Heli Lääts

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Heli Lääts
Heli Lääts 1974. aastal Foto: Jaan Künnap
Heli Lääts 1974. aastal
Foto: Jaan Künnap
Sündinud 24. juuni 1932
Kuressaare
Surnud 16. veebruar 2018 (85-aastaselt)

Heli Lääts (kodanikunimi alates 1958. aastast Heli Saul; 24. juuni 1932 Kuressaare16. veebruar 2018) oli Eesti laulja (metsosopran).

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Heli Lääts lauluväljakul 1974. aastal
Foto: Jaan Künnap

Heli Lääts lõpetas 1955. aastal Tallinna Muusikakooli.[1] Samal aastal debüteeris ta estraadilaval. 1960. aastal lõpetas ta laulu erialal Tallinna Riikliku Konservatooriumi, kus ta õppis Tiit Kuusiku klassis. Ta sai esimese Eesti lauljana estraadi- ja kammerlaulja kvalifikatsiooni.[1]

Regulaarsed esinemised estraadilauljana algasid 1956. aastal Emil Laansoo ansambli ja Eesti Raadio estraadiorkestriga. 1957. aastal osales Lääts koos teiste Eesti estraadikunstnike ja ansambliga Metronoom Moskvas ülemaailmsel noorsoo- ja üliõpilasfestivalil, kus temast sai laureaat. 1958. aastal tuli ta esimese Eesti lauljatarina üleliidulise estraadiartistide konkursi võitjaks. Aastatel 19571961 laulis Lääts Eesti Raadio naistrios. Aastatel 19571987 oli ta Eesti NSV riikliku filharmoonia solist ning aastatel 19661974 sealsamas estraadistuudio lauluõpetaja.

Heli Lääts astus üles estraadi- ja kammerlauljana, osales estraadietendustes ning laulis lastelaule. Tema hääl oli kaunitämbriline ja repertuaar sisukas.[1] Ta salvestas oma laulud heliplaatidele ja Eesti Raadiole.

Ta oli alates 2002. aastast keskerakonna liige. Heli Lääts on maetud Tallinna metsakalmistule.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema abikaasa oli Peeter Saul, kellega on tal kaks poega – Kaarel ja Indrek Saul. Keemik Koit Lääts oli tema vend.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Anne Erm. Polkast rokini 2, Tallinn 1989, lk 68
  2. Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 4505

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Enda Naaber, "Vikerkaare saladus. Raamat Heli Läätsest". Autori kirjastus, Kuressaare 1995, 166 lk.
  • Hille Karm, "Heli Lääts. Armastusega". SE&JS, Tallinn 2017, 382, [2] lk.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]