Kuressaare lossipark

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Kuressaare lossipark (ka Kuressaare linnapark) on Kuressaare linnuse ümber paiknev park, milles on lisaks puudele ja kõnniteedele ka laululava astmestik ja mõned hooned.

Lossipark on andnud nime ka kahele läheduses asuvale tänavale: Pargi ja Allee. Vanemas osas asub ka Lossipargi allee, mida loetakse ajalooliselt pargi peatänavaks. Tori abaja poolt ja mererannast piiritleb parki Kalda puiestee. Allee tänava alguse juurest siseneb lossiparki linnuse väravani viiv Lossi tänav. Pargi osadena eristatakse pargi vanemat ja uuemat osa ning promenaadiga rannaparki. Kui nõukogude ajal oli pargis rattaga sõitmine rangelt keelatud, siis pärast taasiseseisvumist on pargi välimine ringpuiestee kasutusel EuroVelona (en:EuroVelo).

Park on alates 1959. aastast looduskaitse all. 1973. aastast alates kuulub Kuressaare vanalinna muinsuskaitsetsooni.[1]

Pargi 17,7 ha suurusel alal leidub kümneid haruldasi puuliike. Üha harvemini kohtab lossipargis varem seal arvukalt elutsenud nahkhiiri, siile ja oravaid. Rebaste arvukus Kuressaares suureneb taas alates aastast 2008.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Lossipargi vanem osa rajati 1861. aastal linnapea Hugo von der Borgi eestvedamisel endise surnuaia ja tulekahjus hävinud kiriku (1522–1612) kohale, linnusest põhja poole. Pargi rajamises osales nii linna- kui ka maarahvas. Leitud luud koondati ühise hauakividest monumendi alla. Lossipargi nooremaks osaks peetakse hiljem kujundatud pargipuiesteid Allee tänava ääres.

Kuurortlinna arengus 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses mängisid lossipark, korrastatud supelrand ning nende lähedusse rajatud mudaravilad olulist osa. Parki ümbritses aed ja tihe hekk ning sisse pääses kuue värava kaudu, kus müüdi pileteid.

1988. aasta juulis peeti pargi põhjaossa rajatud laval meeskooride laulupäev, kus esmakordselt pärast Nõukogude okupatsiooni kaunistati peoväljak ja tribüünid laulva revolutsiooni sümbolite sinimustvalgete lippudega. Samas võeti ühiselt vastu otsus taasasutada Eesti Meestelaulu Selts (sündmus leidis aset 8. novembril Ugalas).

2002. aastal asus linn rajama parki riigipeade hiit, kuhu riigipead on istutanud 2010. aasta seisuga 6 noort tamme. Puud on istutanud Arnold Rüütel, Vaira Vike-Freiberga, Aleksander Kwasniewski, Valdas Adamkus, Toomas Hendrik Ilves, kuninganna Beatrix.

Haljastus[muuda | muuda lähteteksti]

Kuressaare Lossipark on suures osas vabakujunduslik maastikupark, mille planeeringus on väga tähtsal kohal vaated lossile, piki vallikraavi ning kuursaalile ja laululavale. Pargi planeering telliti 19.sajandi keskel Riia aednikult H. Göggingerilt. Alal kirjeldatud ja eraldi 2010. aastal dendroloogilisele plaanile kantud 1042 haljastuslikku objekti jagunevad väärtusklasside vahel järgmiselt: väga väärtuslikud – 31 (3,0%); väärtuslikud – 394 (37,8%); olulised – 303 (29,1%); väheväärtuslikud – 148 (14,2%); likvideeritavad – 166 (15,9%).

Pargi kujunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Kuressaare lossipargi rajamine on seotud 19. sajandi üldiste suundumustega kogu Euroopas, mil kasutuseta jäänud kindluserajatisi hakati haljastama. Kui varem oli oluline, et nende ümbrus hea nähtavuse tagamiseks võimalikult lage oleks, siis nüüd, uues funktsioonis muutusid nad linnaelanike puhkekohtadeks, kus vallidele ja vallikraavide kallastele istutati puiesteid ning neid ümbritsevaid tasaseid alasid kujundati parkideks. Enamik teid pargi põhjaosas on suunatud külastajate kogunemiskohta – Kuursaali ja kõlakoja vahelisele väljakule. Mujal järgib pargi kujundus ajalooliselt välja kujunenud reljeefi – glassii, vallikraavi ja esplanaadi paiknemist. Lossipark võeti kaitse alla 1959. aastal.

Pargi liigirikkus[muuda | muuda lähteteksti]

Pargi liigirikkus on suur, 2010. aastal registreeriti looduskaitse all olevas pargiosas 69 puittaime liiki, millest 18 on kodumaised.

