Aleksander III

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Venemaa keisrist. Teiste samanimeliste valitsejate kohta vaata Aleksander III (täpsustus).

Aleksander III, Ivan Kramskoi portree

Aleksander III (Александр III Александрович; 10. märts (26. veebruar) 18451. november (20. oktoober) 1894) oli Venemaa keiser 1881–1894, Holstein-Gottorp-Romanovite dünastiast. Ta oli Aleksander II poeg ja Nikolai II isa. Ta on läinud ajalukku repressiivse poliitika rakendajana ning venestamise algatajana.

Noorpõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Tsareevitš Aleksander Aleksandrovitši juhendajad nooruses olid ajaloo professor Sergei Solovjov (1820-1879), kindral Mihhail Dragomirov (1830-1905), õigusteaduse professor Konstantin Pobedonostsev (1827-1907), ohvitser Nikolai Zinovjev (1801-1882) jt.

Aleksandrist sai troonipärija 12.aprillil 1865, kui suri tema vanem vend Nikolai.

Ta osales Vene-Türgi sõjas aastail 1877–1878. Tsaar Aleksander II ülesandel tuli tal komandörina oma salgaga hoida positsioone Ruštšuki kindluse juures. Üles näidatud tarkuse ja vapruse eest määras tsaar talle Georgi risti.

Sisepoliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Aleksander sai troonile pärast oma isa Aleksander II tapmist narodnikute poolt 1881. aastal. Seetõttu otsustas ta mitte jätkata isa liberaalsete joontega poliitikat, vaid koondada kogu võimu keisri ümber ja luua teisitimõtlejate rangemaks kontrolliks politseiriigi. Karmistati tsensuuri ja suurendati riigi propagandat.

Samas püüdis ka talurahva olukorda parandada aeglaste protsesside teel – vähendas maa päriseksostu hindu, lõi Talupidajate panga (Крестьянский банк) soodsa laenu saamiseks maade väljaostmiseks mõisnikelt.

Venemaa kultuuri ja ideoloogilises määratluses eemaldus ta Euroopast ning arendas teooriat Venemaa ainulaadsest rollist maailma kultuuriruumis.

Välispoliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Välispoliitiliselt lähenes Venemaa tema ajal Prantsusmaale, tollega sõlmiti 1891 ka liiduleping. Tema 13-aastase valitsemisaja jooksul ei osalenud Venemaa ainsaski sõjas. Seetõttu pälvis ta juba eluajal tsaar-rahutooja nimetuse. Saksamaaga jäid suhted segaseks, kuid selle tõttu, et keiser Wilhelm II toetas Austria-Ungarit, hakkasid Vene-Saksa suhted peagi halvenema.

1885. aastal viis lõpuni Kesk-Aasia ühendamise Venemaaga.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Keisrinna Maria Fjodorovna (1847–1928)

Aastal 1866 abiellus ta Taani kuninga Christian IX ja Hessen-Kasseli Louise teise tütre, printsess Maria Sophia Fredericka Dagmariga (pärast õigeusku üleminekut venepäraselt Maria Fjodorovna) (1847–1928), kes sünnitas talle neli poega ja kaks tütart:

Seosed Eestiga[muuda | muuda lähteteksti]

  • Lapsepõlves (aastail 1852, 1856 ja 1857) viibis Aleksander emaga Haapsalu kuurortis, eesmärgiks karastavad veeprotseduurid.
Mälestussammas Aleksander III-le. Haapsalu, Pullapää. 2013

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev:
Aleksander II
Venemaa keiser
18811894
Järgnev:
Nikolai II