti vägi, millest vabaneti esimeses kohas raha maksmisega liivlaste poolt ja teises piiskopi saadetud ammuküttide rünnaku abil. Hiljem tegi Jersika vürst koos leedulastega rüüsteretke Riia lähistele. 1204. aastal tuli 300-meheline Lielvārde ja Aizkraukle liivlaste ning leedulaste vägi Riia alla röövima, pidas riialastega mitte kummalegi poolele ülekaalu andnud lahingu ja proovis ebaõnnestunult linna tungida.[30]

Liivlaste alistamine (1205–1206)

Riialased asusid taas pealetungile 1205. aastal. Aasta alguses tehti ühine sõjaretk semgalitega ja purustati eestlaste aladel rüüstamas käinud leedulaste vägi. Kui hiljem Albert uute ristisõdijatega Riiga jõudis, võtsid nad ette sõjakäigu piki Daugava kallast ülesvoolu. Kõigepealt jõuti Ükskülasse, kust kohalikud nende eest ära põgenesid. Ka järgmise suurema keskuse, Lielvārde liivlased otsustasid põgenemise kasuks ja ristisõdijad panid nende tühjaks jäänud linnuse põlema. Sama toimus kaugeimas liivi keskuses Aizkraukes, kus kohalikud liivlased pärast nende linnuse mahapõletamist riialastega rahu tegid, pantvange andsid ja lubasid peagi Riiga end ristima minna. Pärast naabruses olnud Koknese vürstiriigi valitsejaga Vjatškoga rahu sõlmimist pöördus väesalk tagasi Riia poole. Teel ründasid neid Üksküla ja Lielvārde liivlased, kuid kristlased pääsesid suuremate probleemideta Üksküla linnusesse varjule. Linnus otsustati anda Alberti läänimehe Konradi kontrolli alla, kes selle juba varem benefiitsiks oli saanud. Konradi ja tema kaaskonna toiduga varustamiseks lõigati maha ümbruskonna liivlaste põldude vili ja liiguti siis tagasi Riiga. Konradiga jäänud ristisõdijad sattusid pärast seda liivlastelt viljamaksu koguma minnes varitsusele, kus neist 17 tapeti. Siiski loobusid ka Üksküla ja Lielvārde liivlased peagi vastupanust, andsid piiskopile pantvange ja lubaduse end ristida lasta.[31]

1206. aastal otsisid Väina liivlased Riia piiskopi vastu sõjalist abi Polotski vürstilt Vladimirilt, väites, et piiskop on nende suhtes liiga vägivaldne ja pealepandud usukohustused väljakannatamatud. Liivlaste soovitusel üllatusrünnakut plaanima hakanud vürst aga loobus oma kavast, kui ilmnes, et samal ajal tema juurde rahu sobitama tulnud riialaste saatkond eesotsas Theoderichiga oli vandenõu avastanud ja hoiatusteate sellest käskjalaga Riia poole läkitanud. Nüüd otsustas Vladimir tüliküsimuse lahendamiseks korraldada mitmepoolsed läbirääkimised, kus tema saadikud võiksid otsustada, kuidas probleemi lahendada. 30. mail Ogre jõe ääres toimunud nõupidamisele piiskop aga keeldus minemast ega saatnud ka saadikuid, samuti ei reageerinud kutsele latgalid. Kohale tulnud paganlikud liivlased otsustasid Riia ründamise kasuks ja piinasid ühtlasi surnuks kaks kristlasest liivlast. Sõjavägi, millega liitus lisaks Väina liivlastele ka turaidalasi ja leedulasi, kogunes Holmi linnuse juurde, tappes seal viibinud piiskopi preestri ja tehes sealt rüüsteretki Riia suunas. Peagi otsustas osa neist, tõenäoliselt leedulased, kuna sündmusi kirjeldavas Henriku Liivimaa kroonikas neid hilisemates sündmustes enam ei mainita, lahkuda. Sellest kuulda saanud Albert kogus kiiresti ristisõdijatest, Mõõgavendade ordu liikmetest ja Riia liivlastest väe, mis liikus 4. juunil laevadega Holmi alla. Riialased suutsid Holmi linnuse kõrval toimunud lahingus liivlasi võita, sh tappes ka ülestõusu peaorganisaatori Ako, ja pärast seda piiramisega alistada ka need, kes linnusesse olid taganenud. Seal olnud Turaida liivlastel lubati vabalt lahkuda, kuid Holmi liivlaste ülikud viidi vangidena Riiga.[32]

