Eesti Evangeelne Luterlik Kirik

Allikas: Vikipeedia
Mitte segi ajada eksiilis tegutsenud institutsiooniga Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik

Lühend EELK
Asutatud 1949
Peakorter Tallinn
Asukoht Kiriku plats 3, 10130 Tallinn
Piirkond Kogudused Eestis ja välismaal
Juhtkond EELK Konsistoorium
EELK Kirikukogu
Allorganisatsioon EELK praostkonnad ja kogudused
Veebileht Koduleht

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (lühend EELK) on Eestis ja väliseestlaste seas tegutsev luterlik kirik. Kirikul on Eestis 12 praostkonda, 166 kogudust, 214 vaimulikku ja alates 2010. aastast lisaks eraldi Välis-Eesti piiskopkond.

Kirikut juhib peapiiskop Urmas Viilma, kes pühitseti ametisse 2. veebruaril 2015. Kirikuvalitsuse ehk konsistooriumi moodustavad peapiiskop, piiskop, kantsler ja kuni neli assessorit. EELK kõrgeim seadusandlik organ on EELK Kirikukogu, kuhu kuulub 65 vaimulikku ja ilmikliiget. Kirikukogu valitakse neljaks aastaks ja selle kutsub kokku peapiiskop vähemalt kaks korda aastas.

Luterlikku Maailmaliidu asutajaliige alates 1947. aastast Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik (lühend E.E.L.K.) suutis takistada selle kiriku vastuvõtmist maailmaliitu kuni 1963. aastani[1] 1957. aastal kirjutas Stockholms-Tidningen Eestlastele: "On vastuvaidlematu fakt, et Eesti kiriku ainukene seaduslik riigipea on auväärne piiskop Johan Kõpp, valitud E. V. seadusliku kiriku põhimääruse järele Tema isiklikult astus maailmaliidu asutamisel Lundis Eesti kirikuga selle liikmeks ja tema jurisdiktsiooni Eesti kiriku üle tunnustati selle aktiga. Sellel taustal tundub imelikuna, et Maailmaliit on pidanud vajalikuks üle seadusliku kirikupea pidada kontakti isikutega, kes ilmselt ebaseaduslikult tahavad esindada paljukannatanud Eesti kirikut kommunistliku okupatsioonivõimu poolt ametisse seatuina. ... Millal on aga kommunistide marionettkirikupead, näit. Kiivit või Turss, julgenud selliselt vabaduse eest välja astuda? Nad ei saa, sest nad ei esinda tegelikkuses oma kirikut ega rahvast, vaid silti nende tühjade toolide kohal: "URSS", oma kommunistlikku peremeest."[2]

"Et nimetatud saabumata jäid, selles on tõenäoliselt määrav olnud orjastatud rahvaste vabaduses tegutsevate kirikute energiline vastuseis, mille eriti mõjuvaks väljenduseks olid kahtlemata õp. Veemi seletused ja ülekuulamine USA Senati uurimiskomisjoni ees."[3]

Kirikupead[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirikupea kohusetäitjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Piiskopid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Konsistoorium[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis EELK Konsistoorium

EELK Konsistooriumi valitavad liikmed (kantsler ja assessorid) valib EELK Kirikukogu peapiiskopi ettepanekul:

EELK praostkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

EELK Välis-Eesti piiskopkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik

Kogudused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viljandi Pauluse kirik

Endised kogudused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kogudused ja kirikud välismaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Asutused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Evangeelne kirik Eestis

28. aprillil 1949 saatis EELK esimene peapiiskop Jaan Kiivit kogudustele ringkirja, kus oli öeldud: "Koos kapitalismiga on määratud kadumisele kodanlik moraal, mida iseloomustab halastamatu saagiahnus, ekspluateerimine ja silmakirjalisus, kujuneb uus nõukogude moraal, mida iseloomustab otsekohesus, kaasinimeste eest hoolitsemine ja sotsialistlik suhtumine töösse. Toimimise aluseks ei tohi olla enam usaldamatus, vaid peab olema usaldus. Usklikkudele on selge, et kommunismis esinevad suured võimalused rakendada enneolematus ulatuses algristikoguduse evangeeliumi ja Jeesus Kristuse poolt taotletud usaldust ja leplikku andumust".[6]

1974. aastal üritas EELK endale allutada Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirikut tingimusel, et see ei tähistaks iseseisvuspäeva ega küüditamise aastapäeva [7]. See ei läinud siis korda pagulaseestlaste vastuseisu tõttu ja õnnestus alles 2010. aastal.

