Riia lahing (1210)
| Riia lahing (1210) | |||
|---|---|---|---|
| Osa Liivimaa ristisõjast | |||
 Kunstniku nägemus lahingust | |||
| Toimumisaeg | 12.–13. juuli, 1210 | ||
| Toimumiskoht | Riia, tänapäeva Läti | ||
| Tulemus | Kuralased taandusid | ||
| Osalised | |||
| |||
Riia lahing oli kuralaste katse vallutada Riia linna 1210. aastal. Lahingu sündmusi on kirjeldatud Henriku Liivimaa kroonikas.
Varem samal aastal võitsid kuralased ristisõdijaid, kes koos Riia piiskopi Albertiga olid Liivimaalt tagasi pöördumas, Ojamaa väinas toimunud merelahingus. Teade ristisõdijate lüüasaamisest julgustas Baltikumi rahvaid riialaste vastu välja astuma. Aģe jõe äärsed liivlased läkitasid saadikud kuralaste juurde ja veensid neid Riiat ründama. Sellest teada saanud riialased saatsid merele luurajad, kes aga peagi midagi nägemata tagasi pöördusid. Samal ajal olid kuralased kogunud suure väe, mis jäi Riia läheduses laagrisse, oodates ja paludes ennustajate kaudu rünnakuks sobivat aega.
Pärast 14-päevast ootamist asus vägi laevadele ja hakkas Riia poole liikuma, kohtudes Daugava suudmes ristisõdijatega, kes parajasti kavatsesid Saksamaale sõita. Lootes ootamatult kohale ilmudes linna vallutada, sõudsid kuralased nende laevadest mööda, kuid siiski jõudsid jõe ääres olevad kalurid riialasi saabuva väe eest hoiatada. Linnas olevad vähesed inimesed, sh mõned Mõõgavendade ordu liikmed ja piiskopi ammukütid, kogunesid kiiresti ja asusid kohalejõudnud kuralastega lahingusse. Pärast mõningast võitlust, mis kummalegi poolele suurt edu ei toonud, taandusid kuralased oma laevadele ja riialased linna, süüdates väljaspool linnamüüre asuva küla põlema. Pärast einestamist piirasid kuralased linna sisse ja süütasid suure tule, kusjuures paljud neist said ammuküttide läbi surma, kui nad kilbid kõrvale panid, et tule jaoks puid kokku kanda. Samal ajal saabusid Riia alla abijõud Holmi linnusest, mispeale kuralased otsustasid taanduda jõe teisele kaldale, kus nad kolm päeva puhkasid, oma surnuid põletasid ja leinasid. Sel ajal tulid aga riialastele appi veel ka Daugava suudmes olnud ristisõdijad, Konrad koos Üksküla liivlastega ja Kaupo koos oma liivlastega, hiljem ka Bertold Võnnust oma meestega. Seepeale loobusid kuralased edasisest võitlusest ja lahkusid, kuigi vahepeal kogusid ka Turaida liivlased väe kokku, et neile appi tulla. Kuralasi Riiat ründama ärgitanud liivlased andsid piiskopile reetmise eest hüvitist ja lubasid edaspidi ustavad olla.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XIV.
- Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993. Peatükk XIV.