Filmikunst

Allikas: Vikipeedia
Muybridge'i järjend hobuse galopist
Esimene filmitud suudlus, 1896. aasta, naisosas May Irwin. Operaator: Thomas Edison.

Filmikunst ehk kinematograafia (vanakreeka keeles κίνημα kìnema ja γράφειν gràphein ehk 'liikumise talletamine') on kunstiliik, mille alla kuuluvad kunstiteosed on filmid.[viide?]

Filmikunsti olemuses[muuda | muuda lähteteksti]

Film kui kunstivaldkond esitab väljakutse tavapärasele kunstile ja selle vastuvõtu põhimõtetele. Tehnika ja tehnoloogiline tootmine on vastuolus traditsioonilisele kunstile omaste tunnustega – ainukordsuse, originaalsuse ja psühholoogilisusega. Lisaks sellele sisaldavad klassikalised kunstiteosed alati nn transtsendentaalset mõõdet. See on püüe mõtestada teose tähendust ja sügavamat ideed, mis asub väljaspool meelelise tunnetuse sfääri ja on tabatav mõtlemist või aru rakendades. Moodsat tehnoloogiat iseloomustab aga seriaalsus, mitmuslikkus ja anonüümsus.

Saksa mõtleja Walter Benjamin (1892–1940) arvates ohustavad need tunnused kunstiteoste "aurat" – aja ja ruumi unikaalsust ning sellega seotud müütide transtsendentaalsust, mis on alati lahus materiaalsest maailmast. Filmi emotsionaalne efekt tuleneb liikumisest – vaataja on sellesse liikumisse haaratud ning vaataja suhe liikumisse ei ole staatiline mõtlikuks sundiv; niisugune dünaamika avaldub nii filmimeediumi omapäras kui ka teisenenud vastuvõtus. Sellised põhimõttelised erijooned teevad filmist ühe esinduslikuma moodsa kunsti vormi.

Filminarratiivi vormid[muuda | muuda lähteteksti]

Filmikunsti sajandipikkuse ajaloo vältel on domineerivad stiilivõtted ja vormid olnud paljuski seotud masskultuuri ja meelelahutusega. See ongi nn klassikaline-realistlik Hollywoodi filmimudel, mille olemuseks on 19. sajandi romaanitehnika ja näitlemismeetodid. Filmikunsti lühike ajalugu on alternatiivide otsimine sellele domineerivale jutustamis- ja näitlemismudelile. Filmikunsti areng ongi seotud alternatiivsete jutustamisvõimaluste otsimise ja kehtestamisega.

Näited:

  1. avant-garde filmid – näiteks 20. sajandi alguse futuristlikud, ekspressionistlikud, sürrealistlikud katsetused, mis uurisid äsja kasutusele võetud meediumi võimalusi ja filmi suhet teiste kunstivaldkondadega. Neid eksperimente iseloomustab narratiivse põhjuslikkuse eitamine. Näiteks prantslase Fernard Légeri eksperimentaalset filmi "Ballet Mécanique" ("Mehaaniline ballett") võib pidada modernistliku avangardi võtteid koondavaks antoloogiaks;
  2. modernistlik filmSergei Eisenstein, Yasujirō Ozu, Marguerite Duras, Robert Bresson jt, kelle filmides on esiplaanil ruumiliste ja ajaliste kategooriate uurimine. Nende kategooriatel on koos narratiiviga filmi ülesehitav roll;
  3. kunstiline filmFederico Fellini, Ingmar Bergman, Luchino Visconti, Michelangelo Antonioni, François Truffaut jt, kelle teoseid iseloomustab süvenemine inimpsühholoogia keerulistesse labürintidesse ning narratiivi allutamine oma autorinägemusele ja väljenduslikkusele.

Žanrid[muuda | muuda lähteteksti]

Filmide jaotus žanrideks on nende liigitamine teemade järgi ehk selle järgi, millest film on: dokumentaalfilmid on dokumenteeritud sündmustest, armastusfilmid armastusest jne. Žanride alla kuuluvaks võib lugeda ka ekraniseeringut, samas võib ekraniseeringuid viia erinevate filmižanride alla.

Žanr erineb stiilist selle poolest, et erinevaid stiile saab rakendada erinevatele žanritele. Samuti on võimalik žanride kombineerimine, näiteks ulmeseiklusfilm või õuduskomöödia.

Dokumentaalfilm[muuda | muuda lähteteksti]

Animafilm ehk multifilm[muuda | muuda lähteteksti]

Mängufilm[muuda | muuda lähteteksti]

Muusikavideo[muuda | muuda lähteteksti]

Reklaamfilm[muuda | muuda lähteteksti]

Stiilid[muuda | muuda lähteteksti]

Filmi stiil on rühm tavasid[viide?], mida filmitegijad kasutavad, et lisada oma töödesse köitvust, tähendusrikkust või sügavust. See võib puudutada filmi mis tahes aspekti: dialoogi, operaatoritööd, suhtumist-hoiakut.

Kuigi osa stiile on tihedalt seotud konkreetse žanriga, saab iga stiili rakendada igale žanrile: näiteks võib välja tulla sürrealistlik seiklusfilm.

Filmifestivalid[muuda | muuda lähteteksti]

Filmiauhinnad[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Olev Remsu "Filmidraamatehnika". Tartu Ülikooli kirjastus, 2016