Euroopa Parlament

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Europarl logo.svg
Euroopa Parlamendi hoone Brüsselis

Euroopa Parlament (mitteametlikult ka europarlament) on Euroopa Liidu parlamentaarne institutsioon, mis koosneb 1957. aasta Rooma lepingu sõnade kohaselt "Euroopa ühenduseks liitunud riikide rahvaste esindajatest"[1]. Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikud valivad saadikuid Euroopa Parlamenti üldistel ja otsestel valimistel iga viie aasta tagant, alates 1979. aastast. Seejuures on tegemist ainsa Euroopa Liidu otsevalitava organiga. 2020. aastal toimunud Brexiti järel on Euroopa Parlamendil 705 liiget.

Euroopa Parlament asub ametlikult Strasbourgis. Seal toimuvad kord kuus täiskogu nädalapikkused istungjärgud. Parlamendi teised töökohad on Brüssel ja Luxembourg.

Kuigi Euroopa Parlament ei saa ise Euroopa Liidu õiguse eelnõusid algatada, vaid hääletab Euroopa Komisjoni esitatud eelnõude üle, on parlament mitmete lepingute kaudu pidevalt mõju ja võimu omandanud. Need lepingud, eriti 1992. aasta Maastrichti leping ja 1997. aasta Amsterdami leping, on Euroopa Parlamendi muutnud pelgalt nõustavast institutsioonist seadusandlikuks parlamendiks, mis sarnaselt rahvuslike parlamentidega teostab võimu.

Euroopa Parlament on üks seitsmest Euroopa Liidu institutsioonist.

Euroopa Parlamendi volitused[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Parlamendil on kolme liiki põhivolitused:

  • õigus anda seadusandlikke akte
  • rahandusalased volitused
  • järelevalve täidesaatva võimu üle

Tavaline seadusandlik menetlus on kaasotsustamine. See menetlus viib Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlamendi ühisaktide vastuvõtmiseni. Kaasotsustamist kasutatakse töötajate vaba liikumise, siseturu loomise, teaduse ja tehnoloogia arengu, keskkonna, tarbijakaitse, hariduse, kultuuri ja tervise probleemidega seotud küsimuste puhul.

Kuigi kaasotsustamine on standardmenetlus, on tähtsaid valdkondi, nagu maksustamisküsimused või iga-aastane põllumajandustoodete hindade ülevaatamine, mille kohta parlament annab ainult oma arvamuse.

Euroopa Parlament võtab Euroopa Liidu eelarve vastu iga aasta detsembris järgmiseks aastaks. Kui parlament on eelarve vastu võtnud, kontrollib Euroopa Parlament avalike summade kasutamist oma eelarvekontrollikomitee kaudu.

Parlamendi president, juhatus, esimeeste konverents[muuda | muuda lähteteksti]

President, kes valitakse kaheks ja pooleks aastaks, esindab parlamenti ametlikel üritustel ja rahvusvahelistes suhetes, juhatab täiskogu istungeid ning juhatuse ja eesistujate konverentsi koosolekuid. Lisaks on tema ülesanne jälgida, et peetaks kinni Euroopa Parlamendi kodukorrast, ning tagada kogu institutsiooni ja selle organite korralik toimimine.

Juhatus on regulatiivne organ, mis vastutab parlamendi eelarve, haldus-, organisatsiooniliste ja personaliküsimuste eest. Lisaks presidendile ja 14 asepresidendile kuuluvad selle liikmete hulka ka viis kvestorit, kes osalevad liikmete haldus- ja finantsasjade ning põhikirjaküsimuste aruteludel nõuandva häälega. Juhatuse liikmed valitakse ametisse kaheks ja pooleks aastaks.

Esimeeste konverents on parlamendi poliitiline juhtorgan, mis koosneb parlamendi presidendist ja poliitiliste fraktsioonide esimeestest. See koostab täiskogu istungite päevakorra, määrab parlamendi organite töö ajakava ja kodukorra ning parlamendi komiteede ja delegatsioonide töö lähtealused ja suuruse.

Komisjonid ja delegatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Komisjonid[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Parlamendi täiskogu istungite ettevalmistamiseks osalevad liikmed 20 alalises komisjonis. Komisjonid koosnevad 24–76 parlamendiliikmest. Igal komisjonil on esimees, juhatus ja sekretariaat. Lisaks alalistele komisjonidele võib parlament moodustada allkomisjone, ajutisi komisjone konkreetsete probleemide lahendamiseks ja uurimiskomisjone. Komisjonid kogunevad avalikeks aruteludeks Brüsselis üks kuni kaks korda kuus.