Järgnevalt organiseeris Albert väinalasi aidanud turaidalaste vastu ühise sõjaretke koos semgalitega, mille käigus põletati Turaida muinaslinnus, kuid Sattesele linnuse piiramine edu ei toonud. Kuna peagi pärast seda lahkus piiskop Albert koos paljude ristisõdijatega Saksamaale, siis saatsid võitluse jätkumisest huvitatud liivlased uuesti saadikud Polotski vürstilt abi paluma, kes seekord koguski väe, laskus mööda Väina jõge Liivimaale ja alustas turaidalaste abil Holmi linnuse piiramist. Hoolimata piiravate vägede ülekaalust suutsid seesolijad end edukalt kaitsta.[33]

Neile sündmustele järgnes üldine liivlaste (nii Väina, Turaida, Metsepole kui Idumea) alistumine ja kristlusse astumine. Ristiti ka võndlased.[34] Alistumine tõi kaasa maksu- ja väeteenistuskohustuse uute isandate heaks, mis tähendas, et edaspidi võitlesid liivlased 13. sajandi lõpuni jätkunud Liivimaa ristisõjas teiste Baltikumi rahvaste vastu juba Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu poolel.[35] Uue olukorraga leppimist soodustas asjaolu, et nüüd olid liivlastel tugevad liitlased, kelle abil kaitsta end vaenulike naaberhõimude vastu või isegi domineerida nende üle.[36] 1207. aastal andis Albert kõik Liivimaa allutatud alad formaalselt Saksa kuninga Philippi võimu alla, saades nad läänina tagasi.[37] Seejärel andis piiskop Albert omakorda 1/3 oma territooriumist, Väina paremkalda alad, välja arvatud juba varem läänistatud Üksküla ja Lielvārde ning Riia ümbruse, Mõõgavendade ordule. Ordu sai ka Koiva vasakkalda. Piiskopi valdusse läksid Koiva paremkallas ja Metsepole.[38] Traditsiooniline Väina liivlaste maksukohustus Polotski vürsti suhtes lõpetati vastastikusel kokkuleppel piiskop Albertiga ametlikult alles 1212. aastal.[39]

1212. aasta ülestõus

Esialgu jäi uute isandate võim piirkonnas suhteliselt ebakindlaks. Kroonikas mainitakse korduvalt, et liivlased, eriti turaidalased, olid ebausaldusväärsed ja valmis sobiva võimaluse tekkimisel uute isandate vastu välja astuma. Nii näiteks, saades kuulda Võnnu orduvendade ja Tālava latgalite sõjakäigust Ugandisse, nõudsid turaidalased piiskopilt Ugandiga rahu tegemist, kuna nad olevat pidanud eestlastega äraandmisplaane.[40] 1210. aastal kutsusid liivlased Aģe jõe äärest Metsepolest kuralasi Riiat ründama. Kui kuralased tulidki Riiat piirama, kogusid turaidalased väe, et neile appi minna, kuid lahing lõppes enne liivlaste kohalejõudmist.[41] 1210/1211. aasta talvel Soontaganasse sõjakäiku tehes võeti abiväena kasutatud liivlastelt nende ustavuse kindlustamiseks pantvange.[42]

