13. sajand Eestis

Allikas: Vikipeedia

13. sajand Eestis oli periood Eesti ajaloos, osa Eesti keskajast.

Euroopa poliitiline kaart 1328. aastal

13. sajandi esimene veerand[muuda | muuda lähteteksti]

13. sajandi alguses jätkus Eesti jaoks 12. sajandi lõpus Rooma paavsti poolt väljakuulutatud Põhjala ristisõdade raames Rooma katoliku kiriku Riia piiskopi Albert von Buxhövdeni moodustatud Mõõgavendade ordu, Taani kuninga Valdemar II ja Rootsi kuninga Johan I vallutusretkede ning Venemaa vürstiriikide sõjaretkedega.

Next.svg Pikemalt artiklis Eestlaste muistne vabadusvõitlus.
Tallinna piiskopkonna diötsees (heleroheline). Sinakasrohelisega on tähistatud alati ordule kuulunud Järvamaa. Piiskopkonda mitte kuulunud ordualad on tähistatud valgega

Valdused Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Taani kuningriigi valdused[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Taani valdused Eestis., Eestimaa hertsogkond, Taani kuninga asehaldurite loend
Taani valdused Valdemar II valitsemisajal
Next.svg Pikemalt artiklis Toompea Suur linnus.

1219. aasta suvel saabusid koos Taani kuninga Waldemar II ja taani laevastikuga Revala maakonnas ja asusid Lyndanisesse suur hulk kõrgeid ilmalikke ja vaimulikke ametimehi: Peapiiskop Anders Sunesen (Lundi peapiiskopkonna peapiiskop ja paavst Innocentius III poolt määratud Rooma paavsti legaat Põhjamaades), kolm piiskoppi, Eestimaa piiskop Theoderich ning Taani kuninga vasall, slaavlaste vürst Vitslav I (Wenezlaus). Kuningas Waldemar II-le oli Rooma paavst Honorius III 19. oktoobril 1218 antud bullaga andnud õiguse liita oma valdustega ja allutada kiriklikult kõik alad, mis tema relvadega võidetud[1].

Pärast sõjalist võitu Lindanise lahingus eestlaste muistses vabadusvõitluses vallutasid ja ristisid taanlased 1219. ja 1220. aastal Põhja-Eesti alad ning saavutasid kontrolli Harjumaa, Virumaa, osa Läänemaa ja Järvamaa üle, kuhu asutati Eestimaa hertsogkond Taani kuninga valdusena. Esimeseks Eestimaa hertsogiks nimetas Taani kuningas Valdemar II aastal 1220 oma poja Knudi. Kuningas Valdemar II lahkus ise 1219. aasta suve lõpul ja määras vallutatud ja vallutatavate maade asehalduriks Anders Suneseni.

Taani valdustes moodustati valduste arvestuseks Taani hindamisraamat, milles on munkade poolt aastatel 12191220 koostatud Suur Eestimaa nimistu ja 1230. aastal koostatud Väike Eestimaa nimistu, mis sisaldab andmeid Eesti maakondade kohta adramaades, välja arvatud Ugandi ja Sakala maakonnad, mis kuulusid Mõõgavendade ordu aladesse.

Next.svg Pikemalt artiklis Tallinna piiskopkond., Tallinna piiskop, Tallinna piiskoppide loend, Tallinna toomkirik

Taani valduses olevas Põhja-Eestis asunud Tallinna piiskopkond ei kuulunud mitte Riia, vaid Lundi peapiiskopkonda. Dominiiklased saabusid Tallinna 1229. aastal, dominiiklaste täpset saabumise aega kinnitavat ürikut pole säilinud, kuid usaldusväärsete andmetena on kasutatud taani krooniku Isacus Pontuse (ka Pontanus) kroonikat, milles ta märgib, et Taani kuningas Waldemar II saatis Taanist paavsti legaadi Modena Wilhelmi nõuandel dominiiklaste ordu 1221. aastast alates Taanis tegutsevaid munki ka Tallinna. Olulist rolli mängis ka Tallinnasse Taani asehalduriks – riigihoidjaks (1222–1233) määratud endine Ribe piiskop Tuve, kes asudes Tallinna linnuses juhtiski misjonitegevust Eestis.

