Lundi peapiiskopkond

Allikas: Vikipeedia

Lundi peapiiskopkond oli katoliiklik piiskopkond, mis moodustati 1103. aastal. Lundi peapiiskopkond allus otse Rooma Paavstile ning oli 12. sajandil toimunud Taani kuningriigi ja Rooma kiriku poolt Eestimaale ristiusu levitamise keskus ning ka vaimulik võimukeskus. Pärast Tallinna, Lihula ja Virumaa piiskopkonna asutamist allusid Põhja-Eesti alad ja piiskopkonnad kuni 1561. aastani Lundi peapiiskopkonnale ja Lundi peapiiskopile.

Ristiusu levitamine Taani ja Rootsi aladel algas 9. sajandil Prantsusmaa kirdeosas asuvast Reimsi peapiiskopkonnast. Nii näiteks tegelesid sellega Reimsi peapiiskop Ebbo ja Hamburg-Bremeni peapiiskopkonnast peapiiskop Ansgar, kes levitasid ristiusku isiklikult ning ka läbi misjonäride, kuid ilma erilise eduta senise valitsenud paganlusega võitlemisel. Ristiusu levitajatel – misjonäridel oli kandepinda vaid Jüüti poolsaarel, Schleswigis, Ribes ja Århusis, kus asutati (946) Hamburg-Bremeni sufragaanpiiskopkonnad.

Map of Diocese of Lund.svg

Reaalselt valitsevaks riigiusuks sai ristiusk Taanis alles kuningas Svend Harkhabeme (960–1014) ja tema poja Knut Suure (1014–1035) valitsemisajal. Svend ja Knut Suur olid Põhja-Euroopat ja Inglismaad hõlmava Taani impeeriumi valitsejad, Svendi ajal ehitati ka Lundi esimene kirik.

Kuningas Knut Suure kavade kohaselt pidi Lundist saama Skandinaavia metropol vastukaaluks Inglismaal asuvale Londonile. Lund oli kuningate residentsiks ning omas suuremat tähtsust kui teised tolleaegsed Taani linnad Roskilde ja Ringstad. Lundis peeti 1177. aastal Taani kuninga Knut VI pulmapidustused Heinrich Lõvi tütre Saksi Gertrudega; krooniti Taani kuningas Valdemar II Võitja 1202 ja 1409 sõlmiti Pommeri Eriku (kes oli Kalmari uniooni ja Rootsi ja Norra kuningas) abielu Inglismaa Philippaga.

12. sajandil oli Lundi linn Skandinaaviamaade keskus, (metropolis Daniæ, caput ipsius regni), kuid pärast 1172, 1234, 1263, 1287, 1678, 1711 sõjakahjustusi ning eriti 1452. aasta Rootsi kuninga Karl Knutssoni põhjustatud hävingut kaotas linn oma kunagise tähtsuse ja mõjuvõimu, mis kadus lõplikult pärast seda, kui Roskilde rahulepingu alusel 1658. aastal loovutas Taani Lõuna-Rootsi piirkonnad Skåne, Hallandi ja Blekinge Rootsi kuningriigile.

Esimeseks Lundi piiskopiks määras Knut Suur 1022. aastal Bernardi, kes oli varem tegutsenud viis aastat Islandil. Seejärel määras Knut omal valikul Inglismaal Canterbury peapiiskopi[1] poolt pühitsetud kirikuteenistujad (Roskilde piiskop Gerbrand jt.), rikkudes sellega Hamburgi peapiiskopi Libentius II (1029–1032) õigust määrata ametisse Skandinaaviamaade tekkiva kirikuorganisatsiooni juhte. Lund hakkas omandama vaimuliku keskuse tähtsust aga alles pärast seda, kui Svend Estridsen eraldas Skåne piirkonna kogudused Roskilde piiskopkonnast (1048) ning loodi eraldi Lundi ja Dalby piiskopkonnad, mis 1060. aastal ühendati Lundi piiskopkonnaks. 1065. aastal moodustati Taanis viimased Viborgi ja Börglumi piiskopkonnad. Taanis ja Lõuna-Rootsis asutatud piiskopkonnad allusid siiski veel Hamburgi-Bremeni peapiiskopkonnale, mille peapiiskoppideks olid Adalbert Bremenist (–1072) ja Liemar (1072–1101).