Rahulolematus kulmineerus 1212. aastal, mil orduvendade poolt omastatud liivlaste ja Autine latgalite põldude ja vara pärast puhkes tüli ja selle lahendamine läbirääkimiste teel, kus ka riialaste ustav liitlane Kaupo liivlaste kaitseks välja astus, vilja ei kandnud. Sattesele eestvõttel hakati kavandama laialdast ülestõusu. Riialased suutsid enne mässu planeeritud algust mitu olulist liivlaste veel kaitsemeeskonnata linnust hävitada ja asusid siis koos neile ustavaks jäänud liivlastega ründama Sattesele linnust, kuhu lisaks kohalikele oli kogunenud ka Koiva paremalt kaldalt Vesike omale alluvate liivlastega ning Russin, üks latgalite vanematest. Päevi kestnud piiramine lõppes Russini surma, seesolijate alistumise ning kokkuleppe sõlmimisega, kus ülestõusnud lubasid taas tunnustada senist võimu. Karistusena tõsteti endiseks Koiva vasaku kalda liivlaste Riia piiskopile makstav maks, mille suurust ta veidi varem oli langetanud. Kuigi vahetult pärast alistumist olevat turaidalased salamisi pidanud plaani sõda järgmisel aastal eestlaste abiga jätkata, jäi see viimaseks suuremaks turaidalaste ja üldse liivlaste vastuhakuks.[43]

Aastaks 1206 alistas ta Mõõgavendade ordu jõududega liivlased ning 1208. aastaks latgalid. Tema üritust toetasid nii paavst Innocentius III kui ka Saksa kuningas Philipp, kes tegi Albertist ka Saksa-Rooma riigivürsti ja andis talle Liivimaa lääniks. 1215. aastal osales Albert Lateraani kirikukogul, kus paavst lubas talle igakülgset toetust Liivimaa edasisel ristimisel ja võttis maa otseselt enda kaitse alla.

Koknese vürstiriigi alistamine

Riialaste esimene kokkupuude Koknese vürstiriigiga, mis oma õigeusu kirikusse kuuluva ülikkonnaga ei olnud ristisõda pidavate jõudude otsene sihtmärk ja vastane, toimus 1205. aastal, mil Väina liivlaste vastasel sõjakäigul olnud Riia piiskopi Alberti ristisõdijad hävitasid Koknese naabruses asunud Aizkraukle linnuse ja Koknese valitseja Vjatško sõitis nende juurde ning sõlmis rahu.[44] Järgmisel aastal käis Vjatško Riias ja leppis Albertiga kokku, et piiskop abistab teda leedulaste kallaletungide tõrjumisel ja vürst annab talle vastutasuks poole oma valdustest ja Koknese linnusest. Täitma seda lepet siiski kohe ei hakatud.[45]

Kuna Vjatško olevat Lielvārde foogti Danieli inimesi tülitanud, siis hõivas ta oma kaaskonnaga 1208. aastal üllatusrünnakuga Koknese linnuse, vangistas vürsti ja röövis ta vara. Toimunust kuulnud Albert käskis Vjatško vabastada ja vara tagastada, kutsus ta Riiga ja andis hüvitiseks kalleid kinke. Samas saatis ta vastavalt varasemale kokkuleppele Koknesesse 20 sakslasest sõjameest ja müürseppa sealset linnust leedulaste vastu kindlustama. Riias viibides teada saanud, et ristisõdijad on Liivimaalt lahkumas, andis Vjatško peagi käsu tema juures viibinud sakslaste tapmiseks ja palus Polotski vürsti Vladimirit, et see ristisõdijate äraolekut kasutades Riia vallutaks. Koknese sakslastest pääses aga kolm põgenema, kes viisid sõna juhtunust Daugavgrīvasse, kus piiskop koos ristisõdijatega alles lahkumiseks soodsat tuult oli ootamas. Nüüd kogus Albert sõjaks valmistudes kokku väe ristisõdijatest ja teistest Liivimaa sakslastest ning liivlastest. Sellest teada saanud Koknese venelastest ülikud otsustasid kättemaksuretke kartuses oma riigi ja Koknese linnuse maha jätta, süüdates selle põlema ja lahkudes Venemaale.[46] Kokneses elanud latgalid ja seelid põgenesid samuti metsadesse varjule ja piirkond läks Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu valdusse.[47] Kõik varasemad elanikud ilmselt siiski ei lahkunud, sest 1225. aastal mainitakse taas seal elanud venelasi, latgaleid ja seele.[48]