Esimene dominiiklaste puitkirik ehitati arvatavasti praeguse Tallinna toomkiriku kohale Toompeale, kuid 1233. aastal toimunud Mõõgavendade ordu ja Aina Balduini vahel tekkinud konfliktis tapeti kirikusse põgenenud vasallid ning ka piiskopile ega vaimulikele ei halastatud. Toompeal algselt sisse seadnud dominiiklaste elupaik hävitati taanlaste ja Mõõgavendade ordu omavahelise konflikti käigus.[2].

1236. aastal kohustas paavst Gregorius IX legaati Modena Wilhelmit täitma Lundi peapiiskoppi ja Mõõgavendade ordu vahelist otsust Tallinna, Lihula (Tartu) ja Virumaa piiskopkonna osas. Ta nõudis 10. aprillil 1236 Wilhelmilt, et ta võtaks Mõõgavendade ordult üle Tallinna Toompea linnuse ja annaks selle üle Taani kuningale. Ta kohustas 10. augustil 1237 ja 13. märtsil 1238 Wilhelmi võtma linnus Mõõgavendade ordu kohustuste õigusjärglaselt Saksa ordult üle ja andma see Taani kuningale. 1237 kohustas paavst Modena Wilhelmit vahendama Taani kuninga lepitust Saksa orduga.

1246 saadeti Taanist Ribest Ribe provintsiaalkapiitli korraldusel Taani ja Rootsi kloostreist üksteist munka prior Danieli (kes oli 1233 ellu jäänud) (Visbyst) juhtimisel Tallinna. Kuna Toompeal asuv kirik oli 1240. aastal muudetud Toomkirikuks, valiti kloostri uueks asukohaks suhteliselt kõrge ja korraliku aluspinnaga paik linna idapoolse külje alla, kus nad Tallinna Suure linnuse "kaitsekraavi kõrvale väikesest linnusest põhja poole ehitasid kiriku ning teised kloostrihooned”[3]. Tallinnasse kloostri rajamise initsiaator oli paavsti legaat Modena Wilhelm, keda toetas Taani kuningas Valdemar II.

Esimene prior ehk kloostriülem 1246. aastal asutatud Tallinna all-linna dominiiklaste Püha Katariina kloostris oli dominikaani munk Daniel, kes tuli Tallinna Visby linnast Gotlandi saarelt. Keskajal olid dominiiklastel kloostrid Tallinnas, Tartus ja Narvas.

Riia peapiiskopkonna ja Liivi ordu valdused Liivimaal 1260. aastal

Riia piiskopkond[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Riia peapiiskopkond., Riia peapiiskop Albert von Buxhövden, Albert Suerbeer

Riia piiskopkonna (peapiiskopkond alates 1253) vaimulikule ülemvõimule Vana-Liivimaal allusid Riia sufragaanpiiskopkonnad: 1224 moodustatud Tartu piiskopkond, 1228 moodustatud Saare-Lääne ja 1234 moodustatud Kuramaa piiskopkond. Riia peapiiskopil oli otsene vaimulik võim oma diötseesi üle, mis hõlmas tänapäevase Läti kesk- ja idaalad, sellest läänes olevad alad kuulusid Kuramaa piiskopkonna alla.

Saksa ordu valdused Preisimaal ja pärast Liivi ordu liitumist 1237. aastal ordu valdused Kuramaal ja Vana-Liivimaal. Joonisel on märgitud viirutatult 1260. aastal vastupanupiirkonnad Preisimaal ja Žemaitijas

Liivi ordu[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Liivi ordu., Mõõgavendade ordu
Next.svg Pikemalt artiklis Toompea Väike linnus.

1236. aastal sai 13. sajandi alguses Eestimaa vallutamisel põhilist osa etendanud Mõõgavendade ordu Saule lahingus leedulastelt ja semgalitelt hävitava kaotuse osaliseks: hukkus umbes pool orduvendadest, nende hulgas ka ordumeister Volquin. 1237 kinnitas paavst Gregorius IX Viterbos Mõõgavendade ordu liitmise Saksa orduga. Sama aasta 12. mail liidetigi ordu riismed Saksa orduga ning sel viisil tekkinud orduharu sai nimeks Jeruusalemma Saksa Maja Püha Maarja hospidal Liivimaal ehk Liivi ordu (ka Liivimaa ordu või Saksa ordu haru Liivimaal) ja mille esimeseks juhiks määrati senine Preisi orduharu maameister Hermann von Balk. Orduharu keskuseks ehk ordumeistri residentsiks oli 12371297 ja 13301481 Riia ordulinnus.

