Pähkla

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Pähkla

Pindala: 9,66 km²
Elanikke: 164 (01.01.2015)

EHAK-i kood: 6562[1] Muuda Vikiandmetes
Koordinaadid: 58° 19′ N, 22° 28′ Ekoordinaadid: 58° 19′ N, 22° 28′ E

Pähkla on küla Saare maakonnas Saaremaa vallas.

Aastatel 2014–2017 (kuni Eesti omavalitsuste haldusreformini) asus küla Lääne-Saare vallas. 2014. aastani kuulus küla Kaarma valda.

Kuressaare–Võhma–Panga maanteel asub küla 4.–6. kilomeetril.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Pähkla küla on läbi aegade erinevate võimude valdustes kandnud erinevaid nimesid. Küla on esimest korda mainitud 1453 ning siis nimetati seda Hynke Pagenkurgell is tho Pechgelliks. Hiljem on erinevatest nimedest mainimisi aastatest 1504 (Pechel), 1645 (Pechkell), 1782 (Pechell), ning 1798 (Pehkla, Pehkla mois).[2]

Üheks osaks Pähklas peetakse ka Platsi küla, mida enam külade nimekirjadest ei leia. Küla nimetati Maksiks. Esimesed teated külast leidub aastast 1731, kui küla nimetati Maxi Peter, 1782 Maksi Hanus Tochter Tio, 1811 Maksi Ado, 1826 Maksi. Külasse kuulus 17 talu: Hannuse, Aru, Kopli, Köögi (Marbu), Lapi (Loigu-Liiva), Marguse, Maripuu, Nurme, Paju (Tammela), Põllu, Pärna, Püüdingu (Aida), Rehe, Talli, Vanakõrsi, Vene ja Välja.[2]

Pähklas asub Saaremaa suurim ning kuulsaim ohvriallikas Pühatu (Põhjatu) allikas. Nime on allikas saanud rahvasuus levinud loo põhjal, mille kohasel olevat kord seitse süllapikkust ritva üksteise otsa seotud ja allikasse pandud, kuid põhi olevat kätte saamata jäänud. Ka terve küla köied ei olevat kokkuseotuna põhja ulatunud. Allikasse käidi ohverdamas üle kogu Saaremaa ning ohvrianniks oli enamasti raha. Allikas asub Pähkla küla taga väikeses metsatukas. Nõukogude ajal veeti Pähkla mõisa lammutamise praht allikasse, kuid sellest hoolimata on allikas siiani sügavrohelise värvusega. Vett kasutas Pähklas asunud kalakasvandus oma basseinides. Maaparandajad on allika säilimiseks juhtinud kraavid kaugemalt läbi, et need ei mõjutaks allika veetaset.[3]

Pähkla ametkond[muuda | muuda lähteteksti]

Kui 1608. aastal vahetas selleaegne mõisa omanik Otto Vietinghof Pähkla mõisa riigile kõigi mõisale kuuluvate maadega Karja kihelkonnas asuva Parasmetsa mõisa vastu, kuulus Pähkla mõis püsivalt riigi valdusesse ning mõisast kujunes samanimeline ametkond. Algselt kuulusid sinna Pähkla, Irase ning Lulupä (asus Karja kihelkonnas) küla. Esikohal oli Pähkla ametkonnas 0,5 adramaa suurune adratalu. Algupäraselt on Pähklale kuulunud Kaarmal vaid Irase küla. Maid kuulus Pähklale nüüd Karja kihelkonnas Hangell (Angla) vakusest Lowke küla 4 adramaaga Lulenperes 3 adramaad. Mõisa põldude majandamiseks oli ametkonda komplekteeritud Magnushoff (Elme) ametkonda kuuluva Randver vakusest 7,25 adramaaga.[2]

1645 kuulus Pähkla ametkonda Lulupeh (Luulupe), Irras (Irase), Pechell (Pähkla), Laugo (Laugu mõis Karja kihelkonnas), Löyszküll (Leisi Karja kihelkonnas), Jotmell (Jootme). Pähkla külas oli 7 talu 4,5 asustatud adramaaga ja Irase külas 19 asustatud adramaad 24 taluga. Sajandi lõpul oli Pähklale allutatud mõisaorjuse tegemise suhetes Waiver-Eszmusze vakus täielikult ning osa Randvere talupoegi, lisaks veel mõningad alad Pühast.[2]

Kaarma-Suure vald[muuda | muuda lähteteksti]

1891. aastal ühendati Kaarma-Suure, Kudjapä, Laadjala, Kellamäe, Randvere, Muratsi, Tingiste, Pähkla, Reo, Sikassaare, Praakli ja Abruka mõisavald ning Kuressaare kirikuvald Kaarma-Suure vallaks (osades kirjalikes allikates ka Kaarma Suurvald). Nime sai Kaarma-Suure vald mõisa järgi, mis asus Orissaare maantee ääres.