Jersika vürstiriigi alistamine

Sarnaselt Koknesega oli Jersika vürstiriigi ülemkiht juba kristluse, täpsemalt õigeusu vastu võtnud.[49] Siiski sai ka Jersikast ja selle vürstist Vissevaldest Riia piiskopi vastane, peamiselt seetõttu, et tegemist oli ühe ohtlikuma Riia vaenlase – leedulaste – liitlasega. Leedulaste Daugavast põhja poole suunduvatel sõjaretkedel, mille käigus rüüstati sageli ka piiskopi ja Mõõgavendade ordu maid, aitas leedu üliku Daugeruthe väimees Vissevalde neil jõge ületada, varustas neid toiduga ja vahel ka ühines vägedega.[50] Näiteks 1203. aastal käis ta koos leedulastega Riia all, röövides linnakodanike karja ja tappes ühe ristisõdija.[51]

1209. aastal kogus piiskop Albert ristisõdijatest, Riia kodanikest ning tema võimu alla kuuluvatest liivlastest ja latgalitest sõjaväe, ründas Jersika linnust ja vallutas selle. Vissevalde põgenes oma põhijõududega üle jõe. Piiskopi vägi rüüstas linnuse, süütas selle põlema ja pöördus koos vangidega, sh vürstinnaga, tagasi Riiga. Peagi tuli sinna ka vürst, kes palus vabandust ning lubas piiskopi nõudmisel lõpetada liidu paganatega ja nii Riia katoliikliku kiriku alamate kui venelastest õigeusklike vastu rüüsteretkede korraldamise, avaldada edaspidi leedulaste ja venelaste plaanid ning anda end Riia piiskopkonna alluvusse. Vissevalde ja Albert sõlmisid lepingu, millega vürst kinkis oma riigi piiskopile ja sai siis osa sellest läänina tagasi. Läänepoolsed juba katoliiklusse pööratud alad – nimeliselt on neist lepingus mainitud Autine ja Cesvaine linnuseid (urbem Autinam, Zcessowe) – jäid aga otsese piiskopivõimu alla. Hiljem, 1211. ja 1213. aastal piiskopi ja Mõõgavendade ordu vahel sõlmitud maade jaotamise lepingute järgi võib oletada, et 1209. aastal sai Albert oma valdusse ka Alene, Gerdene (Zerdene), Negeste, Lepene, Asote (Aszute) ja Bebernine linnusepiirkonnad. Pärast leppe kinnitamist tagastati Vissevaldele ta abikaasa ja teised vangid.[52][53]

1214. aastal hõivasid Kokneses baseeruvad rüütlid Jersika linnuse, pääsedes sinna öösel salaja sisse vangivõetud linnuseelanikku kasutades. Agressiooni põhjendati Vissewalde poolt jätkuva leedulaste abistamise ja piiskopi ette ilmumata jätmisega. Pärast rüüstamist pöördusid rüütlid tagasi. Järgmisel aastal vallutasid nad koos latgalitest abiväega taas Jersika linnuse. Vissevalde poolt appi kutsutud ja Daugava teisele kaldale ilmunud leedulaste vägi lubas algselt rüütlitega rahu teha, kuid kui osa neist oli leppe sõlmimiseks üle jõe jõudnud, ründasid nad Koknese rüütleid ja latgaleid, lõid nad põgenema ja tapsid vähemalt kolm rüütlit.[54]

1224. aastal sõlmiti uus leping, millega Vissevalde loobus poolest oma järelejäänud riigist piiskop Alberti kasuks, kes omakorda selle Konradile Ükskülast edasi läänistas. Leping sisaldas vastastikuse pärimisõiguse klauslit, mille järgi ühe poole valitseja valdused lähevad üle teisele, kui see ilma pärijateta sureb. Milliste sündmustega seoses see lepe sõlmiti, pole teada.[55][56]

1225. aastal käis Vissevalde Liivimaad külastava paavsti legaadi Modena Wilhelmi vastuvõtul.[57]

Viimast korda mainitakse Jersikat ja vürsti 1230. aastast pärinevas dokumendis, kus teatatakse, et ta on andnud Daugavgrīva kloostrile maad.[58]

Vissevalde suri ilmselt 1230. aastatel, millega lakkas eksisteerimast ka Jersika vürstiriik ja selle järelejäänud territoorium läks Riia piiskopile.[56]

Sõjad semgalitega

 Pikemalt artiklis Semgalid

Esimesed kokkupõrked ja rahu sõlmimine (1185, 1202)

