Ilmar Raag

Allikas: Vikipeedia
Ilmar Raag esinemas Toompea malevkonna liikmetele
Foto: Ave Maria Mõistlik, 17. september 2015
Ilmar Raag
(foto: Indrek Kasesalu)

Ilmar Raag (sündinud 21. mail 1968 Kuressaares) on eesti filmikriitik, -stsenarist ja -režissöör ning televisioonitegelane.

Ilmar Raag õppis Tartu Ülikoolis kunstiajalugu, täiendas end Pariisi ülikoolides VIII Saint Denis ja III La Sorbonne Nouvelle ning omandas magistrikraadi Ohio Ülikoolis.

Ta on lugenud Tartu Ülikoolis Eesti avalik-õiguslike institutsioonide kursust. Tallinna Ülikoolis on ta lugenud stsenaariumikirjutamise ja meediakriitika kursust.

Ta on töötanud Eesti päevalehtede Rahva Hääl ja Eesti Päevaleht Pariisi korrespondendi ning ETV kinouudiste saate Ffriik ning Kuku Raadio saate Raadio Ffriik saatejuhina, 20022005 Eesti Televisiooni peadirektorina.

Ilmar Raag on Eesti Üliõpilaste Seltsi liige, reservohvitser ja Kaitseliidu liige.

Tema esimene filmikatsetus oli naljana mõeldud "Tappev Tartu", mida ta reklaamis kui Eesti kõige halvemat filmi. Kuna filmi tegemiseks ei sõlmitud ühtegi lepingut, siis ei ole seda filmi autoriõiguste kaalutlustel hilisemas kommertslevis näidatud.

Ta oli filmi "Karu süda" üks arendusprodutsentidest, kuid lahkus projektist.

Ameerika Filmiakadeemias 23. juunil 2005 lõpetatud Hartley-Merrilli stsenaariumivõistlusel pälvis Raag oma täispika stsenaariumi "Veel üks croissant" eest 3. auhinna. Konkursil osales ligi 2000 käsikirja. Raag kirjutas suhtedraama kahest Pariisis elavast üle keskea naisest, kellest üks tahab surra ja teine keeldub seda lubamast. Stsenaariumi alusel valmis film "Eestlanna Pariisis".[1]

Filmograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Ilmar Raag 2015. aastal Narvas peetud Arvamusfestivalil.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Publikatsioone[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 358
  2. "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 359–360
  3. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 346
  4. Oliver Kund: Soosaare-nimelise eetilise esseistika auhinna pälvis Ilmar Raag Postimees, 13. veebruar 2012

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]