Parlamendi ühiskomisjonide eesmärgiks on hoida suhteid Euroopa Liiduga assotsieerumislepingute kaudu seotud riikide parlamentidega.

Delegatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Parlamentidevahelised delegatsioonid teevad koostööd paljude teiste riikide parlamentidega, seejuures ka Euroopa Liitu mittekuuluvate riikide parlamentidega ning rahvusvaheliste organisatsioonidega.

Delegatsioone on kokku 41. Liikmete arv delegatsioonides ulatub kaheteistkümnest enam kui 70 liikmeni (parlamentaarsete assambleede puhul).

Sekretariaat[muuda | muuda lähteteksti]

Parlamendi tööd korraldab sekretariaat, mida juhib peasekretär. Sekretariaadis on ligikaudu 3500 töötajat, kellele lisanduvad poliitiliste rühmituste personal ja liikmete assistendid. Kolmandik personalist töötab keeleteenistuses (suuline ja kirjalik tõlkimine).

Peasekretariaat asub Luxembourgis ja Brüsselis.

Parlamendi liikmed[muuda | muuda lähteteksti]

Parlamendiliikme tööaeg jaguneb Brüsseli, Strasbourgi ja oma ringkonna vahel. Brüsselis osaleb ta parlamendikomisjonide ja fraktsioonide koosolekutel ning täiskogu täiendavatel osaistungjärkudel, Strasbourgis täiskogu 12 osaistungjärgul. Paralleelselt põhitegevusega peab parlamendiliige pühendama aega ka oma ringkonnale.

Kohtade jaotus[muuda | muuda lähteteksti]

Parlamendikohad jagatakse reeglina proportsionaalselt, vastavalt iga riigi elanike arvule. Igal liikmesriigil on kindel arv parlamendikohti, mis ei või olla suurem kui 99 ja väiksem kui 5.

Eestist valitud parlamendiliikmed[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis toimusid Euroopa Parlamendi valimised esimest korda 2004. aastal pärast liitumist Euroopa Liiduga 1. mail[2].

2004. aasta valimistel said Eestist kolm kohta SDE (Toomas Hendrik Ilves, Marianne Mikko ja Ivari Padar) ning ühe koha Keskerakond (Siiri Oviir), IRL (Tunne-Väldo Kelam) ja Eesti Reformierakond (Toomas Savi).

2009. aasta valimistel said Eestis Euroopa Parlamenti kaks kohta Keskerakond (Vilja Savisaar (Edgar Savisaare asendusliige, algselt Keskerakond; hiljem Vilja Savisaar-Toomast, Reformierakond), Siiri Oviir (algselt Keskerakond, hiljem parteitu)), ühe koha Reformierakond (Kristiina Ojuland (algselt Reformierakond, hiljem parteitu)), IRL (Tunne Kelam) ja SDE (Ivari Padar) ning üksikkandidaat Indrek Tarand.

2014. aasta valimistel said Eestis Euroopa Parlamenti kaks kohta Reformierakond (Andrus Ansip (volitused lõppesid 1. novembril 2014, tema asemel sai Euroopa Parlamendi liikmeks Urmas Paet), Kaja Kallas (volitused lõppesid 5. septembril 2018, tema asemel sai Euroopa Parlamendi liikmeks Igor Gräzin)), ühe koha Keskerakond (Yana Toom), IRL (Tunne Kelam) ja SDE (Marju Lauristin (volitused lõppesid 6. novembril 2017, tema asemel sai Euroopa Parlamendi liikmeks Ivari Padar (volitused lõppesid 4. aprillil 2019, tema asemel sai Euroopa Parlamendi liikmeks Hannes Hanso)) ning üksikkandidaat Indrek Tarand.

2019. aasta valimistel said Eestis Euroopa Parlamenti kaks kohta SDE (Marina Kaljurand, Sven Mikser), kaks kohta Reformierakond (Andrus Ansip, Urmas Paet), ühe koha said Keskerakond (Yana Toom) ja EKRE (Jaak Madison). Pärast Brexitit sai 1. veebruarist 2020 lisakoha Isamaa (Riho Terras).