Semgalitel, kes elasid ristisõjakäikude peamisest lähtepunktist Riiast otse lõunas, tänapäeva Läti Zemgale regiooni territooriumil ja selle naaberaladel, sh Põhja-Leedus, tekkis esimene sõjaline konflikt Liivimaa kristliku misjoniga juba 1185. aasta paiku. Semgalid tegid sõjaretke liivlaste alale, kus nad Henriku Liivimaa kroonika kohaselt üritasid esimese Liivimaa piiskopi Meinhardi poolt Ükskülasse rajatud kivilinnust köitega ümber tõmmata, mõistmata, et selle kivid on mördiga seotud.[59] Semgalite ja liivlaste vaenusuhe oli pikaajaline, on oletatud, et ka Väina liivlaste varasem suur keskus Daugmale hävitati sõdades semgalitega.[60] 1200. aastal keelas paavst Innocentius III Liivimaa misjonäri Theoderichi palvel kristlikel kaupmeestel Zemgale sadama kasutamise. Sadama asukoha kohta on esitatud erinevaid hüpoteese, seda on arvatud paiknevat kas Lielupe suudmes, Daugmale linnuse kohal, Jelgava kandis või Mežotnes. Paar aastat hiljem karistati keelust mittehoolinud laeva kipparit ja tüürimeest surmaga.[61][62] Liivimaa kroonika vahendusel on teada ka 1201. aasta leedulaste kavandatud, kuid ärajäetud sõjaretk semgalite vastu.[63] 1202. aastal käisid semgalid piiramas teist Meinhardi poolt liivlaste alale rajatud linnust Holmis ja põletasid maha sealse kiriku. Pärast ebaõnnestunud piiramist otsustasid semgalid Riia piiskop Albertiga rahu sõlmida.[64]

Semgalid ristisõdijate liitlastena (1205–1208)

1205. aastal tegi Tērvete semgalite pealik Vesthard riialastele ettepaneku moodustada sõjaline liit leedulaste vastu. Kuigi Riia piiskop oli 1201. aastal vähemalt osade leedu ülikutega rahuleppe sõlminud, riialased nõustusid ning riialaste ja semgalite ühisvägi võitis Ropaži lahingus leedulasi.[65] Järgmisel aastal käidi ühisel sõjakäigul Turaida liivlaste vastu.[66] 1208. aastal kutsus Vesthard, „leedulastest võidetuna ja rüüstatuna”, taas riialasi appi leedulaste vastu. Kuna Leedumaale tehtud sõjakäik lõppes lüüasaamisega, otsustati Riias semgalitega ühiseid retki enam mitte ette võtta. Omavaheline rahu jäi siiski püsima. Samal aastal vastasid leedulased omakorda sõjaretkega Zemgalesse, kuid semgalite varitsuste tõttu langes suur hulk neist tagasiteel. Võetud saagist saadeti osa kingitustena ka Riiga.[67]

Sõda Mežotnes (1219–1220)

1217. aastal asutas piiskop Albert semgalite ja seelide alasid hõlmava piiskopkonna keskusega Sēlpilsi muinaslinnuses. Läti Henrik nimetab seda Zemgale, paavsti kuuria ametlikud dokumendid Selija piiskopkonnaks (episcopus Seloniensis). Piiskopiks määrati Lippe Bernhard. Paavst kinnitas uue piiskopkonna loomise järgmisel aastal.[68][69] Kuna reaalselt neid alasid ei kontrollitud, oli esialgu tegemist lihtsalt tiitliga.[70]