1917. aastast kuulus valla alla ka mõisamaad.

Kuressaare vald[muuda | muuda lähteteksti]

1.aprillist 1939 hakkas kehtima uus vallaseadus ning selle järgi nimetati senine Kaarma-Suure vald ümber Kuressaare vallaks. Valla piirides toimusid muutused: juurde tuli senise Pihtla valla Vatsküla ja Kasti asunduse ning Loona valla Metsa talu maad, Keskranna piirkond anti Salme vallale.[3]

Teise maailmasõja ajal jätsid nii saksa kui nõukogude okupatsioon omavalitsuste piirid muutmata. 1945. aastal moodustati endiste valdade koosseisus külanõukogud ning Kuressaare vald jagati Kuressaare, Randvere ning Tahula külanõukoguks. Pähkla kuulus Kuressaare külanõukogu alla. 1954. aastal liideti need jälle vastavalt Kaarma ja Kuressaare vallaks.[3]

1976. liideti Kaarma külanõukogu Kuressaare külanõukoguga, kuhu alla jäi kuuluma jätkuvalt Pähkla küla. 1989. aastal lahutati järjekordselt Kuressaare ja Kaarma külanõukogud.[3]

21. novembril 1991 tekkisid uued vallad: Kaarma ja Kuressaare vald, Pähkla kuulus sel ajal Kuressaare valla alla.

Kaarma ja Lääne-Saare vald[muuda | muuda lähteteksti]

26. oktoobril 1999 ühinesid Kaarma ja Kuressaare vald Kaarma vallaks, mille keskus asus Kuressaares. Vallal oli 68 küla, lisaks kolm asulat: Nasva, Aste ja Kudjape. Vallas asus kuni 2012/2013 õppeaastani kaks kooli: Aste Põhikool ning Kaarma kool. 2012. aasta kevadel pärast õppeaasta lõppu Kaarma kool suleti ja lapsed suunati ümber Aste Põhikooli.

2014. aastal peeti edukaid läbirääkimisi ühinemiseks Kärla ja Lümanda vallaga. Kaarma vald lõpetas eksisteerimise 31. detsembril 2014.

Lääne-Saare vald alustas tööd 1. jaanuaril 2015 ning on kolme valla (endiste Kaarma, Kärla ja Lümanda valdade) ühendus. Vallas on 111 küla ja 4 asulat.

Elanikud[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed kättesaadavad kirjalikud teated Pähkla elanikest pärinevad 28. veebruaril 1782 koostatud hingeloendusest, millest on praeguseks säilinud revisjonilehed. Selle kohaselt elas Pähkla aladel 152 meest ning 131 naist ehk kokku 283 inimest. Kirjeid sellest hingeloendusest on kaks – üks saksa, teine vene keeles.[4]

Järgmised revisjonilehed pärinevad 23. augustist 1811, mil selgub, et 1795. aastal on toimunud samuti loendus. Selle kohaselt elas Pähklas 181 hinge, mis näitab seda, et võrreldes 1782. aastal toimunud loendusega on elanike arv kolmeteistkümne aastaga vähenenud ligi 100 inimese võrra. 1811. aasta andmetel on aga inimeste arv jälle tõusnud, olles nüüd 192, 56 perekonnaga.[5]

1816. aastast pärinevad järgmised revisjonilehed. Sealt tuleb välja, et 1816. aastal elas Pähklas jätkuvalt 56 perekonda, kuid inimeste arv on suurenenud 7 võrra ehk 192-lt 199-le.[6] 1826. aastal koostatud revisjoniraamatus oli Pähklas 51 perekonda 221 inimesega.[7] 1834. aasta revisjoniraamatus on Pähkla aladel elamas 47 perekonda 216 inimesega.[8]

Järgmine revisjoniraamat pärineb aastast 1850 ning selle järgi elas Pähkla aladel 49 majapidamist 245 inimesega.[9] Viimane revisjoniraamat pärineb aastast 1858 ning selle andmetel elas Pähkla aladel 255 inimest 48 talus.[10]

1959.aasta seisuga elas Pähkla aladel 106 inimest, 1970. aastal 149, 1979. aastal 160 ning 1989. aastal 154 inimest.[11]

2006. aastal koostatud Pähkla küla üldnimekirjas on 168 inimest 44 taluga. Nendest 168 elanikust 44 elas korteris, 12 hooldekodus ning 112 taludes.

1. jaanuari 2015 seisuga elab Pähklas 164 inimest.