1975. aastal kohtusid mõlema kiriku esindajad Kirikute Maailmanõukogu täiskogu koosolekul Nairobis. Konrad Veem on seda kirjeldanud järgmiselt:

"Tõstan üles Nõukogude Liidu vägivalda kallaletungiga neutraalsele Eesti Vabariigile, millele on järgnenud sõjaväeline okupatsioon ja annektsioon. Mitmed rahvusvahelised paktid on jõhkral kombel rikutud. Eesti rahvast on saamas vähemusrahvus oma kodumaal slaavi rahvaste elama asumise tõttu Eesti pinnale. Kui Moskva patriarhaadi esindajad sellele tõttavad vastama eitades toime pandavat vägivalda ja õigustades Nõukogude Liidu rahupoliitikat, annab see võimalusi uuteks repliikideks, nüüd juba vaimuliku sisuga. ...

Suur on imestus, kui kolmanda päeva (istungi) arutluse algul antakse sõna assessor Hargile. Tema esitab vastulause mu sõnavõttudele vene keeles rahulikul ja soliidsel viisil, mida tõlgitakse simultaanselt viide keelde[8]"

1989. aastal iseloomustas Toomas Paul kiriku eksisteerimistingimusi järgmiselt: "... lubatud on teatavate religioossete vajaduste rahuldamine muust maailmast eraldatud hoonetes, kusjuures nood "vajadused" on ebaloomulikud[9]."

EELK autasud ja muud tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

EELK annab välja mitmesisuguseid autasusid ja muid tunnustusi. EELK tunnustustega seonduv on kirjas EELK kirikuseadustikus[10]. Tunnustused[10]:

EELK aunimetus on titulaarpraost[10].

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Nõukogude kirikud Luterlikku Maailmaliitu. Välis-Eesti, 17. august 1963, nr. 26, lk. 1.
  2. Kla. Tühjad toolid. Stockholms-Tidningen Eestlastele, 11. september 1957, nr. 210, lk2. 2.
  3. N. Eesti "piiskop" Kiivit ei tulnud kongressile. Stockholms-Tidningen Eestlastele, 28. august 1957, nr. 199, lk. 1.
  4. Karin Hallas, Pauluse kiriku lugu, Sirp, 24. juuli 1998
  5. Ere valgussähvatus II ilmasõja aegadest, Eesti Kirik.ee, 4. mai 2011
  6. Jaan Roos. Läbi punase öö. III. 2001. Lk. 226.
  7. "Ärge märkige küüditamisi ja Vabaduspäeva". Eesti Päevaleht, 26. jaanuar 1974, nr. 7, lk. 1 ja 11
  8. Konrad Veem. Eesti vaba rahvakirik. Eesti Vaimulik Raamat, Stockholm 1990, lk. 342–343.
  9. Toomas Paul. ...ja ahtake tee, mis viib ellu. Horisont, 1989, nr. 2, lk. 16.
  10. 10,0 10,1 10,2 http://www.eelk.ee/seadustik/tryki_seadus_osa.php?id=395 (vaadatud 03.09.2015)


Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Masendavad teated Kodu-Eestist: Jumalasõna jagab MVD. Võitleja, juuli 1952, nr. 1, lk. 1.
  • Nõukogude kirikud Luterlikku Maailmaliitu. Välis-Eesti, 17. august 1963, nr. 26, lk. 1.
  • "Ärge märkige küüditamisi ja Vabaduspäeva". Eesti Päevaleht, 26. jaanuar 1974, nr. 7, lk. 1 ja 11.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]