Võimalus semgalite ristimiseks avanes 1219. aastal, kui riialaste poole pöördusid Mežotne semgalid, kes palusid abi leedulaste ja teiste semgalite vastu. Riia piiskop saatiski Mežotne linnusesse oma mehi ja vastutasuks lasid sealsed semgalid end Riia piiskopi võimu alla ristida. Tērvete semgalite pealik Vesthard, kel võis seni olla mõjuvõim ka Mežotne üle, ründas selle peale oma vägedega Mežotne linnust. Suutmata seda vallutada ja teada saades, et mööda Lielupet on laevaga lähenemas Riiast saadetud järgmine linnuse tugevdamiseks määratud salk, ründas ta neid, tappes 30 meest ja ajades ülejäänud põgenema. Mežotnesse jäänud otsustasid varude vähesuse tõttu linnuse maha jätta ja lahkusid Riiga. Selle peale loobusid Mežotne semgalid kokkuleppest Riia piiskopiga ja tegid liidu teiste semgalite ja leedulastega.[71] 1220. aastal ründas Mežotne linnust piiskopi meestest, ristisõdijatest, orduvendadest, liivlastest ja latgalitest koosnev 8000-meheline vägi. Linnuse kaitsjate poolt appi kutsutud Vesthard ja leedulased ei riskinud suurt riialaste väge rünnata ja kinnitas nendega rahu. Mežotne semgalid alistusid ja andsid end taas piiskopi võimu alla ning linnus põletati maha.[72]

1225. aastal, riialastele eduka Tartu lahingu järel, kinnitasid sarnaselt teiste ümberkaudsete hõimudega nendega tehtud rahu ka semgalid. Hiljem kutsuti Riiga Vesthard, keda paavsti legaat Modena Wilhelm püüdis kingituste ja veenmisega kristlusse meelitada. See keeldus kohe ristiusku vastu võtmast, lubades seda tulevikus teha. Samas lubas ta legaadil Zemgalesse jutlustajaid saata.[73] Samal ajal viidi piiskopkonna keskus Sēlpilsist üle Mežotnesse. Järgmisel aastal likvideeriti ametlikult Selija piiskopkond ja asutati Zemgale piiskopkond, ehkki nende piiskop jäi samaks ja territoorium osaliselt kattus. On teada, et lisaks Mežotnele kuulus reaalselt piiskopkonna võimu alla ka Riia-lähedane Babīte linnus, kuid konkreetseid piiskopkonna piire kindlaks ei määratud, võib-olla kuna piiskop Albertil ja Modena Wilhelmil puudus täpsem info semgalite asuala geograafia ja ulatuse kohta.[69][74]

Sõjad riialastega ja semgalite alistamine (1228–1251)

Sõda riialaste ja semgalite vahel puhkes taas 1228. aastal, kui semgalid koos kuralastega vallutasid ja rüüstasid Daugavgrīva kloostri.[75] Samal aastal tungis orduvägi eesotsas Volquiniga Zemgalesse ja võitis seal Vesthardi juhitud semgalite väge. Järgmisel aastal rüüstasid Vesthardi semgalid Aizkraukle ümbrust, kuid said neid jälitama asunud ordumeestelt, latgalitelt ja liivlastelt lüüa. Vesthard pääses napilt põgenema.[76] 1236. aastal ründasid ja purustasid semgalid Saule lahingu järel Riia poole põgenevad orduväe osad.[77][75] 1237. aastal liitus suuri kaotusi kandnud Mõõgavendade ordu Saksa orduga, saades Liivi orduna selle Liivimaa haruks.[78] 1250/1251. aasta talve sõjakäiguga alistas Liivi ordu vägi semgalid ja muutis nad oma maksualusteks.[79]

Esimene ülestõus (1259–1273)

1259. aastal algas semgalite ülestõus, ordu foogtid saadeti maalt välja ja neil keelati tagasi tulla. 1259/1260. aasta talvel piirasid orduväed, kuhu kuulusid ka liivlased, latgalid ja eestlased, Tērvete linnust. Suutmata seda vallutada, liiguti edasi ja rajati semgalite alade edaspidise allutamise tugipunkti loomiseks Dobe linnus. Peagi asusid Dobe linnust ründama semgalite liitlased žemaidid, kuid linnusele tehtud tormijooksud edu ei toonud. Pärast Durbe lahingut ning sellele järgnenud preislaste ja kuralaste ülestõusu jätsid orduvennad mitmed vaenulikel aladel paiknevad linnused, sh Dobe linnuse maha. 1264. aastal Zemgales rüüstamas käinud orduvägi purustati tagasiteel neile varitsuse korraldanud semgalite poolt. 1265. aastal rajati semgalite alade alistamise uue tugipunktina Miitavi linnus (arvatavasti tänase Jelgava kohale). Samal aastal sealt rüüsteretkele läinud kristlaste vägi kaotas lahingus semgalitele. 1270.–1273. aasta edukamate sõjakäikudega alistasid orduväed Tērvete, Mežotne ja Rakte linnused ning allutasid semgalid taas oma võimule.[80]

