Eerik Haamer

Allikas: Vikipeedia
Eerik Haamer
Sünniaeg 17. veebruar, 1908
Kuressaare, Eesti
Surmaaeg 4. november, 1994
Kungälv, Rootsi
Rahvus Eestlane
Tegevusala Maal
Kunsti õppinud Pallas
Tuntud teoseid "Pime", "Noor ema", "Perekond vees", "Saaremaa"

Eerik Haamer (õieti Erich Haamer; 17. veebruar 1908 Kuressaare4. november 1994 Kungälv, Rootsi) oli eesti maalikunstnik.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Eerik Haamer sündis Aleksander Haameri ja Karoliine-Juliane Jasneri kolmest pojast noorimana Kuressaares. Lõpetanud 1926 Saaremaa Ühisgümnaasiumi, õppis tulevane kunstnik 1928–1931 Tartu Ülikooli Kehalise Kasvatuse Instituudis. 1931. aastal kujundas ta krooliujumist tutvustava voldiku. Aastal 1930 astus Kõrgemasse Kunstikooli Pallas, kus oli järgnevad viis aastat Nikolai Triigi õpilane. Pärast kooli lõpetamist töötas Tartu Poeglaste Gümnaasiumis joonistamise ja võimlemise õpetajana, 1941 kolis Tallinna ja töötas sõja ajal Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti koolis maali-, joonistus- ja anatoomiaõppejõuna. 1931. aastal oli ta abiellunud Lille Ploomipuuga, 1940 võttis ta Lille isalt üle Laane talu Koitjärvel.

Sügisel 1944 põgenes nõukogude okupatsiooni eest Vilsandilt paadiga Rootsi, kus taasühines juba sama aasta märtsis Soome sõitnud perekonnaga. Aastatel 19451975 elas ta Göteborgis, kus töötas kuni 1954. aastani Etnograafia Muuseumi arhiivis ja pärast seda Nils Einar Erikssoni arhitektibüroos joonestajana. 1954.aastal suri tema abikaasa Lille Haamer. 1963. aastal abiellus ta rootslanna Kajsa Erikssoniga.

Kodumaad külastas Eerik Haamer kahel korral. 1970. – 1971. aasta vahetusel oli Kadrioru kunstimuuseumis tema tööde näitus, mille avamisel viibis ka kunstnik ise. 1986. aasta mail oli kunstimuuseumis taas tema tööde näitus ning siis õnnestus tal veeta pool päeva ka Kuressaares[1].

1975. aastal kolis Kungälvi, kus suri 4. novembril 1994. Urn tema põrmuga on maetud vanemate hauaplatsile Kudjape kalmistul.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Haameri sõjaeelse loomingu võtmemotiiviks kujunes Ruhnu saar, kuhu kunstnik sattus oma kunstnikutee alguses uue ainestiku otsingutel. Ruhnu ainesest kujunes Haameri elu edukaim motiiv. Ruhnuainelisi töid lisati alati eesti esindusnäituste kavva ning 1937. omandas teose "Ruhnu kalurid" Kaunase Kunstimuuseum, "Kalasadamas", Budapesti Kunstimuuseum ning Rooma Kunstimuuseum ostis 1938. Haameri "Kammeljapüüdjad".

Tema selle perioodi loomingut iseloomustavad suvisele Saaremaale iseloomulikud kõrbenud toonid ning saarlane oma igapäevategevuste juures. Selliste maalide seeria algab 1938. aastal tööga "Pime", kus pime mees kolib koos oma vara, laste, koera ja kalaga. Sotsiaalseid probleeme käsitles ta maalides "Põud", "Perekond vees" ja "Teeandja". Viimane on valminud 1943, juba saksa okupatsiooni ajal, kus matsil tuli naasnud saksa eest teelt kõrvale astuda. 1940. aastal maalis ta panoraamse maali "Saaremaa", mis on maalitud Atla ja Karala motiividel. Kunstnik tegi selle töö tema venna Eugen Haameri projekteeritud Kuressaare Algkooli uue hoone tarbeks, kus see asus saali ukse kohal[1].

Rootsi perioodi algusaegade teostes on tunda ümbritseva looduse võõrust ja ümberasumisele järgnenud kaotustunnet ning koduigatsust. Sel perioodil elasid vanad kujundid ja motiivid kunstniku loomingus jõuliselt edasi. Esialgu maaliski ta Ruhnuainelisi mälestusmaale, kuid 1950. aastatel hakkas ta kujutama realistlikult Rootsi ja Norra kalurite elu. Neid aastaid on nimetatud Haameri emigratsiooniaastate loomingu ekspressiivseks perioodiks. Samast perioodist pärinevad ka monumentaalmaalid Lapimaa põhjapõdrakarjadest.

1954. aastal ilmus Torontos Eerik Haameri illustratsioonidega Kalevipoeg[2]. Kunstnik tegi väljaande jaoks 25 illustratsiooni, millest viis jäid erinevatel põhjustel kasutamata[3].

1950.–1960. aastatel vahetas Haamer tihti motiive ning tema looming sõltus reisidel kogutud muljetest. 19581960 reisis ja maalis ta Hispaanias ja Portugalis. 1959. aastal külastas kunstnik Nazare kaluriküla Portugalis, kus leidis ainet mitmete maalide jaoks.

1970. aastatel hakkas ta maalima sotsiaalkriitilises realismis, kaldudes kohati groteski. Kompositsioonides on esikohal rahvarohked peo- ja pidulauastseenid, kus kunstnik realiseeris oma pikaajalisi tähelepanekuid inimkarakteritest. Ta lõi rea maale lapsepõlve-Kuressaare mälupiltide najal. Üheks niisuguseks oli poisikesena osavõtt Kuressaare tuletõrjujate igakevadisest paraadist. Selle mälestuse najal sündis teos "Pidupäev".

Hilisesse loomeperioodi kuuluvad ka Bohusläni kaljusid kujutavad seeriad.

Tema tuntumate maalide seas on "Pime", "Noor ema", "Perekond vees" jt.

Varia[muuda | muuda lähteteksti]

Kuressaares asub Haameri töid näitav Haamerite näitusemaja.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema vend Harri Haamer oli eesti vaimulik ja skaudijuht. Teine vend Eugen Haamer arhitekt ja ehitusinsener. Kunstniku abikaasa Lille Haamer mängis tähtsat osa Haameri kunstnikuteel ja just naise mõjutustel ja majanduslikul toel teostusid kunstniku õpingud Pallases. Rootsis oli Lille see, kes tõukas Haamerit "Kalevipoja" illustratsioonidega tegelema. Poeg Joel Haamer on okeanoloog.

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Helju Pärt, Mõtteheideid Eerik Haamerist, Meie Maa, 12.02.1993
  2. Erik Haamer ja Kalevipoeg, Kungälv : EST.-ART, 1990
  3. Wello Uuskyla, Kohtumine Erik Haameriga