Linnad[muuda | muuda lähteteksti]

Keskaegsele linnale andis tema staatuse linnaõigus. Selles määratleti linna privileegid: omavalitsus, selle territoriaalne ulatus (linnasaras), kaitserajatiste ehitamise õigus, patronaadiõigus kirikute üle ja mitmeid teisi. Ehkki Eestis oli nime poolest kolme liiki õigust: Lübecki, Riia ja Saare-Lääne stiftiõigus, anti tegelikult igale linnale unikaalne õigus, mis suurtele linnadele (Tallinn ja Tartu) kehtestas tunduvalt suuremad privileegid kui väikestele. Näiteks võis Tallinn kohtuasjus apelleerida otse emalinn Lübeckile, samas kui Narva ja Rakvere viimaseks apellatsiooniinstantsiks oli Tallinn. Samuti võitlesid Riia, Tallinn ja Tartu endale õiguse osaleda Liivimaa maapäevadel, teised linnad osalesid seal vaid mõne korra ning alates 15. sajandi lõpust esindasid linnu vaid kolm Liivimaa suuremat linna.

Keskajal Eesti alal asunud 9 linna said linnaõigused järgmiselt:

Linnaõiguse annetas enamasti maaisand, ent mõnikord ka suurvasall. 1296. aastal andis Põhja-Eesti suurvasall Helmold Lode linnaõigused kahele asulale: Loderodele ja Koilale, kuid pärast nende asutamisürikut pole neid enam mainitud, seetõttu võib arvata, et nende linnade rajamine nurjus. Seevastu Lätis rajas von der Roppi aadlisuguvõsa Straupe (Raupa, Roop) linna, mis kuulus isegi Hansa Liitu.

Peale linnade oli eriseisund ka Toompeal, mis kuulus Tallinna komtuuri otsese võimu alla. Linnalaadne staatus oli 13. sajandi esimesel poolel ka Lihulal, kuid kui Saare-Lääne piiskop oma residentsi mujale viis, vähenes selle tähtsus oluliselt.

Uute valitsejate vastuolud[muuda | muuda lähteteksti]

Maarjamaa vallutamisel oli vallutusi suunanud Rooma paavsti poolt määratletud, et vallutatud maadest saavad 2/3 oma valdusse roomakatoliku kiriku piiskopkonnad ja 1/3 Mõõgavendade ordu, kuid vallutamisel olulist rolli etendanud ja alaliselt territooriumil viibiv Mõõgavendade ordu ei olnud territooriumi vallutamise järel enam rahul esialgse jaotusega, millest tekkisid pikaleveninud vastuolud ordu, Riia peapiiskopi ja Põhja-Eestis valdused omandanud Taani kuninga vahel.

12221224 toimus eestlaste ülestõus vallutajate vastu, mille alustasid saarlased. Ülestõusu käigus vabastati kogu Eestimaa välja arvatud Tallinn. Taanlased kutsusid Mõõgavendade ordu appi ülestõusu maha suruma, kuid pärast ülestõusu mahasurumist läksid vallutajad omavahel maade pärast tülli.

Garlieb Merkeli kaart 13. sajandi Vana-Liivimaast

Ordu ja Taani võimuvõitlus[muuda | muuda lähteteksti]

1223 võttis Schwerini krahv Taani kuninga Valdemar II jahil olles vangi ja ta pidi vabanemiseks 1225 loovutama kõik võõrvaldused, välja arvatud Rügeni saar ja Põhja-Eesti.

1225 alustas Mõõgavendade ordu Taani vastu sõjalist tegevust, mille käigus vallutas 1227. aastaks Taanilt Virumaa ja Järvamaa. Taanlaste ja sakslaste vahelise järgneva konflikti ärahoidmiseks moodustas paavsti poolt Eestimaale saadetud legaat Modena Wilhelm Viru- ja Järvamaast talle alluva haldusüksuse. Modena Wilhelm siirdus ise Eestimaalt 1226. aastal Rooma, jättes enda asemikuks asevalitseja Magister Johannese.