Pähkla mõis[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisa maad[muuda | muuda lähteteksti]

Pähkla (Pechel) mõisa on Saaremaa ajalookogumikus mainitud 1398. aastast, mil Conrad von Moeller sai piiskopilt lääniks teiste hulgas ka Pähkla mõisa. Mõisa järjekordsel läänistamisel 1493. aastal on lääni lisatud talumaid Kurkesalle mõisast.[12]

Pähkla mõis kuulus 15. sajandi II poolel Ficke Sydenharthile, seejärel Kasper Struszile. 1493 läänistas piiskop Johann Orgas mõisa ühes sealsamas asuva veski ja Pähkla külaga, kus oli 4 talu 3 adramaaga ning vähemaid talumaid Irase külast ja Kurkesalle mõisast Clawes Wedberchile. 1504 andis sama piiskop need maad peale mõisa juures asuva Ficke veski edasi Christ. Vietinghofile. Piiskop Reinhold lisas samale ka eelnimetatud veski ühes ühe üksjala maaga 1540. aastal ja läänistas järgneval aastal veel paar üksjalga, mõned adratalud Pähklast ja selle lähemast ümbrusest.[2]Hertsog Magnus kinnistas kõik eelneva Pähkla omanikule ja läänistas omalt poolt 1565. aastal Vietinghofile maid Irase ja Pähkla külast, mererannal ühe kõrtsikoha kõrtsipidamise õigusega ning ühe üksjalatalu.[2]

Pähkla mõisa osad[muuda | muuda lähteteksti]

Pähkla mõisale kuulus 7. juulil 1977 koostatud inventariseerimisdokumentide järgi 18 ehitist: peahoone, valitsejamaja, mõisateenijate elumaja, aidad, sõiduhobuste tallid, tõllakuur, kelder (eraldi ehitisena), kasvuhoone, tõldhobuste tallid, karjalaudad, viinavabrik, piimaköök, vesiveski, tuulik, sepikoda, rehi, kuivati ning mõisakõrts. Peahoone on nende paberite järgi ehitatud 1888. aastal.[13]

Pähkla mõisast säilinud osad[muuda | muuda lähteteksti]

Pähkla mõisa kelder ehitati kartulikeldriks 1911. aastal. Kui mõisamaad taludeks müüdi, sai kelder kahe pere omandiks – Maripuu ja Tall. 1949, kui loodi kolhoos, võeti omandisse ka kelder, seal hoiti kolhoosi kartuleid, kuni ehitati uus kelder. Kui 1970. aastal väikesed kolhoosid ühinesid suureks kolhoosiks, mõis lammutati. Sellega koos kadusid külast kino, raamatukogu, kool, rahvamaja. Külanoored hakkasid keldrit korda tegema, kolhoos abistas seda oma rahaga. Keldrit restaureeriti varjendi nime all. 1984 ehitati katus, uksed, kamin, tehti köök, pandi sisse elekter, muretseti mööbel. Kui kolhoos lagunes, jäi kelder Pähkla osaühistule ja hakkas uuesti lagunema, kuni omanike järeltulija seda uuesti taastama hakkas.[2]

2014. aasta lõpus lammutati mõisale kunagi kuulunud rehelaut.

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed teated Pähkla külakoolist on võimalik leida aastast 1817, kuid veel 1842. aastal puudus koolil oma koolimaja. Siin avati apostliku õigeusu kihelkonnakool, mis töötas veel Vene aja lõpulgi.[2]

On teada, et pärast 1900. aastat avati Pähklas algkool, raamatukogu ja töötas näitering. 6‑klassiline kool tegutses Pähkla mõisa hoones. 1924. aastal said õpilased seal õppida lisaks kõigele ka esperanto keelt, mida õpetas Vladimer Lepik. 1932/1933 õppeaastal õppis koolis 57 õpilast ning töötas kaks õpetajat.[2]

Kultuur[muuda | muuda lähteteksti]

Otsesed kirjalikud teated Pähklas toimunud kultuurielust puuduvad, kuid on teada, et Pähkla mõisa hoones esimesel korrusel asus raamatukogu ning suur saal, kus toimusid pulmapeod, matused, näite- ja lauluring ning muud tähtsamad üritused. Hoones korraldati ka kino, mis oli kohalike noorte seas väga populaarne.

1980. aastatel, kui endine kartulikelder oli renoveeritud, korraldati seal erinevaid üritusi: kevadel külvipidu, naistepäeva, sügisel lõikuspidu, talvel nääre ja aastavahetuspidusid, külakokkutulekuid.

Jaanituledele toodi terve küla pealt põletamiseks materjali. Kindlat jaanitule kohta ei olnud, lepiti lihtsalt kokku, kus sellel aastal jaanituld peetakse. Muusika järgi mängiti ning tantsiti ning muusika tuli lintidelt. Toidukaup osteti enne kokku ning seejärel müüdi seda kohapeal. Põhiline koht, kus jaanitulesid peeti, on õunapuuaia äärses.

