Õendus

Allikas: Vikipeedia

Õendus on tervishoiu valdkonda kuuluv iseseisev kutseala ja teadusharu (õendusteadus), mille ülesandeks on aidata inimest, nii haiget kui tervet, tema tervise kaitsmisel ja taastamisel ning haiguste preventsioonil. Tugineb meeskonnatööle.

WHO 5 taset:

  • Tervise edendamine ja säilitamine
  • Haiguste ennetamine
  • Varajaste sümptomite avastamine
  • Rehabilitatsioon
  • Reparatiivne õendus

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keskajal tekkisid õenduse põhialused. Hooldus oli meditsiinist eraldi. Tol ajal hoolitseti haigete eest kloostrites.

Tänapäevase õenduse sünniks loetakse aastat 1820. Esimese tänapäeva meditsiiniõdede kooli ja instituudi asutas 1860. aastal Florence Nightingale.

Eestis on mõiste "õendus" kasutusel aastast 1996.

Õenduse teoreetikud ja teooriad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Florence Nightingale - esimene õendusteoreetik
  • Virginia Henderson - õenduse definitsioon
  • Hildegard E. Peplau - õe ja patsiendi vaheline suhe õendusprotsessis, suhtlemisteooria
  • Dorothea Orem - Enesehooldusteooria õenduses
  • Marta Rogers - Inimene kui ühtne tervik
  • Callista Roy - Adaptatsiooniteooria
  • Nancy Roper - Inimese elamise mudel


Õendusharidus Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänapäeval toimub Eestis õdede koolitus vastavalt Euroopa Liidu programmidele ja normidele. Eestis on võimalus saada magistrikraadi õenduses ning aastast 2005 võimalik spetsialiseeruda ehk saada õde-spetsialistiks. Õed, kes on saanud hariduse vanade programmide järgi võivad saada täiendkoolitust ja omandada õenduslikku kõrgharidust.

Õdede tegevus Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õdede peamised organisatsioonid on Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit ja Eesti Õdede Liit.