1227 sai Valdemar II sõjas Põhja-Saksamaa vürstiriikidega Bornhövedi lahingus lüüa ning kohe alustasid pealetungi Taani aladele ka sakslaste Mõõgavendade ordu väed, vallutades lõplikult kogu Põhja-Eesti, vallutades ka Tallinna linnuse seal asunud Taani kuninga vasallidelt ja muutes linnuse oma tugipunktiks.

Eesti muinasmaakonnad

Stensby leping[muuda | muuda lähteteksti]

7. juunil 1238 sõlmiti Taanis Sjællandi saarel Taani kuninga Valdemar II ja Liivi ordumeistri Hermann Balke vahel Stensby leping, mille eesmärk oli lõpetada 1225. aastal Põhja- ja Kesk-Eesti kuuluvuse pärast puhkenud taanlaste ja Liivi ordu eelkäija Mõõgavendade ordu vaheline konflikt. Konflikti käigus vallutas Mõõgavendade ordu suveks 1227 taanlastelt kogu Põhja-Eesti koos Tallinnaga.

Läänemereäärsete paganate maade jaotus ristisõdijate riikide vahel, 12251250. Taani kuninga maad on märgitud kaardi ülaosas

Lepingu kohaselt tagastas Liivi ordu Taani kuningale Tallinna, Revala, Harju ja Viru koos Narvaga (umbes 12 000 km²). Järva maakond jäi Liivi ordule, kuid Taani kuninga loata ei tohi ordu rajada sinna kindlustusi. Kiriklikult moodustati Taanile tagastatud aladest Tallinna piiskopkond, mis allus Lundi peapiiskopkonna peapiiskopile.

Liivi ordule kinnistati Sakala, Mõhu, Nurmekund ja osa Vaigast, osa Läänemaast, osa Saaremaast, Muhu ja osa Hiiumaast (Uus-Pärnu, Viljandi) (umbes 16 000 km²).

Tartu piiskopkonnale jäid Ugandi, Jogentagana ja teine osa Vaigast (umbes 9600 km²).

Saare-Lääne piiskopkonnale enamik Läänemaast ja saartest (Haapsalu, Vana-Pärnu).


Järgmist vallutajatevahelist tüli saadeti lahendama Rooma paavsti legaat Balduin Alnast, kes tahtis Toompea paavstile allutada, mis saigi peamiseks põhjuseks verisele lahingule orduvendade ja Rooma paavsti legaati Balduin Alnast toetanud Taani vasallide vahel 1233. aastal, mille käigus Taani kuninga Toompea dominiiklaste kirikusse põgenenud vasallid tapeti otse altari ees ning piiskopile ega vaimulikele ei halastatud. Pärast lahinguid põgenes Eestist ka Balduin Alnast.

Vallutajate omavahelised suhted[muuda | muuda lähteteksti]

Ristisõdijad tegid koostööd ka Vene vürstiriikidega. Pihkva vürst Mstsislav andis oma tütre piiskop Alberti vennale naiseks ja ühiste jõududega tehti mitu sõjakäiku eestlaste vastu.

Ehkki Läänemereäärsete riikide vallutamine toimus Rooma paavsti õnnistusel ja heakskiidul, puudusid paavstivõimul oma sõjalised jõud uude maade vallutamiseks ning ülesande täitmiseks kaasas ta katoliku kiriku mõjule alluvate ilmalike riikide ja ka vaimulike sõjaliste organisatsioonide teeneid.

Pärast eestlaste vastupanu murdmist kujunes välja Vana-Liivimaal sümbioos ilmalike (Liivi ordu ja Taanile kuulunud Eestimaa hertsogkond) ja otseste Rooma paavstile alluvate vaimulike (Tartu, Saare-Lääne ja Riia piiskopkonnad) riigivalitsusvormide vahel. Kuigi enne vallutuste alustamist oli kokku lepitud vallutatavate maa-alade jaotus, reaalselt neid ei järgitud ning võimalusel vallutati nõrgematelt naabritelt valdusi, kohaliku tähtsusega konfliktide raames.

