Sattesele piiramine (1212)
|
See artikkel räägib 1212. aasta piiramisest; 1206. aasta Sattesele piiramise kohta vaata artiklit Sattesele piiramine (1206). |
| Sattesele piiramine | |||
|---|---|---|---|
| Osa Liivimaa ristisõjast | |||
 Sattesele linnamägi | |||
| Toimumisaeg | 1212 | ||
| Toimumiskoht | Sattesele, tänapäeva Läti | ||
| Tulemus | Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu võit | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
Sattesele piiramine oli Liivi ristisõja ajal 1212. aastal Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu vägede poolt läbi viidud Sattesele linnuse piiramine, kuhu olid kogunenud nende võimu vastu üles tõusnud liivlased. Piiramine, mida on kirjeldatud Henriku Liivimaa kroonikas, lõppes seesolijate alistumisega.
Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]
1212. aastal puhkes tüli Autine latgalite ning neilt põlde ja mesipuid ära võtnud orduvendade vahel. Samasuguste probleemidega liivlased asusid latgalite poolele ning piiskop Alberti kokkukutsutud üldine latgalite, liivlaste ja orduvendade nõupidamine konflikti lahendamiseks nurjus. Seejärel hakkasid latgalid ja liivlased organiseerima ülestõusu ning võtsid eesmärgiks sakslaste ja kristlaste väljalöömiseks Liivimaalt. Vandenõuga ei liitunud Kaupo, kes lubas küll liivlaste ja latgalite eest välja astuda, aga rahumeelselt. Ülestõus pidi plaani järgi algama sügisel pärast viljakoristust linnustesse varjule tõmbumisega.
Sellistest kavatsustest teada saanud orduvennad ja piiskop Albert lasid mässu takistamiseks vangistada mitmed vandenõus osalenud liivi ülikud, põletada maha Lielvārde ja Turaida linnuse ning lõhkuda madalamaks Holmi linnuse müüri. Suurematest linnustest jäi puutumata vaid Sattesele linnus, kus kaitsemeeskond oli juba sees. Seejärel ründasid Sattesele liivlased Siguldas paiknevaid orduvendi, kes taandusid ordulinnusesse varjule. Riialased proovisid veel kord lahendada tüli läbirääkimiste teel, ent need ebaõnnestusid taas.
Piiramine[muuda | muuda lähteteksti]
Lõpuks otsustas Albert kokku kutsuda suure väe ristisõdijatest, orduvendadest ja talle ustavaks jäänud liivlastest. Koos liikusid nad Turaidasse ning piirasid sisse Sattesele linnuse, kuhu lisaks kohalikele liivlastele oli tulnud ka Koiva parema kalda liivlasi Vesike juhtimisel ja latgali ülik Russin. Saabuvat väge ründasid linnusest välja tunginud liivlased, haavates neist mõningaid, röövides hobuseid ja sõjavarustust, misjärel jälle linnusesse taanduti.
Piirajad kasutasid linnuse alistamiseks erinevaid meetodeid. Kiviheitemasinatega lõhuti linnuse kindlustusi ja tapeti seal olevaid inimesi ja loomi. Ambudega lasti kaitseseinal olevaid vastaseid, turvates nii ühtlasi ka neid, kes all kaevates linnusevalli õõnestajaid. Ehitati piiramistorn, mille tuul ümber ajas, misjärel uus ja tugevam torn tehti, mis õnnestus ka linnusekraavi kohale lükata. Piiramistorni ümberkukkumist oma jumalate teeneks pidanud kaitsjad ohverdasid seepeale neile koeri ja sikke ning viskasid loomade kehad kristlaste pilkamiseks linnusest välja piirajate ette.
Piiramise ajal tapeti ammunoolega teiste seas ka Russin, kes oli linnuse tipul kiivrit peast võttes kõnetanud Võnnu ordumeistrit Bertoldi rahu saamise võimaluse osas.
Lõpuks jõuti valli õõnestamisega nii kaugele, et osa linnusest ähvardas kokku variseda ja seesolijad saatsid välja rahu paluma mõned ülikud, kes aga piinamiseks vangistati. Seepeale kestis võitlus veidi aega edasi, kuni kaitsjad lõplikult alla andsid. Lepiti kokku, et piirajad linnusesse sisse ei tule, aga mässajad peavad ilmuma Riiga, et piiskop Alberti poolt ristimine taas vastu võtta. Mõned linnuses olnud ülikud võeti kohe vangidena kaasa, teistele anti käsk hiljem neile järele tulla.
Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]
Karistuseks ülestõusu eest nõudis Albert esialgu kogu orduvendadelt röövitud vara tagastamist ja Sattesele piirkonnalt 50 marga suuruse (u 10 kg hõbedat) trahvi tasumist. Liivlaste palumise peale tõsteti selle asemel Riia piiskopile makstava iga-aastase maksu suurust. Kroonika kohaselt tahtsid liivlased pääseda kohe makstavast trahvist, kuna neil oli plaan järgmisel aastal koos eestlastega sõda sakslaste vastu jätkata. Sattesele piiramisega kulmineerunud 1212. aasta mäss jäi siiski viimaseks suuremaks liivlaste ülestõusuks Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu vastu.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982, lk 135–145.