Teine ülestõus (1279–1290)

1279. aasta kevadel alustasid semgalid taas ülestõusu, vallutades Nameisise juhtimisel Tērvete linnuse. Ülestõusu põhjus võis olla maksude tõstmine, samuti olid orduvennad tapnud mõned pidusöögile kutsutud semgali ülikud. Hiljem oli üks orduvend andnud Tērvete semgalite pealikule Nameisisele kõrvakiilu. Järgnes mitu vastastikust sõjaretke, sh piirasid orduväed kaks korda tulemusteta Dobele linnust ja said ühes väiksemas lahingus semgalitelt lüüa. 1281. aastal alistus Tērvete linnus seda piiranud orduvägedele, sealsed semgalid lubasid edaspidi rahu pidada ja makse maksta. Nameisis lahkus Leedumaale ja osales leedulastega orduvastasel sõjaretkel. 1285/1286. aasta talvel rajas ordu Tērvete linnuse kõrvale Svētkalnsi linnuse. Semgalite ja žemaitide katsed seda vallutada edu ei toonud. Lõpuks otsustasid Tērvete semgalid oma linnuse maha põletada ja Rakte linnusesse ümber asuda. Ordu jätkas järgnevatel aastatel sagedast Rakte ja Dobele linnuste ründamist, kuid tulemuseta. Samas laastati pideva rüüstamisega ära nende ümbruskond. 1287. aastal tegid semgalid eduka vastusõjakäigu Riia alla ja Ükskülasse ning võitsid neid jälitama asunud orduväge. Samas muutsid ordu lakkamatud rüüstamised ülestõusnud semgalite piirkondades seal põllu- ja loomapidamise võimatuks. 1289.–1290. aastal jäeti Dobele ja Rakte linnused maha ning sealne rahvas põgenes leedulaste juurde. Viimased ordu vastu mässanud semgalid Sidrabe linnuses lahkusid samuti osalt leedulaste juurde, ülejäänud alistusid ordule. Kõik kolm linnust põletati maha.[81]

Läti ajaloolised piirkonnad

Ülestõus pärast Saule lahingut

1236. aastal pärast Mõõgavendade ordu kaotust Leedu suurvürstiriigi vägedele Saule lahingus alanud ülestõusu käigus hävitati Kuramaal kurelaste poolt Kuramaa piiskop Engelbert ning teised vaimulikud ning kurelased keeldusid jällegi pealesunnitud ristiusust.

Pärast Saule lahingut nõrgenenud Mõõgavendade ordu liideti Rooma paavsti nõusolekul 1237. aastal Saksa orduga ning alles Saksa ordu haruna Liivi orduna suutis ordu jällegi allutada Liivimaal elavad paganlikud rahvad.