Kokkutulekuid on Pähkla külal olnud kaks, neist viimane toimus 2006. aastal vana kartulikeldri hoovis.

Asutused[muuda | muuda lähteteksti]

1. mai kolhoos[muuda | muuda lähteteksti]

Kollektiviseerimise laine tõttu tekkis Pähklas Saaremaa teine kolhoos nimega 1. mai kolhoos ning see rajati 1948. aasta suvel. Esimeseks esimeheks sai samas küla Rehe talu peremees Mihail Lepik. Kolhoosil oli mitmed laudad: rehelaut noorloomadega, pullilaut ning lehmalaut ning kaks väiksemat sigalat. Kui valmis uus sigalakompleks, siis neist said eraldi noorlooma laut ning vasikalaut.[14]

Kolhoosil oli oma saekaater, viljaait, töökoda, ladu, õunapuuaed, sigala ja viljaait. Kolhoos oli võimas ning sellel oli oma suur töökoda, kus hoiti kolhoosi tehnikat, olles üks tugevamaid kolhoose Saaremaal. Kolhoosi keskuseks oli mõisahoone, kus peeti ka suuremad koosolekud ning üritused.

1970. aastal ühinesid 1. mai kolhoos Pähklas, Kaardiväelase kolhoos Saial ning Vanemuise kolhoos Lahekülas üheks suureks V. I. Lenini nimeliseks kolhoosiks. Kolhoos ehitas oma töötajate tarbeks ka kaks kahekorruselist kortermaja ning ühe kahekorruselise elamumaja, mis hiljem võetakse kasutusele hooldekoduna. Küla keskuses asus ka Lenini-nimelise kolhoosi lasteaed.[14]

Pähkla sigala[muuda | muuda lähteteksti]

Pähkla sigalakompleks rajati 1970. teisel poolel ning seal kasvatatakse korraga üle 4000 sea. Sigala kuulub osaühingule Saare Peekon ning peaaegu kogu toodang läheb OÜ Saaremaa Lihatööstusele. Sigalas töötab 14 inimest.

Pähkla hooldekodu[muuda | muuda lähteteksti]

Pähkla hooldekodu hoone valmis 1960. aastaks ning algselt oli see kolhoosis töötavate inimeste elukoht. 1995. aastal avati Pähklas hooldekodu neile, kes saavad üldiselt endaga ise hakkama. Hooldekodul on eraldi majas olemas kaminasaal, kus korraldatakse küla üritusi (näiteks talvel lumepäeva raames süüakse üheskoos suppi või kui toimub külanõupidamine). Majas elab 12 inimest.

Pähkla kalakasvatus ja kalapüük[muuda | muuda lähteteksti]

2000. aastate alguses alustati Pähklas aktiivset kala- ja vähikasvatust. Et ettevõte edu suurenes, otsustas endise kartulikeldri uuesti korrastanud omanik asutada samasse kohta väikeste juurdeehitustega ning tiigiga söögikoha. Inimesed saavad endale seal ise kala püüda ning soovi korral ära lasta küpsetada või ka koju toorest kala kaasa osta. Kiiretel suvekuudel on omanikule abiks ka kohalikud noored. Kokku on söögikohas einestamiseks 60 kohta.

Muud Pähkla küla ettevõtted[muuda | muuda lähteteksti]

Pähklas asub ka Kuusetuka turismitalu, mis tegeleb turistide majutamisega. Ettevõte tegutseb suviti ning turistidel on võimalik ööbida neljas palkmajas või soovi korral rentida endale telkimisplats.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eesti haldus- ja asustusjaotuse klassifikaator, vaadatud 9.06.2014
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 Trei, A. 2014. Pildikesi Kaarma kihelkonnast II. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Kirss, U. 2000. Kaarma valla ajaloojutustus. Kuressaare
  4. [1] Revisjonilehed 1782, lk 1–14
  5. [2] Revisjonilehed 1816, lk 1–8
  6. [3] Revisjonilehed 1816, lk 1–15
  7. [4] Revisjonilehed 1826, lk 1–16
  8. [5] Revisjonilehed 1834, lk 1–22
  9. [6] Revisjonilehed 1850, lk 1–25
  10. [7] Revisjonilehed 1858, lk 201–225
  11. [8] Katus, K., Puur A. & Põldma A. Rahvastiku ühtlusarvutused sündmus- ja loendusstatistika. Saaremaa 1965–1990
  12. [9] Randvere piirkonna arengukava 2010–2015
  13. [10] Pähkla mõis. Inventariseerimine
  14. 14,0 14,1 Matt, A. 1976. Elu-olust Kaarma kihelkonna Kaarma-Suurvallas. Kuressaare