Barokkarhitektuur

Allikas: Vikipeedia

Barokkarhitektuur on barokiajastul (17. sajand kuni 18. sajandi I pool) loodud arhitektuur.

Barokset arhitektuuri iseloomustavad sümmeetria, paraadlikkus, eenduvad ja taanduvad pinnad sagedase võnksiirde kasutamisega ning ornamentaalsete ehisdetailide (maskaroonide, festoonide, teokarbimotiivide) rikkus.

Eesti arhitektuuris oli barokk levinud alates umbes 1640.–1650. aastatest kuni 18. sajandi lõpuni. 17. sajandi baroki eeskujuks oli Eestis küllaltki lihtsakoeline Madalmaade barokk, mis levis siiamaile Rootsi vahendusel. Itaalia (ja osalt ka Saksamaa) ülidekooririkas barokk ja selle lopsakaim vorm rokokoo Eesti arhitektuuris olulisel määral ei juurdunud.

Barokile eelnes arhitektuuris renessanss. 18. sajandi teisel poolel (alates umbes 1760.–1970. aastatest) segunes barokk tasapisi juba klassitsismi elementidega – selliseid segastiile nimetatakse kas hilisbarokiks või varaklassitsismiks.

19. sajandi teisel poolel valitsenud historitsismiajastul kasutati Eestis tihti baroki jäljendamist – seda nimetatakse uusbarokiks ehk neobarokiks või pseudobarokiks. Tihtipeale esines uusbarokk käsikäes alates 1890. aastate lõpust levima hakanud juugendstiiliga ja ei ole viimasest alati erapooletult eristatav. Uusbarokk (koos juugendiga) oli Eesti arhitektuuris osaliselt levinud kuni 1930. aastate lõpuni, perioodi lõpuosas küll tihti juba segunenuna veidi rahulikuma heimatstiiliga ja rahvusromantilise stiiliga. Üks näiteid on Kadrioru administratiivhoone.

Näited Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]