Vjatško
Vjatško (Henriku Liivimaa kroonikas ka Vetseke, Wetseke, Vesceka, Viesceka; vene Вячеслав Борисович (isanimi ei ole kindel); suri 1224) oli 13. sajandi alguse Koknese vürst.
Päritolu
[muuda | muuda lähteteksti]Mitmete ajaloolaste ja paljude vene autorite arvates oli Vjatško idaslaavi päritolu vürst,[1] kes võis kuuluda Rjurikovitšite Połacki harru.[viide?] Mõned autorid on arvanud ka, et ta võis olla latgal, kelle nimi tulenes balti sõnast vecākais "vanem"[2] ja kes oli Koknese piirkonna tugevaima võimumehena vürstiks tõusnud ning venelaste toetuse tagamiseks õigeusku üle läinud.[viide?] Veel on välja pakutud, et tegemist oli liivlasega.[3]
Tegevus
[muuda | muuda lähteteksti]Vjatško oli Koknese valitseja alates hiljemalt 1205. aastast, mil ristisõdijad piiskop Alberti juhtimisel tema vürstiriigi naabriteks olnud Aizkraukle liivlased oma võimule alistasid ja Vjatškoga rahu sõlmisid.[4] 1207. aastal leppis Vjatško Albertiga kokku, et piiskop saab poole ta valdustest ja aitab vastutasuks Kokneset kaitsta leedulaste rünnakute eest.[5] 1208. aastal tekkis tal konflikt Lielvārde foogti Danieliga, kes Koknese linnuse vallutas ja vürsti vangistas. Alberti nõudmisel ta siiski vabastati. Hiljem samal aastal otsustas Vjatško Alberti mõju alt vabaneda, tappes piiskopi poolt Koknese linnusesse saadetud sakslased ja paludes Polotski vürsti Vladimiri abi. Alberti ristisõdijate kättemaksuretke kartuses jättis ta siiski lõpuks oma linnuse ja vürstiriigi maha ning põgenes Venemaale.[6]
1223. aastal lubas Novgorodi vürst Vjatško võimu alla Tartu linnuse ja kõik Eestimaa alad, mille ta suudab endale alistada. Sõjajõuna sai Vjatško kaasa 200 meest, kelle abil ta käis ümbruskonnas maksu nõudmas ja rüüstamas.[7] Aasta hiljem, pärast mitmeid ebaõnnestunud katseid, vallutasid Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu väed Tartu linnuse ja Vjatško tapeti.[8]
Läti Henrik märgib Vjatškot oma kroonikas kokku seitsmel korral.
Mälestuse jäädvustamine
[muuda | muuda lähteteksti]
Tegelasena esineb Vjatško Enn Kippeli noorsoojutustuses "Meelis" (1941), kus ta on Kippeli väljamõeldud peategelase Meelise (Lembitu poja) liitlane, kellega koos ta hukkub 1224. aastal Tartu lahingus.[viide?]
Tartus, Kassitoomel, Oru tänava äärsel künkal asub Olav Männi skulptuurigrupp "Vjatško ja Meelis Tartu kaitsel" (kipsmudel 1950; pronksivalu 1956).[viide?]
1954. aastal tuli esiettekandele eesti helilooja Anatoli Garšneki oratoorium "Vürst Vjatško ja vanem Meelis" (tekst Paul Anton (1901–1979)).[viide?]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982.
- Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993.
- Švābe, Arveds. Jersikas karaļvalsts, Senatne un Māksla, 1936. Nr.1, lk 5–31.