1230 saabus Eestisse paavsti Gregorius IX viitselegaat Alna Balduin, kes saavutas paavstile allunud Põhja-Eesti maade(Virumaa ja Järvamaa) tagastamise, kuid pärast lahkumist hõivasid sakslased maakonnad uuesti ning 1232. aastal, kui Balduin Alnast saabus Eestisse juba kui paavsti legaat, saavutas ta uute läbirääkimiste tulemusena maakondade ja kolmandiku Tallinna kindluse paavsti võimu alla andmise. Pärast seda määras paavst Balduini Põhja-Eesti, Zemgale ja Kuramaa piiskopiks. Paavstile allusid veel Tartu piiskopkond, Saare-Lääne piiskopkond, Riia piiskopkond.

1233 tungisid paavsti legaadiga järjekordselt tülli läinud orduväed kallale legaadi valdustes olevatele Rooma paavsti vasallidele (arvatavalt taani valitsemisajast paikseks jäänud taani päritolu vasallid) ning vallutasid nende valdused ja võtsid tagasi ka ajutiselt Rooma paavstile kuulunud Tallinna kindluse osa, hukates seal olnud paavsti sõjasalga liikmed.

1233 lõpul alustas Taani kuningas Valdemar II mereblokaadi Hansa Liidu pealinna Lübecki sadamale. Liivi ordu, sai oma põhilise toetuse Põhja-Saksa linnadest (Lübeck, Vestfaal, Reinimaa, Hansa Liit) nii ristisõdijate kui ka sõjavarustusena. Blokaad lõpetati alles pärast Liivi ordu poolset abipalvet Rooma paavstile, Gregorius IX suutis lõpetada blokaadi alles siis, kui ähvardas Taani kuninga Valdemar II kirikuvande alla panna.

Jätkates oma maavalduste suurendamist ja soovides ühendada Põhja-Eestis ja Preisimaal asuva ordu maavaldused asusid sõjategevusse semgalite ja žemaitide vastu, kuid purustati Saule lahingus (Päikeselahing) 1236. Aastal 1237 kinnitas paavst liitumistingimused koos salatingimustega (Põhja-Eesti tagastamine Taanile), Mõõgavendade ordu liitus Saksa orduga ja edaspidi kasutati nime Liivi ordu.

Rooma paavsti vahendusel saavutatud kokkuleppe Taani alade tagastamise kohta realiseerimiseks saatis paavst Eestimaale jällegi legaadi Modena Wilhelmi, kes pidas 1237/1238. aasta talvel läbirääkimisi maade tagastamise üle, mis tegelikult tähendas ordu Põhja-Eesti orduvasallide elatusallikatest ilmajätmist ja neile mõistliku kompensatsioonisüsteemi pakkumist, et säilitada rahu ja vältida sõjategevust. 1238. aastaks oli ordu vallutatud maavalduste 5800 aakrist maast jäänud ordu valdusse ainult 1895 aakrit.[7] Maade tagastamine venis kui 1238. aasta suveni, millal paavsti korraldusel kogunesid Taanis Sjællandi saarel legaat Modena Wilhelm, Liivi ordumeistri Hermann Balke ja Taani kuningas Valdemar II, kes sõlmisid Stensby lepingu 7. juunil 1238.

Stensby leping oli ka aluseks Rooma paavsti poolt organiseeritud maa-alade vallutamiseks, selle kohta vaata Ristisõjad Venemaal.

Sõjad Vene vürstiriikidega[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti ala oli 1227. aastaks Mõõgavendade ordu ja Riia peapiiskopi poolt üldjoontes vallutatud ja järgneval kümnendil ka uute võimude vahel ära jagatud, jätkusid ristisõjad lõuna ja ida pool: 1260. aastateks alistasid Liivi ordu kuralased, 1290. aastateks semgalid. Konfliktid Vene vürstiriikidega põhjustasid sageli ka sõdu, mis ulatusid Eesti alale. 12401241 tegid Liivi ordu, Taani kuningas Valdemar II ja Tartu piiskopkond sõjaretki ida poole, vallutades ajutiselt Vadjamaa lääneosa ning Pihkva. Kuid pärast 1242. aasta Jäälahingut taastus 1240. aasta eelne olukord ja ehkki liivimaalaste ja venelaste sõjad jätkusid edaspidigi, ei saavutanud kumbki pool kuni 15. sajandi teise pooleni märgatavat ülekaalu, enamasti oli tegemist küllaltki piiratud ulatusega piirisõdadega.

