Mine sisu juurde

Ilmar Raag

Allikas: Vikipeedia
Ilmar Raag (2007)
(foto: Indrek Kasesalu)

Ilmar Raag (sündinud 21. mail 1968 Kuressaares) on eesti esseist, filmistsenarist ja -režissöör.

Ta on olnud Eesti Televisiooni peadirektor (2002–2005), Vabariigi Valitsuse strateegilise kommunikatsiooni nõunik ja Tartu Ülikooli vabade kunstide professor. On osalenud tõlgina kaitseväe missioonidel ÜRO rahuvalve vägede koosseisus Kesk-Aafrika Vabariigis (2014) ja Malis (2016, 2021–2022).

Ilmar Raag loengupidajana Tartu ülikooli humanitaarteaduste instituudis (2018)

Tema lavastatud filmide sekka kuuluvad "Klass", "Eestlanna Pariisis", "Kertu", "Ma ei tule tagasi" ja "Erik Kivisüda".

Elulugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Tema isa oli maadlustreener ja kunstnik ning ema, Urve Raag töötas tervishoiu valdkonnas.[1]

Raag on lõpetanud Kuressaare 2. Keskkooli ja õppinud aastatel 1986–1997 Tartu Riiklikus Ülikoolis kunstiajalugu. Esimese kursuse järel võeti ta kaheks aastaks Nõukogude armeesse, kus teenis aastail 1987–1989. Ta lõpetas Tartu Ülikooli 1997. aastal, olles end vahepeal täiendanud Pariisi ülikoolides VIII Saint Denis ja III La Sorbonne Nouvelle[viide?]. Seejärel omandas ta magistrikraadi televisiooni ja filmitootmise ning stsenaristika alal USA-s Ohio Ülikoolis.[viide?] Ta on Eesti Üliõpilaste Seltsi liige.[viide?]

Ta on töötanud Eesti päevalehtede Rahva Hääl ja Eesti Päevaleht Pariisi korrespondendi[viide?], Eesti Televisiooni filmiuudiste saate "Ffriik" (1996–1998) ja "Ffriigiteataja" (1998–1999) ning Kuku Raadio saate "Raadio Ffriik" saatejuhina.[viide?] Oli pool aastat praktikal Los Angeleses New Regency ja Phoenix Pictures arendusüksustes, kus hindas filmistsenaariume. Pärast Eestisse naasmist töötas Eesti Televisiooni hankeosakonna juhina ja seejärel programmijuhina. Aastatel 2002–2005 oli ta Eesti Televisiooni peadirektor.

Raag on töötanud Vabariigi Valitsuse kommunikatsioonibüroos strateegilise kommunikatsiooni nõunikuna, kus tegeles kriisiolukordade kommunikatsioonivõimekuse arendamisega. Ta lahkus ametist 2016. aastal, kui suundus kaitseväe missioonile ÜRO rahuvalve vägede koosseisus Malisse.[2]

Ta on reservohvitser ja Kaitseliidu liige. Ta oli Kaitseliidu Toompea malevkonna pealik 2017–2021.[3]

Ta on õpetanud Tartu Ülikoolis Eesti avalik-õiguslike institutsioonide kursust. Tallinna Ülikoolis on ta õpetanud stsenaariumikirjutamise ja meediakriitika kursust. Ta valiti Tartu Ülikoolis vabade kunstide professoriks õppeaastal 2018/2019.[4]

On koostanud fotonäitusi, sealhulgas Malis missioonil tehtud piltidest ja Eesti kirurgide tööst Etioopias.[5]

Ilmar Raag on ajakirja Edasi põhiautor.[viide?] Sama kirjastuse kaudu avaldas ta ka esseede kogumiku "Kuidas hullud said prohvetiteks" (2021).

Venemaa täiemahulise agressiooni järel Ukrainasse, osales Ilmar Raag mitme abiorganisatsiooni töös ja viibis korduvalt Ukraina sõjatsoonis.

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]

Tema esimene filmikatsetus oli naljana mõeldud "Tappev Tartu", mida ta reklaamis kui Eesti kõige halvemat filmi. Kuna filmi tegemiseks ei sõlmitud ühtegi lepingut, siis ei ole seda filmi autoriõiguste kaalutlustel hilisemas kommertslevis näidatud.[6]

Ta oli filmi "Karu süda" üks arendusprodutsente, kuid lahkus projektist.[viide?]

Ameerika Filmiakadeemias 23. juunil 2005 lõpetatud Hartley-Merrilli stsenaariumivõistlusel pälvis Raag oma täispika stsenaariumi "Veel üks croissant" eest 3. auhinna. Konkursil osales ligi 2000 käsikirja. Raag kirjutas suhtedraama kahest Pariisis elavast üle keskea naisest, kellest üks tahab surra ja teine keeldub seda lubamast. Pärast korduvaid ümberkirjutusi valmis selle stsenaariumi motiividel film "Eestlanna Pariisis".[7]

Filmograafia

[muuda | muuda lähteteksti]

Artikleid

[muuda | muuda lähteteksti]
Ilmar Raag 2015. aastal Narvas peetud Arvamusfestivalil

Tunnustus

[muuda | muuda lähteteksti]

Poliitiline tegevus

[muuda | muuda lähteteksti]

2023. aasta juunis[12] astus Raag erakonda Parempoolsed.[13] Ta kandideeris 2023. aasta valimistel Riigikokku, sai valimisringkonnas nr 1 (Haabersti, Põhja-Tallinn ja Kristiine) 1130 häält ning ei osutunud valituks.

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Tal on 2011. aastal sündinud poeg Sebastian.[14]

Tema elukaaslane on Liisu Lass.[14]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "Urve Raag – naine, kes julges uuesti alustada " Eesti Päevaleht, 10. mai 2003
  2. ↑ "Ilmar Raag lahkub valitsuse strateegilise kommunikatsiooni nõuniku kohalt" ERR, 12.05.2016.
  3. ↑ "Toompea malevkonna pealikud läbi aegade". Vaadatud 23. oktoobril 2024.
  4. ↑ "Tartu Ülikooli vabade kunstide professuur". Originaali arhiivikoopia seisuga 28. oktoober 2020. Vaadatud 31. detsembril 2020.
  5. ↑ "Tallinnas näeb Ilmar Raagi Mali-missiooni fotosid" Saarte Hääl, 31. mai 2017.
  6. ↑ Ilmar Raag Eesti Filmi Andmebaasis.
  7. ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 358.
  8. ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 359–360.
  9. ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 346.
  10. ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
  11. ↑ Oliver Kund: Soosaare-nimelise eetilise esseistika auhinna pälvis Ilmar Raag Postimees, 13. veebruar 2012.
  12. ↑ [https://ariregister.rik.ee/est/political_party/members_search?person_name=Ilmar+Raag Ilmar Raag e-Äriregistris. Vaadatud 18.05.2024.
  13. ↑ "Parempoolsete nimekirjas kandideerib Ilmar Raag". ERR. 9. jaanuar 2023.
  14. ↑ 14,0 14,1 "Vihje enda ja Liisu Lassi tulevase lapse soo kohta? Ilmar Raag kergitas saladuseloori taas isaks saamise osas". Kroonika. Originaali arhiivikoopia seisuga 21. veebruar 2025. Vaadatud 21. veebruaril 2025.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ilmar_Raag&oldid=6822294"