Parlamendi fraktsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Parlamendiliikmed jagunevad fraktsioonidesse mitte päritoluriigi või rahvuse, vaid poliitiliste vaadete järgi. Alates 2009. aastast on Euroopa Parlamendi kodukorra kohaselt fraktsiooni moodustamiseks vaja vähemalt 25 parlamendiliiget, kes on valitud vähemalt seitsmest liikmesriigist. Iga fraktsioon valib endale esimehe (või kaks kaasesimeest) ja juhatuse ning moodustab sekretariaadi. Istungitesaalis määratakse parlamendiliikmete kohad liikmete poliitilise kuuluvuse järgi vasakult paremale, vastavalt fraktsioonide esimeeste kokkuleppele.

Enne hääletamist täiskogu istungil vaatavad fraktsioonid läbi parlamendikomisjonide koostatud raportid ja teevad muudatusettepanekuid. Fraktsiooni nõupidamisel otsustatakse fraktsiooni kui terviku seisukoht, kuid fraktsiooni liikmed ei ole kohustatud selle järgi hääletama.

European Parliament 2019.svg

2019. aasta Euroopa Parlamendi valimiste tulemusel on Euroopa Parlamendis seitse fraktsiooni:


Kohtade jaotus liikmesriikide vahel[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 1. veeruarist 2020 jagunevad Euroopa Parlamendi 705 kohta liikmesriikide vahel järgmiselt:

Liikmesriik Kohti
Saksamaa Saksamaa 96
Prantsusmaa Prantsusmaa 79
Itaalia Itaalia 76
Hispaania Hispaania 59
Poola Poola 52
Rumeenia Rumeenia 33
Holland Holland 29
Belgia Belgia 21
Tšehhi Tšehhi 21
Kreeka Kreeka 21
Ungari Ungari 21
Portugal Portugal 21
Rootsi Rootsi 21
Austria Austria 19
Bulgaaria Bulgaaria 17
Taani Taani 14
Soome Soome 14
Slovakkia Slovakkia 14
Iirimaa Iirimaa 13
Horvaatia Horvaatia 12
Leedu Leedu 11
Läti Läti 8
Sloveenia Sloveenia 8
Eesti Eesti 7
Küpros Küpros 6
Luksemburg Luksemburg 6
Malta Malta 6

2014–2020 jagunesid Euroopa Parlamendi 751 kohta liikmesriikide vahel järgmiselt:

Liikmesriik Kohti
Saksamaa Saksamaa 96
Prantsusmaa Prantsusmaa 74
Itaalia Itaalia 73
Suurbritannia Suurbritannia 73
Hispaania Hispaania 54
Poola Poola 51
Rumeenia Rumeenia 32
Holland Holland 26
Belgia Belgia 21
Tšehhi Tšehhi 21
Kreeka Kreeka 21
Ungari Ungari 21
Portugal Portugal 21
Rootsi Rootsi 20
Austria Austria 18
Bulgaaria Bulgaaria 17
Taani Taani 13
Soome Soome 13
Slovakkia Slovakkia 13
Horvaatia Horvaatia 11
Iirimaa Iirimaa 11
Leedu Leedu 11
Läti Läti 8
Sloveenia Sloveenia 8
Küpros Küpros 6
Eesti Eesti 6
Luksemburg Luksemburg 6
Malta Malta 6

2011–2014 jagunesid Euroopa Parlamendi 754 kohta liikmesriikide vahel järgmiselt:

Liikmesriik Kohti
Saksamaa Saksamaa 99
Prantsusmaa Prantsusmaa 74
Itaalia Itaalia 73
Suurbritannia Suurbritannia 73
Hispaania Hispaania 54
Poola Poola 51
Rumeenia Rumeenia 33
Holland Holland 26
Belgia Belgia 22
Tšehhi Tšehhi 22
Kreeka Kreeka 22
Ungari Ungari 22
Portugal Portugal 22
Rootsi Rootsi 20
Austria Austria 19
Bulgaaria Bulgaaria 18
Taani Taani 13
Soome Soome 13
Slovakkia Slovakkia 13
Iirimaa Iirimaa 12
Leedu Leedu 12
Läti Läti 9
Sloveenia Sloveenia 8
Küpros Küpros 6
Eesti Eesti 6
Luksemburg Luksemburg 6
Malta Malta 6

2013. aastal liitunud Horvaatia sai 12 kohta ja kohtade koguarv tõusis seega 766-ni.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1957. aasta Rooma lepingu V osa I jaotise I peatüki I jao artikkel 137 (hollandi keeles, itaalia keeles, prantsuse keeles.)
  2. Euroopa Komisjon. "ELi tutvustus - Eesti". europa.eu, 06.02.2019. Vaadatud 10.05.2019.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]