Peapiiskopkonna moodustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taani impeeriumi kuningas Erik I Ejegod saavutas Rooma kirikult, et Baris toimunud kirikukogul tunnistati paavst Urban II poolt Eriku venna Knut Suure pühitsemist pühakuks ja paavst Paschalis II saatis Taani kardinal Alberichti paavsti legaadina, et kohapeal määratleda uus kirikuvõimu keskus. Albericht valis sobiva asukohana 1104. aastal tol ajal Taani kuningriigile kuulunud Lõuna-Skandinaavias Skåne maakonnas Lundi ning nimetas kohaliku piiskopi Asgeri (Adzer), kes oli Canterbury peapiiskopi Anselmi sõber, Lundi peapiiskopi kohale.

Ristisusu levitamine Skandinaavias[muuda | redigeeri lähteteksti]

1139. aastal korraldas 2. Lundi peapiiskop Eskil (kes oli ka esimese peapiiskopi Asgeri vennapoeg) esimese Põhjala Rahvakõukogu, mida juhatas paavsti esindaja kardinal Theodignus ja mis toimus Lundi katedraalis. 1152. aastaks olid piiskopkonna poolt ristisu levitamise ja leviku tulemusena asutatud juba uued piiskopkonnad Trondhjemis (Nidaros) Norras, Fääri saartel, Islandil ja Gröönimaal ning paavs kuulutas Lundi peapiiskopi poolt paavsti legaadiks Taanis ja Rootsis. Peapiiskop Eskili valitsemisajal asutati ka 1164. aastal Uppsala peapiiskopkond Rootsis. Pärast Rügeni saare vallutamist Taani kuningriigi poolt 1169. aastal liideti Roskilde piiskopkond Lundi peapiiskopkonnaga. Piiskopkonna piirid laienesid veelgi Saksamaa Lübecki, Ratzeburgi, Schwerini ja Cammini sufragaanpiiskopkondadega.

Ristisusu levitamine Eestimaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peapiiskoppide Absaloni (1177–1201) ja Anders Sunesen (1201–1223) valitsusaeg oli Lundi peapiiskopkonna võimu haripunkt. Peapiiskop Anders Sunesen võttis isiklikult osa 1219. aasta juunis käigust Eestisse koos Taani kuninga Valdemar II-ga ning asutas Põhja-Eestis 3 piiskopkonda: Tallinnas (Reval), Lihulas (Leal) ja Virumaal (Virland), mis kuulusid Lundi peapiiskopi alluvusse kuni 1346. aastani, mil need maa-alad müüdi Liivi ordule.

13. sajandi teisel poolel aga piiskopkonna tähtsus ja mõjuvõim vähenesid, mille põhjuseks oli peapiiskoppide ja Taani kuningate (Christoffer I, Erik V Glipping, Erik VI Menved) vastuolud ning omavaheline võimuvõitlus, mille tagajärjel peapiiskopid Jacob Erlandsen ja Jens Suur vangistati. Jens Suur põgenes vangistusest Roome ja tema võim taastati paavst Bonifacius VIII abiga, kuid ta ei naasnud Lundi, vaid jäi Pariisi.

1332. aastal läksid Skåne maakond ja peapiiskopkonna valdused Rootsi võimu alla, kus oli kuni 1360. aastani.

16. sajandil alanud reformatsiooni tulemusena vangistati 1536. aastal Taani ja Norra kuninga Christian III korraldusel viimane katoliku kiriku peapiiskop Torben Bille, kirikuvarad konfiskeeriti kuningriigi kasuks ja Lundi peapiiskop Superintendentiga (?), kes juhtis peapiiskopkonda selle liitmiseni Rootsi kuningriigiga 1658. aastal.

Lõplikult läksid peapiiskopkonna valdused Rootsi võimu alla Roskilde rahulepingu alusel 1658. aastal, kui Taani loovutas Lõuna-Rootsi piirkonnad Skåne, Hallandi ja Blekinge Rootsi kuningriigile.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Canterbury, The Catholic Encyclopedia