Preisi hõimude ja Balti hõimude asualad ca. 1200 AD.

Sõjad Leedu vürstidega[muuda | muuda lähteteksti]

Leedu etnograafilised piirkonnad: Žemaitija ehk Samogitia, Aukštaitija, Suvalkija, Dzūkija ja Väike-Leedu
1210–1268 tegid Leedu väed 29 sõjakäiku Liivi ordu vastu Vana-Liivimaale ja ka sõjaretki Vene vürstiriikide vastu ning 13. sajandi II pooleks vallutasid Must-Vene (Valgevenes), Polotski vürstiriigi osad, Turovi-Pinski vürstiriigi lääneosa, vürstiriigid Prõpjatsi jõe ülemjooksul ja osa Volõõniamaast. Järgnevat laienemist pidurdas Saksa ordu, kes pärast Preisimaa lõplikku valutamist alustas sõjaretki Leedu aladele.

Muudatused elukorralduses[muuda | muuda lähteteksti]

Vaade Haapsalu piiskopilinnuse varemetele idast

Uued valitsejad tõid endaga kaasa siin varem tundmatu lubjapõletamisoskuse, mistõttu järgmistel sajanditel muutus tunduvalt maa välisilme – kerkisid püsivad ja monumentaalsed kiviehitised. Esmalt hakati kivist ehitama uue võimu sümboleid roomakatoliku kirikuid, mille ümber asuvatest elanikest moodustati kirikukihelkonnad, 13. sajandi lõpus oli Eesti aladel 59 kihelkonda. Vasallide ja halduskeskuste kaitseks ehitati ka esimesed kivist linnused. Taani valdustes ehitati Tallinna linnamüür 1265, Rakvere ordulinnus, Narva linnus 1254.

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti linnuste loend., Eesti kirikute loend, Ordulinnus, Piiskopilinnus

Mõõgavendade ordu ja piiskopkonnad hakkasid vallutatud alade haldamiseks maid läänistama saksa soost vasallidele, Taani aladel Põhja-Eestis aga läänistati ka üksikud alad eesti soost vasallidele. Aastast 1240 on pärit ka Valdemar II Eesti hertsogkonda puudutav Taani hindamisraamat mille kohaselt 80% hertsogkonna vasallidest olid rahvuse poolest sakslased, 18% taanlased ja 2% eestlased. Eestlastest vasalle oli kokku 5, kelle hallata oli keskmise suurusega läänid. Samas kui enamikule eestlastest sai osaks talupojaseisus, oli põlisrahvale avatud ka linnadesse asumine, kellest vähemalt 1 tõusis ühe tolleaegse Tallinna kindluse (Storeborg) läänihaldajaks, vasalliks.[10]

Kronoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Rebane, P. Denmark, the papacy and the christianization of Estonia. Rmt: Gli inizi del cristianesimo in Livonia-Lettonia. Atti del Colloquio Internationale di Storia Ecclesiastica, in occasione dell´ VIII centenario della Chiesa in Livonia (1186–1986). Roma, 24–25 Giugno 1986. Libreia Editrice Vaticana. Città del Vaticano, 194–195
  2. Kristi Tarand, I'd Like to Show You My Town..., Remall, Tallinn, 1998, lk 54.
  3. Marek Tamm, Marek Tamme ettekanne "Tallinna dominiiklased ja nende roll Põhja-Eesti vaimuelus 13.–16. sajandil"
  4. Eesti ajalugu II, 2012, lk 125–126.
  5. Eesti ajalugu II, 2012, lk 126.
  6. Eesti ajalugu II, 2012, lk 126–127
  7. Папская курия –главный организатор крестоносной агрессии 1240–1242 гг. против Руси.Шаскольский И.П.
  8. Bonnell, Russisch-livländische Chronographie, Peterburi 1862, lk. 71
  9. Bonnell, Russisch-livländische Chronographie, Peterburi 1862, lk. 89
  10. Niels Skyum-Nielsen, lk. 118