Linnusepiirkond

Allikas: Vikipeedia

Linnusepiirkond oli ühe linnuse üliku(te)le kuuluv, tema (nende) ees maksu- või muid kohustusi kandva rahvastikuga maa-ala.

Linnusepiirkonnad Eesti alal muinasajal[muuda | muuda lähteteksti]

Traditsioonilise arusaama kõrval, mille kohalselt oli Eesti alal kuni 13. sajandi alguseni põhiliseks territoriaalseks üksuseks kihelkond, mis omavahel liitudes moodustasid maakondi, on mõned autorid pakkunud välja linnusepiirkondade olemasolu ja olulise rolli toonases haldusjaotuses. Eerik Laid on oletanud, et "linnuskond" oli kihelkonna allstruktuur – kihelkonnad koosnesid linnuskondadest. Evald Tõnisson on välja pakkunud, et maakonnad ei tekkinud mitte liitunud kihelkondadest, vaid linnusepiirkondadest (kirjalikes allikates mainitud kui terra), mis omakorda moodustusid linnuseid ümbritsevatest külakondadest (kylegunda, kiligunda).

Valter Lang on arvanud, et kuna muinasaja liivlaste ja balti hõimude alalt on kindlaid teateid linnusepiirkondade olemasolust, siis nende puudumine Eesti alal on ebatõenäoline. Lisaks näitab tema arvates asjaolu, et muinasaja linnuste ümber olid adramaade suuruse osas ühise nimetaja alusel rühmitatud vakused, et need on loodud kunstlikult linnusevaldaja poolt. Nii ongi Lang seisukohal, et linnuse ülikule või ülikute rühmale kuuluvad vakused, mis täitsid linnuse ees maksu- ja/või mingisugust muud kohustust, moodustasid linnusepiirkonna. Seejuures suur osa külasid, mis asusid linnustest kaugemal, ilmselt nendesse ei kuulunud. Samaaegselt eksisteerisid ka kihelkonnad, mis kohati võisid isegi linnusepiirkonna territooriumiga kattuda, kuid hõlmasid erinevalt sellest kõik asustusüksused ja täitsid erinevat rolli, nt võis kohtupidamine ja kultustoimingute läbiviimine käia kihelkondade kaupa. Maakond polnud Langi kohaselt ei kihelkondade ega linnusepiirkondade püsiv liit, vaid lihtsalt looduslikult ja keelelis-kultuuriliselt eristuv ala.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]