Puudest on Lossipargis kõige enam harilikke (h.) vahtraid – 617, järgnevad h. kuused (59), h. jalakad (55), h. hobukastanid (52), läänepärnad (46), harlikud pärnad (44), suurelehised pärnad (21), pooppuud (20), h. tammed (12), künnapuud (8), euroopa lehised (6), põldvahtrad (6). Teiste liikide isendeid on 1–5.

Põlispuud. Kuressaare Lossipargis on 12 (või lähiajal selliseid mõõtmeid saavutavad) põlispuud, millest enamik paiknevad pargi põhja- ja loodeosas. Väljaspool kaitstavat pargiosa linnuse hoovis kasvab Eesti jämedaim harilik pöök, mille ümbermõõt on 344 cm.

Haruldused. Dendroloogilisteks haruldusteks võib Lossipargis pidada h. pööki (1), kaht punaselehist h. pööki ’Atropunicea’ (2), amuuri korgipuud (1), mitut põldvahtrat (6), ida-jugapuud (3) ja harilikud jugapuud (3). Erilist tähelepanu tuleks pargis pöörata dendroloogilistele haruldustele ja põlispuudele, mis enamikus kasvavad pargi põhjaosas. Osalt on haruldused ja põlispuud kattuvad.

Hävinevad puud. Halvas tervislikus seisundis (hääbuvaid, paljude kuivanud okste ja harudega, oluliste mädanikukahjustustega) või juba surnud puid ning väärtuslikumaid puid kahjustavaid puid, mis tuleks likvideerida lähiaastail, on pargis 190. Enamik neist on harilikud vahtrad (127), vähem on h. saari (29), h. jalakaid (13), h. kuuski (9), pooppuid (6), teisi liike on mõni isend. Esmasel hinnangul on pargis 25 puud, mille harud on juba murdumisohtlikud või muutumas murdumisohtlikuks.[2] Paljud suured ja jämedad pargihiiud on juba aastate eest hävinud, paljud langevad iga-aastastes tormituultes.

Põõsad. Nii lagendikes kui ka teede servas ja teede ristmikule on istutatud erinevaid põõsaid. Praeguseks on alles varju ja poolvarju taluvad põõsad. Hästi on kasvanud tumeda okastikuga jugapuud. Lehtpõõsastest on suhteliselt heas seisundis harilik ja laialehine ebajasmiin, harilik lumimari (teisend laevigatus), villane lodjapuu ja harilik sirel oma valgeõielise vormiga. Kiratsevad mitmed Thunbergi kukerpuud. Üllatavalt vähe on pargis säilinud harilikku pukspuud ja harilikku ligustrit.

Rohttaimed. Metsistunud rohttaimedest on pargis levinumad harilik kirikakar (Bellis perennis) ja lõhnav kannike (Viola odorata).

Hooneid ja rajatisi lossipargis[muuda | muuda lähteteksti]

  • Lossipargi rajamist tähistav mälestusmärk pargi vanemas osas kirjaga "Tee head, sellega sa toidad inimkonna jumalikku taime" (Fr. Schiller).
  • Laste mänguväljak (vanemas osas).
  • Kuursaal (Lossipark 1). Ehitati 1889. aastal linnaarhitekt C. Lorenzeni projekti järgi.
  • Kõlakoda ja purskkaev (väljaku ääres, Kuursaali vastas). Kõlakoda rajati 1860. aastal. Nüüdne ilme aastast 1922 arhitekt Jursieni projekti järgi. Algne purskkaev kõlakoja ees valmis aastal 1938.
  • Tenniseväljak koos majakesega. Tenniseväljak on rajatud juba enne sõda. Majakeses asus õllepaviljon ja kohvik Salubritas (Lossipark 3).
  • Pubi John Bull (Lossipark 4), endine lugemismajake.
  • Kuressaare kauaaegsele linnaaednikule ja heakorrastusspetsialistile Kalju Ellikule püstitatud teenetekivi ja tema linnaametnikega koos linna 445. aastapäeval (8. mail 2008) istutatud must mänd (Pinus nigra).
  • Ekkesparre villad (Lossi 15 ja 27) linnuse kirderaveliinil. Ehitatud 19.–20. sajandi vahetusel.
  • Allee tänava äärde rajatud riigipeade hiid (2002) ja suur kivi, mis tuli välja sama tänava laiendamisel.
  • Endine vaksalihoone ehk sussivaksal (Allee 8a), praegu kohvik Lossikonn. Nõukogude ajal asus seal õllejoogikoht Roheline Konn.
  • Fašismiohvrite monument 1941–1945, linnuse kaguraveliinil.
  • Rannahoone ja rannapromenaad Kalda puiesteel.

Hävinud rajatised[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kuressaare Lossipark. Dendroretk koos pärimuste ja legendidega. Koostanud Katrin Reinhold. Aktaprint, 2011.
  2. Kuressaare Lossipargi puittaimestiku haljastuslik hinnang. Tallinna Botaanikaaed, 2010.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]