Kronoloogia

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Selart, lk 32–37
  2. ↑ Fonnesberg-Schmidt, lk 74
  3. ↑ Selart, lk 35–37
  4. ↑ Fonnesberg-Schmidt, lk 65–75
  5. ↑ Selart, lk 34
  6. ↑ Shumaker, lk 12–21
  7. ↑ Kala, lk 11–12
  8. ↑ Shumaker, lk 8, 12–16
  9. ↑ Selart, lk 26–27, 31–32, 36
  10. ↑ Žulkus, lk 59
  11. ↑ Mägi
  12. ↑ Selart, lk 28–29
  13. ↑ Leimus
  14. ↑ Šnē, lk 32–35
  15. ↑ 15,0 15,1 Zemītis 2011, lk 100
  16. ↑ Šnē, lk 31–32
  17. ↑ Lang, lk 125
  18. ↑ Selart, lk 35–36
  19. ↑ Aleksander III, kiri CMLXXVII, CMLXXX lk 852–853, 860
  20. ↑ Selart, lk 36
  21. ↑ HLK, I (1–3), lk 25
  22. ↑ Selart, lk 36–38
  23. ↑ HLK, I (4–14), II (1–3), lk 25–31
  24. ↑ Fonnesberg-Schmidt, lk 65–68
  25. ↑ HLK, II (3–10), lk 31–33
  26. ↑ Fonnesberg-Schmidt, lk 68
  27. ↑ HLK, III-IV, lk 33–37
  28. ↑ HLK, V-VI, lk 37–39
  29. ↑ Selart, lk 41
  30. ↑ HLK, VII–VIII, lk 39–47
  31. ↑ HLK, IX, lk 47–55
  32. ↑ HLK, X (1–9), lk 55–61
  33. ↑ HLK, X (10–12), lk 63–67
  34. ↑ HLK, X (13–15), lk 67–71
  35. ↑ Lätte
  36. ↑ Urban
  37. ↑ HLK, X (17), lk 71
  38. ↑ HLK, XI (3), lk 75
  39. ↑ HLK, XVI (2), lk 133–135
  40. ↑ HLK, XIII (5), lk 101
  41. ↑ HLK, XIV (5), lk 103–107
  42. ↑ HLK, XIV (10), lk 111
  43. ↑ HLK XVI (3–6), lk 135–145
  44. ↑ HLK, IX (10), lk 53
  45. ↑ HLK, XI (2), lk 71
  46. ↑ HLK, XI (8–9), lk 81–85
  47. ↑ HLK, XIII (1), lk 95
  48. ↑ HLK, XXIX (5), lk 261
  49. ↑ Lang, lk 125
  50. ↑ HLK, XIII 4, lk 97
  51. ↑ HLK, VII 5, lk 43
  52. ↑ HLK, XIII 4, kommentaar 12, lk 97–99
  53. ↑ Švābe, lk 133–142
  54. ↑ HLK, XVII 4, 9, lk 151, 155–157
  55. ↑ Švābe, lk 143–144
  56. ↑ 56,0 56,1 HLK, lk 99, kommentaar 12
  57. ↑ HLK, XXIX 4, lk 261
  58. ↑ Švābe, lk 144–145
  59. ↑ HLK, I 6, lk 25
  60. ↑ Zemītis 2010, lk 89
  61. ↑ HLK, IV 7, lk 37
  62. ↑ Latvijas vēstures enciklopēdija, Zemgales osta
  63. ↑ HLK, V 3, lk 37
  64. ↑ HLK, VI 5, lk 39
  65. ↑ HLK, IX 1–5, lk 47–51
  66. ↑ HLK, X 10, lk 63
  67. ↑ HLK, XII 2–4, lk 85–89
  68. ↑ Indriķa hronika, XXII, kommentaar 1
  69. ↑ 69,0 69,1 historia.lv, Zemgales bīskapija
  70. ↑ HLK, XV, kommentaar 2, lk 119
  71. ↑ HLK, XXIII 3–4, lk 195–197
  72. ↑ HLK, XXIII 8, lk 203-205
  73. ↑ HLK, XXIX 1, 4, lk 255, 259
  74. ↑ historia.lv Sēlijas bīskapija
  75. ↑ 75,0 75,1 Latvijas vēstures enciklopēdija, Zemgaļu cīņas pret krustnešiem
  76. ↑ Liivimaa vanem riimkroonika, 1694–1798, lk 44–45
  77. ↑ Liivimaa vanem riimkroonika, 1896–1955, lk 47
  78. ↑ Selart, lk 57
  79. ↑ Liivimaa vanem riimkroonika, 3424–3450, lk 69–70
  80. ↑ Liivimaa vanem riimkroonika, 5239–5848, 7297–7348, 7391–7506, 8006–8071 lk 96–106, 127–130, 137–138
  81. ↑ Liivimaa vanem riimkroonika, 8622–8761, 8929–9648, 9905–10200, 10370–10714, 10952–11637, kommentaar (8662), lk 146–148, 151–161, 165–169, 172–177, 181–191, 223

Kirjandus

Eesti võtmeartiklid
Ajalugu Eesti vapp
Geograafia
Elustik
Fauna · Floora · Imetajad · Kalad · Linnud · Puud · Põõsad · Samblad · Samblikud
Poliitika
Majandus
Ühiskond
ja kultuur
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Liivimaa_ristisõda&oldid=4582763"