1206. aasta teine Holmi lahing

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Holmi linnuse piiramisest Polotski vürsti ja turaidalaste väe poolt; varem samal aastal toimunud Holmi lahingu kohta, kus Riia piiskopi väed ründasid liivlaste väge, vaata artiklit 1206. aasta esimene Holmi lahing.

1206. aasta teine Holmi lahing
Osa Liivi ristisõjast
Toimumisaeg 1206
Toimumiskoht Holm, Liivimaa (tänapäeva Läti)
Tulemus Piiramine ebaõnnestus, Riia piiskopi vägi kaitses edukalt linnust
Osalised
Polotski vürstiriik
Turaidalased
Riia piiskopkond
Väejuhid või liidrid
Woldemar Gevehard 
Daniel
Jõudude suurus
20
Kaotused
1

1206. aasta teine Holmi lahing oli Holmi linnusesse varjunud Riia piiskopi väe piiramine Polotski vürsti ja turaidalaste väe poolt, mida on kirjeldatud Henriku Liivimaa kroonikas.

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Varem samal aastal Holmi saarel toimunud lahingus õnnestus piiskop Alberti kogutud väel lüüa liivlaste väge, tappes ühtlasi ka piiskopi-vastase sõja eestvedaja Ako ja vangistades Holmi liivlaste juhid. Holmi linnuse võtsid oma kontrolli alla sakslased eesotsas piiskopi köögiülem Gevehardi ja preester Danieliga. Pärast seda organiseeris Albert sõjakäigu Turaidasse, kus vallutati ja hävitati Turaida muinaslinnus, kuid sealse Sattesele linnuse piiramine edu ei toonud ja liivlaste vastupanu lõplikult murda ei suudetud. Kui pärast neid sündmusi piiskop koos paljude ristisõdijatega Liivimaalt lahkus, siis läkitasid liivlased saadikud Polotski vürsti Woldemari juurde ja veensid teda neile appi tulema. Peagi saabuski vürst väega Liivimaale, peatudes kõigepealt Üksküla linnuse juures, kuid nähes, et see on rüütel Konradi juhitud ammuküttidega mehitatud, liiguti edasi Holmi juurde.[1]

Piiramine[muuda | muuda lähteteksti]

Polotski väe saabumine oli üllatuseks Holmi liivlastele, kes ilmselt vürsti appikutsumises ei olnud osalenud, mistõttu nad kas põgenesid või varjusid koos sakslastega linnusesse. Piirajad asusid linnuse äärde kokku kandma puuvirnu, et süüdata kaitsemüüri puitosasid, kuid selle käigus langes neist palju kindluses olevate ammuküttide noolte läbi. Samas õnnestus ka Polotski vibumeestel tabada linnuses olijaid. Piirajad valmistasid sakslaste eeskujul ka kiviheitemasina, kuid selle kasutamist korralikult oskamata vigastasid nad kive tahapoole heites hoopis oma mehi.[2]

Samal ajal oli linnuses kroonika järgi lisaks liivlastele vaid 20 sakslast, kes kartes liivlaste poolt endi vangistamist ja vürstile üle andmist olid kõik kogunenud linnuse kindlustuste peale, et vajadusel end kaitsta ka seestpoolt tuleva rünnaku eest.[2]

Pärast päevi kestnud piiramist saatis vürst käskjalad latgalite ja turaidalaste juurde ja kutsus neid endaga liituma. Latgalid üleskutsele ei reageerinud, kuid Turaida liivlased saatsid kohe oma väe vürsti juurde. Ohtlik ja palju kaotusi tekitanud puuvirna tegemine määrati nüüd nende ülesandeks.[2]

Ümberpiiratud sakslased pääsesid tänu liivlaste poolt vürstile edastatud teadetele merel nähtud laevadest ja Riia ümbruse teedel liikumist takistavatest kolmeharulistest naeladest, mistõttu Polotski väed pärast 11-päevast piiramist lahkusid Holmi alt ja loobudes ka mõttest Riiat ründama minna pöördusid Polotskisse tagasi. Sakslaste poole ainus langenu oli saadud vigastuste tõttu hiljem surnud Gevehard.[3]

Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast nägemist, et ka Polotski vürst ei suutnud Riia piiskopi vägedest jagu saada, otsustasid kõik liivlaste piirkonnad, lisaks Turaidale ja Väina liivlaste alale ka Metsapoole ja Idumea piiskopi võimule alistuda ja end ristida lasta.[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. HLK, lk 61–65
  2. 2,0 2,1 2,2 HLK, lk 65
  3. HLK, lk 65–67
  4. HLK, lk 67–69

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982.