Heli Lääts
| Heli Lääts | |
|---|---|
 Heli Lääts 1974. aastal Foto: Jaan Künnap | |
| Sündinud |
24. juuni 1932 Kuressaare |
| Surnud | 16. veebruar 2018 (85-aastaselt) |
Heli Lääts (kodanikunimi alates 1958. aastast Heli Saul; 24. juuni 1932 Kuressaare – 16. veebruar 2018) oli Eesti laulja (metsosopran).
Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]
Heli Lääts lõpetas 1955. aastal Tallinna Muusikakooli.[1] Samal aastal debüteeris ta estraadilaval. 1960. aastal lõpetas ta laulu erialal Tallinna Riikliku Konservatooriumi, kus ta õppis Tiit Kuusiku klassis. Ta sai esimese Eesti lauljana estraadi- ja kammerlaulja kvalifikatsiooni.[1]
Regulaarsed esinemised estraadilauljana algasid 1956. aastal Emil Laansoo ansambli ja Eesti Raadio estraadiorkestriga. 1957. aastal osales Lääts koos teiste Eesti estraadikunstnike ja ansambliga Metronoom Moskvas ülemaailmsel noorsoo- ja üliõpilasfestivalil, kus temast sai laureaat. 1958. aastal tuli ta esimese Eesti lauljatarina üleliidulise estraadiartistide konkursi võitjaks. Aastatel 1957–1961 laulis Lääts Eesti Raadio naistrios. Aastatel 1957–1987 oli ta Eesti NSV riikliku filharmoonia solist ning aastatel 1966–1974 sealsamas estraadistuudio lauluõpetaja.
Heli Lääts astus üles estraadi- ja kammerlauljana, osales estraadietendustes ning laulis lastelaule. Tema hääl oli kaunitämbriline ja repertuaar sisukas.[1] Ta salvestas oma laulud heliplaatidele ja Eesti Raadiole.
Ta oli alates 2002. aastast keskerakonna liige. Heli Lääts on maetud Tallinna metsakalmistule.
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1970 – Eesti NSV teeneline kunstnik
- 1976 – Eesti NSV rahvakunstnik
- 2004 – Valgetähe V klassi teenetemärk[2]
- 2004 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema abikaasa oli Peeter Saul, kellega on tal kaks poega – Kaarel ja Indrek Saul. Keemik Koit Lääts oli tema vend.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
- Eesti kullafond (Heli Lääts)
- "Heli jälgedes" (Kõrsikute album)
- "Hõbelaev" (dokumentaalfilm)
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Anne Erm. Polkast rokini 2, Tallinn 1989, lk 68
- ↑ Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 4505
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Enda Naaber, "Vikerkaare saladus. Raamat Heli Läätsest". Autori kirjastus, Kuressaare 1995, 166 lk.
- Hille Karm, "Heli Lääts. Armastusega". SE&JS, Tallinn 2017, 382, [2] lk.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Heli Lääts andmebaasis MusicBrainz (inglise keeles)
- Maris Meiessaar, "Heli Lääts – naine kui skulptuur", EPL Laupäev, 21. juuni 2008
- Olavi Pihlamägi: Heli Lääts on ja jääb, ja mitte keegi pole temast üle, Õhtuleht, 16. veebruar 2018
- Heidy Tamme: Suurepärase pärandiga Heli Lääts väärib taevast sära, Õhtuleht, 16. veebruar 2018
- Voldemar Kuslap: Helit iseloomustab eriline armsus, mis tegi ta üldrahvalikult lugupeetavaks, ERR, 16. veebruar 2018