Elisabet
|
See artikkel räägib Venemaa keisrinnast; nime kohta vaata artiklit Elisabet (nimi). |
.jpg)
Elisabet I ehk Jelizaveta Petrovna (vene keeles Елизавета (Елисаветa) Петровна ehk Елизавета I Петровна; 29. detsember (vkj 18. detsember) 1709 Kolomenskoje Moskva lähedal Venemaa – 5. jaanuar 1762 (vkj 25. detsember 1761) Peterburi Venemaa) oli Venemaa keisrinna aastatel 1741–1762.
Noorus[muuda | muuda lähteteksti]
Ta oli keiser Peeter I ja keisrinna Katariina I teine tütar ning teda kasvatati vastavalt päritolule: talle õpetati muusikat, tantse, riietumis- ja käitumisetiketti. Isa Peeter I kava kohaselt plaaniti tema tulevikuks abielu mõne Euroopa monarhisuguvõsa esindajaga, seepärast oli tema hariduses tähtis koht võõrkeelte omandamisel, prantsuse keelt valdas Elisabet täiuslikult. Vastavalt kaasaegsete kirjeldustele oli Elisabet hea välimusega, "ta oli pikka kasvu, armsa näoga, erksate helesiniste silmadega, imekena nahaga ja seejuures paistis silma graatsiaga". 18-aastaselt sai ta täisealiseks ning talle hakati otsima sobivat elukaaslast, kandidaatide seas olid Prantsusmaa kuningas Louis XV ja Holstein-Gottorpi valitsejatedünastia prints Karl August, kellest esimene ent eelistas teist kandidaati, teine aga suri enne pulmi rõugetesse (paar nädalat pärast pruudi ema Katariina I surma).
Kuna Elisabet oli Peeter I järjekorras teisest abielust ning ka sellest Peeter I ja keisrinna Katariina I abielust alles 2. tütar, siis olid tema esialgsed väljavaated troonile tõusta väikesed ning ta tegeles peamiselt elumõnude nautimisega: pistrikujahi, muusika (eriti vokaalmuusika), tantsude ja moodidega. Pärast ema, keisrinna Katariina I surma 1727. aastal eemaldus ta õukonnast ning Peeter II, Anna Ivanovna, Anna Leopoldovna valitsemisajal ei osalenud ta õukonnaelus. Otsustusvõime poolest sarnanes Elisabet isaga, kuid Elisabet peamised väärtused olid siiski välised, teda peeti Venemaa esikaunitariks. Anna Ivanovna ajal oli ta varju tõugatud, ja kuna luhtusid seisusekohased abieluplaanid, siis ilmus Elisabeti ellu hulk noori aadlikke, kellest kuulsaim oli Aleksei Šubin, kellega vürst Aleksander Dolgorukovi sõnul oli Elisabetil kaks last, poeg ja tütar, ning kellega ta kavatses abielluda või koguni oli abielus. Pärast seda, kui keisrinna Anna Ivanovana saatis Šubini õukonnast minema, esialgu Tallinna, seejärel Kamtšatkale, ilmus Elisabeti ellu ukraina päritolu talupojast koorilaulja Aleksandr Razumovski, kellega Elisabet samuti väidetavalt olevat abiellunud.
Riigipööre ja võimuletõus[muuda | muuda lähteteksti]
Ööl vastu 6. detsembrit (vkj 25. novembrit) 1741 korraldas Elisabet kaardiväepolkudest toetajaskonnaga paleepöörde ning vangistas valitseva lapskeisri Ivan VI ja tema vanemad kui välismaalased. Rahvale esitles ta end – osaliselt ka oma seaduslikkuse kinnitamiseks – kui vene huvide esindajat ja Peeter I aegsete elukorralduste taastajat, kes võttis valitsusametitesse nimelt venelasi. See ei takistanud tema võimu algaastatel õukonda intriigipesaks muutumast.
