Lielvārde muinaslinnus
Lielvārde muinaslinnus oli Daugava lisajõe Rumbiņa suudmes tänase Lielvārde linna territooriumil asunud kohalike liivlaste linnus.
Linnus koosnes 110 x 85 m suurusest pealinnusest ja 150 x 50 m suurusest eeslinnusest.[1]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Koos ümbritseva külaga oli Lielvārde muinaslinnus 13. sajandi alguses üks Väina liivlaste asuala peamistest keskustest. Sealne linnus oli Uldevene residentsiks. 1201. aastal andis Riia piiskop Albert linnuse benefiitsiks Danielile, kes hiljem sai ka selle piirkonna foogtiks. Enne tema Lielvārdesse asumist oli aga vaja kohalikud liivlased kõigepealt piiskopi võimule allutada, mida tehti 1205.–1206. aasta sõdades. Seejuures pani ristisõdijate vägi 1205. aasta sõjaretke ajal Lielvārde linnuse põlema.[2]
Teist korda süüdati linnus 1212. aastal, mil Daniel sai teada liivlaste plaanist sakslaste-vastane ülestõus korraldada. Selle ennetamiseks vangistas ta kohalikud ülikud ja põletas maha nende linnuse.[3] Daniel võis olla selleks ajaks endale juba eraldi residentsi rajanud.[4]
Endise muinaslinnuse koha peale rajati 14. sajandil Lielvārde piiskopilinnus.[4]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982.
- Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]