Tegevus riigijuhina[muuda | muuda lähteteksti]
Elisabet taastas senati õigused, kergendas aadlike teenistuskohustusi, millega ühtlasi suurenes nende võim kohalikes asjades. Kuigi üldiselt keisrinna tasakaalustas riigi siseolusid, ei huvitanud teda valitsemine eriti, hoopis õukonnaelu, mida peeti toonases Peterburis säravaimaks.
Välise hiilguse tõukel soosis Elisabet Bartolomeo Rastrelli ehitustegevust, valmisid praegune Talvepalee, lossid Peterhofis ja Tsarskoje Selos, samal ajal asutati Moskva ülikool ja Peterburi Kunstiakadeemia. 1756. aastal asutati Venemaa esimene kutseline teater.
Pikemalt artiklis Šuvalovi reformid
Pikemalt artiklis Keisrinna-aegset välispoliitikat juhtis kaua aega Aleksei Bestužev-Rjumin, kelle Elisabet ootamatult, ilma erilise põhjuseta erru saatis.
Rootsi-Vene 1741–1743 sõja lõpetanud Turu rahuga aastal 1743 võttis ta Rootsilt suure osa Soome territooriumist.
Isiklikust antipaatiast Friedrich II vastu sekkus ta otsustavalt Seitsmeaastasesse sõtta, samal ajal muutus elu lõpu poole aina ekstravagantsemaks.
Määranud pärijaks oma õepoja Peter von Holstein-Gottorpi, suri Elisabet Romanovite dünastia viimase tegeliku esindajana 5. jaanuaril 1762 (vkj 25. detsembril 1761) Peterburis ning maeti Peeter-Pauli katedraalis.
Elisabet valitsemisajal ei olevat Venemaal täide viidud ühtki hukkamist.
- Silmapaistvamad õukonnategelased Elisabeti valitsemisajal
- Pikemalt artiklis Teenistusastmete tabel
- Krahv Pjotr Šuvalov
- Kantsler (1744–1758) ja välisminister, krahv Aleksei Bestužev-Rjumin (1693–1768);
- asekantsler Mihhail Vorontsov (1714–1767)
- kabineti sekretär ja salanõunik Aleksandr Tšerkassov (1728–1788)
- salakantselei ülem Aleksandr Šuvalov
- Ülemõuemarssal Christian Wilhelm von Münnich
- Ülemõuemarssal, krahv Šepeljov
- õuemarssal Narõškin
- õuemarssal Karl von Sievers (1710–1774)
- Ülemtallmeister, krahv Aleksandr Kurakin (1697–1749)
- Ülemjäägermeister, krahv Aleksandr Razumovski
- Kammerjunkur, parun Joachim Christian von Sievers
- keisrinna ihuarst Jean Armand de Lestocq (saksapäraselt Johann Hermann von Lestocq; 1692–1767).
- Prantsusmaa saadik Venemaal Jacques-Joachim Trotti de La Chétardie
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Keisrinna Elisabet ei olnud ametlikult abielus. Tema elus oli suur tähtsus favoriitidel, kellega ta võis olla sõlminud salaabielusid: kindral-porutšik Aleksei Šubin, Aleksandr Razumovski (aastatel 1741–1761), Ivan Šuvalov, Pjotr Šuvalov (aastatel 1749–1762, misjärel määrati kantsleriks, aastateks 1758–1762).
Kõige eraelus mainitu vastukaaluks oli ta ise ülimalt usklik.
Oma alpuse tõttu olnud keisrinnal 15 000 ballikleiti, millest ühtegi ei kandnud ta kunagi kahte korda.
Ta ei maganud kunagi kahte ööd ühes ja samas toas, kartes paleepöörde käigus kallaletungi; tal oli ka eriline elurežiim – päeval magas, öösel aga tegutses ja pidutses.
Keegi ei tohtinud Elisabetiga sarnaneda.
Autasud[muuda | muuda lähteteksti]
- Püha Katariina orden (1725)
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
| Eelnev Ivan VI |
Venemaa keisrinna 1741–1762 |
Järgnev Peeter III |